Paragrahv 106.

Rahvahääletusele ei saa panna eelarve, maksude, riigi rahaliste kohustuste, välislepingute ratifitseerimise ja denonsseerimise, erakorralise seisukorra kehtestamise ja lõpetamise ning riigikaitse küsimusi.

Rahvahääletuse korra sätestab rahvahääletuse seadus.

 

1. 

Kommenteeritava paragrahvi lg-s 1 sätestatakse piirangud rahvahääletusele pandavate küsimuste osas. Tegemist on n-ö teise järjekorra piirangutega. Esmasteks piiranguteks on keeld sekkuda teiste riigiorganite või kohaliku omavalitsuse üksuste põhiseaduslikku pädevusse ning kohustus mitte eirata küsimuse otsustamiseks põhiseaduses ettenähtud menetluskorda (vt PS § 105 komm 9).

 

2. 

1920. a põhiseaduse § 34 sätestas: „Rahvahääletamisele ei kuulu ega või rahvaalgatamise teel otsustamisele tulla eelarve ja laenude tegemine, maksuseadused, sõjakuulutamine ja rahutegemine, kaitseseisukorra väljakuulutamine ja lõpetamine, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni väljakuulutamine, samuti ka lepingud võõraste riikidega.” 1937. a põhiseaduse § 98 lg 3 järgi ei saanud rahvahääletusele panna põhiseaduse muutmisesse, maksudesse, riigikaitsesse, välislepinguisse ega riigi rahalistesse kohustustesse puutuvaid küsimusi.

 

3. 

Eelarveküsimuste all peetakse silmas eelkõige riigieelarvet (PS § 115 lg-d 1 ja 2), lisaeelarvet (PS § 115 lg 3) ning riigieelarve üksikuid tulusid ja kulusid (PS § 115 lg 1, § 116), samuti riigieelarve seadust (PS § 104 lg 2 p 11, § 117).

 

4. 

Maksuküsimuste all peetakse silmas eelkõige isikutele avalik-õiguslikke rahalisi kohustusi sätestavaid seaduseid (PS § 113), samuti niisuguste kohustustega seonduvaid põhimõttelist laadi (nt kas mõni maks kehtestada või kehtetuks tunnistada) ja üksikküsimusi (nt maksumäär).

 

5. 

Riigi rahalisi kohustusi puudutavate küsimustena tuleb mõista eelkõige PS § 65 p-s 10, § 104 lg 2 p-s 15 ja § 121 p-s 4 nimetatud välis- ja siselaenude tegemist ja riigile muude varaliste kohustuste võtmist (nt garantiide andmist).

 

6. 

Riigi välispoliitika kuulub PS § 87 p-de 1, 4 ja 7 kohaselt Vabariigi Valitsuse pädevusse. Seega korraldab valitsus ka välislepingute sõlmimist. Vastavalt PS §-le 121 peab teatavad välislepingud ratifitseerima ja denonsseerima Riigikogu. Kommenteeritava paragrahvi järgi ei või Riigikogu otsustada panna talle valitsuse poolt ratifitseerimiseks või denonsseerimiseks esitatud välislepingut rahvahääletusele. Sätet ei tohi samas tõlgendada nii, et rahvahääletust ei ole lubatud korraldada ka küsimuses, milles tehtav otsus sisuliselt välistab (vt PS § 105 lg 3 teine lause, § 123 lg 1) välislepingu ratifitseerimise (nt ühinemine rahvusvahelise organisatsiooniga).

 

7. 

PS § 129 lg 1 kohaselt võib Riigikogu Eesti põhiseaduslikku korda ähvardava ohu puhul Vabariigi Presidendi või Vabariigi Valitsuse ettepanekul oma koosseisu häälteenamusega välja kuulutada erakorralise seisukorra kogu riigis, kuid kõige kauem kolmeks kuuks (vt ka PS § 65 p 14 ja § 78 p 17). Erakorralise seisukorra lõpetamist põhiseaduses sõnaselgelt ei mainita (PS § 131 lg-s 2 nimetatakse erakorralise seisukorra „lõppemist”), kuid PS süstemaatiliselt tõlgendades tuleb asuda seisukohale, et kui erakorralise seisukorra kehtestamine on Riigikogu pädevuses, on seda ka lõpetamine. Nimetatud küsimused peab Riigikogu ise otsustama ega tohi neid kommenteeritava paragrahvi lg 1 järgi rahvahääletusele panna.

 

8. 

Riigikaitseküsimused, mida vastavalt kommenteeritava paragrahvi lg-le 1 ei saa panna rahvahääletusele, on eelkõige riigikaitset puudutavad seadused: erakorralise seisukorra seadus (PS § 104 lg 2 p 16, § 129 lg 2), rahuaja riigikaitse seaduse ja sõjaaja riigikaitse seadus (PS § 104 lg 2 p 17, § 126 lg 1), Eesti kodanike riigikaitsest osavõtu kohustust, asendusteenistust ning kaitseväes ja asendusteenistuses olevate isikute õiguslikku seisundit sätestavad seadused (PS § 124), Eesti kaitseväe ja riigikaitseorganisatsioonide korraldust sätestavad seadused (PS § 126 lg 2), samuti riigikaitset puudutavad üksikküsimused (nt ajateenistuse kestus).

9. PS § 106 lg 2 kohaselt sätestab rahvahääletuse korra rahvahääletuse seadus. PS § 104 lg 2 p 5 järgi on rahvahääletuse seaduse vastuvõtmiseks ja muutmiseks nõutav Riigikogu koosseisu häälteenamus, st vähemalt 51 Riigikogu liikme poolthääl (vt PSRS § 3 lg 6 p 4). Mõistega „rahvahääletuse kord” on hõlmatud eelkõige hääletamisõigus ja selle piirangud, agitatsioon, hääletajate nimekirjade koostamine, hääletamise viisid, hääletamist läbiviivate organite süsteem, hääletamistulemuse selgitamise kord ja rahvahääletusega seoses tekkivate vaidluste lahendamise kord.

 

10. 

Pärast põhiseaduse vastuvõtmist on Riigikogu võtnud vastu kaks rahvahääletuse seaduse tervikredaktsiooni: 18. mail 1994 (RT I 1994, 41, 659) ja 13. märtsil 2002 (RT I 2002, 30, 176).