Paragrahv 54.

Eesti kodaniku kohus on olla ustav põhiseaduslikule korrale ning kaitsta Eesti iseseisvust.

Kui muid vahendeid ei leidu, on igal Eesti kodanikul õigus osutada põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele omaalgatuslikku vastupanu.

 

1. 

Paragrahvi esimene lõige sätestab põhikohustused. Tegemist on kohustustega, mille eesmärk on PS ja riigi institutsioonide kaitse. Erinevalt §-st 55, mille eesmärk on üldiselt sama, on § 54 kohustatud subjekt Eesti kodanik. Paragrahvi teises lõikes sätestatud põhiõigus on sätestatud samal eesmärgil Eesti kodaniku õigusena.

 

2. 

Põhiseadusliku korra mõiste ei ole üheselt määratletud. Mitmetes riikides hoidutakse eriti uuemal ajal selle kasutamisest põhjusel, et selle sisu jääb liiga üldiseks. Tavaliselt mõistetakse selle all poliitilise ja sotsiaalse korra terviklikkust, sh PS kehtivust. Nii võib nimetada iseseisvust ja sõltumatust riigi olemasolu tunnustena ning PS üldpõhimõtteid (vabadus, võrdsus, demokraatia, sotsiaalne õigusriik, võimude lahusus ja inimväärikus) riigi- ja ühiskonnakorralduse põhialustena. Põhiseadusliku korra mõiste kohta vt ka § 48 komm 20.

Kui riik on rajatud vabaduse põhimõttele, et tagada üksikisikule vaba eneseteostust, siis peab riik piirama nende isikute vabadust, kelle eesmärk on teistsuguse riigikorra loomisega selline vabadus kaotada, st piirama võimalust kuritarvitada vaba eneseteostuse õigust. Sellist üldist piirangut, mis on väljendatud seaduste järgimise ning teiste isikute vabaduste ja õiguste austamise ja arvestamise kohustuse kaudu § 19 lg-s 2, on võimalik väljendada ka ustavuse nõudega põhiseaduslikule korrale. Paragrahvi 54 lg 1 rõhutab enam PS üldpõhimõtteid ja riigi institutsioone, § 19 lg 2 teiste isikute õigusi ja konkreetselt seadusi. Mõlemad normid on õiguslikult samaväärsed, § 54 lg 1 esimeses pooles sisalduvat kohustust saab seetõttu pidada oluliseks rõhuasetuse ja moraalse tähenduse seisukohalt.

 

2.1. 

Põhiseadusliku korra mõiste erineb avaliku korra mõistest. Ühtset arusaama nende mõistete vahekorrast aga pole. Enamasti mõistetakse aga avaliku korrana mis tahes seaduslikkust, põhiseadusliku korra mõiste hõlmab riigi institutsioonide (riigivõimu) toimimist, olulisemate põhiõiguste tunnustamist ja inimväärikuse tunnustamist. Põhiseaduslik kord moodustab avaliku korra tuuma. Põhiseadusliku korra hulka kuuluvad need avalikku korda tagavad normid, mis loovad riigi võimaluse eksisteerida ja ühiskonnasuhteid reguleerida.

Põhiseaduslikku korda ei saa siiski samastada riigivõimuga. Kui riigiorganid asuvad tegutsema põhiseaduse norme ja väärtusi eirates, ei saa sellele sättele tuginedes sundida Eesti kodanikku olema sellise tegevuse suhtes ustav. Nii näiteks ei saa ÜRO Julgeolekunõukogu poolt heaks kiidetud relvastatud tegevust, mille eesmärgiks on ära hoida Eesti riigiorganite rahvusvahelise õigusega vastuolus olev tegevus, pidada Eesti Vabariigi vastaseks sõjaks KarS § 2341 tähenduses. Mis tahes seisukohtade või andmete avaldamist, mis võib kahjustada Eesti iseseisvust ja sõltumatust või territoriaalset terviklikkust, ei saa pidada lubamatuks (vt ka Vabariigi Presidendi 01.07.2009 otsus „„Karistusseadustiku, avaliku teenistuse seaduse, välismaalaste seaduse, kodakondsuse seaduse, kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse” välja kuulutamata jätmine”).

 

3. 

KarS § 231 sätestab muu hulgas karistuse põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele suunatud tegevuse eest, KarS 15. peatükis on sätestatud ka muud riigivastased kuriteod. Nimetatud sätete seos põhiseaduslikule korrale ustavuse kohustusega ei ole siiski ühene, kuigi sellel on kaudne tähendus põhiseadusliku korra mõiste sisustamisel PS tähenduses. Selles peatükis sätestatud karistused on valdavalt ette nähtud tegevuse eest, mis on ohuks põhiseaduslikule korrale. Karistuse ettenägemine põhikohustuse rikkumise eest on riigi ülesanne. Vastasel korral ei oleks sättel normatiivset tähendust. Karistusnorm peab aga seejuures vastama piisava selguse nõudele (vt § 23 komm 1 ja § 13 komm).

 

4. 

Ustavus on hinnanguline kategooria. See ei tähenda tingimusteta nõustumist riigi eesmärkide, ülesannete ja tegevusmeetoditega ning selle väärtustega. Vastasel korral ei oleks võimalik demokraatlik otsustusprotsess ega eksisteeriks sõnavabadust. Küll aga ei ole lubatud teistsuguste väärtuste ja tõekspidamiste eest vägivaldne riigivastane tegevus.

 

5. 

Eesti iseseisvuse kaitsmise kohustus (lõike 1 teine pool) on tihedalt seotud paragrahvi teise lõikega. Üksikisiku kohustus kaitsta Eesti iseseisvust viitab, samuti nagu § 54 lg 2, riigiorganitega otseselt mitteseotud riigikaitsele. Riigikaitseorganid peavad seetõttu kõigile Eesti kodanikele looma võimaluse iseseisvuse kaitsmisel osaleda. Sellise riigiorganite kohustuse ulatus ei nähtu põhiseadusest siiski selgelt ning selle võib kujundada vajaduse korral seadustega.

 

6. 

PS § 54 lg 2 ja X peatükki arvestades ei saa kohustus olla vahetult realiseeruv. Üksikisik ei saa asuda mis tahes hetkel vahendeid valimata riigi iseseisvust kaitsma. Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et vaadeldav säte ei väljenda niivõrd õiguslike tagajärgedega seotud kohustust, kui ajalooliselt ja PS tekstilooliselt kujunenud deklaratsiooni, et iseseisva Eesti olemasolu peaks olema kõigi kodanike jaoks tähtis.

Kohustus kaitsta Eesti iseseisvust hõlmab tingimata ka keeldu toetada sõjategevust, mille eesmärk on Eesti iseseisvuse hävitamine.

 

7. 

Lõikes 2 sätestatud Eesti kodaniku põhiõigus osutada põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele omaalgatuslikku vastupanu täidab lõikega 1 sama, riigikaitselist eesmärki. Säte erineb olemuselt siiski § 124 lg-s 1 sätestatud kohustusest võtta seaduses sätestatud alustel ja korras osa riigikaitsest. Viimasel juhul on tegemist seaduse alusel toimuva tegevusega, mida juhivad pädevad riigiorganid. Paragrahvi 54 lg 2 sätestab tegevuse, mis toimub ilma eraldi käsuta, eelkõige sõjaseisukorda või mobilisatsiooni välja kuulutamata.

 

8. 

Tegemist on riigi kaitsepoliitika aluseks oleva sättega, millest tuleneb riigivõimu organitega mitteseotud, kogu ühiskonda haarav riigikaitse. Põhimõtet, mille kohaselt üksik kodanik peab saama agressiooni või muu ohu korral asuda riiki kaitsma ka juhul, kui riigiorganid seda mingil põhjusel ei tee, rõhutasid ka mitmed Põhiseaduse Assamblee liikmed, paljus ajaloolistel kaalutlustel.

 

9. 

Selle õiguse kasutamine eeldab muude vahendite puudumist. Sätte eesmärgist tulenevalt saab muude vahendite olemasolu, sh võimalust NATO relvajõudude sekkumiseks, enne põhiõiguse kasutamist hinnata üksnes kodanik ise. Eelkõige tuleb siin silmas pidada olukorda, kus agressiooni tagajärjel sõjaseisukorda või mobilisatsiooni ei saa välja kuulutada Vabariigi Presidendi või teda asendava isiku puudumisel või ülesannete täitmise võimatuse tõttu, aga ka olukorda, kus (relvastatud või ühiskonna toetuseta) riigipöörde või muu sunnivahendite (jõu) kasutamise tulemusel lakkaksid põhiseaduslikud organid tegutsemast, kuid riigikaitseorganisatsioonide ja politsei juhtkond toetavad riigipöörde korraldajaid.

 

10. 

Omaalgatuslikkus ei eelda õiguse kasutamise eeldusena mingi ametiisiku, näiteks Kaitseliidu ülema või selle maleva pealiku üleskutset. Samas võivad ametiisikud, kes ei ole küll õigustatud sõjaseisukorda või mobilisatsiooni välja kuulutama ega sõjategevust alustama, kutsuda kodanikke üles vastupanu osutama. Sellisel juhul jääb vastupanu isiku õiguseks ning vastupanu mitteosutamisele karistust ei järgne.

 

11. 

Vastupanu vaadeldava sätte tähenduses on nii vägivallatu kui ka relvastatud vastupanu tingimusel, et see on rahvusvahelise õiguse põhimõtete kohaselt lubatud. Vastupanu ei tohi ületada põhiseadusliku korra tagamiseks vajalikku määra.

 

12. 

 PS kehtivuse kaitse ei ole PS-ga täies ulatuses sätestatav. PS normid ei kehti põhiseadusliku korra muutmise järel. Kui riigi institutsioonid ei toimi (mis on aga üldiselt vaadeldava õiguse kasutamise eeldus), ei saa rääkida ka PS, sh vaadeldava õiguse faktilisest kehtivusest. Selle kohustuse rikkumise eest on võimalik tagajärgi ette näha vaid senikaua, kuni põhiseaduslik kord ja Eesti iseseisvus püsivad.

 

13. 

Vaadeldav õigus on seadusereservatsioonita põhiõigus. Seadusega ei saa eeltoodud põhjustel ka õiguse kasutamist täpsemalt reguleerida.