Paragrahv 44.

Igaühel on õigus vabalt saada üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni.

Kõik riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud on kohustatud seaduses sätestatud korras andma Eesti kodanikule tema nõudel informatsiooni oma tegevuse kohta, välja arvatud andmed, mille väljaandmine on seadusega keelatud, ja eranditult asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud andmed.

Eesti kodanikul on õigus seaduses sätestatud korras tutvuda tema kohta riigiasutustes ja kohalikes omavalitsustes ning riigi ja kohalike omavalitsuste arhiivides hoitavate andmetega. Seaduse alusel võib seda õigust piirata teiste inimeste õiguste ja vabaduste ning lapse põlvnemise saladuse kaitseks, samuti kuriteo tõkestamise, kurjategija tabamise või kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamise huvides.

Kui seadus ei sätesta teisiti, siis on käesoleva paragrahvi lõigetes kaks ja kolm nimetatud õigused võrdselt Eesti kodanikuga ka Eestis viibival välisriigi kodanikul ja kodakondsuseta isikul.

 

1. 

Paragrahv 44 on üks kesksemaid informatsiooniõigust reguleerivaid sätteid põhiseaduses. See reguleerib informatsiooniõiguse kahte tahku – esiteks õigust informatsiooni saada ja teiseks õigust seda nõuda ja otsida.

Paragrahvi 44 lg-s 1 sätestatud õigus informatsiooni saada sisaldub ka rahvusvahelistes inimõigusaktides. Tavaliselt käsitletakse õigust informatsiooni saada ja õigust informatsiooni levitada üheskoos. Nii hõlmab EIÕK art 10 õiguse teavet ja mõtteid (ingl k ideas) saada ning õiguse neid levitada. Erinevalt varasemast annab viimase aja EIK kohtupraktika alust järeldada, et art-st 10 tuleneb ka üldine õigus saada avalikku teavet (vrd nt EIK otsused asjas Leander vs. Rootsi, 26.03.1987, p 74; Gaskin vs. Ühendkuningriigid, 07.07.1989, p 52 ning Társaság a Szabadságjogokért vs. Ungari, 14.04.2009, p 35 ; Gillberg vs. Rootsi, 03.04.2012, p 93). Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti art 19 tagab samuti õiguse hankida, saada ja levitada igasugust informatsiooni ja ideid (ingl k ideas). Sama sisaldub inimõiguste ülddeklaratsiooni art-s 19. EL põhiõiguste harta art 8 lg 2 sätestab igaühe õiguse tutvuda tema kohta kogutud andmetega ning art 11 näeb ette vabaduse saada ja levitada ideid, lisades ka massiteabevahendite vabaduse ja mitmekesisuse austamiskohustuse. Liidu kodanikule ja füüsilisele või juriidilisele isikule, kes elab või kelle registrijärgne asukoht on liikmesriigis, laienev harta art 42 sätestab õiguse tutvuda EL institutsioonide, organite ja asutuste mis tahes kandjal säilitatavate dokumentidega. Eesti on alla kirjutanud, kuid käesoleva kommentaari kirjutamise hetkeks veel mitte ratifitseerinud ametlikele dokumentidele juurdepääsu Euroopa Nõukogu konventsiooni. Valdkondliku konventsioonina tuleb ära märkida ka keskkonnainfo kättesaadavuse ja keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsioon.

 

2. 

Eesti põhiseadus käsitleb §-s 44 küll kitsalt üksnes õigust informatsiooni saada ja seda nõuda, kuid sarnaselt eespool mainitud rahvusvaheliste aktidega ei tule kaugelt otsida ka informatsiooni levitamise õigust tagavaid sätteid. Selle regulatsiooni leiab PS §-st 45. Seega on informatsioonipõhiõiguse kaks korrelatsioonis olevat tahku – õigus informatsiooni saada ja seda levitada reguleeritud kahes eraldi paragrahvis. PS §-ga 44 on tihedalt seotud ka § 46, täpsemini sellest sättest tulenev riigi- ja kohalike omavalitsuste asutuste kohustus vastata märgukirjadele ja avaldustele. Neil sätetel on osaliselt sarnane kaitseala – tagatakse isikute õigus saada teavet. Erinevusena on § 46 oluliselt kitsam, tagades teabe saamise õiguse üksnes vastuse (seisukoha) vormis riigiasutuse või kohaliku omavalitsuse poolt.

Erinormiks PS § 44 suhtes on õigusriigi üht aluspõhimõtet kajastav PS 3 lg 2 (koostoimes PS §-ga 108), mis kohustab avaldama seaduseid. Kommenteeritava paragrahviga on kaudsemalt seotud ka PS § 24 lg-st 4 tulenev kohtuotsuste avalikustamiskohustus.

PS § 130 kohaselt võib erakorralise või sõjaseisukorra ajal PS §-s 44 sätestatud õiguseid piirata seadusega ettenähtud juhtudel riigi julgeoleku ja avaliku korra huvides.

Varasemad Eesti põhiseadused ei ole sisaldanud PS §-s 44 sätestatuga analoogset põhiõigust.

 

3. 

PS § 44 lõikes 1 on määratletud põhiõigus saada üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni.

 

3.1. 

Analüüsitav põhiõigus on igaühel. PS § 9 lg-st 2 tulenevalt laieneb see õigus ka juriidilistele isikutele, kuna see ei ole vastuolus vaadeldava põhiõiguse olemusega.

 

3.2. 

Formuleering „üldiseks kasutamiseks levitatav” tähendab, et informatsioon on tehtud vabatahtlikult või seaduses sätestatud kohustust täites kättesaadavaks individuaalselt kindlaksmääramata isikute ringile, kusjuures ei ole oluline informatsiooni edastaja ega ka selle kandja (RKÜKo 07.12.2009, 3-3-1-5-09, p 21). Teisisõnu, tegu on avalikku teabelevisse suunatud informatsiooniga, mille (vähemalt üheks) sihtgrupiks on avalikkus. Seejuures kuuluvad PS 44 lg 1 kaitsealasse igasugused informatsiooniallikad, mille vahendusel on võimalik infot saada ükskõik kellel, nt raadio, televisioon, ajakirjandusväljaanded, Internet jne. Sisuliselt saab üldiselt kasutamiseks levitatava informatsiooni all rääkida avalikustatud teabest.

Üldiseks kasutamiseks mõeldud informatsiooni ei saa samastada ametliku, s.o avaliku võimu edastatud informatsiooniga – viimane võib olla vaid üks üldiseks kasutamiseks mõeldud informatsiooni alaliik. Üldiseks kasutamiseks mõeldud informatsioon on võimalik jagada selle avalikustajast lähtuvalt avalik-õiguslikku päritolu ja eraõiguslikku päritolu informatsiooniks. Sealjuures on avalik-õiguslikku päritolu informatsiooni (st §-s 44 sätestatud põhiõiguse adressaatide poolt loodava ja vahendatava informatsiooni) kättesaadavuse osas kõrgendatud nõuded. Kirjeldatud teave peab olema hõlpsamini kättesaadav, kuna see on vajalik demokraatlikus ühiskonnas nõutava võimu tegevuse läbipaistvuse tagamiseks ning avalikkuse ühiskonnaelus osalemiseks.

Tuleb märkida, et § 44 lg 1 võib mõista mingil määral piirava sättena, sest see sätestab õiguse saada üksnes sellist informatsiooni, mis on „ üldiseks kasutamiseks levitatav”. Seega ei taga see säte juurdepääsu mitte igasugusele informatsioonile, vaid üksnes teatud kvaliteeditunnustele vastavale informatsioonile. Kui aga võtta arvesse Eestile siduvaid rahvusvahelisi õigusakte, kus informatsiooniõigusele üldjuhul selliseid piiranguid sätestatud ei ole, ning silmas pidades ka seda, et PS § 44 lg 1 on reservatsioonita põhiõigus, on võimalik PS § 44 lg 1 piisavalt avar sisustamine, mis peab tagama selle põhiõiguse küllaldaselt laia realiseeritavuse.

 

3.3. 

Asjaolust, et „ üldiseks kasutamiseks mõeldud informatsioon” võib teabe edastaja mõttes olla nii avalik-õigusliku kui ka eraõigusliku päritoluga, tuleneb ühtlasi, et PS § 44 lg 1 on n-ö topeltiseloomuga põhiõigus – nii tõrjeõigus ehk negatiivne põhiõigus kui ka avaliku võimu poolset positiivset soorituskohustust eeldav põhiõigus. Euroopa Inimõiguste kohtu hinnangul ei pruugi igakordselt negatiivse ja positiivse tegutsemiskohustuse vahel piiri tõmbamine olla lihtne ega ka ilmtingimata vajalik (vt nt EIKo Šveitsi Raelieni Liikumine vs. Šveits, 13.07.2012, p-d 50 ja 51 (avalikus ruumis toimuma pidanud plakatite kampaania keelustamine)).

 

3.3.1. 

Tõrjeõigus viitab avaliku võimu kohustusele mitte sekkuda või mitte teha takistusi avalikustatud informatsioonile juurdepääsul. Sellele viitab ka sättes kasutatud formuleering „õigus vabalt saada”. Nii kujutab PS § 44 lg 1 kaitseala riivet endast raadio- või telesaadete segamine, välismaalt pärinevale infole juurdepääsu takistamine, Interneti või mis tahes muu infokandja kasutamisele takistuste tegemine (vt nt kinnipeetava juurdepääs Internetile RKHKo 31.05.2007, 3-3-1-20-07, RKÜKo 07.12.2009, 3-3-1-5-09) jms.

 

3.3.2. 

Positiivne tegutsemiskohustus tähendab eeskätt seda, et avalik võim on ise kohustatud teatud informatsiooni avalikustama (sh vajadusel looma vastava regulatsiooni) ning samas nägema ette normistiku, mis kohustaks ka eraõiguslikke isikuid kas avalikes huvides või teiste isikute põhiõiguste tagamiseks teavet avalikustama. Eraõiguslikele isikutele avalikustamiskohustuse panemine peab mõistagi olema kooskõlas põhiseadusega ega tohi ülemääraselt riivata nende eraelu puutumatust vms põhiõigust – tuleb leida kohane tasakaal saladuses hoidmise kohustuse ja õiguse saada üldiseks kasutamiseks mõeldud informatsiooni vahel. Avalikku võimu ja/või eraõiguslikke isikuid informatsiooni avalikustamiseks kohustavaid norme võib leida AvTS-st, meediateenuste seadusest, Eesti Rahvusringhäälingu seadusest, planeerimisseadusest, korruptsioonivastasest seadusest, rahvaraamatukogu seadusest jne.

Teisalt võib küsida, milline on avaliku võimu positiivne tegutsemiskohustus seoses info saamiseks vajalike jõupingutustega ning selle eest makstava tasu suurusega. Turumajanduse tingimustes on vältimatu see, et vähemalt teatud liiki informatsiooni saamine eeldab isikutelt selleks vajalike toimingute ning kulutuste tegemist: ajalehtede ostmine või tellimine, televisiooni- või raadioprogrammist osasaamiseks vajalike tehniliste vahendite hankimine jne. On selge, et riigil ei ole kohustust tagada kõigi informatsiooniallikate tasuta kasutamine, kuid teatud miinimumstandardid peab riik tagama: näiteks et infoallikateni pääsemine oleks üldse võimalik (et tagatud oleks raadio- ja televisioonilevi kõikides riigi regioonides vms), et piiratud vabadusega ja puuetega inimesed omaksid juurdepääsu olulisemale informatsioonile ning et vähemalt osa informatsiooniallikaid oleksid kättesaadavad kas tasuta või mõistlike kulutustega. Sõltuvalt informatsiooni iseloomust ja teabevahenditest võib põhiseaduslikult nõutav miinimum siiski erineda. Nii on EIK pidanud ringhäälingut, eriti televisiooni üheks olulisimaks kommunikatsioonivahendiks – nii leviku kui mõju mõttes (nt EIK otsused TV Vest & Rogaland Pensjonistparti vs. Norra, 11.12.2008, p-d 60, 76; VgT Verein gegen Tierfabriken vs. Šveits, 28.06.2001, p-d 73-74). Niinimetatud võrgustumisühiskonna arenguga seoses on eri allikate osatähtsus kindlasti ajas muutuv.  

 

3.3.3. 

Kokkuvõtlikult, PS § 44 lg-s 1 sätestatud põhiõiguse riive võib seisneda nii takistuste tegemises üldiseks kasutamiseks mõeldud informatsioonile juurdepääsul kui ka avaliku võimu poolt tegutsemata jätmisel, nt teatud info, mis peaks olemuslikult olema mõeldud üldiseks kasutamiseks, avalikustamata jätmine; eraõiguslikule isikule avalikustamiskohustuse panemata jätmine; sammude astumata jätmine, mis tagaks vähemalt teatud minimaalsel määral võimaluse juurdepääsuks üldiseks kasutamiseks mõeldud informatsioonile jms.

 

3.3.4. 

PS § 44 lg-s 1 sätestatud põhiõigus on reservatsioonita põhiõigus ja seega peavad selle põhiõiguse piirangud olema õigustatavad teiste põhiseaduslike väärtustega või teiste põhiõigustega. Soorituspõhiõiguse kontrolliskeemi kohta vt II ptk sissejuhatuse komm 10.4.

 

3.4. 

Kui võrrelda PS § 44 lg-s 1 kasutatud mõistet „informatsioon” PS § 45 lg-ga 1 „ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni”, siis võib põhjendatult küsida, kas PS § 44 lg-s 1 sätestatud põhiõiguse kaitseala alla kuuluvad vaid faktiväited või on hõlmatud ka väärtushinnangud. Selline probleem kerkib esile eeskätt seoses näiteks poliitilise debatiga, sh valimisreklaamiga. Nii võib küsida, kas ja kuivõrd on avalikul võimul positiivset tegutsemiskohustust erakondade vms poliitiliste ühenduste ja kandidaatide ning nende poliitiliste vaadete edastamisel – nii ise seda edastades kui ka eraõiguslikele isikutele sellega seoses piiranguid või kohustusi pannes. Õiguskantsler on asunud seisukohale, et arvestades tänast sotsiaalset ja (põhi-)õiguslikku olustikku, on Eesti Rahvusringhäälingu poolt poliitilise ja valimisreklaami mitteedastamine kooskõlas põhiseadusega (asi nr 6-1/100888, 02.02.2011). Ka EIK-l on korduvalt tulnud tegeleda vastava teemaga, tõsi küll eeskätt sõnavabaduse aspektist, mitte teabele juurdepääsu analüüsides, nt EIK otsused TV Vest & Rogaland Pensjonistparti vs. Norra, 11.12.2008 (ringhäälingule kehtestatud keeld edastada poliitilise sisuga reklaame); VgT Verein gegen Tierfabriken vs. Šveits, 28.06.2001 (televisioonile kehtestatud keeld avalikustada poliitilist reklaami); Šveitsi Raeli Liikumine vs. Šveits, 13.07.2012, p 62 (MTÜ plakatite, milles kutsutakse üles tutvuma MTÜ seisukohti tutvustava kodulehega, avalikku ruumi paigutamise keelamine).

PS § 44 lg-s 1 kasutatud mõiste „informatsioon” laiema tõlgenduse poolt räägib eeskätt argument, et faktiväite ja väärtushinnangu selge eristamine ei ole alati võimalik (vrd nt RKTKo 21.12.2010, 3-2-1-67-10, p-d 17 ja 20), sest üks ja sama tekst sisaldab sageli nii faktiväiteid (nt valimisreklaamis sisalduv teave, kes on kandidaadid või et järgmised valimised toimuvad märtsi esimesel pühapäeval) kui ka väärtushinnanguid (nt valimisreklaami tegija arvamus maksusüsteemi vms kohta). Lisaks võib nende n-ö proportsioon samas tekstis erineda. Seda, et PS § 44 lg 1 kaitseala hõlmab nii informatsiooni kui väärtushinnanguid, toetab ka põhiõiguste laia kaitseala tõlgendamise põhimõte (RKÜKo nr 07.12.2009, 3-3-1-5-09, p 21 (PS § 44 lg 1 kaitseala sisustamise kohta üldiselt)). Nii on ka Riigikohus lugenud teabe kandidaatide poliitiliste vaadete kohta, sh valimisreklaami, PS § 44 lg 1 kaitsealasse kuuluvaks (RKÜKo 01.07.2010, 3-4-1-33-09, p 30).

 

4. 

PS § 44 lg 2 sätestab riigi- ja kohalike omavalitsuste asutuste kohustuse anda isiku nõudmisel informatsiooni oma tegevuse kohta. Sättega antakse isikutele õigus juurdepääsule informatsioonile, mis omakorda tagab avaliku võimu läbipaistvuse ja kontrollitavuse ning demokraatlikule riigikorraldusele iseloomuliku rahva valitsemises osalemise võimaluse. Ideaalis peaks selline avalikkusele võimaldatud kontrollifunktsioon aitama kaasa ka võimalikult efektiivselt ja õiguspäraselt toimiva võimuaparaadi saavutamisele.

Põhiosas reguleerib selle põhiõiguse realiseerimist avaliku teabe seadus, ent erinorme on sätestatud ka menetlusseadustes. Samuti tuleb arvestada eriseadustest tulenevate piirangutega väljastatava teabe osas.

Euroopa Liidu tasandil haakub kõnealuse õigusega Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/4/EÜ 28. jaanuarist 2003 keskkonnateabele avaliku juurdepääsu kohta, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/98/EÜ 17. novembrist 2003 avaliku sektori valduses oleva teabe taaskasutamise kohta ning EL enda kohta kehtivad Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 1049/2001 30. maist 2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 1367/2006 6. septembrist 2006 keskkonnainfo kättesaadavuse, keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise Århusi konventsiooni sätete kohaldamise kohta ühenduse institutsioonide ja organite suhtes.

 

4.1. 

PS § 9 lg-st 2 tulenevalt laieneb informatsioonile juurdepääsuõigus ka juriidilistele isikutele, kuna see ei ole vastuolus vaadeldava põhiõiguse olemusega. Samas tuleb arvestada, et kui tegu on asutuse sisesuhtega (sh suhtega volikogu – volikogu liige), siis teabenõudja ei saa PS § 44 lõikele 2 ega seda täpsustavale AvTS-le tugineda (vt nt RKHKo 04.11.2004, 3-3-1-55-04 ).

 

4.2. 

Vaadeldava põhiõiguse adressaadiks on riik ja kohalikud omavalitsused, kelle organid ja ametiisikud on kohustatud teavet väljastama. Väärib märkimist, et avaliku teabe seadus laiendab teabe väljastamise kohustuse riigi- ja kohaliku omavalitsuse organitega võrdsetel alustel teatud tingimustel ka eraõiguslikele juriidilistele isikutele ja füüsilistele isikutele (vt AvTS § 5). Seejuures alluvad vaidlused eraõiguslike juriidiliste isikute ja füüsiliste isikute poolt AvTS-s sätestatud kohustuste mitte täitmise üle sarnaselt muude avalik-õiguslike vaidlustega halduskohtule (RKEKm 16.02.2010, 3-3-4-1-10).

 

4.3. 

Andmeid võib pärida riigi- ja kohaliku omavalitsuse organi tegevuse kohta. Mõiste „tegevus” on väga avaralt tõlgendatav ning võimaldab järeldust, et väljastamisele ei kuulu andmed mitte üksnes võimuorgani seadusest või muust õigusaktist tulenevate ülesannetega seonduvalt, vaid ka sellise tegevuse kohta, mis ei ole otseselt sellele organile pandud ülesannetega seotud, ent millega vastav organ siiski tegeleb (nt andmed haldusorgani funktsioneerimisega seotud eraõigusliku tegevuse kohta vmt).

Teisalt peab väljastatav informatsioon kajastama andmeid eeskätt võimuorgani tegevuse kohta, mitte aga näiteks kolmandate isikute kohta. Tuleb siiski tõdeda, et informatsioon „tegevuse” ja kolmandate isikute kohta on praktikas sageli lahutamatult seotud, nt tegevusloa taotluse menetlusega seonduv on samal ajal nii teave asutuse tegevuse kohta kui ka sisaldab infot kolmanda isiku ja tema tegevuse, plaanide jms kohta. Viimati nimetatud infot saab väljastada üksnes kooskõlas ärisaladust, isikuandmete kaitset jms saladuses hoidmise kohustust reguleerivate normidega.

 

4.4. 

PS § 44 lg 2 kaitsealasse kuulub eeskätt isiku õigus saada informatsiooni, mis on asutuse või ametiisiku valduses oleval infokandjal juba olemas. Kuigi teabele juurdepääsu reguleerivates õigusaktides käsitletakse teabena reeglina mingile infokandjale (paberkandjal, elektroonilises vormis, heli-, audio- või audiovisuaalsalvestisena) jäädvustatud ja dokumenteeritud teavet, siis PS § 44 lg 2 kaitsealast ei ole põhimõtteliselt välistatud ka selline teave, mida asutus või ametiisik ei ole jäädvustanud ja dokumenteerinud. Näiteks kui isik taotleb teavet asutuses toimunud koosolekul arutatu ja otsustatu kohta (ehk koosoleku protokolli), kuid asutus koosolekut ei protokollinud (sh nt eesmärgiga vältida kohustust teabenõude alusel teabe väljastamiseks).

Taotlusena informatsiooni saamiseks ei tule käsitada esiteks avaldusi, mis eeldavad info täiendavat süstematiseerimist, analüüsimist jmt toiminguid. Sellist pöördumist tuleb käsitada märgukirja või selgitustaotlusena, millele vastuse saamise õigus kuulub PS § 46 kaitsealasse ning millele tuleb vastata MSVS-s sätestatud korras.

Teiseks ei saa teabenõudena käsitada pöördumisi, kus taotletakse võimuorganilt mingi konkreetse selle organi pädevusse kuuluva ülesande täitmist. Sellisele pöördumisele tuleb reageerida vastavate funktsioonide täitmist reguleerivas seaduses sätestatud korras. Näiteks isiku poolt haldusorganile esitatud taotlus haldusakti andmiseks tuleb lahendada kas haldusakti andmisega või haldusakti andmisest keeldumisega eriseaduses või HMS-s sätestatud korras, kui puuduvad muud menetluse lõpetamise alused. Võimalik on, et ühes pöördumises esitatakse koos nii teabenõue kui ka näiteks avaldus mingi menetluse alustamiseks. Kui võimalik on teabenõude ja muu taotluse eraldi menetlemine, siis tuleb seda teha. Tuleb välja selgitada pöörduja tegelik tahe, seda vajadusel tõlgendades (nt RKHKo 23.10.2003, 3-3-1-57-03, p 24).

 

4.5. 

Andmete nõudmise viisi vms tingimusi isiku pöördumisele ei ole põhiseaduses reguleeritud. Seadusandja on siiski õigustatud vastavat menetluslikku korda täpsustama – sellele viitab ka võimuorgani poolt teabe andmisele lisatud klausel „seadusega sätestatud korras”. Nii on AvTS § 13 kohaselt võimalik teabenõue esitada kas suuliselt (vahetu pöördumise või telefoni teel) või kirjalikult. AvTS § 14 sätestab nõuded teabenõude sisule. Materiaalõiguslikke nõudeid, nagu nõuded pöörduja isikule (kodakondsuse kohta vt komm 6) vms, ei ole siiski lubatud kehtestada.

 

4.6. 

Teavet tuleb anda „seaduses sätestatud korras”. Nagu teabenõude esitamiselgi, tuleb teabenõude lahendamisel lähtuda eeskätt AvTS-st. Kui puuduvad alused teabenõude täitmisest keeldumiseks, tuleb teabenõue täita hiljemalt viie tööpäeva jooksul, seda on võimalik pikendada kuni 15 tööpäevani (AvTS § 18 lg 1, § 19). Üldjuhul ei pea teabenõudja mõistlikus mahus soovitud teabe väljastamisega seotud kulutusi kandma (AvTS §-d 25–26). See aitab kaasa vaadeldava põhiõiguse võimalikult avarale realiseerimisele.

 

4.7. 

Õigus saada infot avaliku võimu organite ja ametiisikute tegevuse kohta ei ole piiramatu. Juurdepääs ei laiene PS § 44 lg 2 kohaselt andmetele, mille väljaandmine on seadusega keelatud, ja eranditult asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud andmetele. Seega on tegemist lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigusega, mis võimaldab käsitletavat õigust küllaltki ulatuslikult piirata – eeldusel, et seadusega kehtestatud piirangul on legitiimne eesmärk ning piirang on proportsionaalne.

Andmete seadusega väljaandmise piirangud tulenevad näiteks riigisaladuse ja salastatud välisteabe seadusest, isikuandmete kaitse seadusest, avaliku teabe seadusest, arhiiviseadusest, avaliku teenistuse seadusest jne. Väärtused, mis osutuvad sellisel juhul kaalukamateks, kui isikute õigus informatsioonile, on näiteks Eesti Vabariigi julgeolek, isikuandmete kaitse jne.

Teabe asutusesiseseks kasutamiseks tunnistamise ning sellest hoidumise alused annab üldisel tasandil AvTS (§-d 35–36). Eriseadustes ja määrustes on teabe asutusesiseseks kasutamiseks tunnistamise juhtumid esitatud konkreetsemalt. Tuleb siiski meeles pidada, et PS-s kasutatud mõistetel on iseseisev sisu, st mõiste „asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud andmed” võib, aga ei pruugi langeda kokku seadustes sätestatuga: „Ajaloolistest põhjustest ja suuremast abstraktsuse astmest tingituna ei saa põhiseaduses kasutatud mõiste sisu sõltuda alamal seisvas õigusaktis kasutatavast määratlusest, kuid võib sellega kattuda. Kui põhiseadusest madalamal seisva õigusaktiga oleks võimalus siduvalt määratleda põhiseaduse mõistete sisu, siis tähendaks see, et põhiseaduse sisu oleks allutatud seadusandja tahtele.” (RKPJKo 19.03.2009, 3-4-1-17-08, p 32.)

 

5. 

Paragrahvi 44 lg 3 sätestab isiku õiguse tutvuda võimuorganite poolt tema kohta hoitavate andmetega. PS § 9 lg-st 2 tulenevalt laieneb see õigus ka juriidilistele isikutele, kuna see ei ole vastuolus vaadeldava põhiõiguse olemusega.

 

5.1. 

Kui PS § 44 lg 2 tagab informatsiooni saamise võimuorgani tegevuse kohta, siis § 44 lg 3 tagab ligipääsu andmetele, mis on organil olemas teabenõudja enda kohta. Selle õiguse kitsendamise võimalused on piiratumad kui eelnevalt vaadeldud lõikest tuleneva õiguse puhul. Tegemist on kvalifitseeritud seadusereservatsiooniga põhiõigusega. Seda on võimalik piirata vaid teiste inimeste õiguste ja vabaduste ning lapse põlvnemise saladuse kaitseks, kuriteo tõkestamise, kurjategija tabamise või kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamise huvides.

 

5.2. 

Sarnaselt PS § 44 lg-ga 2 tuleb seadusandjal reguleerida kord, kuidas isik tema kohta käivate andmetega tutvuda saab. Kõnealune normistik sisaldub füüsiliste isikute osas IKS-s (§ 19 jj). Isiku poolt enda kohta käivate andmetega tutvumine on eraldi reguleeritud ka jälitustegevuse seaduses, äriseadustikus, mittetulundusühingute seaduses jms.

 

5.3. 

Erinevusena võrreldes § 44 lg-ga 2 on lg-s 3 välja toodud juurdepääsuvõimalus riigi ja kohalike omavalitsuste arhiivides olemasolevatele andmetele. Selline eraldi nimetamine ei tähenda, et arhiivides olevate andmete väljastamiseks ei oleks isikul õigust siis, kui ta tunneb huvi riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuse tegevuse kohta (§ 44 lg 2). Andmete asukohal ei ole selles kontekstis tähtsust. Küll aga võivad arhiivides asuva teabe väljastamisele tuleneda lisaks muudele seadustele olulised piirangud ka arhiiviseadusest.

 

6. 

Kui PS § 44 lg-s 1 sätestatud põhiõigus on igaühel, siis lg-tes 2 ja 3 nimetatud õigused on vaid Eesti kodanikul. Välisriigi kodanikul ja kodakondsuseta isikul on need õigused § 44 lg 4 kohaselt vaid siis, kui seadus ei sätesta teisiti. Sellisele isikule on juurdepääsupiirangud sätestatud näiteks riigisaladusele vastavalt riigisaladuse ja salastatud välisteabe § 25 lg-le 3. Siinjuures võib aga märkida, et riigisaladusele juurdepääsuõigus on oluliselt piiratud ka Eesti kodanikel.