V PEATÜKK

VABARIIGI PRESIDENT

1920. a põhiseaduse menetlemisel Asutavas Kogus tekitas kõige enam vaidlusi küsimus, kas riigipea kui ainuisikuline institutsioon sobib rahvavalitsuslikul alusel korraldatud vabariiki. Põhiseaduses loobuti ainuisikulisest riigipeast ja tema funktsioonide täitjana nähti hiljem kas:

1) Vabariigi Valitsust, sest eeldatavalt riigipea pädevusse kuuluvaid otsuseid teeb § 60 järgi valitsus; riigivanem on vaid valitsuse juht, kel puudub konstitutsioonilise pädevusena iseseisev eksternne otsustamisõigus (vrd § 61: riigivanem vaid juhib ja ühtlustab valitsuse tegevust), lisaks on riigivanem valitsuse liikmena § 64 järgi seotud Riigikogu usaldusega; või

2) riigivanemat – seda põhjendati sellega, et riigipea puhul on tegemist täidesaatva riigiorganiga, täidesaatva võimu juhiga, kelle erilise staatuse kriipsutab alla § 61 järgi Eesti Vabariigi esindamise õigus ex officio. Analoogiat nähti Šveitsi konföderatsiooni 1874. a riigipea välissuhtlemisalase pädevusega. Õigem oleks siiski öelda, et 1920. a põhiseaduse järgi täitsid riigipea ülesandeid mitu organit: riigivanem (§ 61 alusel riigi esindaja, kusjuures riigivanema ametinimetus võõrkeeltes oli „president”), valitsus (§ 60 toodud pädevuses, sh p 8 järgi armuandmise õigus), Riigikogu ja Riigikogu juhatus (§ 53 – seaduste väljakuulutamine; § 59 – valitsuse nimetamine ja vabastamine).

Nii poliitiline kui riigivalitsemise ebastabiilsus muutsid ainuisikulise riigipea institutsiooni sisseseadmise nõude kõigi aastatel 1926–1933 üritatud või algatatud PS muutmise eelnõude obligatoorseks osaks. Kahe 1933. a põhiseaduse eelnõu kohaselt asendati riigivõimu esindav riigipea riigivõimu rakendava riigipeaga, mis tähendas üleminekut parlamentaarselt riigikorralt presidentaalsele. Presidentaalne riigikord erinevates vormides kehtestati nii 1933. a põhiseaduse muutmise seaduse kui ka 1938. a jõustunud põhiseadusega.

PS 1933. a paranduste järgi oli tegu presidentaalse režiimiga, mida ühelt poolt iseloomustab riigipea ja parlamendi asend: „R a h v a  – (meie sõrendus) esindajana teostab riigi kõrgemat valitsemisvõimu Riigivanem” vrd „Rahvaesindajana teostab seadusandlikku võimu Riigikogu”; teiselt poolt: riigipea ja valitsuse asend valitsemismehhanismis: „Riigivanema  j u u r e s   (meie sõrendus) on riigi valitsemiseks Vabariigi Valitsus.” Kui lisada riigipea dekreediõigus (tõsi, reeglina kontrasigneeritav) ja kaks eriseadust – valitsemise korraldamise ja kaitseseisukorra seadused (neist esimene kui nn igapäevane, teine paljuski õigusliku reservina) –, siis nende kaudu toimiski PS 1933. a paranduste seadus. On tähelepanuväärne, et valitsemise korraldamise seadust käsitleti ühelt poolt PS rakendusseadusena, teiselt poolt PS kommentaaridena. Selles kolme õigusakti koostoimes tegutses 1934. a märtsist kuni 1937. a PS jõustumiseni peaminister riigivanema õigustes (hiljem riigihoidja ülesannetes). Klassikalise presidentaalse riigi tunnuseks on see, et riigipea on valitsuse juht.

1938. aastaks oli riigi majanduslik ja sotsiaalpoliitiline olukord (selles valdkonnas jäime Euroopas maha vaid Rootsist), aga ka riigivalitsemise kogemused ja suutlikkus jõudnud järku, mis lubas uut põhiseadust, kus suhteliselt räige presidentaalsus oli võimalik asendada pehmema vormiga ehk riigiõiguslikus terminoloogias nn semi-presidentaalse režiimiga, mis pakkus ka parlamentaarsele korrale teatud võimalusi (eriti võrreldes tolle aja Euroopa suurte autokraatlike režiimidega – Saksamaa ja Nõukogude Liiduga). Ärgem unustagem, et 1934–1938 valitseti ju rahva keeles vapsidelt riigipöörde teel „varastatud” PS-ga, millest tuli vabaneda.

Samas võimaldas sisuliselt PS üks rakendusseadus – 1938. a kaitseseisukorra seadus – allutada riigipeal koostöös sõjavägede ülemjuhatajaga kogu sise- ja välisjulgeolek (ühes sellega kaasnevaga) riigipeale.