IX PEATÜKK

VÄLISSUHTED JA VÄLISLEPINGUD

1920. a põhiseadus ja 1933. a põhiseaduse muutmise seadus reglementeerisid välissuhtlemise ja välislepingutega seonduvat peatükis „Rahvas” (§ 33, millega keelati välislepingute panemine rahvahääletusele), „Riigikogu” (§ 55 tõlgendamise kaudu), „Vabariigi Valitsus” (§ 60 p 3 järgi sõlmib valitsus lepinguid välisriikidega ja esitab need kinnitamiseks Riigikogule) ning „Riigivanem” (1933. a põhiseaduse paranduste § 60 p 5 järgi läks välisriikidega lepingute sõlmimine ja nende Riigikogule esitamine valitsuselt riigipea pädevusse).

1937. a põhiseaduses oli omaette kahest paragrahvist koosnev 8. peatükk „Välislepingud”. Selle § 101 andis välislepingute sõlmimise ja ratifitseerimise ainuõiguse presidendile. Enne ratifitseerimist pidi valitsus esitama välislepingud kinnitamiseks Riigikogule. Sama sättega anti õigus seadusega kindlaks määrata lepinguliigid, mille ratifitseerimiseks ei ole vaja Riigikogu kinnitust. Paragrahvi 102 teine lõik sätestas, et välislepingutega riigipiire muuta võib ainult põhiseaduse muutmiseks ettenähtud korras, s.o §-s 147 ettenähtud korras. See tähendas, et riigipiire muutva välislepingu eelnõu pidi saama Riigikogu mõlema koja koosseisu enamuse toetuse, mille järel president kuulutab välja Riigivolikogu uue koosseisu valimised ja Riiginõukogu uue koosseisu kujundamise. Kui Riigikogu uus koosseis võtab muutmatult vastu eelmise koosseisu vastu võetud riigipiiri muutmise välislepingu eelnõu, ratifitseerib president selle.

    1992. a PS IX peatükk reguleerib nii välislepingutega seonduvat kui ka välissuhtlemise korraldamise üldküsimusi. Selle sätte aluseks võttis Põhiseaduse Assamblee J. Raidla töögrupi eelnõu. Ettepaneku pealkirjastada peatükk „Välissuhted ja välislepingud” tegi 26. novembril 1991 oma eksperdiarvamuses prof I. Rebane (Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee, lk 1286).