Paragrahv 9.

Põhiseaduses loetletud kõigi ja igaühe õigused, vabadused ja kohustused on võrdselt nii Eesti kodanikel kui ka Eestis viibivatel välisriikide kodanikel ja kodakondsuseta isikutel.

Põhiseaduses loetletud õigused, vabadused ja kohustused laienevad juriidilistele isikutele niivõrd, kui see on kooskõlas juriidiliste isikute üldiste eesmärkide ja selliste õiguste, vabaduste ja kohustuste olemusega.

 

1. 

Kommenteeritav paragrahv on Eesti põhiseadusloos uus nähtus. Varasemad põhiseadused võrreldavat sätet ei sisaldanud. Paragrahv 9 täpsustab põhiõiguste isikulist kaitseala: selle kahest lõikest esimene sätestab põhiõiguste kehtimise füüsiliste, teine juriidiliste isikute suhtes.

 

2. 

Paragrahvi 9 lg 1 kohaselt on PS-s loetletud kõigi ja igaühe õigused, vabadused ja kohustused võrdselt nii Eesti kodanikel kui ka Eestis viibivatel välisriikide kodanikel ja kodakondsuseta isikutel. „Kui on öeldud, et igaühe õigus, siis see tähendabki, et hiljem kodakondsuse alusel eristada ei saa” (L. Hänni. Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee, lk 1031). Kui PS tekst ütleb näiteks „igaühel on õigus” (§ 16 esimene lause), „kõigil on õigus” (§ 47 esimene lause) või „igaüks on kohustatud” (§ 53 esimene lause), siis tuleb selle all mõista seda, et igaüks ehk kõik on õigustatud või kohustatud (R. Alexy. Põhiõigused Eesti põhiseaduses, lk 66). Selles osas kujutab § 9 lg 1 endast PS tekstis sisalduvat liiasust.

Siiski on § 9 lg-l 1 teatud funktsioon. Esiteks sätestab see norm põhiõiguste isikulise kaitseala üldise põhimõtte: kõik inimesed on füüsiliste isikutena põhiõiguste kandjad. Teiseks on tegu spetsiaalse võrdsusõigusega, mille funktsioon on takistada mittekodanike põhiõiguste kaitse „hiilivat erosiooni”. Siiski tuleb märkida, et viimases osas on § 9 lg 1 regulatiivne toime pigem tagasihoidlik.

 

3. 

Paragrahvi 9 lg 1 on põhiõiguste isikulise kaitseala keskne regulatsioon füüsiliste isikute jaoks. Seoses põhiõiguste isikulise kaitsealaga seondub kõigepealt küsimus põhiõiguste kandjatest ehk sellest, kes saab konkreetsele põhiõigusele tugineda. Teiseks seondub isikulise kaitsealaga küsimus, millal algab ja millal lõpeb põhiõiguste toime. Kolmandaks tekib küsimus, kui vanalt saavad põhiõiguste kandjad põhiõigustele tugineda. Neljandaks tuleb käsitleda küsimust, kas ja kuivõrd on võimalik loobuda põhiõiguste kaitsest.

 

3.1. 

Mis tahes põhiõiguse isikulise kaitseala sisustamisel kehtib põhimõte: kõik inimesed on füüsiliste isikutena põhiõiguste kandjad ehk õigustatud subjektid. Paragrahvi 9 lg 1 järgi on kõigi ja igaühe põhiõigused kõigil Eesti ja välisriikide kodanikel ning kodakondsuseta isikutel. Mõne riigi kodanik või kodakondsuseta isik on alati füüsiline isik. Järelikult kehtestab § 9 lg 1 põhimõtte, et kõigi ja igaühe põhiõiguste kandjad on füüsilised isikud.

PS näeb põhiõiguste kõigile inimestele laienemise üldpõhimõttest ette mitu erandit, sätestades põhiõigused, millele saavad tugineda ainult mõnda liiki põhiõiguste kandjad (kvalifitseeritud subjektid).

 

3.1.1. 

Esimene kitsendus on kodakondsuse puudumine. Kodanikupõhiõigused on õigused, mille kandjad on ainult Eesti kodanikud. Mittekodanikud kodanikupõhiõigustele tugineda ei saa. Kodanikupõhiõigused tulenevad eelkõige PS sätetest, kus on kasutatud sõnaühendit „Eesti kodanik”. Säärasteks säteteks on eelkõige § 30, § 36 lg-d 1 ja 2, § 42, § 48 lg 1 teine lause ning § 54 lg 2. § 13 lg 1 teine lause viitab formuleeringuga „oma kodanikke” samuti Eesti kodanikele, sisaldades seega kodanikuõigust. Väljaspool II peatükki on kodaniku peamisteks põhiõigusteks § 57 lg 1 ja § 60 lg 2 kehtestatud õigused.

Paragrahv 60 lg 1 teises, kolmandas ja neljandas lauses ei ole mainitud terminit „kodanik”. Samuti ei ole esmapilgul sugugi selge, et tegu on individuaalsete õigustega. Paragrahvi 60 lg 1 teine, kolmas ja neljas lause sätestavad ainult, et Riigikogu liikmed valitakse vabadel, üldistel, ühetaolistel, otsestel ja salajastel valimistel proportsionaalsuse põhimõtte alusel. Tegu on siiski individuaalsete õigustega, mille kandjateks on ainult kodanikud. Paragrahvi 60 lg 1 teine, kolmas ja neljas lause sätestavad üksikisikute osaluse seadusandliku organi demokraatlikul legitimeerimisel. Tegu on demokraatliku süsteemi funktsioneerimise jaoks fundamentaalse tähtsusega sätetega. Paragrahvi 1 lg 1 kohaselt on Eestis kõrgeima riigivõimu kandjaks rahvas, kes teostab § 56 järgi talle usaldatud kõrgeimat riigivõimu hääleõiguslike kodanike kaudu kas Riigikogu valimisega või rahvahääletusega. Sellest lähtuvalt peab kõige olulisemaid riigivalitsemisotsuseid langetama kas rahvas ise või rahva poolt legitimeeritud parlament. Rahvas koosneb kodanikest ja seega üksikisikutest (või siis valimisõiguslikest üksikisikutest). Kuna ei ole olemas organit, millel oleks volitus valvata selle üle, kuidas teostab kõrgeima riigivõimu kandja talle kuuluvat võimu, peavad § 60 lg 1 teine, kolmas ja neljas lause sisaldama individuaalõigusi. Rahva kui kõrgeima riigivõimu kandja liikmel peab olema kohtulikult realiseeritav subjektiivne õigus lasta vajadusel ise kontrollida PS-ga kehtestatud demokraatia põhireeglitest kinnipidamist. Et § 57 lg 1 kuulutab hääleõiguslikuks ainult Eesti kodanikud, kes on saanud 18 aastat vanaks, siis § 60 lg 1 teise, kolmanda ja neljanda lause suhtes ei saa kehtida midagi muud. Seega tulenevad kodanikupõhiõigused ka § 60 lg 1 teisest, kolmandast ja neljandast lausest.

Lisaks nendele sätetele tulenevad kodanikupõhiõigused § 8 lgest 3 ja 4 ning § 124 lg-st 2 (vt nimetatud paragrahvide komm).

Eraldi kodanikupõhiõiguste rühma moodustavad § 28 lg 2, § 29 lg 1 esimene lause, § 31 esimene lause ning § 44 lg-d 2 ja 3. Nende puhul on tegemist kodanikupõhiõigustega, mille kehtivuse laiendavad § 28 lg 2 kolmas lause, § 29 lg 1 kolmas lause, § 31 kolmas lause ja § 44 lg 4 ka mittekodanikele, lisades ühtlasi erilise piiriklausli ja võimaldades seadusandjal nende isikulist kaitseala uuesti piirata üksnes Eesti kodakondsuse puudumisest lähtuvalt. Tegemist on sisuliselt diskrimineerimisvolitusega, mis erineb näiteks § 30 lg 1 teises lauses sisalduvast erandireservatsioonist. Selle eripära tõttu saab § 28 lg 2, § 29 lg 1 esimest lauset, § 31 esimest lauset ning § 44 lõikeid 2 ja 3 klassifitseerida mitteehtsateks kodanikupõhiõigusteks. Mitteehtsate kodanikupõhiõiguste puhul tuleb silmas pidada seda, et ELTL art 18 lg 1 kohaselt on „aluslepingutes käsitletud valdkondades keelatud igasugune diskrimineerimine kodakondsuse alusel”. Kui mõista seda artiklit selliselt, et piisab aluslepingutes käsitlemisest, siis ei laiene diskrimineerimisvolitused EL kodanikele ja viimastel on Eesti kodanikega võrdselt nimetatud põhiõigused. See tõlgendus võib siiski osutuda liialt avaraks ja anda mittesoovitavaid tagajärgi. Seetõttu võib olla eelistatavam tõlgendada „aluslepingutes käsitletud valdkondi” kitsamalt, diferentseerida ja otsida aluslepingutest muid pidepunkte. Paragrahvi 29 lg 1 ja § 31 kaitsealad on ka ELTL art 18 lg 1 kitsama tõlgenduse kohaselt majanduslike põhiõigustena kindlasti aluslepingutes käsitletud valdkondades, sest EL üks peamisi ülesandevaldkondi on majandus- ja tööhõivepoliitika koordineerimine (ELTL art 2 lg 3). Peale selle on EL seatud tagama töötajate vaba liikumist (ELTL art-d 45–48) ja asutamisvabadust (ELTL art-d 49–55) ning lisaks võib osutada ka EL põhiõiguste harta art-tele 15 (kutsevabadus ja õigus teha tööd) ja 16 (ettevõtlusvabadus). Paragrahvi 44 lg 3 laieneb teiste EL liikmesriikide kodanikele võrdselt Eesti kodanikega juhul, kui pidada seda osaks õigusest isikuandmete kaitsele (ELTL art 16, harta art 8) või osaks õigusest heale haldusele (harta art 41 lg 2 p b). Paragrahvi 44 lg 2 laieneb teiste EL liikmesriikide kodanikele võrdselt Eesti kodanikega valdkonnaspetsiifiliselt juhul, kui see seostub nn EL põhivabadustega (kaupade, töötajate, teenuste ja kapitali vaba liikumine ning asutamisvabadus), ning üldiselt juhul, kui pidada seda osaks informatsioonivabadusest (harta art 11). Olgugi, et ELTL art 4 lg 2 p b annab EL-le muu hulgas jagatud pädevuse sotsiaalpoliitika valdkonnas ja ELTL art 5 lg 3 õiguse teha algatusi liikmesriikide sotsiaalpoliitika koordineerimise tagamiseks, puudutab see vastavalt ELTL art-le 151 jj peamiselt tööturgu. Seadusandja oleks EL õiguse praeguses arengustaadiumis seega õigustatud välistama aluslepingutes käsitletud valdkondade kitsama tõlgenduse kohaselt § 28 lg 2 kohaldamisalast ka teiste EL liikmesriikide kodanikud (vrd aga § 28 komm).

.

 

3.1.2. 

Teine kitsendus on eestlaseks mitteolemine. § 36 lg 3 sätestab iga eestlase õiguse asuda Eestisse. Seda õigust ei ole mitte-eestlastel. Tegu ei ole kodanikuõigusega. Samasisuline kodanikuõigus tuleneb juba § 36 lg-st 1, mille kohaselt ei tohi ühtki Eesti kodanikku takistada Eestisse asumast. Kui käsitada § 36 lg 3 kodanikuõigusena, siis puuduks sel iseseisev tähendus.

Ühe tõlgendamisvõimalusena võiks sisaldada § 36 lg 3 igaüheõigust. See ei ole siiski eriti otstarbekas, sest säärasel juhul tuleks õigusele piiri tõmmates ikkagi kehtestada kriteeriumid, keda lugeda eestlaseks. Õigus laieneks lõppastmes ikkagi ainult eestlastele. Teine võimalus on käsitada § 36 lg-s 3 sätestatut põhiõiguste kolmanda liigina. See lahendus tundub olevat süstemaatiliselt parem, kui võtta arvesse põhiõiguste kandjate ringi senist jaotust. Seejuures tõusetub teoreetiline probleem, kas kõik Eesti kodanikud on eestlased § 36 lg 3 tähenduses või on olemas kodanikke, kes ei ole eestlased selles tähenduses (vt § 36 lg 3 komm).

 

3.1.3. 

Kolmas kitsendus on laste puudumine. Paragrahvi 27 lg 3 sätestab vanema põhiõiguse kasvatada oma last ja hoolitseda tema eest, § 37 lg 3 vanema põhiõiguse omada otsustavat sõna lapse hariduse valikul. Neile põhiõigustele saab tugineda ainult see, kes on vanem PS mõttes. Vanema mõiste sisustamisel on oluline koht PKS-l, kuid selle regulatsioonidesse tuleb suhtuda kriitiliselt, neid vajadusel põhiseadusega konformselt tõlgendades. Arvestada tuleb ka seda, et vanema põhiõigus nõrgeneb lapse kasvades pöördvõrdeliselt lapse enda põhiõigusealisusega.

Vanema põhiõigus on bioloogilisel emal ja isal kindlasti siis, kui nad elavad lapsega koos ühises majapidamises, sõltumata sellest, kas nad on abielus või mitte. Selles avaldub perekonna kui kahe üksteisest bioloogiliselt põlvneva põlvkonna kooselu idee. Kui vanemad ei ela koos, on vanemlik põhiõigus kindlasti sel bioloogilisel vanemal, kelle juures laps elab ja tema eest hoolitseb. Vanema põhiõigus on ka sel bioloogilisel vanemal, kes ei ela küll lapsega koos, kuid kes kasutab oma külastusõigust ja täidab hoolitsemiskohustust. Vanema põhiõigus on lapsendajal (PKS § 157, § 162). Vanema põhiõiguse kandjaks tuleks pidada abielumeest (vrd PKS § 84 lg 1 p 1), kes pole lapse bioloogiline isa, seni, kuni tuvastatakse lapse põlvnemine pärisisast (vrd PKS § 91).

Kuna hoolitsemine on midagi faktilist, tuleb ülejäänud juhtudel vanema põhiõiguse kandjana kõne alla isik, kes teostab lapse suhtes tegelikult vanemlikku vastutust, hoolitsedes tema füüsiliste, vaimsete ja varanduslike huvide eest. Seejuures tuleb vanemliku hoolitsuskohustuse teostamine vajadusel igal konkreetsel juhul tõendite abil tuvastada.

 

3.1.4. 

Neljas kitsendus on abikaasa tunnuse puudumine. Paragrahvi 27 lg 2 sätestab abikaasade võrdõiguslikkuse. Isik, kes pole abikaasa PS mõttes, sellele põhiõigusele tugineda ei saa. Abikaasaks olemine PS mõttes eeldab eri soost isikute abielu. Ajalooliselt on abikaasade võrdõiguslikkuse erinorm kasvanud välja vajadusest aidata kaasa naisi diskrimineerivate perekonnaõiguslike sätete kõrvaldamisele. Normi eesmärgist lähtuvalt on kaheldav, kas abikaasa PS mõttes on vabaabielu partner või samasooliste registreeritud kooselu elav partner. Mõlemale küsimusele tuleks pigem vastata eitavalt.

 

3.1.5. 

Viies kitsendus on autori tunnuse puudumine. Paragarhv 39 sätestab autori põhiõiguse, nähes ette autori võõrandamatu õiguse oma loomingule. Autori põhiõigusele ei saa tugineda see, kes pole teose autor, nt see, kes on varalised õigused teosele ostnud.

 

3.1.6. 

Põhiõigused, mille kandjate ring ei ole mingi tunnuse alusel kitsendatud, on kõigi ja igaühe põhiõigused, st põhiõigused, mille kandjaks on igaüks. Paragrahvi 9 lg 1 kasutab terminit „kõigi ja igaühe õigused”, pidades silmas just põhiõigusi. Kõigi ja igaühe põhiõigusi võib nimetada ka inimpõhiõigusteks, kuid vältimaks segiajamist EIÕK-s sisalduvate õigustega, on eelistatavam termin „kõigi ja igaühe põhiõigused”.

Kõigi ja igaühe põhiõigused tulenevad eelkõige PS II peatüki §-st 12, § 13 lg 1 esimesest lausest ja lg-st 2, §-dest 15–26, § 28 lg-st 1, § 29 lg-st 2, §-dest 32, 35, 37, 40, 41 ja 43, § 44 lg-st 1, §-dest 45, 46 ja 47, § 48 lg 1 esimesest lausest ning §-dest 49 ja 51, kus on mainitud „kõiki”, „igaüht” või „kedagi”. PS § 27 lg-st 1, § 28 lg-s 4, § 29 lg-s 5 ning §-des 33 ja 38 ei ole küll mainitud otseselt „igaüht”. Kuna nendes sätetes ei ole õigustatud subjektide ringi piiratud, siis tuleb lähtuda sellest, et ka nendest paragrahvidest tulenevad kõigi ja igaühe õigused, mis on kõigil inimestel võrdselt.

Kõigi ja igaühe põhiõigused on sätestatud ka § 8 lges 1 ja 2, §-s 34, §-s 113, §-s 151 ning § 156 lg-s 2 (vt nende komm-d).

 

3.2. 

Põhiõigustest tulenevad subjektiivsed õigused on füüsilistel isikutel sünnist surmani. Küsimus, kas põhiõiguste kaitse laieneb ka lootele ehk embrüole enne sündi, on õigusteaduses üheselt lahendamata probleem. Eelkõige on kõne all eluõiguse (§ 16) kohaldamine lootele. See küsimus on tihedalt seotud abordi keelustamise moraalifilosoofilise diskussiooniga (vt nt Peter Singer abordi lubamise ja Don Marquis keelamise poolt). Siinkirjutaja soovitab eitada loote põhiõigusvõimet, sest vastasel korral tuleks pidada võimalikuks loote kaebust ema peale, kes tahab teha aborti. Parem on lähtuda seisukohast, et lootel ei ole põhiõigustest tulenevaid subjektiivseid õigusi (vt § 16 komm). See-eest laieneb lootele PS objektiivne kaitse, mis tähendab, et seadusandja on § 16 teise lause alusel kohustatud võtma meetmeid, kaitsmaks sündimata elu.

Põhiõiguste kandjateks ei ole surnud, sest põhiõiguse kandjaks saab olla ainult isik, surnu puhul ei ole aga enam tegu isikuga. Surma hetkena käsitatakse tänapäevases põhiõigusteaduses ajutegevuse lõppu. Lahkunu au ja hea nime kaitse asemel tuleks kaitsta lahkunu omaste mälestust.

 

3.3. 

Eristada tuleb põhiõigusvõimet ja põhiõigusealisust. See vahetegu on oluline noorte puhul.

 

3.3.1. 

Põhiõigusvõime tähendab võimet olla põhiõiguste kandjaks. Igal põhiõiguste kandjal on põhiõigusvõime. Põhiõigusvõime kattub oma ulatuselt ilmselt tsiviilõigusliku õigusvõimega (TsÜS § 7 lg 2), kuid ei samastu viimasega. Esimene on PS tasandi kategooria ja püsib sellest sõltumata, kas tsiviilseadus on olemas või mitte.

Põhiõigusvõime on igal füüsilisel isikul sõltumata east. Iga vastsündinu on kõigi inimpõhiõiguste kandja. Erandina on vanusepiir expressis verbis sätestatud § 57 lg-s 1, § 60 lg-s 2 ja § 156 lg-s 2. Tegemist on lex specialis’tega, millest alates saab füüsiline isik olla vastava põhiõiguse kandja.

 

3.3.2. 

Põhiõigusealisus on põhiõiguslik teovõime, st füüsiliste isikute füüsilise ja vaimse küpsusega seotud võime põhiõigusi iseseisvalt teostada. Põhiõigusealisus sarnaneb mõnevõrra tsiviilõigusliku teovõimega, kuid ei kattu sellega. Täiskasvanutel, st isikutel, kes on vähemalt 18 aastat vanad, on täies ulatuses kõik PS põhiõigused peale § 60 lg-st 2 tuleneva, mille kandjaks saab olla alates 21. eluaasta täitumisest. Täisealised on seega nii põhiõigusvõimelised kui ka peaaegu täies ulatuses (v.a § 60 lg 2) põhiõigusealised. Sellest, et täiskasvanutel on kõik õigused, ei saa aga järeldada, et alaealistel ei ole üldse õigusi. Teisest küljest ei saa alaealised teostada kõiki põhiõigusi täies ulatuses, kuna esiteks võib neil puududa vastav loomulik võime (nt väikesel lapsel puudub piisav liikumisvõime, et teostada iseseisvalt liikumisvabadust) ja teiseks võivad olla sellele vastu nende vanemad (§ 27 lg 3, § 37 lg 3). Pealegi oleks säärasel juhul PS-ga vastuolus kõik seadused ja seadusest alamalseisvad aktid, mis piiravad alaealiste vabadust nende ea tõttu, nagu nt TsÜS § 12 lg 1, mis sätestab alla 7-aastase tehtud ühepoolse tehingu tühisuse.

Alaealisel võib puududa loomulik võime, mis on vajalik vastava põhiõiguse iseseisvaks teostamiseks. Näiteks on raske kujutada ette vastsündinut, kes ei oska kõnelda ega kujutada, teostamas sõnavabadust (§ 45 lg 1) või petitsiooniõigust (§ 46). Säärasel juhul võivad lapsed teostada oma õigusi oma seadusliku esindaja kaudu, kelleks on üldjuhul ema või isa. Vanemad kui seaduslikud esindajad teostavad laste õigusi laste eest ja laste nimel.

Kui nt sõnavabadust tahab teostada väliselt kõigi loomulike võimetega murdeealine, sellele on aga vastu tema vanemad, kerkib küsimus, kui kaugele ulatub vanemate õigus ja mida võib noor inimene ette võtta iseseisvalt. See küsimus on seotud § 27 lg-st 3 tuleneva vanemate põhiõigusega kasvatada oma lapsi ja § 37 lg-st 3 tuleneva vanemate õigusega omada otsustavat sõna laste hariduse valikul. Need kaks sätet on loomuliku võime kõrval otsustava tähtsusega põhiõigusealisuse määramisel.

Probleemi lahendades tuleb tõdeda, et kõiki elujuhte ja kõiki põhiõigusi hõlmavat vanust, millest algab põhiõigusealisus, ei ole olemas. Igal üksikul juhul tuleb rakendada proportsionaalsuse põhimõtet (vt § 11 teise lause komm). Põhiõigusealisus on iga põhiõiguse puhul erinev ja tuleb välja selgitada kaalumise teel, arvestades konkreetse põhiõiguse olemust. Riigikohus leidis: „Tulenevalt alaealise psüühilisest ja sotsiaalsest ebaküpsusest võib ta teatud olukordades kahjustada end ja teisi kergemini kui täisealine. Ebaküpsuse tõttu kannab alaealine, erinevalt enamikust täisealistest, oma tegude eest ka piiratud õiguslikku vastutust. Sellega on põhjendatav ka vajadus kehtestada alaealiste suhtes selliseid õiguslikke piiranguid, mida täisealiste suhtes enamasti ei kohaldata.” (RKPJKo 06.10.1997, 3-4-1-3-97, p I.) Sellega nimetas Riigikohus täiendava kaalumiskriteeriumina isiku „psüühilist ja sotsiaalset küpsust” ning sellega seonduvat vajadust kaitsta isikut tema enda eest. Kaalumisel tuleb eelnevast lähtuvalt arvestada:

1) konkreetse põhiõiguse olemust,

2) noore inimese loomulikku võimet põhiõigust teostada, sh vanust,

3) noore inimese psüühilist ja sotsiaalset küpsust, st vajadust kaitsta isikut tema enda eest,

4) vanemate põhiõigusi (§ 27 lg 3, § 37 lg 3).

Alaealise põhiõiguste teostamise ulatus on seda suurem, mida vanemaks ta saab. Kaalumisel tuleb alati arvestada ka seda, et põhiõigusealisus on instituut, mis pole loodud alaealiste vastu, vaid nende huvides ja kaitseks.

Üldistavalt võib öelda, et elu, tervise ja isikuvabadusega seotud õiguste puhul (§-d 16, 18, 20–24 ning § 28 lg-d 1 ja 2) algab põhiõigusealisus sünniga selles mõttes, et neid õigusi peab laps saama teostada ka vanemate tahte vastaselt vajadusel eestkosteasutuse abil. Teiselt poolt peaks varaliste suhetega seotud põhiõiguste (§-d 29, 31 ja 32) iseseisev teostamine algama võimalikult hilja, et kaitsta noort inimest iseenda eest. Sellest põhimõttest lähtub nt TsÜS § 8 lg 2, mis sätestab täieliku tsiviilõigusliku teovõime alguseks 18. eluaasta täitumise. Sarnaselt määrab PKS § 3 lg 1 kindlaks põhiõigusealisuse § 27 lg 2 tähenduses. Ka see norm järgib PS poolt etteantud nõudeid.

Sünnihetke ja täisealisuse vahele jääb hulgaliselt probleemjuhte. Nende üks lahendusviis on vastavat põhiõigust arvestava valdkonnaseaduse vastuvõtmine. Säärane seadus on nt KiKoS, mille § 10 lg 1 kohaselt võib iga vähemalt 15-aastane isik iseseisvalt astuda koguduse liikmeks või lahkuda kogudusest vastavalt põhikirjas ettenähtud korrale. Olgugi et võiks kaaluda §-st 40 tulenevate õiguste iseseisva teostamise piiri allapoole nihutamist, võib KiKoS § 10 lg 1 pidada PS-ga kooskõlas olevaks, sest seadusandjal on piiri määramisel suhteliselt lai mänguruum. Teine võimalik lahendus peitub selles, et põhiseaduslikkuse järelevalve kohus kujundab oma õigusemõistmisega välja lahendused eri eluvaldkondade jaoks.

RKPJK on kahel korral puudutanud alaealistega seonduvat. Esimesel korral oli tegemist § 48 lg-st 1 tuleneva ühinemisvabaduse kitsendamisega. RKPJK leidis oma otsuses, et PS „ei seosta füüsilise isiku mittetulundusühingutesse koondumise õigust isiku tsiviilteovõimega. Seega peab põhiseaduse § 48 lg 1 kohaselt ühinemisvabadus olema tagatud ka alaealistele.” (RKPJKo 10.05.1996, 3-4-1-1-96, p I.) Püstitatud nõude kohaselt peab õigus ühineda olema ka noorematel kui 18-aastastel. Seejuures ei väljendanud kohus kahjuks oma seisukohta, kui vanalt algab alaealise õigus ühineda iseseisvalt mittetulundusühingusse, tarviduse korral ka vastu vanemate soovi. Tegu on siiski põhiõigusealisuse seisukohalt teedrajava lahendiga, milles kohus väljendab sõnaselgelt seisukohta, et põhiõigusealisus ei lange kokku tsiviilõigusliku teovõimega.

Oma teises noori puudutavas otsuses leidis RKPJK, et „nõue, et alla 16-aastane isik võib kella 23.00 kuni 6.00 viibida avalikus kohas üksnes täisealise saatjaga, [on] käsitatav alaealise liikumisvabaduse piiramisena põhiseaduse § 34 mõttes” (RKPJKo 06.10.1997, 3-4-1-3-97, p I). See, et alla 16-aastased isikud on §-st 34 tuleneva põhiõiguse kandjad, ei vaja pikemat põhjendust. Paragrahvi 34 puudutava põhiõigusealisuse osas ei pidanud kohus selles otsuses seisukohta võtma, sest kohaliku omavalitsuse määrus oli antud ilma vastava seadusliku aluseta ja seega juba formaalselt PS-ga vastuolus. Sellegipoolest viitas kohus ülal tsiteeritud kriteeriumidele, millest põhiõigusealisuse kindlakstegemisel lähtuda.

Kokkuvõttes on põhiõigusealisus enamjaolt põhiõiguse piiride probleem. Ka vastsündinul on prima facie kõik õigused. Põhiõigusealisuse tuvastamiseks tuleb üksikjuhul kaaluda. Ainult § 57 lg 1, § 60 lg 2 ja § 156 lg 2 alusel, kus vanusepiir on sõnaselgelt ette nähtud, on nooremate puhul välistatud juba põhiõiguse isikuline kaitseala.

 

3.4. 

Et põhiõigused on subjektiivsed õigused, siis võib küsida, kas põhiõiguste kandja võib loobuda põhiõigusega garanteeritud kaitsest põhiõiguse adressaadi riivete vastu.

Õigusest loobumisest võib kõnelda nii laiemas kui ka kitsamas tähenduses. Loobumine laiemas tähenduses hõlmab kõik juhud, kui isik jätab oma õiguse teostamata. Näiteks võib põhiõiguse kandja mitte luua perekonda (§ 27 lg 1), mitte valida endale tegevusala, elukutset või töökohta (§ 29 lg 1), jätta osalemata koosolekutel (§ 47) või mitte astuda ühtegi mittetulundusühingusse (§ 48 lg 1). Kõigil neil juhtudel ei ole aga tegemist loobumisega kitsamas tähenduses. Loobumisega kitsamas tähenduses on seevastu tegu nt siis, kui keegi lubab politseil oma korteri läbi otsida, ilma et politseil oleks läbiotsimisorder (§ 33), või oma telefonile ilma kohtu loata pealtkuulamisseadme paigaldada (§ 43) või kui üksi elav kahtlusalune loobub § 21 lg 1 kolmandas lauses ettenähtud teavitamisõigusest, et tuttavad ei saaks teada tema arreteerimisest. Põhiõiguse kaitsest loobumine on õiguslikult relevantses tähenduses ainult loobumine kitsamas tähenduses. Loobumine kitsamas tähenduses hõlmab ainult need juhud, kui ilma põhiõiguse kandja tahteavalduseta oleks tegu põhiõiguse rikkumisega.

Loobumine põhiõiguse kaitsest on expressis verbis ette nähtud § 18 lg-s 2, § 24 lg-s 1, § 29 lg-s 2 ja §-s 42, kus PS tekstis on kasutatud väljendit „vaba tahe”. Seega on PS kohaselt vähemalt osa põhiõiguste puhul võimalik nende kaitsest loobuda. Seejuures ei saa vaba tahte klausleid käsitada ammendava kataloogina. Kindlasti viitavad need sellele, et põhiseaduse teksti koostajad pidasid vastavate põhiõiguste puhul loobumist selle põhiõiguse kaitsest lubatuks ja seega kehtivaks. Kui nt kedagi ei tohi tema vaba tahte vastaselt allutada meditsiini- ega teaduskatsetele (§ 18 lg 2), siis tähendab see, et vabatahtlike kallal tohivad teadlased katsetada. Siiski ei saa sellesse suhtuda kriitikavabalt, sest nt § 24 lg 1 puhul on kaheldav, kas seadusega määratud kohtu alluvusest (ebaseadusliku) kohtu alluvusse saab kedagi viia ka siis, kui isik sellega nõus on. Järelikult sõltub loobumise lubatavus millestki muust.

Loobumine põhiõiguste kaitsest peab olema võimalik ka siis, kui PS seda sõnaselgelt ette ei näe, sest põhiõiguse kaitsest loobumine on üks põhiõiguse teostamise viise. Põhiõigused on eelkõige isikute individuaalsed vabadusõigused riigi vastu ja vabadusest loobumine on vabadusõigusega kaitstud. Miks ei võiks koostööaldis tunnistaja lubada ilma läbiotsimisorderita oma kodu läbi otsida? Teiselt poolt on ilmne, et ka nt vabatahtlikke katsealuseid ei tohi teadlased surmata ega neile jäävaid tervisekahjustusi tekitada või et demokraatia toimimiseks peab olema keelatud loobuda aktiivsest valimisõigusest. Nende kahe äärmuse vahele jääb hall tsoon, kus ühest vastust on raske leida, nt eutanaasia puhul. Kui kaugele võib põhiõigustest loobumisel minna, tuleb otsustada proportsionaalsuse põhimõtte ja iseäranis kaalumise alusel. Kaalumisel tuleb arvesse võtta iseäranis seda, et põhiõigused ei ole ainult üksikisikute subjektiivsed õigused, vaid et põhiõigustel on olemas ka objektiivne külg. On olemas põhiõiguste minimaalne tase, mis on vajalik rahumeelseks ühiskondlikuks kooseksisteerimiseks. Põhiõiguste kandjad ei saa minna oma loobumistes nii kaugele, et seatakse ohtu see minimaalne tase. Paraku võib selle taseme kindlakstegemine osutuda üksikjuhul üsna keeruliseks, sest puudub käega katsutav ja kergesti äratuntav miinimum. Kaalumisel tuleb arvesse võtta põhiõiguse individuaalset külge, st nõuet, et põhiõiguse kandja saaks võimalikult ulatuslikult teostada oma põhiõigust, nii nagu ta seda tahab. Kollektiivsetest hüvedest tuleb arvestada eelkõige demokraatia põhimõttega. Näiteks on kaheldav, kas demokraatia printsiibist lähtudes tohib loobuda valimisakti salajasusest (§ 60 lg 1 neljas lause), sest garanteeritud ja kõigi poolt järgitud salajasuse nõue on üks olulisi demokraatliku süsteemi funktsioneerimise eeldusi. Kaalumisel tuleb arvestada ka riive intensiivsust, põhiõiguse kaitsest loobumise kestust, kaitsest loobumise tühistamise võimalust ning loobumise vabatahtlikkuse määra. Kokkuvõttes tuleb kaalumisel arvestada:

1) loobutava põhiõiguse olemust,

2) põhiseaduse aluspõhimõtteid, sh demokraatiat,

3) põhiõiguse riive intensiivsust (mida intensiivsem on riive, seda ebatõenäolisem on, et loobumine on kehtiv),

4) loobumise kestust (tähtajatu või tähtajaline loobumine),

5) loobumise tühistamise võimaluse olemasolu,

6) loobumise vabatahtlikkuse määra.

Põhiõiguse kaitsest loobumine on põhiõiguse piiride probleem. Näiteks kodu läbiotsimine on ka siis § 33 riive, kui see toimub korteriperemehe loal.

Näiteks leidis RKPJK, et vahekohtukokkuleppe sõlmimisega toime pandud loobumine põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse esitamise võimalusest (§ 15 lg 1 teine lause) on PS-ga kooskõlas, kuna vahekohtukokkuleppe sõlmimist tuleb tõlgendada ühtlasi lubatava loobumisena õigusest pöörduda kohtusse ning esimesena nimetatud tahteavaldus on viimase osa (RKPJKm 05.02.2008, 3-4-1-1-08, p 6).

 

4. 

Paragrahvi 9 lg 1 kujutab endast võrdsuspõhiõigust, mis on § 12 lg-s 1 sisalduva üldise võrdsusõiguse suhtes lex specialis.

 

4.1. 

Lõike 1 esemeline kaitseala hõlmab õiguse võrdsele kohtlemisele, sõltumata kodakondsusest. „§ 9 esimene lause ütleb, et meie põhiseaduse eelnõus loetletud kõigi ja igaühe õigused on võrdsed nii kodanikel kui ka mittekodanikel. Järelikult seadused, mis hiljem vastu võetakse vastu nende õiguste sisu täpsustamiseks, ei tohi enam diferentseerida kodanike ja mittekodanike õigusi.” (L. Hänni. Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee, lk 1030.)

Paragrahvi 9 lg 1 sõnastuse järgi on laieneb võrdsusõiguse kaitseala üksnes PS-s loetletud kõigi ja igaühe õigustele. Selline sõnastus meenutab EIÕK art 14 ja selle aktsessoorset iseloomu, mille kohaselt art 14 on kohaldatav üksnes koos mõne muu konventsiooniõigusega. Arvestades seda, et EIÕK oli PS põhiõiguste kataloogi koostamisel üheks peamiseks eeskujuks, on soovitatav sellest ka eeskuju võtta § 9 lg 1 tõlgendamisel. Alati siis, kui seadus, täitev- või kohtuvõimu akt diferentseerib isikuid kodakondsuse alusel, on puudutatud § 9 lg 1 kaitseala, kuid seda vaid eeldusel, et ühtlasi on riivatud ka mõni kõigi ja igaühe põhiõigus. Muul juhul tuleb ka kodakondsuse alusel diferentseerimise korral kõne alla § 12 lg 1.

Teine § 9 lg 1 kaitseala kitsendus seisneb selles, et üheks võrdlusgrupiks on alati Eesti kodanikud. Kodakondsuse alusel diskrimineerimise keeld rakendub siis, kui kodakondsuseta isikut või välisriigi kodanikku koheldakse tema kodakondsuse(tuse) tõttu erinevalt Eesti kodanikust. Samas kui nt vaheteole Venemaa ja Georgia kodanike vahel tuleks kohaldada üldist võrdsuspõhiõigust (vrd § 12 komm 1.8).

Riigikohus on § 9 lg-le 1 paaril korral osutanud (RKPJKo 08.02.2001, 3-4-1-1-01, p 10; 05.03.2001, 3-4-1-2-01, p 12).

 

4.2. 

Paragrahvi 9 lg 1 on isikuliselt kaitsealalt kõigi ja igaühe põhiõigus, mis ei saa oma olemuselt laieneda juriidilistele isikutele (§ 9 lg 2).

 

4.3. 

Paragrahvi 9 lg 1 kui erilise võrdsuspõhiõiguse riive õigustamisel tuleb arvestada üldist võrdsuspõhiõiguste kontrolliskeemi (vt II ptk sissejuhatus komm 10.2). RKÜK on hiljuti põhjapanevalt muutnud üldise ja eriliste võrdsuspõhiõiguste vahekorda (RKÜKo 07.06.2011, 3-4-1-12-10, p 27 jj; vt § 12 komm 1.2). Seetõttu on lahtine, kas erilised võrdsuspõhiõigused erinevad oma struktuurilt üldisest. Paragrahvi 9 lg 1 riivete puhul tuleb arvestada § 28 lg 2 kolmandas lauses, § 29 lg 1 kolmandas lauses, § 31 kolmandas lauses ja § 44 lg-s 4 sätestatud nn diskrimineerimisvolitustega, mille alusel võib seadusandja teha vahet kodanike ja mittekodanike vahel.

 

5. 

Füüsilised isikud on ka siis põhiõiguste kandjad, kui nad asutavad nt mittetulundusühingu. Kui avalik võim kitsendab mittetulundusühingu tegevust, siis riivab ta iga ühingu liikme põhiõigusi. Küsimusele, kas ka ühingu enda õigused on riivatud, annab vastuse § 9 lg 2, mille õiguslik tagajärg näeb ette, et põhiõigused laienevad vähemalt osaliselt ka juriidilistele isikutele. See säte laiendab üksikute põhiõiguste kehtivusala teatud isikute ühendustele. Ilma § 9 lga 2 oleksid põhiõigused ainult füüsiliste isikute õigused.

Lõike 2 koosseisu moodustavad kolm kumulatiivset tunnust:

1) tegu peab olema juriidilise isikuga § 9 lg 2 tähenduses;

2) juriidilise isiku põhiõigusvõime peab olema kooskõlas juriidiliste isikute üldiste eesmärkidega;

3) juriidilise isiku õigusvõime peab olema kooskõlas vastava põhiõiguse olemusega.

Paragrahvi 9 lg 2 õiguslik tagajärg on, et põhiõigusvõime laieneb konkreetsel juhul juriidilisele isikule.

 

5.1. 

PS ei ütle sõnaselgelt, mida tähendab „juriidiline isik”. Tegemist on seaduse tasandi mõistega, millel on õiguskeeles väljakujunenud tähendus. Juriidiline isik on abstraktne moodustis, millele õiguskord annab õigusvõime. Siiski ei kattu PS mõistekasutus seaduse mõistekasutusega. Erinevus PS ja seaduse juriidilise isiku mõistete vahel seisneb nõutava õigusvõime ulatuses. Kui seaduse tasandil on juriidilise isikuga tegu alles nn täisõigusvõime esinemisel, siis PS lävi on madalam: juriidiline isik § 9 lg 2 tähenduses on ka osalise õigusvõimega moodustis.

 

5.1.1. 

Juriidilised isikud § 9 lg 2 tähenduses on kõigepealt kõik eraõiguse juriidilised isikud, milleks on ÄS § 2 lge 1 ja 3 kohaselt täis-, usaldus- ja osaühing, aktsiaselts ning tulundusühistu; SAS § 1 lg 1 kohaselt sihtasutus ja MTÜS § 2 lg 1 kohaselt mittetulundus­ühing.

 

5.1.2. 

Paragrahvi 9 lg 2 ei kehti siiski ainult eraõiguslike juriidiliste isikute suhtes, vaid laieneb ka ülejäänud iseseisvatele eraõiguslikele moodustistele, millel on vähemalt osaline õigusvõime. Osalise õigusvõimega on tegu siis, kui õiguskord tunnistab, et vastav moodustis võib olla vähemalt ühe õiguse iseseisvaks kandjaks. Juriidiline isik PS tähenduses on iseäranis ka lihtõiguses iseseisev õigusvõimeta seltsing (VÕS § 580 jj). Näiteks on RKHK leidnud: „[J]uhul, kui seltsing omandaks avaliku õiguse sfääris subjektiivseid õigusi ja kannaks kohustusi, tuleks möönda ka tema halduskohtumenetlusliku õigusvõime olemasolu” (RKHKo 26.11.2006, 3-3-1-43-06, p 22). Samuti võib juriidilisteks isikuteks PS tähenduses pidada välismaa äriühingute Eesti filiaale (vrd RKHKm 30.10.2003, 3-3-1-68-03, p 15).

Kui põhiõiguslikust kaitsest välistada osalise õigusvõimega eraõiguslikud moodustised, mis ei ole juriidilised isikud, siis sõltuks võime kanda põhiõigusi seadusandja suvast. Põhiõigused on aga individuaalsed õigused riigi ning seega ka seadusandja vastu. Lisaks on piir täieliku ja osalise õigusvõime vahel küllaltki hägune, sest juriidilisel isikul ei saa iialgi olla kõiki õigusi, mis on füüsilisel isikul. Ilmselgelt puuduvad juriidilistel isikutel näiteks õigus elule (§ 16) ja õigus tervise kaitsele (§ 28 lg 1). Ka pilk EIÕK rakendamise praktikale kinnitab põhiseadusliku juriidilise isiku laiendava tõlgenduse õigsust. EIÕK art 34 annab õiguse pöörduda EIK-sse peale füüsiliste isikute ja organisatsioonide ka isikute gruppidele ehk ühendustele.

Osalise õigusvõimega moodustistest tuleb eristada lihtsalt sotsiaalseid gruppe ja juriidiliste isikute organeid, mida õiguskord ei muuda iseseisvateks õiguste ja kohustuste kandjateks suhetes teiste õigussubjektidega. Samal ajal kui sotsiaalsetel gruppidel puudub nende õigusliku ebamäärasuse tõttu sootuks õigussubjektsus, võivad organid olla üksnes siseõigusnormide kandjateks ja adressaatideks. Sotsiaalsed grupid on nt koosolek, ettevõtte töötajaskond ja jalgpallimeeskond; juriidilise isiku organid nt aktsiaseltsi üldkoosolek (ÄS § 290 lg 2), juhatus (ÄS § 306 lg 1) ja nõukogu (ÄS § 316). Nimetatud grupid ja organid ei ole juriidilised isikud § 9 lg 2 tähenduses.

 

5.1.3. 

Lõike 2 sõnastus ei tee vahet era- ja avaliku õiguse juriidiliste isikute vahel. Ka avaliku õiguse juriidiline isik on juriidiline isik § 9 lg 2 tähenduses. See ei tähenda siiski, et põhiõiguste kaitse avalik-õiguslikele juriidilistele isikutele laieneb. Põhiõiguse kaitse laienemine eeldab ka ülejäänud § 9 lg 2 tunnuste täitmist ning peab seega olema veel kooskõlas juriidilise isiku üldiste eesmärkide ning põhiõiguse olemusega.

 

5.1.4. 

PS ei tee vahet sise- ja välismaistel juriidilistel isikutel. Põhiõigusvõime on seega ühtviisi nii sise- kui ka välismaistel juriidilistel isikutel. Näiteks on Riigikohus tunnustanud Ukrainas registreeritud avatud aktsiaseltsi põhiõigust omandile (§ 32) ja üldist põhiõigust tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele (§ 15 lg 1) (RKÜKo 16.05.2008, 3-1-1-88-07).

 

5.1.5. 

Juriidiliste isikute õigusvõime ulatus määrab ka nende põhiõigusvõime ulatuse. Osalise õigusvõimega isikute ühendused ei saa § 9 lg 2 alusel oma õigusvõimet laiendada ega kõikehõlmavaks õigusvõimeks muuta. Põhiõiguste kaitse laieneb neile ainult niivõrd, kui nende tsiviilõiguslik õigusvõime ulatub.

 

5.2. 

Paragrahv 9 lg 2 lause teine pool seab piirid põhiõiguste kaitse laienemisele juriidilistele isikutele. Kõigepealt peab põhiõigusvõime laienemine juriidilisele isikule PS mõttes olema kooskõlas juriidiliste isikute üldiste eesmärkidega.

 

5.2.1. 

Juriidiliste isikute üldised eesmärgid ei saa tähendada konkreetse juriidilise isiku põhikirjas fikseeritud eesmärki. Põhikirjas fikseeritud eesmärk ei ole üldine eesmärk, vaid selle juriidilise isiku konkreetne eesmärk. Üldine eesmärk peab olema laiem. Vaatluse alla tuleb juriidilise isiku kui õiguse instituudi objektiivne eesmärk. Juriidiline isik ei ole asi iseeneses. Maailma on võimalik ette kujutada ka ilma juriidiliste isikuteta. Kõik õigussuhted oleksid sellisel juhul taandatavad füüsiliste isikute vahelisteks õigussuheteks. Sellisel juhul muutuksid õigussuhted aga nt multinatsionaalsetes kontsernides ülemäära keeruliseks. Liigne keerukus saaks takistuseks majanduse arengule. Samuti võib probleemiks kujuneda inimelu ajalikkus. Keeruliste õigussuhete, nagu nt autoriõigus, puhul võivad füüsilise isiku surmal olla sellisel juhul saatuslikud tagajärjed terve ettevõtte käekäigule. Need on aga argumendid juriidiliste isikute kui selliste vajalikkuse põhjendamiseks, mitte aga neile iseseisva õigusvõime omistamiseks. Juriidiline isik on õigusteaduse konstruktsioon, mis on loodud selleks, et kergendada inimeste elu. Sellest lähtuvalt on juriidiliste isikute üldine eesmärk tagada füüsilistele isikutele rohkem vabadust, kui neil oleks ilma juriidiliste isikuteta maailmas.

Teooriat, mille kohaselt juriidiliste isikute põhiõigusvõime sõltub nende taga seisvate füüsiliste isikute vabaduse kitsendamisest, nimetatakse personaalse substraadi teooriaks. Selle teooria autor on tuntud Saksa riigiõiguslane Günter Dürig. Personaalse substraadi teooria kohaselt peab põhiõiguste rakendaja alati tuvastama oma põhiõiguste rikkumist väitva juriidilise isiku puhul, kas selle juriidilise isiku taga on era- või avalik huvi. Personaalse substraadi teooria tagajärjeks on see, et reeglina puudub põhiõigusvõime avalik-õiguslikel juriidilistel isikutel. Eraõiguslike juriidiliste isikute puhul tuleb teha vahet. Välistada tuleks nende eraõiguslike juriidiliste isikute põhiõigusvõime, mille kõik osakud on riigi või riigist alamal seisva avalik-õigusliku juriidilise isiku käes. Näiteks on selline eraõiguslik juriidiline isik Riigi Kinnisvara AS, mille ülesanne on riigi jt avalik-õiguslike juriidiliste isikute kinnisvara hallata. Kahjuks jäi Riigikohtul AS Eesti Raudtee osas seisukoht välja ütlemata (vrd RKPJKm 25.05.2010, 3-4-1-21-09). Kõigil neil juhtudel on juriidilise isiku taga avalik ja mitte erahuvi.

Põhiõigusvõime on seevastu olemas kõigil eraõiguslikel juriidilistel isikutel ja osalise õigusvõimega ühendustel, mille vähemalt üks osak kuulub mõnele füüsilisele või eraõiguslikule juriidilisele isikule eeldusel, et selle juriidilise isiku taga ei ole ainuüksi riik või muu avalik-õiguslik juriidiline isik, vaid vähemalt üks füüsiline isik. Et sel moel võivad tekkida pikad ja tuvastamatud omandisuhete ketid, tuleb eeldada eraõigusliku juriidilise isiku põhiõigusvõimet, kuni ei ole tõendatud, et selle taga on 100% riik või mõni muu avalik-õiguslik juriidiline isik. Eraõiguslikul juriidilisel isikul puudub põhiõigusvõime ainult siis, kui tema osakud kuuluvad täies ulatuses riigile või mõnele riigist alamal seisvale avalik-õiguslikule juriidilisele isikule.

 

5.2.2. 

Kirjanduses on väljendatud seisukohta, et ka avalik-õiguslikud juriidilised isikud võivad olla põhiõiguste kandjad. Avalik-õiguslik juriidiline isik olevat põhiõiguste kandja, kui tema eesmärk seisneb individuaalsete õiguste realiseerimises. Näiteks tuuakse avalik-õiguslik ülikool, kirik ja ringhäälinguasutus. Siin tuleb vahet teha. Avalik-õiguslikul ülikoolil on PS-s kohaliku omavalitsuse garantiiga sarnanev tagatis: ainult avalik-õiguslike ülikoolide ja teadusasutuste kohta käib § 38 lg 2. Siin puudub vajadus põhiõigusliku kaitse järele. Kirik on vastavalt § 40 lg 2 teisele lausele riigist lahutatud. PS välistab seega kiriku muutmise avalik-õiguslikuks juriidiliseks isikuks. Avalik-õigusliku ringhäälingu­asutusega on lugu keerulisem. Kui lähtuda PS sõnastusest, on selle muutmine põhiõiguste kandjaks raske. Erahuvi rahvusringhäälingu taga olla ei tohi. Teisalt annab PS ammendava loetelu põhiseadusliku autonoomiaga varustatud avalik-õiguslikest juriidilistest isikutest: § 38 lg 2 (ülikool ja teadusasutus), §-d 111 ja 112 (Eesti Pank) ja § 154 lg 1 (kohalik omavalitsus). PS ei näe sõnastuse järgi ette muid autonoomseid avalik-õiguslikke üksusi, millel oleks PS kaitse. Kuid PS tõlgendades tuleb arvestada ka süstemaatilist argumenti. Põhiseaduslikul ajakirjandus- ehk meediavabadusel (§ 45 koosmõjus §-ga 44) on äärmiselt suur kaal demokraatia põhimõtte jaoks, sest vaba ja kallutamata informatsiooni liikumine on demokraatia püsimise möödapääsmatu tingimus. Meediavabadusel on oluline avalik funktsioon ja sel põhiõigusel on vaieldamatult erakordselt tugev objektiivne külg. Sellest lähtuvalt on soovitatav tuletada meediavabaduse objektiivsest küljest avalik-õigusliku ringhäälinguasutuse põhiseaduslik autonoomia, mis sarnaneb eespool loetletud nimetatud autonoomiatega.

Muudele avalik-õiguslikele juriidilistele isikutele ei laiene ka protsessi­põhiõigused (eelkõige § 14, § 15, § 24), nagu on kirjanduses väidetud. Kuid objektiivsest ausa õigusemõistmise põhimõttest tulenevalt peab kohus kohtlema menetlusosalisi võrdselt. Ausa õigusemõistmise põhimõtted on ühtlasi osa õigusriigi aluspõhimõtteist. Õigusriik ei ole mõeldav, kui osa õigus­subjektide suhtes oleks lubatud kalduda kõrvale kõigi protsessipõhiõiguste aluseks oleva ausa õiguse­mõistmise (fair trial) põhimõttest. Seetõttu tuleb menetluses osalevate avalik-õiguslike juriidiliste isikute suhtes kohaldada samu põhimõtteid, mis põhiõiguste kandjate suhtes, ainult et neil puudub põhiõiguslik iseloom.

 

5.2.3. 

Kokkuvõttes tuleb juriidilise isiku üldise eesmärgi väljaselgitamisel esitada küsimus, kas juriidilise isiku eesmärk on tagada füüsiliste isikute vabadus. Kui see on nii, siis on see juriidiline isik põhiõigusvõimeline. Põhiõiguste kaitse ei laiene talle ainult siis, kui on tõendatud, et selle taga on 100% riik või mõni muu avalik-õiguslik juriidiline isik.

Teisiti on lugu avalik-õiguslike juriidiliste isikutega. Paragrahvi 9 lg 2 välistab põhiõiguste kaitse laienemise avalik-õiguslikele juriidilistele isikutele. Neil avalik-õiguslikel juriidilistel isikutel, kes vajavad põhiseaduslikku kaitset riigi eest, on põhiseaduslikud autonoomiagarantiid (§ 38 lg 2, §-d 111 ja 112, § 154 lg 1). Küllap sellele tuginedes on RKHK rõhutanud nt: „Nimelt ei ole kohalik omavalitsus põhiseaduse mõttes „igaüks” ja talle ei laiene suhetes riigiga põhiseaduse § 15. […] Kohtukaebeõigus on tuletatav kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigusest ja kohtukaebeõigus on enesekorraldusõiguse teostamiseks vajalik siis, kui enesekorraldusõiguse tagamiseks puudub muu tõhus menetlus.” (RKHKm 23.11.2010, 3-3-1-43-10, p 22.) Erandina on soovitatav tõlgendada kirjutamata autonoomiagarantii meediavabaduse (§ 45 koosmõjus §-ga 44) objektiivsest küljest, andes põhiseadusliku autonoomia ka avalik-õiguslikule ringhäälingule. Protsessis tuleb avalik-õiguslike juriidiliste isikute suhtes rakendada objektiivsest õigusriigi aluspõhimõttest tulenevalt samu garantiisid, mis põhiõiguste kandjate suhtes.

 

5.3. 

Juriidiline isik saab põhiõigusele toetuda, kui see on kooskõlas õiguse olemusega. Põhiõiguste laienemine juriidilistele isikutele on kooskõlas õiguse olemusega, kui juriidilise isiku käitumine võib langeda vastava põhiõiguse kaitsealasse.

Juriidilised isikud ei saa selle kitsenduse tõttu toetuda näiteks õigusele elule, nad ei sõlmi abielusid ning tütarettevõtetega aktsiaseltsil ei saa olla vanemate põhiõigust kasvatada oma lapsi. Seevastu tulenevad elukutse, ettevõtluse ja omandiga seotud põhiõigustest juriidiliste isikute subjektiivsed õigused. Nende üheselt mõistetavate juhtude vahel on hall tsoon, kus tuleb põhiõigust igal konkreetsel juhul tõlgendada. Küsitav on nt eraelu puutumatuse (§ 26) laienemine juriidilistele isikutele. Kui asuda seisukohale, et § 26 kaitseb isikuks olemist, mille paratamatu eeltingimus on erasfäär, siis on selle õiguse laiendamine juriidilistele isikutele kaheldav. Erasfääri kaitse eesmärk on kaitsta isikuks olemist, kuid juriidiliseks isikuks olemine ei saa kunagi olla eesmärk omaette, vaid alati ainult vahend eesmärgi saavutamiseks. Seetõttu ei saa juriidilisel isikul olla erasfääri. Juriidilise isiku ärisaladust kaitsevad ettevõtlusvabadus (§ 31) ja omandipõhiõigus (§ 32), tema äriruumide puutumatust § 33 ja sõnumisaladust § 43 (vrd RKPJKo 04.11.1993, III-4/1-4/93). Muus osas on juriidilised isikud avalikud isikud.

 

5.4. 

Riigikohus on näiteks lugenud üldise põhiõiguse tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele (§ 15 lg 1) kandjaks aktsiaseltsi (RKPJKm 05.02.2008, 3-4-1-1-08, p 3; RKPJKo 20.06.2012, 3-4-1-9-12, p 30) ja osaühingu (RKPJKo 20.06.2012, 3-4-1-10-12, p 28), edasikaebeõiguse (§ 24 lg 5) kandjaks aktsiaseltsi (RKÜKo 12.04.2011, 3-2-1-62-10, p 36) ja osaühingu (RKÜKo 22.11.2011, 3-3-1-33-11, p 23), ettevõtlusvabaduse (§ 31) kandjaks aktsiaseltsi (RKPJKo 10.04.2002, 3-4-1-4-02, p 17; 10.05.2002, 3-4-1-3-02, p 13) ning laiendanud õiguspärase ootuse kaitse osaühingule (RKPJKo 31.01.2012, 3-4-1-24-11, p 50).