Paragrahv 93.

Peaminister esindab Vabariigi Valitsust ja juhib selle tegevust.

Peaminister nimetab kaks ministrit, kellel on õigus asendada peaministrit tema äraolekul. Asendamise korra määrab peaminister.

 

1.1. 

Vabariigi Valitsuse keskne liige on peaminister, kes esindab Vabariigi Valitsust kui kollegiaalset organit ja juhib selle tegevust primus inter pares kvalifikatsioonis. Sellest tulenevalt on näiteks üksnes peaministril õigus esitada Vabariigi Valitsuse nimel Riigikogule seaduseelnõusid ja võtta neid tagasi.

Peaministri eriõigused on küllaltki piiratud ning osaliselt sätestatud PS-s, osaliselt VVS-s. PS kohaselt nimetab peaminister ametisse ja vabastab ametist riigisekretäri (vt § 95 komm 2) ning nimetab kaks ministrit, kellel on õigus asendada peaministrit tema äraolekul (vt komm 2). Kui minister ei saa haiguse või muude takistuste tõttu ajutiselt oma ülesandeid täita, paneb peaminister tema ülesanded selleks ajaks mõnele teisele ministrile (vt § 94 komm 4). Samuti esitab peaminister valitsusele ettepanekuid otsuste tegemiseks (vt § 96 komm 1), esitab valitsuse koosseisu kinnitamiseks presidendile (vt § 89 komm-d 5.1 ja 5.2), teeb presidendile ettepaneku muuta valitsuse koosseisu (vt § 90 komm 3) ning kirjutab alla valitsuse määrustele (vt § 96 komm 2). Lisaks nimetatud pädevustele määrab peaminister VVS alusel kindlaks nende ministrite ülesanded, kes ei juhi ministeeriumi (§ 3 lg 2); paneb ministri volituste lõppemisel tema ülesanded mõnele teisele ministrile kuni uue ministri ametisse nimetamiseni (§ 15 lg 2); kinnitab valitsuse istungi aja ja päevakorra (§ 17 lg 1); annab valitsuse liikmetele puhkust (§ 32 lg 2); kui riigisekretär ei saa haiguse või muu takistuse tõttu ajutiselt oma ülesandeid täita, paneb tema ülesanded Riigikantselei peadirektorile, viimase äraolekul ühele Riigikantselei struktuuriüksuse juhile (§ 79 lg 8).

 

1.2. 

Kui võrrelda peaministri volitusi 1920. ja 1937. a põhiseadustes sätestatutega, siis on need 1992. a PS-s piiratumad. Nii näiteks võis riigivanem 1920. a põhiseaduse § 61 alusel aru pärida üksikutelt ministritelt nende tegevuse kohta. 1937. a põhiseaduse § 52 järgi ei võinud peaminister mitte ainult ministritelt aru pärida, vaid tal oli õigus anda neile ka juhtnööre nende tegevuses. Kehtiv PS sellist õigust peaministrile expressis verbis ette ei näe. Samas tuleb möönda, et juhtimisfunktsiooni teostamine eeldab arupärimise ja ka korralduste andmise õigust. Nimetatud põhimõttest tulenevalt annab VVS § 36 lg 2 p 3 peaministrile õiguse nõuda ministrilt seletusi tema tegevuse kohta. Siinjuures tuleb aga rõhutada, et PS ei anna peaministrile õigust sekkuda ministrite tegevusse (ministeeriumide tegevusse). Samas on tal aga PS kohaselt õigus teha presidendile ettepanek ministri vabastamiseks näiteks juhul, kui minister ignoreerib valitsuse poliitikat, töötab sellele vastu või ei täida oma ülesandeid kohusetundlikult. Mitmeparteisüsteemis, kus tavaliselt on tegemist koalitsioonivalitsustega (mida näitab ka Eesti praktika), peab peaminister siinjuures arvestama koalitsioonipartnerite seisukohtade ja koalitsioonikokkulepetega.

 

2.1. 

Täpsemalt reguleerib peaministri asendamist VVS. Peaminister nimetab oma korraldusega pärast ametisse astumist kaks ministrit, kes asendavad peaministrit tema äraolekul, ja määrab kindlaks asendamise järjekorra. See korraldus tuleb teatavaks teha valitsuse esimesel istungil. Kui ka asendajaks määratud ministrid on ära, siis asendab peaministrit eluealt vanim kohalolev minister.

 

2.2. 

Peaministri äraoleku all tuleb mõista näiteks tema puhkust või haigust, välislähetuses olekut, aga ka olukorda, kus peaministri asukoht pole teada. Kahel esimesel juhul läheb peaministrit asendavale ministrile üle peaaegu kogu peaministri pädevus. Välislähetuse korral läheb asendavale ministrile üle peaministri valitsuse töö korraldamise pädevus. Miski ei takista peaministrit oma korralduses täpsustamast teda asendava ministri pädevust.

 

2.3. 

VVS järgi erinevad peaministrit asendava ministri õigused peaministri õigustest selle poolest, et asendav minister:

1) ei tohi esineda Riigikogu ees valitsuse tagasiastumisavaldusega (erandina peab ta esinema valitsuse tagasiastumisavaldusega, kui valitsuse tagasiastumise põhjuseks on peaministri surm);

2) ei tohi teha presidendile ministri ametisse nimetamise ja ametist vabastamise ettepanekut;

3) ei tohi juhatada valitsuse istungit, kus otsustatakse siduda seaduseelnõu vastuvõtmine usaldusküsimusega. Viimasel juhul tundub tegemist olevat eluvõõra ülereguleerimisega.

 

2.4. 

Peaministrit asendav minister kirjutab dokumentidele alla oma ametinimetuse ja sõnad „peaministri ülesannetes”, näiteks „justiitsminister peaministri ülesannetes”.