Paragrahv 45.

Igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil. Seda õigust võib seadus piirata avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks. Seadus võib seda õigust piirata ka riigi ja kohalike omavalitsuste teenistujatel neile ameti tõttu teatavaks saanud riigi- või ärisaladuse või konfidentsiaalsena saadud informatsiooni ning teiste inimeste perekonna- ja eraelu kaitseks, samuti õigusemõistmise huvides.

Tsensuuri ei ole.

 

1. 

Paragrahv koosneb kahest lõikest, esimene lõige omakorda kahest osast. Esimese osa moodustab esimene lause, mis näeb ette igaühe sõna- ehk väljendusvabaduse. Teise osa moodustavad teine ja kolmas lause, mis sisaldavad aluseid väljendusvabaduse piiramiseks. Paragrahvi teine lõige sätestab riikliku tsensuuri puudumise.

Kuigi tekst ei kasuta mõistet „ sõnavabadus”, on selle sisu kokku võetav üldmõistesse „ sõna- ehk väljendusvabadus”.

 

2. 

Sõnavabadus on demokraatliku ühiskonna üks alusväärtusi. Selle kaitse on ette nähtud EIÕK art-s 10, ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti art-s 19 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta art-s 11.

 

3. 

Eesti erialakeel, sh EIÕK ja EL põhiõiguste harta eestikeelne tekst kasutab mõistet „sõnavabadus”. See on ajalooliselt kujunenud mõiste, mis aga on keeleliselt ja sisult kitsam kui EIÕK inglis- ja prantsuskeelsed vasted. Mõistet kitsalt lingvistiliselt sisustades võib jõuda tulemuseni, et vastav õigus ja selle kaitse hõlmab üksnes eneseväljendust sõnas. Ingliskeelne mõiste freedom of expression ja prantsuskeelne liberté d’expression on keeleliselt selgelt laiema mahuga ning nende täpne vaste oleks „väljendusvabadus”. Paragrahvi tekst on samuti laiem ja rahvusvahelisele mõistekasutusele lähemal.

Paragrahvis fikseeritakse igaühe õigus ja vabadus levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil ehk end soovi kohaselt vabalt väljendada. Sõnaline eneseväljendus on üks peamisi, kuid kindlasti mitte ainuke eneseväljenduse vorm. Seega on adekvaatsem kasutada PS teksti sisust juhindudes üldmõistet „ väljendusvabadus”. Eelöeldu ei tähenda siiski väljakujunenud ja levinud mõiste „ sõnavabadus” kasutamise keelatust, kuid eeltoodut tuleks mõiste sisustamisel ja kasutamisel arvestada.

 

4. 

Väljendusvabadus on üks kesksemaid vabadusõigusi ning selle sisustamiseks on oluline PS preambulis sätestatud põhimõte, et Eesti riik on „rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele”, seega siis laias mõistes ka väljendusvabadusele kui üldise vabadusõiguse ühele alaliigile. Väljendusvabadus on ka vahetult seotud PS §-s 1 sätestatud demokraatia põhimõttega, olles viimase immanentseks osaks.

Demokraatia põhimõte on Eesti ühiskonnakorralduse aluspõhimõte. Väljendusvabadus seondub vahetult veel ka PS §-s 10 nimetatud inimväärikuse ja demokraatliku õigusriigi põhimõtetega ning mitmete teiste põhiseaduslike õiguste ja vabadustega, nagu loomevabadus (§ 38), süümevabadus (§ 40), ühinemisvabadus (§ 48) jmt.

 

5. 

Väljendusvabadust Eestis tuleb sisustada Euroopa kultuuri- ja õigusruumis tunnustatud demokraatiaarusaamade ja -praktika valguses. Tegelik ja tõhus demokraatia on mõeldamatu ilma väljendusvabaduseta. Asjakohane selles kontekstis on poliitiliste vabaduste osas krestomaatiliseks kujunenud sedastused, et „ demokraatia eeldab pluralismi, tolerantsust ja avatud hoiakut” ning et sõnavabadus on „ üks demokraatlike ühiskondade progressi ja iga indiviidi arengu põhitingimusi” (Handyside vs. Ühendkuningriik, 07.12.1976). Castellsi asjas, kus Baski aktivist ja Hispaania parlamendi liige mõisteti süüdi artikli pärast, milles ta kritiseeris valitsust selle eest, et too toetab sõjaväe rünnakuid baskide vastu, märkis EIK et „ ei tohi unustada pressi keskset osa õigusriigis […] Pressivabadus annab avalikkusele ühe parima võimaluse avaldada ja kujundada arvamust oma poliitiliste liidrite ideede ja hoiakute kohta. Eriti annab see aga poliitikutele võimaluse peegeldada avalikku arvamust ja reageerida sellele, seega annab ta igaühele võimaluse osaleda poliitilises debatis, mis ongi demokraatliku ühiskonna sügavaks olemuseks.” (Castells vs. Hispaania, 23.04.1992)

Väljendusvabadus on väärtus iseenesest. See on tähtis eeldus ja tingimus ka mitme muu õiguse ja vabaduse sisuliseks ja asjakohaseks toimimiseks ja kaitseks, näiteks valimisõiguse, mõtte-, süüme- ja ühinemisvabaduse, informatsioonilise enesemääramise ja privaatsuse, loomevabaduse jmt õiguste ning vabaduste kasutamisel. Ilma täiemahulise väljendusvabaduseta on teiste õiguste ja vabaduste vaba toimimine piiratud ning üksikisikul on raske vastu seista võimu omavolile või kuritarvitustele ning põhistatud valikute tegemiseks eraelus. Ilma kohase väljendusvabaduseta on avaliku võimu ja selle kandjate hoidmine moraali ja seaduste raames raske, kui mitte võimatu. Väljendusvabadus ei ole oluline ja möödapääsmatu mitte ainult võimu ohjamisel, vaid ka ühiskonnas aset leidva mõistmiseks, ühiskondlike kokkulepete ja ühiskonnale kõige enam sobivate lahenduste leidmiseks ning seeläbi igaühe ja kõigi üldiseks vabaks arenguks ja probleemide lahendamiseks. Väljendusvabaduse sellise fundamentaalse tähenduse tõttu võib väita, et õiguste ja vabaduste konflikti korral domineerib väljendusvabadus ehk teda tuleb üldjuhul püüda eelistada.

Tsiviilühiskonna ja demokraatia toimimise eelduseks on igaühe piiranguteta juurdepääs avalikule sektorile ehk meie elu ühisosale. Avaliku sektori autonoomia nõuab selle asetust võrdsel kaugusel riigist ja turust. Vastavalt sellele ei või avalik sfäär olla ei riigi sekkumise ega turu kasumitaotluse otsemõju all, sest see on areen, kus inimesed peavad saama vabalt ja hirmudeta arutada kõiki neile huvi pakkuvaid ja neid puudutavaid probleeme. Adekvaatselt ja vabalt toimiv avalik sektor on see, mis hoiab demokraatia teised elemendid oma kohtadel ja eesmärgipärases tegevuses. Adekvaatselt ja vabalt toimiva avaliku elu eelduseks omakorda on üldine, vaba ja hästitoimiv väljendusvabadus ja infovahetus.

 

6. 

Väljendusvabadus PS teksti kohaselt hõlmab „ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni”, seega igasugust eneseväljendust, millel on informatiivne tähendus. Sõnakasutus „ja muud informatsiooni” viitaks nagu sellele, et väljendus peab sisaldama informatsiooni ehk teisisõnu, kui ideedes, arvamustes, veendumustes informatsiooni ei ole, siis see väljendusvabaduse kaitse alla üldjuhul ei lange. See oleks ilmselt liialt kitsendav tõlgendus, sest jätaks välja mitmed väljendusvormid, muljed ja hinnangud, mille informatiivsus on ebaselge, või ideed ja arvamused, mille informatiivsus võib ilmneda alles tulevikus, ning jätab lisaks selgusetuks, kes ja kuidas informatiivsust hindab.

 

7. 

Väljendusvabaduse kaitse ei „ laiene üksnes informatsioonile ja ideedele, mida võetakse vastu heasoovlikult või käsitletakse kui mitteründavat, vaid ka sellisele eneseväljendusele, mis ründab, šokeerib ja häirib riiki või mõnda selle sektorit” (Handyside vs. Ühendkuningriik, 07.12.1976). Vähe sellest, mitte ainult eneseväljendajail ei ole õigus sellisele informatsiooni ja ideede väljendamisele, „ vaid publikul on õigus ka sellist informatsiooni saada”. Lingensi kohtuasjas (Lingens vs. Austria, 08.07.1986) märgiti, et ajakirjandusel lasub kohustus edasi anda teavet ja mõtteid nii poliitilistel teemadel kui ka kõigis teistes avalikkusele huvi pakkuvates küsimustes. Seega on ajakirjanduse ülesanne sellist teavet ja mõtteid edasi anda ning avalikkusel on õigus neid saada. Sellele EIK poolt esitatud väljendusvabaduse määratlusele vastab igaühe põhiseaduslik õigus vabalt saada üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni ning avaliku võimu asutuste kohustus seda informatsiooni anda (vt PS § 44 lg-d 1 ja 2).

 

8. 

Tuleb eeldada, et PS teeb vahet informatsioonil ja ideedel, nii nagu seda teeb ka EIÕK art 10. Taoline eristamine tähendab, et väljendusvabadus ei piirne üksnes kontrollitava faktilise ehk tõese ja mõõdetava teabe esitamisega, vaid hõlmab ka arvamuste, ideede, veendumuste, kriitika, hinnangute, mõtete ja kujutluste väljendamist. Thorgeir Thorgeirsoni kohtuasjas rõhutati, et puudub alus arvata, nagu laieneks art 10 ainult tõesele informatsioonile (Thorgeir Thorgeirson vs. Island, 25.06.1992). Seega teeb EIÕK doktriin ja kohtupraktika selget vahet fakti- ja väärtusotsustustel. Vastavalt laieneb PS ja EIÕK kaitse nii teabele, mis on objektiivselt tõene ja kontrollitav, kui ka eneseväljendusele ja teabele, mis objektiivselt tõene ei pruugi olla, kuid on tõene väljenduse autori arvates (vt ka PS § 17 komm). Oberschlicki asjas märgiti, et „niivõrd, kuivõrd apellandi väited olid väärtusotsustused, polnud sekkumine vajalik demokraatlikus ühiskonnas” (Oberschlick vs. Austria, 23.05.1991). Sama arusaamist on väljendanud Ameerika Ühendriikide Ülemkohus, kelle arvates põhiseaduse esimese täienduse all ei ole sellist asja kui vale idee – kui kahjustav arvamus ka ei näi, ei sõltu selle korrigeerimine kohtunike ja vandemeeste žürii südametunnistusest, vaid selle arvamuse võistlusest teiste ideedega ja arvamustega.

Faktide olemasolu on võimalik tõestada, samal ajal kui väärtusotsustusi ei saa kuidagi tõendada. Nii lükkas EIK Dalbani asja ümber Rumeenia kohtute poolt poliitiku reputatsiooni kahjustamise eest ajakirjaniku süüdimõistmisel kasutatud väite (põhjenduse), et ajakirjanik peab hoiduma kriitiliste väärtusotsustuste kasutamisest juhul, kui ta ei suuda tõendada nende tõesust (Dalban vs. Rumeenia, 28.09.1999), osutades sel viisil üheselt väärtusotsustuste kaitstusele EIÕK artiklis 10.

Väärtusotsustused ei või siiski olla puhtalt spekulatiivsed. Neil peab olema teatud üldine (objektiivne) faktiline baas, millest aga võivad eri inimesed teha eri järeldusi ehk väärtusotsustusi. Seega ei või väärtusotsustus olla ainult spekulatiivne või väljamõeldis. Teiseks peab arvamuse või hinnangu väljaütleja olema kantud heast tahtest ja üldisest huvist. Kolmandaks ei tohiks hinnangu vorm kalduda vulgaarsustesse või teadlikku solvamisse, teotamisse või inimväärikuse alandamisse (vt ka § 17).

 

9. 

Väljendusvabadusvabaduse vorm PS järgi tähendab eneseväljendust „sõnas, trükis, pildis või muul viisil”. Väljend „muul viisil” tähendab tekstis esitatud viiside näitlikku iseloomu ning loendi lahtisust. Seega võib igaüks end väljendada ka muul viisil kui PS tekstis esitatud ning sellele laieneb samaväärselt põhiseaduslik ning kohtulik kaitse. Ka EIÕK järelevalveorganite tõlgenduses hõlmab sõnavabadus igasugust väljendusvormi. See võib olla esitatud nii suulises sõnas ehk kõnes kui ka kirjas, pildis, filmis, helis, kujundis, teos või tegevuses või muus vormis, millega esitatakse ideid, arvamusi ja informatsiooni või väljendatakse hoiakuid.

Väljendusvabaduseks on ka vabadus end mitte väljendada ehk vaikida.

 

10. 

Väljendusviisi, selle eesmärki ja olemust arvestades võib vahet teha poliitilisel, ärilisel, teaduslikul ja kunstilisel eneseväljendusel. Lähtudes sihtgrupist või auditooriumist, kellele eneseväljendus on suunatud, võib näiteks eristada alaealistele, täiskasvanutele, konkreetsele sihtgrupile ja laiale publikule mõeldud eneseväljendust. Kõrvaline pole ka kanal (meedium), mille kaudu või vahendusel eneseväljendus edastatakse. Selle põhjal võib eristada personaalset (vahetut-isiklikku), piiratud levikuga, üldise (piiramatu) leviga, eraõiguslikku ja avalik-õiguslikku eneseväljendust/kanalit. Kõigil neil tegureil on tähendus väljendusvabaduse vaidluste hindamisel.

Väljendusvormide ja viiside suure varieeruvuse tõttu on raske teha ühest üldistust, miks ühte või teist liiki eneseväljendust peab kaitsma ning eriti mis ulatuses seda tegema peab. See sõltub asjaoludest ja konkreetsest situatsioonist. Siiski on need parameetrid olulised väljendus­vabaduse kaitse tugevuse määramisel ja huvide tasakaalustamisel, kus tuleb selgelt arvesse võtta:

1) eneseväljenduse olemust (poliitiline, äriline või kunstiline);

2) eneseväljenduse edastamise kanalit ning

3) sihtgruppi (auditooriumi), kellele väljendus on suunatud.

Eri väljendusvorme ja -viise ei pea avalik võim tingimata kaitsma ühesuguselt. Sõltuvalt riigi kultuurilisest, religioossest, sotsiaalsest, majanduslikust või poliitilisest olukorrast võib demokraatlikul viisil tehtud otsusega rakendada mitmeid piiranguid ning seda ka tehakse. Seega võib eri eneseväljendusvorme kohelda erinevalt, kuid mitte diskrimineerivalt.

 

11. 

PS tekst kasutab väljendit „igaüks võib vabalt”, EIÕK art 10 kaitseb väljendusvabadust „võimude sekkumise” eest. Seega seavad need allikad võimudele, sh ka kohtule, üldise negatiivse kohustuse mitte sekkuda väljendusvabaduse kasutamisse ehk hoiduda sellest. See nõue jääb jõusse ka erasüüdistusasjades, sest kellegi õigus ja soov/taotlus algatada erasüüdistus sõnavabaduse väidetava kuritarvitaja (kaebaja, solvaja või laimaja) vastu ei too endaga kaasa veel võimude (kohtu) kohustust kedagi menetluse algataja soovi kohaselt karistada (vt PS § 17 komm). Avalik võim peab looma sobiva õigusliku raamistiku ja võimaluse menetluse algatamiseks eelkõige tsiviilkohtumenetluses. Sõnavabaduse piiramiseks sellises menetluses ei piisa aga pelgast teise isiku eraalgatuslikust soovist. Võim (kohus) võib sekkuda ainult sekkumist võimaldavate aluste (PS § 45 teine lause, EIÕK art 10 lg 2) selgel ja põhjendatud olemasolul.

 

12. 

Riigi üldisele ehk nn negatiivsele kohustusele mitte sekkuda korrespondeerub võimu positiivne kohustus rakendada meetmeid selleks, et sõnavabadust saaks vabalt ja põhjendamatute takistusteta kasutada. Muu hulgas eeldab see kohustus nõuet kõrvaldada piirangud, mis ei ole proportsionaalsed taotletava eesmärgiga, mille järele ei ole tungivat sotsiaalset vajadust ning mis ei ole vajalikud demokraatlikus ühiskonnas.

Riigi kohustus astuda teatud preventiivseid või toetavaid samme tuleneb muu hulgas EIÕK artiklist 1 tagada igaühele, kes on nende jurisdiktsiooni all, konventsioonis määratletud õigused ja vabadused. See kohustus hõlmab kohustust ära hoida mitte üksnes avaliku võimu esindajatelt lähtuvaid või avaliku võimu asutustes ilmneda võivaid riiveid tegude või tegevusetuste näol, vaid ka selliseid riiveid, mis on omistatavad eraisikutele ning leiavad aset erasfääris (vt Calvelli ja Ciglio vs. Itaalia, 17.01.2002). Seega laieneb positiivne kohustus ka juhtumeile, kus võimalik oht väljendusvabadusele ei tulene mitte avalikult võimult, vaid ka horisontaalselt, eraallikaist (vt ka PS § 17 komm). Selline kohustus võib väljenduda näiteks riigi kohustuses luua asjakohased õiguslikud eeldused meedia toimimiseks, eraõiguslike meediakanalite ülemäärase kontsentratsiooni vältimiseks, tekkivate vaidluste nii kohtuväliseks – näiteks Avaliku Sõna Nõukogu laadsete organite kaudu – kui ka kohtulikuks lahendamiseks.

 

13. 

Väljendusvabaduse õiguslik regulatsioon peab olema piisavalt selge ja arusaadav. Selles kontekstis võib olla tähenduslik näiteks Hashmani ja Harrupi kohtuasjas tehtud EIK otsus, kus märgiti, et ammusele Inglise õigusele toetuvas kohtuotsuses kasutatud mõiste „ hästi käituda” (to be of good behaviour) ning mitte käituda heade kommete (bonus mores) vastaselt, mida Inglise õiguses on defineeritud kui käitumist, mis on „ enamiku kaasinimeste arvates pigem vale kui õige”, on ilmselt ebaselge ega anna piisavat juhist selleks, kuidas tulevikus käituda (Hashman ja Harrup vs. Ühendkuningriik, 25.11.1999).

 

14. 

Väljendusvabaduse määr on kõige avaram poliitilise ehk avaliku elu küsimustes, kitsam muudes valdkondades ning kõige piiratum eraelu sfääris.

Poliitiline (avalik) probleem ning selle vastuolulisus võib hõlmata pea kõiki elu külgi. Seetõttu on eneseväljenduse aines selles nii teemade kui ka isikute osas väga raskesti piiritletav ehk peaaegu piiramatu. Üldisemalt ja Lingensi otsusele toetudes – „poliitilise debati pidamise vabadus on üks konventsiooni läbiva demokraatliku ühiskonna mõiste nurgakive” (vt Lingens vs. Austria, 08.07.1986). Sellest lähtudes annab avar väljendus-, sh ajakirjandusvabadus, avalikkusele ühe parimatest võimalustest leida ning luua arvamus poliitiliste liidrite mõtete ja hoiakute ning nende pakutud ideede, eesmärkide ja lahenduste kohta ning vastavalt on vastuvõetava kriitika piirid poliitiku puhul laiemad kui eraisiku puhul. Erinevalt viimasest on poliitik oma teiste eest otsustaja avaliku rolli ise valinud ning sellega vältimatult ja teadlikult andnud loa jälgida tähelepanelikult iga oma sõna ja tegu nii ajakirjanduse kui ka laiema avalikkuse poolt ning sellest tulenevalt peab poliitik üles näitama ka suuremat sallivust. Kaasuses Ukrainian Media Group vs. Ukraina märkis EIK, et kaebajate trükised sisaldasid kahe poliitiku kriitikat tugevas, poleemilises ja sarkastilises keeles, mis kahtlemata riivas ja šokeeris neid. Kuid, jätkas EIK, olles valinud oma elukutse, asetasid nad end ise tugeva kriitika ja huvi objektiks ning see on koormis, mida poliitikud peavad taluma demokraatlikus ühiskonnas (otsus 29.03.2005).

Kahtlemata on sõnavabadusel teatud piirid ka poliitilises kõnes-debatis. Selliseks piiriks on kaasinimeste – ehk siis kõigi isikute, sh avaliku elu tegelaste – reputatsiooni kaitse vajadus (vt PS § 17). Poliitikute reputatsioon võib vajada kaitset ka olukorras, kus nad ei käitu eraisikutena, kuid sellisel juhul peab kaitse vajadust ja määra kaaluma avatud poliitilise diskussiooni huvidega.

Tuleb eristada väljendusvabadust poliitiku ja avaliku elu tegelase suhtes. Viimase suhtes on piirid mõneti rangemad, eriti mis puutub nende eraellu, iseäranis nii kaua ja nii kaugele, kuni nad ise ei ole seda afišeerinud ega soovi seda. See sai selgeks asjas von Hannover vs. Saksamaa, kus laia levikuga seltskonnaajakiri avaldas luba küsimata detailseid pilte ja kommentaare Monaco printsessi Caroline eraelust – lastega koduõues, ratsutamas jne. Kuigi ajakiri väitis, et kaebaja on tuntud avaliku elu tegelane ja nad üksnes reageerivad üldisele avalikule huvile, leidis kohus, et printsess ei täitnud neis situatsioonides mingit avaliku elu funktsiooni ega olnud osaline avalikus väitluses ning oli selgelt eristuvas erasfääris. Sekkumine oli põhiliselt ajendatud artikliga 10 mittekaitstavast kommertshuvist, mis ei õigusta ajakirjandusvabaduse sildi all sekkumist eraellu (otsus 24.06.2004). Avalik huvi ei ole samastatav ajakirjaniku uudishimu või tema kaudu mõne isiku erahuvidega.

Kohtute kritiseerimine. Kuigi kohus täidab keskset osa seadustest kinnipidamisel ja õigluse tagamisel demokraatlikus ühiskonnas ja vajab selleks avalikkuse usaldust, ei toimi ta vaakumis ja väljaspool avalikkuse õigustatud huvi, hinnanguid ja kriitikat. Kohtul või üksikul kohtunikul (nagu kõigil teistelgi) on õigus olla kaitstud alusetute ja pahatahtlike rünnakute eest (vt nt Barfod vs. Taani, 22.02.1989; Skalka vs. Poola, 27.05.2003).

 

15. 

Ajakirjanduslik vabadus hõlmab ka teatud ulatuses liialduse või isegi provokatsiooni (De Haes ja Gijsels vs. Belgia, 24.02.1997). Markantne otsus sellega seoses on Obersclick nr 2, kus ajakirjanik mõisteti süüdi avaliku elu tegelase solvamise eest, sest ta kommenteeris artiklis poliitiku kõnet ning nimetas teda lollpeaks e idioodiks (sks k Trottel). Kohus leidis, et kaebaja sõnad olid selgelt provokatiivsed ja määratud esile kutsuma tugevaid reaktsioone. Samas leidis kohus, et „kuigi kaebaja sõnad on kindlasti poleemilised, ei ole need alusetu personaalne rünnak, sest autor andis oma artiklis objektiivselt mõistetava ja poliitiku kõnest tuleneva selgituse nende kasutamiseks” (Oberschlick vs. Austria (nr 2), 01.07.1997). Selgituse, miks sellist sõnakasutust on sallitud, võib leida ka näiteks Barfodi asjast, kus kohus rõhutas, et „avalikkust ei tohi kriminaal- või muude sanktsioonide kohaldamise hirmuga eemale peletada avalikes asjus oma arvamusi väljendamast” (Barfod vs. Taani, 22.02.1989). Võimalikud sanktsioonid tooks vältimatult kaasa nn jahutava efekti ehk inimeste kartuse väljendada end vabalt ja hirmu tundmata. Poliitilise kõne ja selle piiride kohta vt Faruk Temel vs. Türgi 05.12.2011; samuti Dink vs. Türgi 14.09.2010.

Samas ei ole mitte igasugune keelekasutus leidnud EIK praktikas aktsepteerimist. Näiteks Janowski asjas mõistsid Poola kohtud ajakirjaniku süüdi politsei solvamise eest ja karistasid teda rahatrahviga. Selles asjas saadeti munitsipaalpolitseinikud linnavalitsuse korraldusel tänavailt ära saatma seal kaubitsenud (tänava)kaupmehi, et suunata nad selleks kauplemiseeskirjadega ettenähtud kohta ehk turule. Tekkinud konflikti nägi pealt ajakirjanik, kes sekkus kaubitsejate kaitseks ning nimetas politseinikke stupki ja glupitki. Strasbourgis leiti, et Poola võimud ei rikkunud sõnavabadust, sest selline solvav sõnakasutus oma ametiülesandeid korrektselt täitvate isikute suhtes, kes toimisid seaduse alusel ega olnud ise ründajad või provotseerijad, polnud selles situatsioonis õigustatud (Janowski vs. Poola, 21.01.1999). Niisuguse lähenemise võib leida ka Tallinna Linnakohtu 24. mai 1999. a otsusest U. Oti süüdistusasjas.

 

16. 

Vihakõne. EIÕK kaitseb demokraatlikke väärtusi ja seisab vastu ekstremismile. Sedasama teeb ka põhiseadus kas otse või EIÕK kaudu. EIK on osundanud mitmetele väljendusvabaduse juhtumitele, mis on ründavad ja vastuolus konventsiooni ideestiku ning sellega kaitstavate väärtustega. Konkreetsemalt on peetud silmas rassismi, ksenofoobiat, antisemitismi, agressiivset natsionalismi ning vähemuste ja immigrantide diskrimineerimist (vt Euroopa Nõukogu soovitus nr R 97 (20)). See on põrkuvate õiguste ja huvide delikaatne tasakaalustamise ülesanne, kus ühelt poolt tuleb hinnata ehedat ja tõsist ekstremismi ning teiselt inimeste õigust väljendada oma mõtteid ja ideid vabalt.

 Ei ole olemas ühtset vihakõne definitsiooni. Kvalifitseerimine sõltub isikutest, teemast, situatsioonist ja riigi ajaloost ja olukorrast. EIK rakendab sellises olukorras artiklit 17 – õiguste kuritarvitamise keeld ja art 10 lg-s 2 osundatud piiranguid (konventsiooniga kaitstud väärtusi). Senises kohtupraktikas on rassismiga seotud vihakõnet käsitletud näiteks kohtuasjas Jersild vs. Taani, 1989); seksuaalse orientatsiooniga seotud vihakõnet Vejdeland jt vs. Rootsi, 2012; religioosset vihakamist Gündüz vs. Türgi, 2003; negatsionismi Garaudy vs. Prantsusmaa, 2001 ning Dink vs. Türgi 2010; totalitarismi propageerimist Refah Partisi jt vs. Türgi, 2003; poliitilist vihakõnet Faruk Temel vs. Türgi, 2011 ja Otegi Mondragon vs. Hispaania, 2011; antikonstitutsionalistlikku natsionalismi Dink vs. Türgi, 2008 ja 2009 ja Assotsiatsioon „Radko” ja Paunkovski vs. Makedoonia, 2009).

 

17. 

Väljendusvabadus ei ole siiski absoluutne vabadus, millel puuduvad igasugused piirid. Et väljendusvabadusel on keskne roll demokraatliku ühiskonna toimimises ja igaühe vabas arengus, siis selle vabaduse kasutamisega kaasnevad ka kohustused ja vastutus. Et hinnata vabaduse riive juhtumeid, kehtestab PS kommenteeritava paragrahvi teine ja kolmas lause väljendusvabaduse riive põhiseaduslikud alused sarnaselt EIÕK lõikega 2. Ta annab avalikele võimudele õiguse seostada väljendusvabadus „niisuguste formaalsuste, tingimuste, piirangute või karistustega, mis on fikseeritud seaduses ning on demokraatlikus ühiskonnas vajalikud riigi julgeoleku, territoriaalse terviklikkuse või ühiskondliku turvalisuse huvides, korratuste või kuritegude ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste reputatsiooni või õiguste kaitseks, konfidentsiaalse teabe avalikustamise vältimiseks või õigusemõistmise autoriteedi ja erapooletuse säilitamiseks”.

EIÕK vastav osa ehk art 10 lg 1 teine lause sätestab kõigepealt riikide õiguse nõuda raadio-, televisiooni- ja filmiettevõtete litsentseerimist. Konventsiooni tekst on pärit Interneti-eelsest perioodist, kuid on ilmne, et peetakse silmas meediat üldse. Seetõttu ei tohiks olla välistatud ka Interneti kaudu eneseväljendusteenust pakkuvatele ettevõtetele standardite seadmine ja nende litsentseerimine.

Eespool viidatud piirangute rakendamine on hindamise ja huvide tasakaalustamise küsimus, kus lisaks seadusliku aluse kriteeriumile omavad võrdväärset tähendust avalik huvi, tungiv sotsiaalne vajadus, proportsionaalsus ja piirangu vajalikkus demokraatlikus ühiskonnas.

Allikakaitse. Ajakirjanduslikud allikad on üldjuhul konventsiooniga kaitstud. Oma tuntud Goodwin vs. Ühendkuningriik kaasuses leidis EIK, et ajakirjanduslike allikate kaitse on ajakirjandusvabanduse põhitingimusi. Ilma sellise kaitseta võivad allikad tunda end tõkestatult pressi abistamises avalikku huvi pakkuvate teemade käsitlemisel. Bladet Tromso ja Stensaasi asjas otsustas EIK, et ei saa ajakirjanikele süüks panna seda (jällegi juhul, kui nad toimivad heas usus, üldistes huvides ja kooskõlas ajakirjanduseetikaga), kui nad rajavad oma kirjutised ja hinnangud avalikele ametlikele materjalidele ning neilt ei saa nõuda ametlike dokumentide (ettekannete vms) tõelevastavuse eelnevat kontrollimist (EIKo Bladet Tromso ja Stensaas vs. Norra, 20.05.1999). Seejuures peab olema avalik huvi tegelik ja põhjendatud ega või olla segi aetud uudishimu või kommertshuvidega või isikutevahelise arveteklaarimisega.

Allikakaitse ei ole absoluutne, ta võib olla murtav seadusliku aluse ja ülekaaluka avaliku huvi (näiteks esimese astme kuriteo menetlemise) olemasolul (vt lähemalt näiteks Voskuil vs. Madalmaad 22.11.2007 ja Sanoma Uitgevers vs. Madalmaad 14.09.2010).

Uusi probleeme väljendusvabaduse sisustamisel on tekitanud digitaalmeedia kiire areng. Orientiire neis pakub näiteks Delfi AS vs. Eesti, mis puudutas uudisteportaali vastutust Interneti kommentaaride eest.

 

18. 

PS ja EIÕK tekstid on sõnastatud erinevalt, kuid reguleerimisobjektilt ja mahult üsnagi kokkulangevad. Konventsiooni vastav tekst on siiski selgemini ja konkreetsemalt sõnastatud. Samas on PS-s ettenähtud piirangute alused kitsamad, ehk teisisõnu annab PS väljendusvabadusele laiema kaitse kui konventsioon. Näiteks puudub PS-s riive õigustatud aluste loetelus riigi julgeolek ja territoriaalne terviklikkus, samuti on konfidentsiaalse informatsiooni leviku tõkestamine riive alusena mõeldud üksnes riigi ja kohaliku omavalitsuste teenistujatele, samas kui konventsioon sellist eristust ei tee, vaid näeb piirangu alusena ette igasuguse „konfidentsiaalse teabe avalikustamise vältimise” seda konkreetsete isikute kategooriaga seostamata. Võib vaielda, kas PS-s kasutatud avaliku korra mõiste katab EIÕK-s kasutatud detailsemat ja spetsiifilisemat sõnastust „ühiskondlik turvalisus […] korratused […] ja kuriteod”, kuid ilmne on, et konventsiooni tekst on selles osas konkreetsem.

PS-s puudub selgesõnaline norm riigi õiguse kohta nõuda raadio-, televisiooni- ja filmiettevõtete litsentseerimist. Selle võib aga tuletada PS §-st 11.

 

19. 

PS näeb otseselt ette väljendusvabaduse piirangu seadusliku aluse tingimuse – „seda õigust võib seadus piirata…”. Ka EIÕK kohaldamisteoorias ja -praktikas on selge ja range nõue, et iga rakendatav piirang või sekkumine peab olema ette nähtud seaduses. Seejuures on EIK käsitlus seadusest avaram ega seondu ainult formaalselt seaduse nime kandva ja parlamendi poolt kehtestatud üldkohustusliku õigusaktiga. Lisaks on EIK korduvalt rõhutanud, et sekkumise lubatavust ei tule testida mitte ainult siseriikliku lubatavuse standarditest, vaid ka Euroopa järelevalvestandarditest lähtuvalt. Kõiki sekkumise lubatavaid erandeid tuleb tõlgendada kitsendavalt (vt Klass jt vs. Saksamaa, 06.09.1978) ning iga piirang peab olema veenvalt põhjendatud (Lingens vs. Austria, 08.07.1986).

Juhul kui väljendusvabaduse kasutamisel on individuaalne vabadus, teiste inimeste õigused ja ühiskondlikud huvid läinud teravasse konflikti, on põhiülesanne selle lahendamisel leida õiglane tasakaal individuaalsete õiguste ja vabaduste ning üldiste ehk ühiskondlike avalike huvide vahel. Väljendusvabaduse riive põhiseaduspärasuse hindamiseks tuleb kontrollida selle formaalset ja materiaalset põhiseaduspärasust (vt II ptk sissejuhatust, § 11 teine lause ja § 13 lg 2 komm).

Väljendusvabaduse riive EIÕK-le vastavuse hindamiseks on EIK kujundanud raamistiku, mis koosneb kolmest peamisest elemendist. Need on:

1) demokraatia olemuse ning tungiva sotsiaalse vajaduse (pressing social need) arvestamine;

2) proportsionaalsuse ja tõendamiskoormise arvestamine;

3) suvamäär ehk kaalutlusulatuse (margin of appreciation) hindamine.

Tulenevalt subsidiaarsuse põhimõttest on rahvuslikud võimud piirangute sisu, ulatuse ja tugevuse osas küllalt vabad neid kehtestama, kuid seda kooskõlas EIÕK üldise eesmärgi ja põhimõtetega ning seatud piiranguid põhistades.

 

20.1. 

Selleks et sekkumine väljendusvabadusse oleks õigustatud, peab sekkumiseks olema tungiv sotsiaalne vajadus, mis seondub sekkumise ühe või mitme seadusliku aluse ja eesmärgiga. Tungiva sotsiaalse vajaduse kvalifitseerimine on fakti ja asjaolude küsimus. Mida olulisem ühiskonnale ja mida suuremat hulka inimesi puudutav on probleem ning mida akuutsem diskussioon selle ümber, seda avaram on väljendusvabadus ning kõrgem lävi sellesse sekkumisel. Tammeri kohtuasjas rõhutas EIK, et ta ei pea tuvastatuks „vaidlusaluste sõnade [rongaema – R.M.] kasutamist õigustatuks avaliku huvi kaalutlusel või et need puudutanuks üldise tähtsusega küsimust […] Ei ole leidnud kinnitust, et V.S. eraelu olnuks küsimuste hulgas, mis 1996. aasta aprillis avalikkust mõjutasid. Kaebaja märkusi saab seega vaevalt pidada avalikku huvi teenivaks” (Tammer vs. Eesti, 06.02.2001).

Demokraatia, väljendusvabaduse ja tungiva sotsiaalse vajaduse seostamise võtmemõisteteks on pluralism, sallivus ja avatud hoiak. Tungiva sotsiaalse vajaduse kategooria võttis EIK kasutusele Observeri ja Guardiani kohtuasjas (otsus 26.11.1991) ning selle tuvastamiseks peab arvesse võtma asja tehiolusid ja üldist olustikku sündmuse toimumise maal ja ajal.

 

20.2. 

Iga sekkumine väljendusvabadusse peab olema proportsionaalne taotletava seadusliku eesmärgiga. EIÕK ega selle kohaldamispraktika ei anna otsejuhiseid, milline sekkumine ja rakendatud abinõu on proportsionaalne, kuid erilist ettevaatlikkust ja põhjendatust nõuab kriminaalõiguslike mõjutusvahendite rakendamine sõnavabadusse sekkumisel (vt. EIKo Otegi Mondragon vs. Hispaania 15.03.2011). Seda sellepärast, et vastuolulises avaliku elu probleemis kõige rangema õigusliku mõjutusvahendi kasutuselevõtuga võtab kohus endale ka vastutuse selle otsustamisel, mis avalikus elus on õige ja lubatud ning mis mitte. Kohtu enesepiiramise demokraatlikust doktriinist lähtuvalt ei saa aga kohus asendada teisi ühiskonna demokraatiamehhanisme ja institutsioone. Kindlasti on aga kõige rangemate abinõude rakendamisel jahutav efekt siirale ja avatud diskussioonile. Lehdeux’ ja Isorni kohtuasjas, kus meediaväljaannet karistati kriminaalkorras marssal Petaini rehabiliteerimise üleskutse avaldamise eest, osutati, et iga maa peab saama oma ajaloo üle avatult ja kartusteta väidelda ning et karistus, mis väljaandele mõisteti, ei olnud proportsionaalne, sest kriminaalkorras süüdimõistmine on tõsine abinõu ning kaaluda tuleb ka muid sekkumise võimalusi, eriti tsiviilmenetluslikke (Lehideux ja Isorni vs. Prantsusmaa, 23.09.1998).

Üldpõhimõte on, et inimest tuleb kaitsta avaliku võimu poolsete tarbetute riivete eest. Vastavalt pole põhiõiguse ehk käsitletaval juhul väljendusvabaduse riive vajalik, kui on olemas mõni muu sobiv õiguspärane vahend, mis samavõrd edendab põhiseaduslikke eesmärke ja kaitseb selle väärtusi, kuid riivab põhiõigust vähem intensiivselt (nn leebeima vahendi põhimõte).

 

20.3. 

Suvamäär on võimu otsustamis- ja tegutsemisvabadus selles, milliste abinõudega peab ta kõige õigemaks PS-s ja EIÕK-s toodud põhimõtteid ning õigusi ja vabadusi tagada ning tarvidusel õigusi ja vabadusi piirata. Suvamäär väljendusvabaduses seondub otseselt nende eranditega, mis on antud EIÕK art 10 lg-s 2 ning need jagunevad kolmeks:

1) piirangud, mis on seatud avalike huvide kaitseks (rahvuslik julgeolek, territoriaalne terviklikkus, majanduslik heaolu, avalik turvalisus, korratuste või kuritegude ärahoidmine, tervise ja kõlbluse kaitsmine);

2) piirangud, mis on seatud (teiste) individuaalsete (era)õiguste kaitseks (teiste inimeste reputatsiooni ja õiguste kaitse, konfidentsiaalse informatsiooni avalikustamise vältimine);

3) piirangud, mis on vajalikud õigusemõistmise autoriteedi ja erapooletuse kaitseks.

 

21. 

Teabe avalikkus. Avalikes asjus on kõik avalik niikaua, kuni on otsustatud seaduses ettenähtud korras vastupidist. Kui mingisugune informatsioon on konfidentsiaalne või salajane, siis juhul, kui see ikkagi jõuab meediasse, ei ole see esimeses järjekorras mitte ajakirjaniku ja väljaande vastutuse küsimus, vaid nende vastutuse küsimus, kelle valduses see informatsioon oli ja kelle tegevuse või tegevusetuse tõttu informatsioon lekkis. See reegel ei välista täiesti ajakirjanike vastutust, sest nad ei või informatsiooni hankides siiski seadust rikkuda. Kuid näiteks Fressoz’ ja Roire’i kohtuasjas, kus ajakirja karistati konfidentsiaalse tulumaksu­deklaratsiooni avalikustamise eest, leidis inimõiguste kohus, et art 10 kaitseb ajakirjanike õigust edastada üldist huvi pakkuvat informatsiooni eeldusel, et nad toimivad heas usus, korrektsel faktilisel alusel ning edastavad usaldusväärset ja täpset informatsiooni kooskõlas ajakirjanduseetikaga (Fressoz ja Roire vs. Prantsusmaa, 21.01.1999). Sellest ei tule aga teha järeldust, et igasuguse konfidentsiaalse või salastatud informatsiooni avalikustamine on õigustatud. Nimetatud kaasuses oli see aga õigustatud seetõttu, et avaldatu oli Peugeot firma peadirektori tuludeklaratsioon ning avaldamine toimus ajal, kui oli käimas firma tuhandeid inimesi hõlmav töövaidlus. Töövaidluses nõuti töötasu viieprotsendilist tõusu, firma administratsioon aga keeldus sellest. Tuludeklaratsioonist nähtus, et firma juhtkonna palku oli samal ajal pea kahekordistatud. Seega oli informatsioon selles situatsioonis sotsiaalselt tungivalt vajalik.

 

22. 

Avalike teenistujate väljendusvabadus võib PS kommenteeritava paragrahvi järgi olla piiratud üksnes seoses neile ameti tõttu teatavaks saanud riigi- või ärisaladuse või konfidentsiaalsena saadud informatsiooni ning teiste inimeste perekonna- ja eraelu kaitsega. Seega on PS kohaselt avalikel teenistujatel üldjuhul võrdne väljendusvabadus ülejäänud inimestega. Siin annab PS väljendusvabadusele laiema kaitse kui EIÕK ja selle kohaldamispraktika. Kuigi EIÕK kohaldamispraktikas on rõhutatud, et ka avalikele teenistujatele laienevad väljendusvabaduse kaitse printsiibid, on nende staatusest tulenevalt õigustatud neile teatud diskreetsusnõuete ja muude erinõuete esitamine (EIKo Rekvenyi vs. Ungari, 20.05.1999; samuti vastuoluline Stoll vs. Šveits, 10.12.2007).

Niinimetatud lokulööjate (whistle blower) sõnavabadus. Avalike teenistujate poolt konfidentsiaalse materjali avalikustamine selleks, et avalikkust informeerida neile teatavaks saanud ülemuste või kolleegide illegaalsest või kuritegelikust tegevusest, kui muid võimalusi ei ole, on õigustatud ning sellele laieneb väljendusvabaduse kaitse (vt Guja vs. Moldova, 12.02.2008).

 

23. 

Erahuvide kaitse osas on ehk kõige vastuolulisem ja keerukam teiste inimeste reputatsiooni ja õiguste kaitse (vt ka PS § 17 komm-d). Siin on kõige enam mängus emotsioonid, hinnangud ja väärtusotsustused. Kuid ka siin kehtivad eespool viidatud kriteeriumid. Tammeri kaasuse sõnum oli see, et eraellu sekkumiseks ja väärtushinnangu väljendamiseks puudus antud situatsioonis ilmne veenev ühiskondlik vajadus.

Väljendusvabaduse õigustatud piiranguks on ka keeld avalikustada kriminaalmenetluses kahtlustatavate, süüdistatavate ja kannatanute isikut ning keeld nimetada kahtlusaluseid kurjategijaks enne lõplikku kohtuotsust. Sõltuvalt asjaoludest võib see olla põhistatud teiste inimeste õiguste ja vabaduste, au ja hea nime, eraelu kaitse, õigusemõistmise erapooletuse jmt vajadustega.

Äritegevuses võib piiranguks olla teatud toodete reklaami keeld või piiramine näiteks tervise ja kõlbluse huvides, konkurente teadlikult halvustava (kõlvatu) reklaami (konkurentsi) keeld jmt.

KarS ei näe ette kriminaalõiguslikke kaitsevahendeid väljendusvabaduse rikkumise juhtudel. Samas sätestab KarS § 275 vastutuse võimuesindaja ja avalikku korda kaitsva muu isiku laimamise ja solvamise eest. Väljendusvabaduse kasutamisega kaasnevad vaidlused tuleb Eestis enamasti lahendada tsiviilkohtupidamise korras.

 

24. 

Paragrahvi 45 lg 2 näeb ette riikliku tsensuuri puudumise. Riigil on PS-ga keelatud luua riiklikke institutsioone väljendusvabaduse tsenseerimiseks või toimida viisil, mille sisuks on väljendusvabaduse hindamine ja selle lubatavuse või lubamatuse üle otsustamine. See aga ei tähenda, et riigil, täpsemalt selle ametiisikutel või institutsioonidel, oleks keelatud väljendusvabaduse kasutamist hinnata ning tarvidusel ka küsimus tõstatada või asjakohast menetlust alustada. Enamgi veel, põhiseaduslik kohustus tagada näiteks väljendusvabaduse vaba teostamine, igaühe õiguste ja vabaduste kaitse (§ 14) ja riigisaladuse kaitse ning rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamise (§ 12 lg 2) tõrjeülesanne lausa nõuavad asjaomastelt avaliku võimu esindajatelt väljendusvabaduse hindamist. Seda on nad õigustatud tegema tagantjärele ehk nn järelhindamise (tsenseerimise) korras ning võimaliku õigusvastasuse tuvastamisel – kas langetama ise seadusel põhineva (karistus)otsustuse, mille peale on õigus edasi kaevata erapooletusse ja sõltumatusse kohtusse, või algatama (tsiviil)menetluse rikkumise tuvastamiseks ja kahjude sissenõudmiseks. Mõistagi peab aga silmas pidama §-s 42 sisalduvat keeldu koguda ja talletada isiku tahte vastaselt andmeid tema veendumuste kohta.

Riiklikuks tsensuuriks ei saa pidada eraõiguslike väljaannete toimetuste, sõltumatute kunstinõukogude jmt institutsioonide otsuseid mingit eneseväljendusvormi või selle osa mitte avaldada või lubada. See ei ole avaliku võimu teostamine. Teatavatel juhtudel võib osutuda vajalikuks ja õigustatuks ka eeltsensuur, näiteks nn pornograafiakomisjoni vms näol. Sel juhul on tingimus, et need institutsioonid on moodustatud ja toimivad demokraatlikul, sõltumatul ja professionaalsel alusel ning lähtuvad PS-s ja rahvusvahelises õiguses sätestatud väljendusvabaduse piiramise üldtunnustatud alustest.