Paragrahv 60.

Riigikogul on sada üks liiget. Riigikogu liikmed valitakse vabadel valimistel proportsionaalsuse põhimõtte alusel. Valimised on üldised, ühetaolised ja otsesed. Hääletamine on salajane.

Riigikogusse võib kandideerida iga vähemalt kahekümne ühe aastane hääleõiguslik Eesti kodanik.

Riigikogu korralised valimised toimuvad märtsikuu esimesel pühapäeval neljandal aastal, mis järgneb Riigikogu eelmiste valimiste aastale.

Riigikogu erakorralised valimised toimuvad põhiseaduse paragrahvides 89, 97, 105 ja 119 ettenähtud juhtudel varemalt kakskümmend ja hiljemalt nelikümmend päeva pärast valimiste väljakuulutamist.

Riigikogu valimise korra sätestab Riigikogu valimise seadus.

 

1.1.1. 

PS § 60 sätestab Riigikogu koosseisu, valimisõiguse printsiibid, passiivse valimisõiguse ning korraliste ja erakorraliste valimiste toimumise aja (valimiste perioodilisuse põhimõtte ja erandid sellest põhimõttest) ning nõuab, et valimiste kord kehtestataks Riigikogu valimise seadusega.

 

1.1.2. 

Seonduvalt valimisreeglistiku kehtestamisega on Riigikohus leidnud järgmist: „Hääletamisõigusele vastab riigi kohustus luua selle õiguse perioodiliseks kasutamiseks vajalikud tingimused, mis lähtuvad valimiste vabaduse, ühetaolisuse, üldisuse, otsesuse ja hääletamise salajasuse põhimõtteist. Hääletamisõiguse kasutamine ei ole mõeldav ühelt poolt hääletamist ja teiselt poolt kandideerimist reguleeriva õigusliku raamistikuta. Kohustus korraldada kindlatele nõudmistele vastavad valimised on sätestatud ka inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi konventsioon) juurde lisatud esimese protokolli artiklis 3 „Õigus vabadele valimistele”. Selle artikli kohaselt kohustuvad lepinguosalised riigid mõistlike ajavahemike järel korraldama salajase hääletamisega vabu valimisi tingimustel, mis tagavad rahva vaba tahteavalduse seadusandja valimisel. Hääletamisõiguse kasutamiseks vajalike tingimuste loomine tähendab eelkõige hääletamismenetluste sätestamist. Lisaks tähendab see ka seadusandja kohustust tagada vaba ja teadliku valimisotsuse tegemiseks vajalik teabelevi.” (RKÜKo 01.07.2010, 3-4-1-33-09.)

 

1.2. 

PS § 104 lg 2 p 2 järgi saab RKVS vastu võtta ja muuta ainult Riigikogu koosseisu häälteenamusega. Tavapärasest suurem häälteenamus RKVS vastuvõtmiseks on põhjendatav sellega, et valimisõigused on peamisi õigusi, mille kasutamise kaudu saab rahvas ühiskonnaelu otsustes kaasa rääkida. See seadus peab omama võimalikult laia toetajaskonda ja olema põhiküsimustes võimalikult stabiilne.

 

1.3. 

Põhiseaduse § 104 lg 2 p 2, mis expressis verbis kõneleb Riigikogu valimise seadusest, ei saa aga mõista nii, et Riigikogu valimisi reguleeriv seadus, mis ei kanna § 60 lg-s 5 sätestatud nimetust, on põhiseadusvastane juba seetõttu, et seaduse nimetus on teistsugune. Kui on tagatud õigusselgus, siis ei saa seaduse nimetus, mis erineb PS-s sätestatust, kaasa tuua seaduse põhiseadusvastasust. Seega oleks mõeldav  ka valimisseadustik, millega reguleeritaks Riigikogu valimise korda, rahvahääletuse korda, kohaliku omavalitsuse volikogu valimise korda ja Euroopa Parlamendi valimise korda Eestis.

 

1.4.1. 

Põhiseadus ei sätesta otsesõnalist keeldu teha valimisreeglistikus olulisi muudatusi vahetult enne valimisi. Valimisreeglistikus vahetult enne valimisi tehtud olulised muudatused võivad aga sellise otsesõnu sätestatud keelu puudumisest hoolimata olla siiski põhiseadusevastased.

 

1.4.2. 

Seonduvalt kohaliku omavalitsuse valimisreeglistiku muutmisega vahetult enne valimisi märkis Riigikohus, et demokraatlikud pole sellised vahetult enne valimisi valimisreeglistikus tehtud muudatused, mis võivad oluliselt mõjutada valimistulemusi ühe või teise poliitilise jõu kasuks. Valimisseadus peab tagama demokraatia ja teenima sel viisil üldist hüvangut. Vahetult enne valimisi tehtud muudatuste põhiseaduspärasuse hindamiseks pidas Riigikohus oluliseks, kas valijatel ja kandidaatidel on mõistlik ja efektiivne alternatiiv üleriigiliste erakondade kohalikele valimisnimekirjadele (RKPJKo 15.07.2002, 3-4-1-7-02 p-d 27, 28).

 

1.4.3. 

2005. a, jällegi seonduvalt kohalike valimistega, arendas Riigikohus seda seisukohta edasi järgneval kujul. Vahetult enne valimisi tehtud muudatused, mis on ilmselgelt suunatud parlamendis olevate poliitiliste jõudude positsiooni parandamisele kohalikel valimistel võrreldes parlamendiväliste erakondade, valimisliitude ja üksikkandidaatidega, ei ole kooskõlas demokraatia põhimõttega. Demokraatia põhimõtte nõuetest johtuvalt ei saa aktsepteerida olukordi, kus võimul olevad poliitilised jõud teevad mitu aastat ette teada olevates valimisreeglites olulisi muudatusi vahetult enne valimisi enda kasuks. Kohus ei saa ütelda, milline on mõistlik aeg valimisreeglistikus oluliste muudatuste tegemiseks, kuid valimisreeglistikus tehtud muudatus, mis peaks jõustuma ajal, mil põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse järgi võib veel toimuda kohtuvaidlus Vabariigi Presidendi poolt välja kuulutamata jäetud valimisõigust piirava regulatsiooni põhiseaduspärasuse üle, on tehtud ilmselgelt hilinenult. Miinimumnõudeks valimisreeglistiku muutmisel on see, et olulist muudatust kavandav seadus tuleb võtta vastu arvestusega, et see saaks jõustuda aegsasti enne valimisi. Nii valijal kui kandidaadil peab olema aega uute reeglite tundmaõppimiseks ja käitumisviisi valimiseks (RKPJKo 14.10.2005, 3-4-1-11-05).

 

2.1. 

PS järgi on Riigikogu 101-liikmeline ühekojaline parlament. Kahekojalise parlamendi loomist PS väljatöötamisel ulatuslikumalt ei arutatud. Ettepanek kujundada Riigikogu kahekojalisena ei leidnud toetust.

 

2.2. 

1992. a PS sätestab esmakordselt paaritu arvu saadikukohti Riigikogus. Põhiseaduse Assamblees väideti, et Riigikogu liikmete paaritu arv välistab totaalse patiseisu parlamendis, kus mingis küsimuses saadikute hääled lähevad pooleks ja siis ei ole mingit võimalust otsust vastu võtta (Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee, lk 183). Tegelikult on patiseis võimalik ka paarituarvulise esindusorgani puhul.

 

2.3. 

1920. a põhiseadus sätestas 100-liikmelise ühekojalise parlamendi – Riigikogu – ja Riigikogu õiguse suurendada järgmiste valimiste ajaks sellekohase seadusega oma liikmete arvu. 1933. a põhiseadus sätestas 50-liikmelise Riigikogu, mis jäi aga valimata. 1937. a põhiseadus sätestas kahekojalise parlamendi (Riigikogu), mis koosnes 80-liikmelisest valitavast Riigivolikogust (esimene koda) ja kujundatavast Riiginõukogust (teine koda). Teise koja liikmete arvu ei sätestatud, kuid minimaalselt sai Riiginõukogul olla 40 liiget.

 

3.1. 

PS § 60 lg 1 sätestab valimisõiguse printsiibid: valimised on vabad, üldised, ühetaolised ja otsesed, hääletamine on salajane ning rakendatakse proportsionaalset valimissüsteemi. Enamik printsiipidest laieneb nii aktiivsele kui ka passiivsele valimisõigusele. Aktiivse valimisõiguse all mõistetakse hääleõiguslike kodanike õigust valida. Kui esindusorgan valitakse proportsionaalse valimissüsteemi abil, mis reeglina eeldab erakondade ja valimisliitude nimekirju, siis ei pruugi aktiivne valimisõigus hõlmata valija õigust seada üles saadikukandidaate. Passiivse valimisõiguse all mõistetakse õigust kandideerida ja valituks osutumise korral asuda esindusorganis täitma oma ametiülesandeid.

 

3.2.1. 

Vabade valimiste printsiip kehtib nii aktiivse kui ka passiivse valimisõiguse teostamisel. Aktiivse valimisõiguse puhul tähendab valimisvabadus, et valija enese otsustada on see, kas ta osaleb või ei osale valimistel. Hulgalist eemalejäämist valimistest nimetatakse absentismiks. Absentismi kõrge tase näitab valijate ükskõiksust või protestimeelsust. Vabade valimiste põhimõte tähendab, et valijat tohib mõjutada ainult valimiskampaania käigus lubatud valimispropaganda vahenditega. Valimisvabadus hõlmab ka vabaduse üles seada saadikukandidaate, mis on aktiivse valimisõiguse element. Passiivset valimisõigust kaitseb valimisvabaduse põhimõte sel teel, et nõuab kandidaatide vabaks konkureerimiseks tingimuste loomist ja kandidaatide sõnavabaduse austamist valimiskampaanias ning keelab sunni kandidaatide suhtes. Passiivse valimisõiguse vaba teostamisega ei oleks vastuolus mitte ainult sund ja ähvardused, vaid ka muud selle õiguse kasutamist ebaproportsionaalselt takistavad vahendid, eeskätt ülemäära suur valimiskautsjon või kõrge valimiskünnis.

 

3.2.2. 

Vabade valimiste kohta seonduvalt elektroonilise hääletamisega vt komm-d 3.7.1 ja 3.7.3.

 

3.2.3. 

Valimisõiguste ning poliitilise sõnavabaduse ja õigusega saada üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni seonduvad ka RKVS sätted, mis piiravad valimisagitatsiooni ja selle ühe alaliigina poliitilist välireklaami.

 

3.2.4. 

RKVS keelab aktiivse valimisagitatsiooni valimispäeval ning igasuguse, s.o nii aktiivse kui ka passiivse valimisagitatsiooni hääletamisruumis ja ruumides, mille kaudu valija siseneb hääletamisruumi. Valimisagitatsioon hääletamisruumis ja ruumides, mille kaudu valija siseneb hääletamisruumi, on keelatud ka enne valimispäeva, sh eelhääletamise päevadel. Ükski seadus ei määratle täpsemalt, mida pidada aktiivseks ja mida passiivseks agitatsiooniks. RKKK leidis, et agitatsiooni selle mõiste tavasisu kohaselt iseloomustab suunatus enam kui ühele isikule. Passiivse agitatsiooni all tuleb mõista plakatite vms meediumi abil toimuvat agitatsiooni. Aktiivne on aga agitatsioon, mis nõuab isiku aktiivset tegevust.Kuna RKK lahendada olnud asjas pöörduti vaid ühe isiku poole, siis tuleneb RKK otsusest, et antud juhul agitatsiooniga tegemist ei olnud (RKKo 06.03.2008, 3-1-1-2-08, p 8.1).

 

3.2.5. 

Samuti keelab RKVS aktiivse agitatsiooni ajal üksikkandidaadi, erakonna või erakonna nimekirjas kandideeriva isiku või nende logo või muu eraldusmärgi või programmi reklaamimise hoonel, rajatisel, ühistranspordivahendi või takso sise- või välisküljel ning muu poliitilise välireklaami. Aktiivse valimisagitatsiooni ajaks loetakse aega alates kandidaatide registreerimise viimasest päevast kuni valimispäevani.

 

3.2.6. 

Riigikohtu üldkogu pidas pärast pikemat põhjendamist ja mitte küll üksmeelselt aktiivse valimisagitatsiooni ajal poliitilise välireklaami keelamist põhiseaduspäraseks. RKÜK leidis, et see ei tähenda, et põhiseadus sellise keelu kehtestamist nõuaks. Riigikogu on vaba nii keeldu kaotama, poliitilise välireklaami tegemisele aja, koha ja suuruse piiranguid seadma kui ka valimiskulutustele sellist ülempiiri kehtestama, mis ühest küljest vähendaks raha osakaalu poliitilise võimu saavutamisel ja teisalt tagaks kandidaatide võrdsed võimalused valimiskampaania korraldamisel (RKÜKo 01.07.2010, 3-4-1-33-09, p 70). Riigikohtu kriminaalkolleegium, käsitledes KOVVS, mis sätestab analoogilise regulatsiooni RKVS-ga, seadis aga kahtluse alla selle, kas on põhiseaduspärane keelata aktiivse agitatsiooni ajal poliitiline välireklaam, mille kandjaks on kandidaadi enda isiklikus kasutuses olevad esemed, näiteks sõiduauto. RKKK ei algatanud menetlusõiguslikel põhjendustel siiski põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlust (RKKKo 14.10.2011, 3-1-1-69-11, p-d 9– 14). Analoogiline kahtlus, kui see tekib konkreetse kohtuasja pinnalt, võib olla põhjendatud ka RKVS osas. RKÜK ongi ülalnimetatud otsuse p-s 71 leidnud, et kuigi abstraktse normikontrolli menetluses osutub keeld põhiseaduspäraseks, ei välista see konkreetset normikontrolli.

 

3.2.7. 

Ka valimispäeval aktiivse valimisagitatsiooni keelu lubamisel või kaotamisel on Riigikogu vaba. Problemaatiline põhiseaduspärasuse seisukohalt oleks aga valimisagitatsiooni keelu kaotamine hääletamisruumis ja ruumides, mille kaudu valija siseneb hääletamisruumi. Valimisagitatsiooni lubamisel sellistes ruumides, arvesse võttes ruumi ja situatsiooni iseärasustest tingitud agitatsiooni eelduslikult suurt intensiivsust, oleks raske (kui mitte võimatu) tagada passiivse valimisõiguse puhul ühetaolisuse printsiibi järgimist.

 

3.2.8. 

RKÜK otsus, milles käsitleti poliitilist välireklaami aktiivse agitatsiooni perioodil,   omab tähendust valimisprotsessis poliitilise informatsiooni saamise ja poliitilise sõnavabaduse kasutamise õiguse seisukohalt üldisemalt. RKÜK käsitles poliitilist välireklaami nii seonduvalt hääletamisõigusega kui ka kandideerimisõigusega ning erakonna tegevusvabadusega valimisprotsessis kokkuvõtlikult järgmiselt:

 

3.2.8.1. 

Koostoimes PS § 44 lg-ga 1, mille kohaselt on igaühel õigus saada üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni, hõlmab hääletamisõigus ka hääleõiguslike kodanike võimalust saada oma valimisotsuse kujundamiseks vajalikku teavet kandidaatide poliitiliste vaadete kohta. See tähendab ühtlasi võimalust kujundada oma teadlik valik vabana mõjutustest, mille eesmärk on valija tahtega manipuleerimine poliitilise programmi ja kavatsuste kohta sisulist teavet jagamata, valijat arutellu kaasamata. Poliitiline välireklaam võib olla üks erakondade, valimisliitude ja üksikkandidaatide ning nende vaadete kohta valijatele teabe edastamise kanaleist. Poliitilise välireklaami tegemisele piiride seadmisega kujundab seadusandja hääletamisõiguse kasutamise tingimusi. Kui välireklaami kaudu edastatakse sisulist teavet poliitiliste kavatsuste kohta, siis piirab selle keelustamine aktiivse agitatsiooni perioodil valijate võimalusi saada teavet valimisotsuse kujundamiseks. Täites kohustust luua hääletamisõiguse perioodiliseks kasutamiseks vajalikud tingimused, on seadusandja ühtlasi riivanud hääletamisõiguses sisalduvat vabadust saada teavet valimisotsuse kujundamiseks.

 

3.2.8.2. 

Kandideerimisõigusele vastab samuti riigi kohustus luua selle kasutamiseks vajalikud tingimused, mis lähtuvad eelmises punktis nimetatud valimispõhimõtteist. Kohustus kehtestada kandideerimisõiguse kasutamiseks vajalikud tingimused tähendab muu hulgas ka kohustust sätestada see, kuidas kandidaadid ja poliitilised ühendused (valimisliidud ja erakonnad) valimiskampaaniat võivad korraldada ja rahastada. Esinduskogusse kandideerimisel on oluline kandidaadi vabadus levitada ja tutvustada oma vaateid. PS § 45 lg 1 esimese lause kohaselt on igaühel õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil. Koostoimes PS §-s 45 sätestatud väljendusvabadusega sisaldab kandideerimisõigus ka kandidaatide õigust tutvustada valijatele oma poliitilisi vaateid, osaleda poliitilises arutelus. Poliitilise välireklaami keeld, mis on üks kandideerimisõiguse kasutamise tingimustest, piirab kandidaatide õigust tutvustada nii ennast kui ka esindatavat ühendust. Seetõttu riivab see keeld PS § 60 lg-s 2 sätestatud kandideerimisõigust koostoimes PS §-s 45 sätestatud väljendusvabadusega. Ka siin on riik kandideerimisõigusele vastava kohustuse täitmisel seda õigust ühtlasi riivanud.

 

3.2.8.3. 

PS § 48 lg 1 teisest lausest tuleneb lisaks erakonna kui valimistel konkureerimiseks mõeldud ühenduse asutamise vabadusele ka erakonna tegevusvabadus. Erakonna tegevusvabadus hõlmab erakonna vabadust määrata kindlaks oma poliitilised eesmärgid, levitada oma vaateid ning koguda oma tegevuseks rahalisi vahendeid. Erakonna vabadus levitada oma vaateid tähendab vabadust valida valijate häälte püüdmiseks vahendeid, määrata valimisreklaami tegemise moodused, koht ja aeg.

 

3.3. 

Üldisuse põhimõtte järgi peab olema tagatud kõigi täisealiste teovõimeliste kodanike osavõtt valimistest. Üldisuse põhimõtet konkretiseeritakse praktikas valimistsensuste abil. Üldisuse põhimõttega on vastuolus ebaproportsionaalsed või diskrimineerivad valimistsensused nii aktiivse kui ka passiivse valimisõiguse puhul. Teooria järgi peaksid valimistsensused olema sätestatud konstitutsioonis. Kui konstitutsioon valimistsensusi ei sätesta, siis peab ta sisaldama selget volitusnormi seadusandjale valimistsensuste kehtestamiseks. Alati pole valimistsensuste kehtestamisel sellest reeglist kinni peetud ka demokraatlike riikide praktikas. Riigikogu valimisteks on valimistsensused kehtestatud PS §-s 57 ja § 60 lg-s 2 (vt komm-d 6 ja 7). RKVS § 4 määratleb üldise valimisõiguse hääletamisõiguse ja kandideerimisõiguse kaudu (vt lähemalt §-de 57 ja 58 komm-d).

 

3.4. 

Otseste valimiste põhimõtte järgi peab kandidaadi üle otsustamine toimuma valimistest vahetult osa võtnud isikute tahteavalduse alusel, mitte aga valijameeste või mõne muu organi poolt.

 

3.5.1. 

Aktiivse valimisõiguse puhul tähendab ühetaolisuse printsiip, et kõigil valijatel peab olema võrdne arv hääli ja eri valimisringkondade valijate häälel peab olema enam-vähem ühesugune kaal. Ühetaolisuse printsiibiga on vastuolus olukord, kus ühe ja sama mandaatide arvuga valimisringkondades valijate arv oluliselt erineb, mistõttu on oluliselt erinev ka nendes ringkondades antavate häälte kaal. RKVS järgi tähendab ühetaoline valimisõigus seda, et Riigikogu valimistel on igal valijal üks hääl.

 

3.5.2. 

Passiivse valimisõiguse puhul seisneb ühetaolisuse printsiip selles, et kõigile kandidaatidele tuleb tagada võrdsed võimalused, näiteks tuleb anda erakondadele oma vaadete tutvustamiseks avalik-õiguslikus meedias võrdse pikkusega eetriaeg. Ühetaolisuse printsiibi tagamiseks saab kehtestada ka piiranguid valimiskampaania käigus kulutatava raha hulgale. Ühetaolisuse printsiibi piiramiseks peavad aga olema mõjuvad põhiseaduslikud põhjused. Näiteks ei pääse RKVS järgi kompensatsioonimandaatide jaotamisel Riigikokku erakond, kes on kogunud alla 5% häältest. Sellele erakonnale antud häälte kaotsiminek on aga õigustatud vajadusega tagada Riigikogu normaalne töö, mis oleks raskendatud, kui parlament koosneks omavahel konkureerivate pisiparteide esindajatest.

 

3.5.3. 

Ühetaolisuse kohta seonduvalt elektroonilise hääletamisega vt komm-d 3.7.1 ja 3.7.2.

 

3.6.1. 

Hääletamise salajasuse printsiip kaitseb aktiivset valimisõigust ja tähendab seda, et iga hääletaja peab saama hääletada nii, et keegi ei saaks tema vaba tahte vastaselt teada, kuidas ta hääletas ja kas ta üldse hääletas või käis hääletamas.

 

3.6.2. 

Hääletamise salajasuse tagamise enim levinud ja ka Eestis enim kasutatav viis on hääletamisruumis olev hääletamiskabiin, kus valija saab üksinda täita hääletamissedeli, ning valimiskast. Elektroonilise hääletamise puhul on hääletamise salajasust raskem tagada (vt komm-d 3.7.1 ja 3.7.3.).

 

3.7.1. 

Elektroonilise hääletamise kasutamine seondub nii valimiste ühetaolisuse, valimiste vabaduse kui ka hääletamise salajasusega. Riigikohus on analüüsinud elektroonilise hääletamise põhiseaduspärasust kohaliku omavalitsuse volikogude valimist reguleerivate sätete osas ja leidnud, et elektrooniline hääletamine pole vastuolus PS-ga (RKPJKo 01.09.2005, 3-4-1-13-05).

 

3.7.2.1. 

Nimetatud otsuses leidis põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium seonduvalt elektroonilise hääletamise ja ühetaolisuse põhimõttega järgmist.

 

3.7.2.2. 

Euroopa Nõukogu 30. septembri 2004. a soovituse Rec(2004)11 „E-hääletamise õiguslikud, operatsioonilised ja tehnilised standardid” kohaselt tähendab ühetaolisuse põhimõte elektroonilise hääletamise kontekstis nelja nõuet. Esiteks peab olema tagatud, et iga valija saab elektroonilisse hääletuskasti lasta üksnes ühe hääle ja et hääletaja saab hääletada üksnes juhul, kui tema hääl ei ole veel valimiskasti lastud. Teiseks peab e-hääletamise süsteem takistama hääletajat andmast lõplikult oma hääl rohkem kui ühe hääletuskanali kaudu. Kolmandaks tuleb iga elektroonilisse valimiskasti lastud hääl üle lugeda ning iga häält tohib arvestada vaid ühe korra. Neljandaks peab juhul, kui samaaegselt kasutatakse nii elektroonilisi kui mitteelektroonilisi hääletuskanaleid, eksisteerima turvaline ja usaldusväärne meetod häälte kokkulugemiseks ja õige tulemuse arvutamiseks. Kõik need nõuded on suunatud iga hääletaja kohta üksnes ühe hääle arvessemineku tagamisele elektroonilise hääletamise kasutamise korral. Ehkki Euroopa Nõukogu soovituse näol ei ole tegemist õiguslikult siduva dokumendiga, koondab see endasse Euroopa demokraatlike riikide arusaamad elektroonilise hääletamise kooskõlast demokraatlikele riikidele omaste valimispõhimõtetega ja on seega põhiseaduse tõlgendamisel kohaseks abivahendiks (p 17).

 

3.7.2.3. 

Vaagides elektroonilise hääle muutmise võimaluse mõju valija antud hääle kaalule, rõhutas kolleegium, et korduva hääletamise korral varem antud hääl tühistatakse. Valijal puudub võimalus korduvast elektroonilisest hääletamisest olenemata valimistulemust teisi hääletamisviise kasutavatest valijatest suuremal määral mõjutada. Elektroonilisel teel antud hääl läheb arvesse ühe häälena ega ole valimistulemuste seisukohalt mõjukam kui teisi hääletusviise kasutavate hääletajate antud hääl (p 20).

 

3.7.2.4. 

Faktilisest ebavõrdsusest tulenevalt ei ole elektroonilise hääletamise kaudu hääle muutmise võimalus kõikidele valijatele ühtviisi kättesaadav. Seesuguse võrdsusõiguse ja ühetaolisuse põhimõtete riive ei tähenda veel nimetatud valimispõhimõtete põhiseadusvastast rikkumist. Vastamaks küsimusele, kas elektroonilise hääle muutmise võimaldamise näol on tegemist võrdsusõiguse ja valimiste ühetaolisuse printsiipide põhiseadusvastase riivega, tuleb kaaluda, kas kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel elektroonilist hääletamisviisi kasutavate valijate erinevas kohtlemises seisneva riive intensiivsus on mõõdupärases suhtes taotletavate eesmärkide kaalukusega. Võrdse kohtlemise printsiip esinduskogude valimise kontekstis ei tähenda, et kõikidele valimisõiguslikele isikutele peavad olema tagatud absoluutselt võrdsed võimalused valimistoimingu üheviisiliseks teostamiseks. Seaduses ette nähtud eri hääletamisviiside (eelhääletamine, hääletamine väljaspool elukohajärgset valimisjaoskonda, hääletamine kinnipidamiskohas, hääletamine kodus, hääletamine välisriigis jt) kasutajad on sisuliselt erinevas olukorras. Näiteks on valijad, kes on sunnitud kasutama eelhääletamise võimalust, erinevas olukorras võrreldes valijatega, kes saavad oma valimisõigust teostada valimiste päeval. Inimeste täieliku faktilise võrdsuse tagamine valimisõiguse teostamisel ei ole põhimõtteliselt võimalik ega põhiseaduslikult nõutav (p-d 23 ja 24).

 

3.7.2.5. 

Võrdsusõiguse ja ühetaolisuse riive, millena võib käsitada elektroonilise hääletamisviisi kasutajate õigust oma häält piiramatu arv kordi muuta, ei ole piisavalt intensiivne, kaalumaks üles valimisaktiivsuse suurendamise ja uute infotehnoloogiliste lahenduste kasutuselevõtu eesmärki. Elektroonilise hääle muutmise võimalus on vajalik valimiste vabaduse ja hääletamise salajasuse tagamiseks elektroonilisel hääletamisel. Vaidlustatud regulatsiooni andes on seadusandja erinevaid printsiipe ja nende taga seisvaid väärtusi kaaludes leidnud kohase tasakaalu kõigi põhiseadusest tulenevate valimispõhimõtete vahel (p 32).

 

3.7.3. 

Seonduvalt valimiste vabaduse ja hääletamise salajasuse põhimõttega leidis kolleegium, et elektroonilise hääletuse kasutuselevõtt elektrooniliselt antud hääle muutmist võimaldamata võib valimiste vabaduse ja hääletamise salajasuse põhimõtte seada ohtu. Valija võimalus elektrooniliselt antud häält eelhääletamise ajal muuta annab olulise lisagarantii valimiste vabaduse ja hääletamise salajasuse printsiibi järgimisele elektroonilisel hääletamisel. Valija, keda on elektroonilise hääletamise käigus ebaseaduslikult mõjutatud või jälgitud, saab taastada valimiste vabaduse ja hääletamise salajasuse, hääletades mõjutustest vabanenult uuesti elektrooniliselt või valimissedeliga. Lisaks võimalusele mõjutuste all antud häält tagantjärele korrigeerida on ülehääletamisel ka oluline preventiivne funktsioon. Kui elektroonilist hääletusviisi kasutaval valijal on seadusega tagatud võimalus elektrooniliselt antud häält muuta, väheneb motivatsioon tema ebaseaduslikuks mõjutamiseks. Elektroonilise hääle muutmise võimaluse kõrval puuduvad muud, samavõrra mõjusad meetmed valimiste vabaduse ja hääletamise salajasuse tagamiseks elektroonilisel hääletamisel kontrollimata hääletuskeskkonnas ( RKPJKo 01.09.2005, 3-4-1-13-05, p-d 27 ja 30).

 

3.7.4. 

Riigikohus lahendas seonduvalt elektroonilise hääletamisega asja, milles kaebuse esitaja väitis, et Riigikogu 2011. a valimiste e-hääletamine on ebaturvaline, sest valija arvutis oleva arvutiviiruse või pahavara abil on võimalik olukord, kus pahavara või viiruse jaoks sobimatule kandidaadile antud hääl ei jõua Vabariigi Valimiskomisjonile, kuid valija saab pärast hääle andmist tänu viirusele või pahavarale ikkagi teate selle kohta, et tema hääl on valimiskomisjonile tema valitud kandidaadi kasuks edukalt edastatud, ning valimiskomisjon sellist blokeeringut ei registreeri. Kolleegium asus seisukohale, et kui valija saab veebilehel teate hääle vastuvõtmise kohta, mis vastab tema tegelikult antud häälele, kuid tegelikult antud hääl ei jõua Vabariigi Valimiskomisjonini, siis on tegemist PS § 56 p-s 1 ja 57 lg-s 1 tagatud subjektiivse valimisõiguse rikkumisega. Kui elektroonilise hääletamise süsteem ei võimalda valijal anda häält kandidaadile, kellele ta soovis hääle anda, ega teata hääle andmise võimatusest valijale, siis on tegemist subjektiivse valimisõiguse rikkumisega. Sellistel juhtudel puudub valijal õiguslikult tagatud võimalus anda oma hääl kandidaadi kasuks enda valitud viisil. Antud kaasuse puhul Riigikohus sellist rikkumist ei tuvastanud (PSJKo 21.03.2011, 3-4-1-4-11).

 

3.7.5. 

Riigikogu 12. koosseisu menetluses on Euroopa Parlamendi valimise seaduse, kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse, rahvahääletuse seaduse, Riigikogu valimise seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (186 SE). Sellega kavandatakse anda valijale võimalus kontrollida, kas elektrooniliseks hääletamiseks kasutatud rakendus on valija antud hääle valija tahte kohaselt elektroonilise hääletamise süsteemile edastanud. Samuti kavandatakse täpsustada elektroonilise hääletamise korda ja moodustada elektroonilise hääletamise komisjon.

 

3.8.1. 

Eristatakse majoritaarset ja proportsionaalset valimissüsteemi. Majoritaarse valimissüsteemi puhul osutub valituks isik, kes oma valimisringkonnas kogub seadusega nõutava häälteenamuse. Proportsionaalse valimissüsteemi puhul jaotatakse mandaadid mitmemandaadilistes valimisringkondades parteide vahel proportsionaalselt nende kandidaatide poolt antud häälte arvuga. Proportsionaalsuse põhimõte on seotud ühetaolisuse põhimõttega. Proportsionaalsuse põhimõtte järgi annavad valijad hääli erakondade või valimisliitude valimisnimekirjadele. Nimekiri saab parlamendikohti proportsionaalselt neile antud häälte arvuga. Proportsionaalsuse põhimõttega ei ole vastuolus mõõduka suurusega valimiskünnise (nt erakonnale 5%, valimisliidule 7%) kehtestamine, sest see võimaldab vältida proportsionaalse süsteemi rakendamise negatiivset tagajärge – parlamendi killunemist pisifraktsioonideks.

 

3.8.2. 

Majoritaarne valimissüsteem on harilikult soodne suurtele parteidele ja ebasoodne väikestele. See annab sageli võimaluse moodustada stabiilne ühe partei enamusvalitsus. Majoritaarse valimissüsteemi eelis on tema lihtsus ja inimesele arusaadavus ning see, et valituks osutumiseks on harilikult vaja saada oluliselt rohkem hääli kui proportsionaalse valimissüsteemi rakendamise puhul. Majoritaarse valimissüsteemi puudus on see, et kõik hääled, mida ei antud võitnud kandidaadile, lähevad kaotsi. Seetõttu pole nende valijate tahe, kes andsid oma hääle kandidaadile, kes ei võitnud, parlamendis esindatud. Proportsionaalse valimissüsteemi eelis on see, et kaotsiläinud häälte arv on väiksem kui majoritaarse valimissüsteemi puhul. Tänu sellele on proportsionaalse valimissüsteemi puhul väikestel ja keskmise suurusega parteidel suurem võimalus pääseda parlamenti. Seepärast väljendab proportsionaalse valimissüsteemi abil valitud parlamendi koosseis paremini valijaskonna poliitilisi eelistusi. Väidetavalt tagaks selle eesmärgi kõige paremini, kui proportsionaalse valimissüsteemi puhul moodustaks terve riik ühe valimisringkonna.

Vältimatult tuleb moodustada koalitsioonivalitsusi. Koalitsioonivalitsuse poliitika peab arvestama kõigi koalitsioonipartnerite soove ega saa seetõttu enam-vähem võrdse suurusega koalitsioonipartnerite korral olla äärmuslikult vasak- või parempoolne. Proportsionaalse valimissüsteemi puudus on, et sellise süsteemi rakendamisel võib parlamenti pääseda suur arv parteisid, mistõttu võib osutuda keeruliseks stabiilse ja pikaealise valitsuse moodustamine. Valijate silmis võib proportsionaalse valimissüsteemi puuduseks olla ka selle keerukus ja see, et isik võib osutuda valituks väga väikese häälte arvuga. Viimane on võimalik eriti olukorras, kus kandideerib palju parteisid, kelle valimisnimekirjad on pikad, riigis on mitu valimisringkonda ja kompensatsioonimandaatide jagamisel kasutatakse üleriigilisi valimisnimekirju.

 

3.8.3. 

PS § 60 lg 1 sätestab selgesõnaliselt proportsionaalse valimissüsteemi, välistades sellega majoritaarse valimissüsteemi rakendamise. 1920. a põhiseaduse kehtivuse ajal kasutati Riigikogu valimistel proportsionaalset valimissüsteemi. 1937. a põhiseaduse kehtivuse ajal kasutati Riigikogu esimese koja (Riigivolikogu) valimistel majoritaarset valimissüsteemi. 1933. a põhiseaduse muutmise seaduses sätestatud isikuvalimiste võimalus jäi kasutamata, sest selle PS järgi parlamenti ei valitud.

 

4.1. 

PS § 60 lg 3 järgi valitakse Riigikogu neljaks aastaks. PSRS § 3 lg 2 järgi valiti esimene sõjajärgne Riigikogu erandina kolmeks aastaks. Sellega on sätestatud demokraatia põhimõttest tulenev valimiste ettemääratud perioodilisuse nõue.

 

4.2. 

Tegelikkuses võivad Riigikogu koosseisu volitused osutuda lühemaks või pikemaks kui neli aastat. Neljast aastast lühemaks osutuvad Riigikogu koosseisu volitused erakorraliste valimiste väljakuulutamisel. PS §-st 131 tuleneb, et neljast aastast pikemaks osutuvad Riigikogu koosseisu volitused siis, kui korraliste valimiste aeg langeb erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajale või kolmekuulise perioodi sisse pärast sellise seisukorra lõppemist (vt § 131 komm).

 

5.1. 

PS järgi toimuvad Riigikogu korralised valimised märtsikuu esimesel pühapäeval neljandal aastal, mis järgneb Riigikogu eelmiste valimiste aastale; erakorralised valimised toimuvad varemalt 20 ja hiljemalt 40 päeva pärast valimiste väljakuulutamist (§ 60 lg-d 2 ja 3). Valimised pärast erakorralist seisukorda või sõjaseisukorda kuulutatakse välja kolme kuu jooksul pärast seisukorra lõppemist (vt § 131).

 

5.2. 

Nii korralised kui ka erakorralised valimised kuulutab § 78 p 3 järgi välja Vabariigi President. RKVS järgi peab Vabariigi President korralised valimised välja kuulutama vähemalt kolm kuud enne valimispäeva. Kuna Riigikogu korraliste valimiste päev on § 60 lg-s 3 üheselt kindlaks määratud, siis iseenesest puudub vajadus selle järele, et Vabariigi President kuulutab välja ka Riigikogu korralised valimised. Regulatsioon, et ka Riigikogu korralised valimised kuulutab välja Vabariigi President, rõhutab valimiste tähtsust ja Riigikogu asendit teiste kõrgeimate riigiorganite hulgas. Vabariigi Presidendi poolt Riigikogu korraliste valimiste välja kuulutamata jätmine ei saa kaasa tuua valimiste toimumata jäämist, sest kõrgeima rahvaesindusorgani valimine ei tohi sõltuda ühe isiku meelevaldsest ja põhiseadusvastasest tegevusetusest. Taolisel juhul peaks Riigikogu korraliste valimiste kohta teadaande avaldama Vabariigi Valimiskomisjon.

 

5.3. 

Vabariigi President peab Riigikogu erakorralised valimised välja kuulutama kolmel juhtumil:

1) kui 14 päeva jooksul, arvates peaministrikandidaadi ülesseadmise õiguse üleminekust Riigikogule, on Vabariigi Valitsuse koosseis Vabariigi Presidendile esitamata (PS § 89 lg 6);

2) kui rahvahääletusele pandud seaduseelnõu ei saa poolthäälte enamust (§ 105 lg 4);

3) kui Riigikogu pole riigieelarvet vastu võtnud kahe kuu jooksul pärast eelarveaasta algust (§ 119).

PS § 97 lg 4 järgi võib Vabariigi President Vabariigi Valitsuse ettepanekul välja kuulutada Riigikogu erakorralised valimised, kui Riigikogu on avaldanud Vabariigi Valitsusele või peaministrile umbusaldust. Paragrahvi 97 lg 4 sätestab ainsa juhtumi, mil Vabariigi Presidendil on Riigikogu erakorraliste valimiste väljakuulutamisel põhiseaduslik kaalutlusõigus. Ülejäänud juhtudel on Vabariigi President kohustatud Riigikogu erakorralised valimised välja kuulutama. RKVS § 3 sätestab tähtaja, mille jooksul Vabariigi President peab välja kuulutama Riigikogu erakorralised valimised. PS §-des 89 ja 119 ettenähtud juhtudel tuleb erakorralised valimised välja kuulutada kolme päeva jooksul, arvates väljakuulutamiskohustuse tekkimisest. Paragrahvi 105 lg-s 4 ettenähtud juhul tuleb erakorralised valimised välja kuulutada kolme päeva jooksul, arvates rahvahääletuse tulemuste Riigi Teatajas avaldamisest. Paragrahvis 97 ettenähtud juhul võib Vabariigi President, kui vastavasisulise ettepaneku teeb Vabariigi Valitsus, erakorralised valimised välja kuulutada kolme päeva jooksul, arvates Vabariigi Valitsusele või peaministrile umbusalduse avaldamise päevast. RKVS järgi määrab Riigikogu erakorraliste valimiste päeva Vabariigi President ja selle nädalapäevaks on pühapäev.

 

5.4. 

RKVS sätestab, et Riigikogu valimiste väljakuulutamise vormistab Vabariigi President otsusega.

 

5.5. 

PS §-st 131 tuleneb keeld sõjaseisukorra või erakorralise seisukorra ajal välja kuulutada nii Riigikogu korralisi kui ka erakorralisi valimisi. Taolises olukorras oleks mõistlik, aga mitte kohustuslik Vabariigi Presidendi otsus, millega §-le 131 tuginedes teatatakse valimiste väljakuulutamise võimatusest.

 

6. 

Aktiivne valimisõigus (RKVS § 4 kasutab mõistet „hääletamisõigus”) on tulenevalt § 57 lg-st 1 valimispäevaks vähemalt 18-aastaseks saanud Eesti kodanikel (hääleõiguslikkuse kohta vt lähemalt §-de 57 ja 58 komm-d). Aktiivne valimisõigus puudub Eesti kodanikul, kes on kohtu poolt tunnistatud teovõimetuks (teovõime kohta vt § 57 komm). PS § 58 lubab seadusega piirata kinnipidamiskohas vabaduskaotust kandvate isikute osavõttu hääletamisest. RKVS § 4 järgi ei võta hääletamisest osa isik, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud kuriteos ja kannab vanglakaristust. Riigikohus märkis, et PS §-ga 58 ja EIÕK protokolli nr 1 art-ga 3, nagu seda on tõlgendanud EIK, võib olla vastuolus see, et RKVS § 4 lg 3 ja § 22 lg 3 kohaselt ei saa hääletamisest osa võtta isik, kelle kohus on süüdi mõistnud kuriteos ja kes kannab vanglakaristust. Antud kaebuse läbivaatamisel ei ole aga kolleegiumil menetluslikult võimalik seda vastuolu tuvastada ega Riigikogu valimise seaduse sätteid kehtetuks tunnistada. Sellele võimalikule vastuolule reageerimine on seega Riigikogu ülesanne (RKPJKo 23.03.2011, 3-4-1-7-11).

 

7.1. 

PS § 60 lg 2 sätestab passiivse valimisõiguse. Selle sätte järgi võib Riigikokku kandideerida iga vähemalt 21-aastane hääleõiguslik Eesti kodanik. RKVS § 4 täpsustab passiivset valimisõigust: „Kandideerimisõigus on Eesti kodanikul, kes kandidaatide registreerimise viimaseks päevaks on saanud 21-aastaseks.” Et § 60 seostab passiivse valimisõiguse hääleõigusega ja § 57 lg 2 ei loe hääleõiguslikuks isikut, kes on kohtu poolt tunnistatud teovõimetuks, siis on sellise isiku kandideerimine Riigikokku PS-ga välistatud. RKVS § 4 aga sõnastab selle põhimõtte selgelt: „Kandideerimisõigust ei ole isikul, kes on valimisõiguse osas teovõimetuks tunnistatud.” Muid tsensusi passiivsele valimisõigusele PS ei kehtesta. RKVS § 4 kehtestab täiendava tsensuse: „Riigikogu liikmeks ei või kandideerida isik, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud kuriteos ja kannab vanglakaristust.” PS ja varem kehtinud RKVS ei välista selliste isikute kandideerimist. PS mõttega pole aga vastuolus regulatsioon, mille kohaselt Riigikokku ei või kandideerida isik, kelle kohus on süüdi mõistnud kuriteos ja kes kannab vanglakaristust. Nimelt kaotab PS § 64 lg 2 p 2 järgi Riigikogu liige oma mandaadi igasuguse süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisel (vt § 64 komm 5.2). Selle sätte eesmärgiga oleks vastuolus regulatsioon, mis ei välista vanglakaristust kandva isiku sattumist Riigikokku. Samuti tuleb arvestada sellega, et avalik huvi selle vastu, et kuriteo eest kohtu poolt mõistetud karistus saaks täide viidud, kaalub üles kurjategija õiguse piiramise.

 

7.2. 

PS § 124 lg 3 lubab teenistuse erilaadi huvides seadusega piirata kaitseväes ja asendusteenistuses olevate isikute teatavaid põhiseaduslikke õigusi, sealhulgas põhimõtteliselt ka aktiivset ja passiivset valimisõigust. Kaitseväelaste aktiivse valimisõiguse piiramine oleks aga demokraatlikus ühiskonnas mõeldamatu, ebaproportsionaalne ning seetõttu põhiseadusvastane. Kaitseväelasel peab olema võimalus osaleda parlamendi koosseisu kujundamisel, sest selle organi otsuste elluviimine võib kaitseväelasele kaasa tuua raskemaid tagajärgi kui teistele kodanikele. Kaitseväelaste passiivse valimisõiguse piiramist saab põhjendada vajadusega vältida relvastatud struktuuride politiseerumist ja nende ärakasutamist erakondlikes huvides. Kaadrikaitseväelase passiivset valimisõigust piirab 14. juulist 2007 muudetud RKVS § 4 lg 6, mis sätestab, et Riigikogu liikmeks ei või kandideerida kaadrikaitseväelane. Varem sellist otsest piirangut polnud. Küll aga kehtestas kuni 14. juulini 2007 kehtinud KVTS § 117 kaitseväelaste passiivse valimisõiguse kaudse piirangu, sätestades, et kohaliku omavalitsuse volikogu või Riigikogu või Vabariigi Presidendi valimistel kandideeriv kaadrikaitseväelane vabastatakse lepingulisest teenistusest 10 tööpäeva jooksul, arvates kandideerimiseks nõusoleku andmise päevale järgnevast päevast (RT I 2000, 28, 167 … 2007, 44, 316). Seejuures polnud teenistusest vabastamine seostatud kandidaadi registreerimisega Vabariigi Valimiskomisjoni poolt. Ka polnud sätestatud õigust naasta teenistusse kandidatuuri mitteregistreerimisel, kandideerimisest loobumisel või valituks mitteosutumisel.

 

7.3. 

PSRS kehtestas kuni 31. detsembrini 2000. a Riigikokku kandideerijale süümevande andmise kohustuse, s.o kohustuse kinnitada, et ta pole olnud Eestit okupeerinud riikide julgeolekuorganite ega relvajõudude luure või vastuluure teenistuses ega agent ega ole osalenud kodanike jälitamisel ja represseerimisel nende poliitiliste veendumuste, ebalojaalsuse, klassikuuluvuse või Eesti Vabariigi riigi- või kaitseteenistuses oleku eest. Sisuliselt oli tegemist valimistsensusega. Detailsemalt reguleeris süümevannet SVS (RT 1992, 31, 408; RT I 1994, 68, 1170).

 

7.4. 

Varemkehtinud RKVS sätestas kuni selles 21. novembril 2001. a tehtud muudatuse jõustumiseni, et Riigikokku kandideerija peab valdama eesti keelt määral, mis võimaldab osa võtta Riigikogu tööst. Seejuures kehtestas RKVS keeleoskusele üpris kõrged nõuded: isik peab mõistma õigusaktide ja teiste tekstide sisu; keeleoskus peab võimaldama teha ettekandeid päevakorraküsimustes, avaldada oma arvamust kõne ja sõnavõtu vormis, esitada arupärimisi ja küsimusi ning teha ettepanekuid, suhelda valijatega, vastata pöördumistele, avaldustele ja järelepärimistele. 21. novembril 2001. a tehtud seadusemuudatus kaotas keeletsensuse.

 

7.5. 

Keeletsensust Riigikokku kandideerimisel on käsitlenud Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium (RKPJKo 05.02.1998, 3-4-1-1-98), leides, et põhimõtteliselt on keeletsensus PS-ga kooskõlas järgmistel põhjustel.

1) PS preambuli kohaselt on riigi üheks eesmärgiks eesti rahvuse ja kultuuri säilitamine läbi aegade. Eesti keel on rahvuse ja kultuuri olemuslik komponent, milleta pole eesti rahvuse ja kultuuri säilimine võimalik.

2) Selle eesmärgi saavutamiseks kehtestab PS eesti keele riigikeeleks ja riigiasutuste asjaajamiskeeleks ning annab igaühele õiguse pöörduda riigiasutuste ja nende ametiisikute poole eesti keeles.

3) Eeltoodust nähtub, et eesti keele kaitse ja kasutus on sätestatud põhiseadusliku eesmärgina ja riigivõim peab kindlustama selle eesmärgi saavutamise.

4) Demokraatia toimimise üks tingimusi on, et võimu teostavad isikud mõistavad igakülgselt Eestis toimuvat ja kasutavad asjaajamises ühte märgisüsteemi. Seetõttu on esindusdemokraatias ja riiklikus asjaajamises eesti keele kasutamise nõude esitamine Eestis kooskõlas üldiste huvidega ja ajalooliselt kujunenud olukorras õigustatud.

 

7.6. 

Sama otsusega tunnistati aga presidendi taotluse alusel põhiseadusvastaseks keeleseadusesse kavandatav muudatus, mille järgi Riigikogu liikmelt taheti nõuda eesti keele oskust tasemel, mille kirjelduse kehtestab Vabariigi Valitsus. Sellist otsustust motiveeris kolleegium järgmiselt:

1) keeleoskuse nõue on valimistsensus. Riigikogu valimistega seotud suhteid on määratud reguleerima valimisseadus, mis PS järgi tuleb vastu võtta Riigikogu koosseisu häälteenamusega. Valimistsensust ei saa kehtestada keeleseadusega, mis on lihtseadus;

2) seadusega ei saa tsensuse sisu (keeleoskuse kirjelduse) kehtestamist delegeerida valitsusele. Ka ei tohi täitevvõim oma eksamikomisjonide kaudu kontrollida juba valitud Riigikogu liikmete keeleoskust. See oleks vastuolus võimude lahususe põhimõttega;

3) valimisõigust puudutavate otsustuste tegemine on seadusandja pädevuses. Keeletsensuse saab kehtestada üksnes RKVS. RKVS on ainus seadus, mis peab reguleerima Riigikogu valimistega seonduvat. On ebaloogiline ja vastuolus PS mõttega, et RKVS-s reguleeritakse küll valimiste organisatsioonilisi ja tehnilisi küsimusi, kuid jäetakse käsitlemata valimistsensuse sisu. Seda järeldust kinnitab Eesti kodakondsuse taotlejale esitatavate keeleoskuse nõuete kehtestamine kodakondsuse seadusega, mis PS järgi tuleb vastu võtta Riigikogu koosseisu häälteenamusega.

 

7.7. 

Riigikohtu sellest lahendist võib teha kaks üldisemat järeldust. Esiteks, ka tulevikus võidakse teatud tingimustel üksikjuhtudel aktsepteerida tsensuseid, mis pole sätestatud PS-s. Teiseks, sellise tsensuse saab kehtestada üksnes RKVS. Ühe taolise tsensusena võib kõne alla tulla mitmes riigis tuntud nõue, et saadikukandidaadiks ei saa olla füüsiline isik, kelle suhtes on välja kuulutatud pankrot. Sellise tsensuse eesmärk on vältida korruptsiooniohtliku olukorra teket. Samuti kahjustab füüsilise isiku pankroti väljakuulutamine tema otsustusvabadust. Sellist tsensust on põhjendatud ka sellega, et niisuguse isiku kätte, kes pole suutnud ajada iseendagi asju, ei saa usaldada teiste inimeste asjade ja avalike asjade ajamist.

 

8.1. 

RKVS kehtestab Riigikogu valimisteks valimisringkondade arvu (kaksteist) ja määrab kindlaks ringkondade piirid. PS ega RKVS ei sätesta nõuet, et valimisringkondade piire tuleb perioodiliselt teatud parameetritest lähtuvalt korrigeerida. Ühetaolise valimisõiguse huvides oleks aga vajalik perioodiliselt analüüsida valijate arvu muutusi ja teha vajalikud korrektiivid ringkondade piirides või ringkonnas jaotatavate mandaatide arvus.

 

8.2. 

Valimisringkonnad on mitmemandaadilised, s.o igast ringkonnast valitakse rohkem kui üks Riigikogu liige. Mandaadid ringkondade vahel jaotab Vabariigi Valimiskomisjon oma otsusega, mis tuleb avalikustada viivitamata. Mandaadid ringkondade vahel jaotatakse järgmiselt:

1) valijate koguarv jagatakse 101-ga;

2) iga ringkonna valijate arv jagatakse eelmise tehte tulemusel saadud arvuga;

3) iga ringkond saab mandaate vastavalt punktis 2 tehtud tehte tulemusel saadud arvu täisosale;

4) punkti 3 alusel jaotamata mandaadid jaotatakse ringkondade vahel suurimate jääkide põhimõttel.

Valijate arv saadakse valimiste väljakuulutamise kuu esimese kuupäeva seisuga Eesti Rahvastikuregistri andmete põhjal. Rahvastikuregistri pidamist reguleerib RRS (RT I 2000, 50, 317 … 14.03.2011, 1).

 

9.1. 

RKVS järgi saab valimistel kandideerida üksikkandidaadina või erakonna nimekirjas. Alates 1999. a valimistest ei saa erakonnad enam moodustada valimisliite. Valimisliitudest loobuti erakondade poliitilise vastutuse personifitseerimiseks.

 

9.2. 

RKVS järgi võib Riigikogu valimistel osaleda erakond, kes on kantud mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrisse hiljemalt kandidaatide registreerimiseks esitamise viimasel päeval. Erakond osaleb valimistel oma nime all. Erakond koostab kandidaatide ringkonnanimekirjad ja üleriigilise nimekirja, kusjuures registreerimiseks esitatud kandidaadid peavad olema nimetatud mõlemas nimekirjas. Ühes ringkonnas võib erakond esitada ainult ühe nimekirja. Erakonna esitatud kandidaatide arv on 2002. a RKVS järgi piiratud: „Kandidaatide arv ringkonnanimekirjas võib ületada mandaatide arvu ringkonnas kuni kahe kandidaadi võrra.” Isik võib kandideerida ainult ühes valimisringkonnas ja ainult ühe erakonna kandidaatide nimekirjas. Kandideerimine pole seotud isiku elukohajärgse valimisringkonnaga. Kandidaatide nimekirjas ei või kandideerida üksikkandidaadina registreeritud isik või teise erakonna liige. Erakonda mittekuuluva isiku lülitamine erakonna nimekirja pole keelatud. Kandidaatide järjestuse nimekirjas määrab erakond.

 

9.3. 

RKVS järgi võib üksikkandidaadina end registreerimiseks esitada iga kandideerimisõiguslik isik. Teise isiku võib üksikkandidaadina registreerimiseks esitada isik, kellel on hääletamisõigus RKVS kohaselt. Üksikkandidaadi esitamine erakonna või ühingu poolt on välistatud. Üks isik saab üksikkandidaadina kandideerida ja seega ka registreerimiseks esitatud olla ainult ühes valimisringkonnas.

 

10.1. 

Kandidaate registreerib Vabariigi Valimiskomisjon. Komisjon registreerib üksikkandidaate ringkonniti ning erakondade kandidaatide ringkonnanimekirju ja üleriigilisi nimekirju. Kandidaatide ülesseadmiseks peab erakond esitama nii ringkonnanimekirja kui ka üleriigilise nimekirja. Üleriigiline nimekiri omab tähtsust valimistulemuste väljaselgitamise teises ja kolmandas etapis (vt komm 14), samuti asendusliikmete registreerimisel ja asendusliikmete asumisel Riigikogu liikmeks (vt § 64 komm 8).

 

10.2.1. 

Registreerimise jaoks on lisaks vajalike andmete ja kandidaadi nõusoleku esitamisele vaja tasuda Vabariigi Valimiskomisjoni arvele kautsjon, mille suuruseks on kaks Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära iga registreerimiseks esitatud isiku kohta (RKVS § 30). Üksikkandidaadile või erakonnale makstakse kautsjon tagasi, kui kandidaat osutub valituks või saab valimisringkonnas hääli vähemalt poole lihtkvoodi ulatuses või kui erakonna kandidaadid kogusid üleriigiliselt kokku vähemalt 5% häältest. Tagastamata kautsjoni kannab Vabariigi Valimiskomisjon riigi tuludesse (RKVS § 77). Kautsjoni eesmärk on vältida kandidaadi kergekäelist ülesseadmist ning vähendada ühte valimisnimekirja lülitatud isikute arvu. Seni ei ole kautsjon erakondade valimisnimekirjade pikkust oluliselt suutnud mõjutada.

 

10.2.2. 

Mõõduka suurusega valimiskautsjon ei ole vastuolus põhiseadusega ega vaadeldav varandusliku tsensusena. Kautsjoni suuruse mõõdukuse hindamisel ei saa lähtuda kandideerida sooviva isiku varanduslikust seisust. Arvesse tuleb võtta ühiskonnaliikmete keskmist sissetulekut, samuti seda, et ka valituks mitteosutunud üksikkandidaadile makstakse kautsjon tagasi, kui ta sai valimisringkonnas hääli vähemalt poole lihtkvoodi ulatuses (RKPJKo 27.01.2003, 3-4-1-3-03).

 

11.1. 

Hääletamine toimub üldjuhul jaoskonnakomisjoni hääletamisruumis (RKVS § 34). Eritingimustel toimub hääletamine kodus, kinnipidamiskohas, Eesti välisesinduses või rahvusvahelistes või välisriigi vetes asuval Eesti riigilippu kandval laeval.

 

11.2. 

12. mail 2002. a vastu võetud RKVS annab esmakordselt võimaluse elektrooniliseks hääletamiseks Riigikogu valimistel, kuigi selle seaduse § 78 kohaselt ei rakendatud elektroonilist hääletamist enne 2005. aastat. Riigikogu valimistel rakendati elektroonilist hääletamist esmakordselt 2007. a Riigikogu XI koosseisu korralistel valimistel. RKVS kohaselt saab valija kuuendast päevast kuni neljanda päevani enne valimispäeva hääletada elektrooniliselt Vabariigi Valimiskomisjoni veebilehel.

 

11.3. 

Hääletamine toimub valimispäeval ja eelhääletamispäevadel.

 

12. 

RKVS eristab hääletamistulemuste ja valimistulemuste kindlakstegemist. Hääletamistulemuste kindlakstegemine tähendab lõppkokkuvõttes selle kindlakstegemist, kui palju iga kandideerinud isik sai hääli. Valimistulemuste kindlakstegemine tähendab lõppkokkuvõttes selle kindlakstegemist, kes kandideerinutest osutusid valituks.

 

13. 

Hääletamistulemused valimisjaoskonnas teeb kindlaks jaoskonnakomisjon. Häälte lugemine on avalik. Häälte lugemise protokolli, valimissedelid ja muud materjalid edastab jaoskonnakomisjon viivitamatult maakonna valimiskomisjonile. Hääletamistulemused maakonnas teeb kindlaks maakonna valimiskomisjon. Üleriigilised hääletamistulemused teeb kindlaks Vabariigi Valimiskomisjon.

 

14.1. 

Valimistulemused teeb kindlaks Vabariigi Valimiskomisjon hääletamistulemuste järgi.

 

14.2. 

Valimistulemused teeb Vabariigi Valimiskomisjon kindlaks kolmeetapiliselt. Esimeses etapis osalevad nii üksikkandidaadid kui ka erakondade nimekirjad. Teises ja kolmandas etapis osalevad vaid erakonnanimekirjad. Enne valimistulemuste kindlakstegemist arvutab Vabariigi Valimiskomisjon välja iga valimisringkonna kohta lihtkvoodi. Valimisringkonna lihtkvoodi saamiseks jagatakse ringkonnas antud kehtivate häälte arv selle ringkonna mandaatide arvuga.

 

14.3. 

Esimeses etapis osutub valituks kandidaat, kellele valimisringkonnas antud häälte arv ületab lihtkvoodi või on sellega võrdne.

 

14.4. 

Teises etapis jagatakse mandaate erakondade ringkonnanimekirjade vahel. Teise etappi pääsevad vaid sellised erakonnad, kelle kandidaadid kogusid üleriigiliselt kokku vähemalt 5% häältest. Kõigepealt reastatakse selliste erakondade ringkonnanimekirjades kandidaadid vastavalt igaühele antud häälte arvule. Seejärel liidetakse iga erakonna ringkonnanimekirjades olevatele kandidaatidele antud hääled. Pärast seda määratakse kindlaks erakonna poolt ringkonnas saadud mandaatide arv. Erakond saab nii mitu mandaati, kui mitu korda ületab talle selles valimisringkonnas antud häälte arv lihtkvooti. Seejuures võetakse arvesse ka esimeses etapis lihtkvoodi järgi saadud mandaadid. Erakond saab teises etapis mandaadi ka siis, kui häälte arv moodustab vähemalt 75% lihtkvoodist. Kui erakonna häälte jääk on vähemalt 75% lihtkvoodist, siis suurendatakse erakonna mandaatide arvu ühe võrra. Kui erakonna mandaatide arv on kindlaks määratud, siis määratakse kindlaks selle nimekirja järgi valituks osutunud kandidaadid. Valituks osutuvad nimekirjas eespool olevad kandidaadid, kellele antud häälte arv on vähemalt 10% lihtkvoodist. Kui kahele või enamale kandidaadile antud häälte arv on võrdne, siis osutub valituks kandidaatide üleriigilises nimekirjas eespool olev kandidaat. Selline teise etapi mandaatide jaotamise kord erineb oluliselt varasema RKVS-ga kehtestatud korrast. Uus kord suurendab märgatavalt häälte arvu, mis on vajalik selleks, et osutuda teises etapis valituks.

 

14.5. 

Kolmandas etapis jaotatakse seni jaotamata jäänud mandaate. Kolmandas etapis nagu teiseski osalevad mandaatide jagamisel erakonnad, kelle kandidaadid kogusid üleriigiliselt vähemalt 5% häältest. Kompensatsioonimandaadid jaotatakse modifitseeritud d’Hondti jagajate meetodil jagajate jadaga 1; 2 astmel 0,9; 3 astmel 0,9; 4 astmel 0,9 jne. Iga erakonna võrdlusarvude arvutamisel jäetakse vahele nii mitu jada esimest elementi, kui mitu mandaati sai erakond valimisringkondades. Kui kahe või enama erakonna võrdlusarvud on võrdsed, siis saab mandaadi erakond, kelle kandidaadid paiknesid valimisringkonna kandidaatide koondnimekirjas tagapool. Seejärel jaotatakse mandaadid kandidaatide vahel. Mandaatide jaotamisel jäetakse vahele need kandidaadid, kes osutusid valituks valimisringkondades. Üleriigilises nimekirjas saab kompensatsioonimandaadi kandidaat, kes on nimekirjas eespool ja kellele antud häälte arv on vähemalt 5% lihtkvoodist. Kui kompensatsioonimandaatide jaotamisel selgub, et üleriigilises nimekirjas pole piisavalt kandidaate, kellele antud häälte arv on vähemalt 5% oma valimisringkonna lihtkvoodist, siis saab kompensatsioonimandaadi sama nimekirja kandidaat, kes kogus oma valimisringkonna lihtkvoodist suurima protsendi hääli. Häälte võrdsuse korral saab kompensatsioonimandaadi kandidaat, kes on esitatud nimekirjas eespool.

 

14.6. 

Erakond ei või saada rohkem mandaate, kui on tema nimekirjas kandidaate.

 

14.7. 

Mandaatide jagamise kirjeldatud viis eelistab suuremaid erakondi.

 

15.1. 

2002. a PSJKS (RT I 2002, 29, 174 … 2010, 19, 101) annab Riigikogu valimistel tekkinud vaidluste lahendamise Riigikohtu pädevusse. Erakond või isik, kes leiab, et valimiskomisjoni otsuse või toiminguga on rikutud tema õigusi, võib esitada Riigikohtule taotluse tühistada valimiskomisjoni otsus või tunnistada valimiskomisjoni toiming õigusvastaseks ja tunnistada hääletamistulemus valimisjaoskonnas, valimisringkonnas või riigis kehtetuks. Kaebuse esitamist Riigikohtule reguleerib ka RKVS, millega kaebeõigus antakse huvitatud isikule. Riigikohus on huvitatud isikuna mõistnud üksikisikut, kandidaati või erakonda ja leidnud, et kaebuse rahuldamise eelduseks on kaebuse esitaja õiguste rikkumine Vabariigi Valimiskomisjoni otsuse või toiminguga (RKPJKo 21.03.2011, 3-4-1-4-11). Samas otsuses leiti, et täisealine Eesti kodanik saab kaheldamatult olla huvitatud isikuks. Populaarkaebused on välistatud. Viimast on Riigikohus Vabariigi Valimiskomisjoni otsuste peale esitatud kaebuste puhul korduvalt märkinud (vt näiteks RKPJKo 25.05.2005, 3-4-1-8-05). Võimalik ei ole esitada ka kaebust teiste isikute õiguste kaitseks (RKPJKo 21.03.2011, 3-4-1-4-11; RKPJKo 23.03.2011, 3-4-1-8-11).

 

15.2. 

RKVS ja PSJKS kehtestavad kaebuste läbivaatamise kohustusliku kohtueelse menetluse. Jaoskonna valimiskomisjoni toimingu peale saab kaevata maakonna valimiskomisjonile. Maakonna valimiskomisjoni otsuse või toimingu peale saab kaevata Vabariigi Valimiskomisjonile. Riigikohtule saab kaebuse esitada alles pärast asja lahendamist Vabariigi Valimiskomisjonis. Vahetult Riigikohtus saab vaidlustada Vabariigi Valimiskomisjoni otsust või toimingut. Kaebuse esitamiseks ja läbivaatamiseks ning otsuse edasikaebamiseks on kehtestatud lühikesed tähtajad (vt RKVS §-d 70–72; PSJKS §-d 38 ja 44).

 

15.3. 

PSJKS § 46 järgi võib Riigikohus tühistada valimiskomisjoni otsuse, tunnistada valimiskomisjoni toimingu õigusvastaseks ning kohustada valimiskomisjoni tegema uue otsuse või toimingu. Riigikohus võib tunnistada hääletamistulemuse valimisjaoskonnas või -ringkonnas, maakonnas või riigis kehtetuks, kui õigusrikkumine mõjutas või võis mõjutada hääletamistulemust oluliselt (vt ka komm 16).

 

15.4. 

Varasema korra järgi sai valija kaitsta oma aktiivset valimisõigust ja saadikukandidaat passiivset valimisõigust halduskohtumenetluses, esitades kaebuse esimese astme halduskohtule. Et kolmeastmelise halduskohtumenetluse läbimine oli väga aeganõudev ja valimisvaidlused peaksid saama kohtuliku lahenduse enne Riigikogu uue koosseisu kokkuastumist, siis on 2002. a PSJKS-s sätestatud lahendus efektiivsem ja praktilisem varasemast. Uus kord välistab valimistulemuste väljakuulutamise enne valimisvaidluste lõppemist (vt § 61 komm 2).

 

16. 

Kui Vabariigi Valimiskomisjon või Riigikohus on tunnistanud hääletamistulemused kehtetuks, siis määrab Vabariigi Valimiskomisjon RKVS § 73 alusel uue valimispäeva ning korraldatakse kordushääletamine asjaomases valimisjaoskonnas või -ringkonnas, maakonnas, Tallinnas või Tartu linnas või kogu riigis. Kordushääletamise korral tehakse Riigikogu valimise tulemus kindlaks pärast kordushääletuse tulemuste selgumist.