Paragrahv 43.

Igaühel on õigus tema poolt või temale posti, telegraafi, telefoni või muul üldkasutataval teel edastatavate sõnumite saladusele. Erandeid võib kohtu loal teha kuriteo tõkestamiseks või kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamiseks seadusega sätestatud juhtudel ja korras.

 

1. 

Sõnumite saladuse õigus on PS-s erinevalt EIÕK-st ja ELPH-st (Euroopa Liidu põhiõiguste hartast) sätestatud eraldi paragrahvis. EIÕK räägib art-s 8 õigusest korrespondentsi saladusele koos õigusega austusele era- ja perekonnaelu ning kodu vastu. ELPH art 7 järgi on igaühel õigus sellele, et austataks tema era- ja perekonnaelu, kodu ja edastatavate sõnumite saladust. Kodaniku- ja poliitiliste õiguste pakti art-s 17 mainitakse kirjavahetuse saladust samuti kõrvuti teiste õigustega. Suhtlemine ja vaba teabevahetus on osa isikuvabadusest, mistõttu on õigusriigis igaühel põhjust eeldada oma suhtluse privaatsust ning seda, et sõnumite saladuse õigust ei riivata ilma seaduses ettenähtud mõjuvate kaalutlusteta.

 

2. 

Sõnumite saladuse õiguse kaitseala hõlmab sõnumite vahetamist posti teel ja mitmesuguste tehniliste vahendite abil. Sõnum sisaldab teavet inimese mõtete, veendumuste, arvamuste, kavatsuste, sündmuste kirjelduste ja muu kohta, mida inimene sageli soovib jagada vaid valitud suhtluskaaslasega. Avalikult edastatavad sõnumid (nende sisu) kaitset ei vaja. PS nimetab posti, telegraafi ja telefoni. Kirjade saatmine on üks vanimaid sõnumite saatmise viise, märksa hiljem tekkis telegraafi ja telefoni kasutamise võimalus. Selline järjestus ja loetelu peegeldab sidevahendite arengut. Tänapäeval toimub sõnumite vahetamine valdavalt elektroonilise side kaudu. Elektrooniline side võimaldab signaalide edastamist ja suunamist kaabli kaudu, samuti raadio, optiliste või muude elektromagnetiliste vahenditega. Enim kasutatavateks elektroonilise side võrkudeks on andmesidevõrk, mobiiltelefonivõrk, kaabellevivõrk ja elektrikaablisüsteem. Ka postiside on säilitanud oma koha sõnumite edastamisel.

 

3. 

PS tagab õiguse sõnumite saladusele, mida edastatakse üldkasutataval teel. Üldkasutatavaks on sideteenus, mida sideettevõte pakub sideteenuse turul üldistel alustel kõigile isikutele. Sõnumite saladuse kaitse tõhususe eesmärgil peaks kaitseala hõlmama kõiki sõnumi edastamise viise ja vahendeid. Seda väljendab kommenteeritava sätte tekstis sisalduv avatud loetelu („või muul üldkasutataval teel”), mis võimaldab hõlmata ka uued teabe edastamise üldkasutatavad viisid. Ka seadusandja on laiendanud käesolevas paragrahvis nimetatud õiguse kaitseala sõnumitele, mida edastatakse muul viisil kui posti teel või elektroonilise side võrgu kaudu (vt JAS § 25 lg 3, KrMS § 118, JTS § 12 lg-d 3 ja 31).

 

4. 

Õigus sõnumite saladusele on ajalooliselt kujunenud vajaduse tõttu tagada puutumatus vahendaja kaudu liikuvatele kirjadele ja luua usaldust teenuseosutaja suhtes. Erilist kaitset vajavad üldkasutataval teel edastatavad sõnumid, mis ei ole suhtluse osapoolte mõjualas, eesmärgiga kindlustada sõnumi jõudmine puutumatult saatjalt saajale. Esmajoones laieneb sõnumite saladus teabele selle edastamise protsessis (nt telefonikõne selle toimumise ajal, postisaadetise või e-kirja toimetamisel adressaadini). Kui sõnum on kohale toimetatud, on saajal üldjuhul võimalus valida, kas ja kuidas sõnum säilitada või hävitada. Elektroonilistes võrkudes toimub teabeedastus kiiresti, samal ajal ei pruugi sõnum eksisteerida ühes eksemplaris ja võib edastamise käigus salvestuda koopiatena, mistõttu sõnumi adressaadini jõudmine ei välista suhtluse osapoolte teadmata selle sisuga tutvumist. Riigikohus ei ole seni pidanud võtma seisukohta küsimuses, kas teave, mis on juba edastatud, kuid mida sõnumi saaja või saatja säilitab teabekandjal, kuulub kommenteeritava paragrahvi kaitsealasse.

 

5. 

Põhiseaduslikku kaitset vajab ka privaatne suhtlus, mis ei toimu sidevahendite abil (vahetu vestlus, kirjalike sõnumite vahetamine), kuna ka seda on võimalik osapoolte eest varjatult pealt kuulata ja vaadata. Riigikohus on leidnud, et vahetu sõnumivahetuse pealtkuulamine ja salvestamine riivab õigust eraelu puutumatusele ja vabale eneseteostusele, mitte aga üldkasutataval teel edastatavate sõnumite saladusele ( RKKKo 21.3.2003, 3-1-1-25-03, p 8.2.). Kuigi selle seisukoha üle võib diskuteerida, tuleb sõnumite saladus tagada samal tasemel sõltumata teabe vahetamise viisist. Seadusandja ongi järjepidevalt lubanud muul viisil kui üldkasutatava tehnilise sidevahendi abil edastatava teabe pealtkuulamist ja -vaatamist üksnes kohtu loal (JTS §-d 131 ja 132; JAS § 27, KrMS § 118), erandiks on edasilükkamatud juhud, kus kohtu luba tuleb taotleda esimesel võimalusel (vt ka komm 21).

 

6. 

Sõnumis sisalduva teabega on seotud andmed elektroonilise side võrgu kaudu edastatavate sõnumite edastamise fakti, kestuse, viisi ja vormi ning andmete edastaja ja vastuvõtja isikuandmete ja asukoha kohta (nn kõneeristus, omanikupäring, positsioneerimine). Selliseid andmeid vajab sideteenuse osutaja teenuse eest arvete koostamiseks, kuid seadusega on sideettevõtjatele pandud kohustus nende andmete säilitamiseks ka seoses jälitus- ja julgeolekuasutuste tegevusega (ESS §-d 1111 ja 112). Samuti tuleneb sideettevõtja selline kohustus EL õigusest (15.03.2006 direktiiv 2006/24/EÜ, mis käsitleb üldkasutatavate elektrooniliste sideteenuste või üldkasutatavate sidevõrkude pakkujate tegevusega kaasnevate või nende töödeldud andmete säilitamist). Eelnimetatud andmetest ei selgu sõnumi sisu, mistõttu taoliste andmete kogumine kuulub eraelu kaitsealasse (vt ka JAS § 26 lg 3 p 4). EIK näib siiski olevat seisukohal, et nimetatud andmete kaitse võib kuuluda nii sõnumite saladuse kui eraelu puutumatuse kaitsealadesse (vt EIKo Copland vs. Ühendkuningriik, 03.04.2007). Teisalt on PS tõlgendamine riigisisese kohtu ülesanne ning riive kooskõla konventsiooniga võib tagada ka põhiõiguse kaitse era- ja perekonnaelu (§ 26) standardite järgi. ESS § 112 lg 3 alusel on mobiiltelefoniteenust pakkuv sideettevõtja lisaks kohustatud tagama jälitus- ja julgeolekuasutustele mobiiltelefonivõrgus kasutatavate terminalseadmete asukoha tuvastamise reaalajas. Selline mobiiltelefoni asukoha reaalajas tuvastamine eeldab vaid telefoni sisselülitatust, mitte aga sõnumite saatmist või kõnede tegemist. Kirjeldatud eraelu puutumatuse riive on vajalik nt kadunuks jäänud inimese leidmiseks.

 

7. 

Õigus sõnumite saladusele on tagatud ka isiku töö- või ametikohal. EIK kohtuasjas Halford vs. Ühendkuningriik esitas valitsus väite, et sellise asutuse või äriühingu telefonilt võetud kõne pealtkuulamine, mille on kinni maksnud töö- või teenistuse andja, ei kuulu art 8 kaitsealasse. Kohus seda arvamust ei jaganud (EIKo 25.06.1997). Kommenteeritava paragrahvi kaitsealasse kuulub sõnumite edastamine ja vastuvõtmine nii eravalduses, äriühingus kui ka ametiasutuses. Copland vs. Ühendkuningriik otsuses kinnitas EIK, et töökohalt isiklikel eesmärkidel saadetud e-kirjade jälgimisega riivatakse õigust sõnumite saladusele (EIKo 03.04.2007).

 

8. 

Kommenteeritavas paragrahvis sätestatud õigus on igaühe õigus, mis vastavalt § 9 lg-le 2 laieneb ka juriidilistele isikutele (vt RKPJKo 04.11.1993, III-4/1-4/93).

 

9. 

EIÕK art 8, mille kaitsealasse sõnumite saladus konventsioonis kuulub, lubab sekkuda sellesse õigusesse riigi julgeoleku, ühiskondliku turvalisuse, riigi majandusliku heaolu, tervise, kõlbluse ning kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitseks. PS piirab riigivõimu võimalusi sekkuda sõnumite saladusse tunduvalt enam kui EIÕK. Sõnumite saladusse sekkumine on PS järgi enam piiratud kui sekkumine perekonna- ja eraellu (§ 26). Sõnumite saladuse riived on õigustatud üksnes kahe eesmärgi saavutamiseks: kuriteo tõkestamiseks või kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamiseks. Lisaks nõuab PS, et loa sõnumi saladuse riiveks annaks kohus. PS-ga sätestatud legitiimsed eesmärgid kaitsevad rangelt õigust sõnumi saladusele, kuid raskendavad samal ajal muude PS-s tunnustatud väärtuste (nt riigi julgeolek) kaitset. Sellise vastuoluga võib selgitada sõnumite saladuse kaitsega seotud mõistete (nt kuriteo tõkestamine) laiendavat tõlgendust seadustes. Samal põhjusel käsitleb seadusandja kitsendavalt kommenteeritava normi kaitseala (nt hõlmates üksnes üldkasutataval teel edastamisprotsessis olevad sõnumid).

 

10. 

Sõnumite saladuse õiguse piiramise täpsemad alused ja menetluskord on reguleeritud KrMS, JTS ja JAS -ga. Alates 01.01.2013 tunnistatakse JTS kehtetuks (vt RT I, 29.06.2012, 2) ning jälitustoimingute, sh sõnumisaladuse riive alused ja kord nähakse ette KrMS -s, mõned asjakohased sätted viiakse ka teistesse seadustesse (vt lähemalt komm 13). JAS §-s 25 on kõige selgemini sätestatud, milliste toimingutega (JAS ei nimeta julgeolekuasutuste tegevust jälitustegevuseks) võib isiku õigust sõnumi saladusele piirata:

1) postisaadetiste läbivaatusega;

2) telegraafi, telefoni või muu tehnilise sidekanali kaudu edastatava sõnumi või muu teabe pealtkuulamise, -vaatamise või salvestamisega;

3) muul viisil edastatava teabe pealtkuulamise, -vaatamise või salvestamisega.

 

11. 

Kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamise eesmärgil sõnumite saladuse õiguse riivamine on reguleeritud KrMS-s.

 

11.1. 

Kriminaalasja menetlemisel võib riivata sõnumite saladust esiteks sellega, kui kohtuniku loal teostatakse posti- või telegraafisaadetise aresti ja läbivaatust posti- või telekommunikatsiooniteenuse osutaja juures (§ 89). Teiseks võib kriminaalasja menetlemisel korraldada ka läbiotsimise, mille käigus võidakse võtta ära teabekandjad (nt arvuti, e-kirja väljatrükk, mobiiltelefon), millel on jäädvustatud sõnumid (§ 91). Võetus eraldivõetuna ei riiva kommenteeritavas paragrahvis sätestatud õigust, kuid üldjuhul on võetuse eesmärk saada teada edastatava sõnumi sisu, mistõttu esineb vähemalt puutumus sõnumite saladusega. Seadus ei nõua selleks toiminguks üldjuhul ka kohtu luba, mistõttu läbiotsimine prokuratuuri määruse alusel ja selle toimingu käigus teabekandja võetus on PS kommenteeritava paragrahvi seisukohast küsitav. Seadusandja on seega KrMS-s tõlgendanud sõnumite saladuse õiguse kaitseala kitsendavalt.

 

11.2. 

KrMS võimaldab kriminaalmenetluses koguda tõendeid jälitustoiminguga, milleks võib olla ka posti- või telegraafisaadetise varjatud läbivaatus (§ 116), elektroonilise side võrgu kaudu edastatavate sõnumite või muu teabe salajane pealtkuulamine või -vaatamine (§ 118), samuti varjatud jälgimine ja objekti varjatud läbivaatus (§ 115). Posti läbivaatus ning teabe salajane pealtkuulamine ja -vaatamine on lubatud üksnes kohtu loal (§ 112 lg 3). Lisaks on kohtu luba nõutav varjatud sisenemiseks eluruumi, muusse hoonesse, sõiduvahendisse või arvutisse, kui see on vajalik tehniliste abivahendite (nt pealtkuulamisseadmed) paigaldamiseks või jälitustoimingu läbiviimiseks (§ 114 lg 3). Jälitustoimingutega andmete kogumise õigus on antud Politsei- ja Piirivalveametile ning Kaitsepolitseiametile, kes võivad neid teha omal algatusel või teiste uurimisasutuste taotlusel (§ 112 lg 2). Maksu- ja Tolliametil on õigus teha vaid mõningaid jälitustoiminguid, teabe salajane pealtkuulamine ja -vaatamine ning posti läbivaatus aga hõlmatud ei ole (§ 112 lg 2). Jälitustoiminguga võib tõendeid koguda, sh riivata õigust sõnumite saladusele siiski üksnes juhul, kui tõendite kogumine muude menetlustoimingutega on välistatud või oluliselt raskendatud (ultima ratio põhimõte) ning kriminaalmenetluse esemeks on esimese astme kuritegu või tahtlikult toime pandud teise astme kuritegu, mille eest on ette nähtud karistusena vähemalt kuni kolm aastat vangistust (KrMS § 110 lg 1). Riigikohus on lisaks selgitanud, et eelmainitud jälitustoimingu lubatavuse eeldused pole määratud kaitsma üksnes kahtlustatava eraelu, sh sõnumisaladust riivava tõendikogumise eest, vaid ka süüdistatava kaitseõigust kohtulikul arutamisel, kuna jälitustoiminguga kogutud teabe kasutamisel tõendina riivatakse olulisel määral kahtlustatava ja süüdistatava kriminaalmenetluslikke põhiõigusi, nagu nt PS § 22 lg-ga 3 kaitstavat enese mittesüüstamise privileegi (RKKKo 21.05.2012, 3-1-1-31-12, p 8.5).

 

12. 

Advokaadi või notari ja kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse põhimõte keelab üldjuhul nendevahelise teabevahetuse saladuse riived.

 

12.1. 

Euroopa Kohtu tõlgenduse järgi hõlmab kliendi ja advokaadi usaldussuhte kaitse õigusabi seoses kohtu- ja kohtueelse menetlusega ning õigusnõustamise, et klient saaks kindlaks määrata oma õigused ja kohustused ning tema tegevusega seotud riskid (vt Euroopa Kohtu otsus 26.06.2007 asjas C-305/05: Ordre des barreaux francophones et germanophones). Kriminaalmenetluses ei tohi kasutata tõendina muu hulgas kaitsja ja notari edastatavat teavet, mis on saadud salajasel pealtkuulamisel või -vaatamisel, kui selle sisuks on talle ameti- või kutsetegevuses teatavaks saanud asjaolud, välja arvatud juhul, kui nimetatud isik on samade asjaolude kohta juba andnud ütlusi või kui need on muul viisil avalikustatud (KrMS § 118 lg 3). Juhul kui advokaadi ja kahtlustatava pealtkuulatud kõne ei puuduta õigusabi andmist ega sisalda advokaadi kutsetegevuses teatavaks saanud asjaolusid, lubab seadus sellist teavet kriminaalmenetluses kasutada (RKKKo 26.05.2010, 3-1-1-22-10, p 15). AdvS § 43 kohaselt on advokaadi poolt õigusteenuse osutamisega seotud teabekandjad puutumatud. Teabekandjad hõlmavad kirjalikke dokumente, heli- ja visuaalseid salvestusi ning elektroonilisi teabekandjaid. Advokaadibüroo läbiotsimiseks on vaja kohtu luba (§ 91 lg 21), kuid KrMS ei sätesta erireegleid advokaatide teabekandjate võetuseks ega keela sõnaselgelt pealt kuulata või vaadata advokaadi ja kliendi vahelist teabevahetust. EIK praktikast tulenevalt peab advokaadibüroo läbiotsimisel tagama advokaadi ja tema kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse ka siis, kui esineb seaduslik alus büroo läbiotsimiseks (vt Petri Sallinen jt vs. Soome, 27.09.2005; Wieser ja Bicos Beteiligungen GmbH vs. Austria, 16.10.2007). Kohtuasjas Kvasnica vs. Slovakkia põhjendas EIK art 8 rikkumist muu hulgas sellega, et valitsus ei näidanud, milliseid kaitseabinõusid rakendati advokaadi ja tema kaitsealuste vaheliste kõnede pealtkuulamise ärahoidmiseks (EIKo 09.06.2009).

 

12.2. 

Erandi advokaadi ja kliendi, samuti notari ja kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse põhimõttest näeb ette 26.10.2005 direktiiv 2005/60/EÜ rahandussüsteemi rahapesu ja terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise vältimise kohta ja seda direktiivi üle võttev rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seadus. Direktiiv ja seadus panevad advokaadile ja notarile koostöökohustuse riigiga, mis seisneb rahapesu andmebüroo teavitamises, kui advokaat või notar teab, kahtlustab või tal on alust kahtlustada, et raha pestakse või terrorismi rahastatakse. Teatamis- ja koostöökohustus on siis, kui advokaat või notar aitavad kliendil kavandada või sooritada finants- või kinnisvaratehingut või kui nad tegutsevad sellises tehingus kliendi nimel ja arvel. AdvS § 45 lg 5 järgi on advokaat aga esimese astme kuriteo ärahoidmiseks õigustatud esitama halduskohtule põhjendatud kirjaliku taotluse kutsesaladuse hoidmise kohustusest vabastamiseks.

 

13. 

Kommenteeritava sätte kohaselt on erandina õigus sõnumite saladusse sekkuda lisaks kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamisele ka kuriteo tõkestamise eesmärgil. Seadusega on sätestatud, et sõnumite saladust võib riivata väljaspool kriminaalmenetlust. Need juhud on reguleeritud JTS-s (alates 01.01.2013 KrMS-s (mõnede kuritegude ettevalmistamise kohta teabe kogumisel, sh vanglas), TKS-s (tunnistajakaitse taotluse menetlemisel ja kaitseabinõude kohaldamisel) ja PPVS-s (andmete kogumisel isiku salajasele koostööle kaasamiseks sobivuse ja teabe usaldusväärsuse kontrollimiseks), vt ka komm 10) ja JAS-s.

 

13.1. 

JAS annab Kaitsepolitseiametile ja Teabeametile pädevuse piirata õigust sõnumite saladusele, kui on olemas piisavad andmed ettevalmistatava või toimepandava kuriteo kohta (§ 25). Seadus määratleb kuriteo tõkestamist JAS tähenduses kui kuriteo ärahoidmist mis tahes viisil enne selle toimepanemist (§ 4). Samal ajal tuleb arvestada, et Teabeamet erinevalt Kaitsepolitseiametist ei kuulu JTS-s loetletud jälitusasutuste hulka ning tema esmaseks ülesandeks ei ole kuritegude avastamine ja tõkestamine selle tavalises tähenduses, vaid Eesti Vabariigi, Eesti kodanike ning teiste riikide ja isikute julgeoleku tagamine. Laiemas plaanis võib meetmeid julgeoleku tagamiseks käsitleda kavandatava (üldjuhul KarS järgi riigivastase) kuriteo tõkestamisena. Sõnumite saladuse piiramiseks peab julgeolekuasutus taotlema halduskohtuniku loa (§ 27). JAS-s toodud volitusi on julgeolekuasutused õigustatud vajaduse korral kasutama ka julgeolekukontrolli läbiviimisel (riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse §-d 48–49). Ametiabi korras võib Kaitseväe juhataja taotleda Teabeametilt riigi sõjaliseks kaitsmiseks vajaliku teabe kogumist muu hulgas JAS §-s 25 kirjeldatud viisil sõnumite saladust riivates, kui teabe kogumine muul viisil ei ole võimalik või oleks ebaproportsionaalselt raske ning kogutav teave on riigi sõjaliseks kaitsmiseks vältimatult vajalik (kaitseväe korralduse seaduse § 39).

 

13.2. 

Jälitusasutustel – Kaitsepolitseiamet, Politsei- ja Piirivalveamet, Sõjaväepolitsei, Maksu- ja Tolliamet ning Justiitsministeeriumi vanglate osakond ja vangla – on JTS-ga antud volitus teostada jälitustoiminguid, sh objekti varjatud läbivaatust ning dokumentide varjatud vaatlust eesmärgiga hoida ära või tõkestada kuritegu, leida tagaotsitav, otsustada isiku juurdepääs jälitusteabele või isiku tööleasumine jälitusasutusse, kontrollida politseiniku ametisse sobivust, seoses hasartmängu tegevusloa, elamis- või tööloa andmisega jmt (§ 9). Näib, et seadusandja on käsitlenud sõnumite saladuse kaitseala kitsendavalt, sest JTS järgi on kohtu luba vajalik vaid kinnipidamiskohas postisaadetise varjatud läbivaatuseks või vahistatu või kinnipeetu telefonikõne või muu teabe salajaseks pealtkuulamiseks (§ 131) ning samadeks jälitustoiminguteks tunnistajakaitse teostamisel (§ 132).

 

14. 

Eelvangistuses viibiv või vanglakaristust kandev isik omab nii PS kui ka EIK praktika järgi samasugust õigust sõnumite saladusele kui isik, kelle vabadust ei ole piiratud (vt EIKo Silver jt vs. Ühendkuningriik, 25.03.1983; otsus Campbell ja Fell vs. Ühendkuningriik, 28.06.1984). Sageli on kirjade kirjutamine ja saamine ning telefonikõned kinnipeetava ainus võimalus olla sidemetes oma lähedastega. Samuti võivad kinnipeetavad vahetada omavahel kirju. Kirjade sisu võib kontrollida ja telefonikõnesid pealt kuulata seaduses sätestatud juhtudel jälitustoimingutega.

 

14.1. 

Kinnipeetavale või vahistatule saadetud või tema poolt saadetavad kirjad avatakse vanglaametnike poolt kinni peetava isiku juuresolekul ning võetakse sealt ära esemed, mille omamine on vanglas keelatud, samuti on vanglateenistusel õigus registreerida, kellele kinnipeetav kirjutab ja kirja saatmise aeg (VangS §-d 29 ja 97). Selline kirjavahetuse kontroll ei hõlma kirja sisuga tutvumist. Juhul, kui ümbriku avamise eesmärk on sellest keelatud asjade äravõtmine ning kirja adressaat viibib kirja avamise juures, siis sõnumite saladust ei riivata (RKPJKo 25.06.2009, 3-4-1-3-09, p 16). Samas otsuses märkis Riigikohus, et kirja sisuga tutvumine isegi adressaadi juuresolekul on võimalik PS § 43 järgides. Ilmselt peab Riigikohus silmas olukorda, kus kinnipidamisasutusse saabunud kiri ei ole veel adressaadile kätte antud (ei ole tema mõjuväljas, vt komm 4), kuid kohus on andnud loa sõnumi sisuga tutvumiseks. Seadus keelab kontrollida kinnipeetava kirju kaitsjale, prokurörile, kohtule, õiguskantslerile ja Justiitsministeeriumile (VangS §-d 29, 97). See tähendab, et neid kirju ei tohi vanglateenistus avada sõltumata kinnipeetu juuresolekust. Kinnipeetava isiku kirju riigiasutustele, kohalikele omavalitsustele ja nende ametiisikutele, samuti kaitsjale ning oma riigi konsulaartöötajale ei või lisaks jätta ära saatmata.

 

14.2. 

Sarnaselt kirjavahetusega on vanglateenistusel õigus registreerida, kellega kinnipeetav isik telefoni teel suhtleb. Riigikohus on selgitanud, et vanglal on õigus jälgida helistamise ajal telefoni tablood, kuna see tagab vajaduse korral võimaluse tõkestada kaitsja ja haldusorganitega piiramatu suhtlemise õiguse kuritarvitamise, kuid telefoni kasutamise kontrollimise käigus ei tohi rikkuda õigust sõnumite saladusele (RKHKo 01.03.2007, 3-3-1-103-06, p 12). VangS keelab kontrollida kinnipeetava telefonikõnesid kaitsjale, prokurörile, kohtule, õiguskantslerile ja Justiitsministeeriumile (§-d 29 ja 97). Riigikohus möönab, et kinnipeetaval isikul tuleb telefoni kasutamise avalduses märkida, kellele ta soovib helistada, kuna vanglal peab olema võimalus tuvastada, kas kinni peetava isiku (graafikuväline) helistamine on ikka toimunud isikutele, kellele helistamist seadus ei luba piirata (RKHKo 31.10.2007, 3-3-1-54-07, p 11).

 

14.3. 

Isikute ja asutuste loetelus, kellele adresseeritud kirju ei või kontrollida, pole sõnaselgelt nimetatud Euroopa Inimõiguste Kohut. Kuna aga loetelus mainitakse kohut, siis tuleb mõistet „kohus” tõlgendada viisil, et see hõlmab ka EIK-d. EIK järjekindla praktika kohaselt pole arvestatavaid põhjendusi kinnipeetava ja EIK kirjavahetuse kontrollimiseks. Liiati võib kirjavahetus puudutada kaebusi vanglavõimude tegevuse peale, millest teadasaamine võib kaasa tuua survevahendite kohaldamise (vt EIKo Campbell vs. Ühendkuningriik, 25.03.1992). Kohtuasjas Slavgorodski vs. Eesti saavutasid valitsus ja kaebaja sõbraliku kokkuleppe, sest valitsus tunnistas vanglakaristust kandva avaldaja poolt Euroopa Inimõiguste Komisjonile saadetud kirjade ja komisjoni poolt avaldajale saadetud kirjade avamist ning nõustus maksma kahjutasu (vt EIKo 12.09.2000).

 

14.4. 

EIK on mitmel korral märkinud, et kui kinnipeetav isik soovib konsulteerida oma kaitsjaga, siis peab see toimuma vaba ja usaldusliku suhtluse tingimustes ilma järelevalveta (nt EIKo S. vs. Šveits, 28.11.1991). Ka kirjavahetus kinnipeetava ja kaitsja vahel ei kuulu EIK arvates kontrollimisele. Vanglaametnikud võivad avada advokaadi kirju vangile, kui neil on põhjendatud alus uskuda, et saadetis sisaldab lubamatuid esemeid, mida tavalised kontrollivahendid ei võimalda avastada. Selliseid kirju võib avada, soovitatavalt kinnipeetava juuresolekul, kuid ei tohi peatada (vt EIKo Campell vs. Ühendkuningriik, 25.03.1992). Kinnipeetava ja kaitsja kirjavahetuse peatamine on lubatud erandlikel asjaoludel, kui on põhjendatud alus uskuda, et vaba suhtlemise privileegi kuritarvitatakse (vt EIKo Campell vs. Ühendkuningriik, 25.03.1992).

 

14.5. 

JTS-ga on Justiitsministeeriumi vanglate osakonnale antud õigus kinnipidamiskohas (vanglas) kuriteo ärahoidmiseks või tõkestamiseks vaadata varjatult läbi eelvangistuses peetava või vangistust kandva kinnipeetava postisaadetis või pealt kuulata, vaadata või salvestada elektroonilise side võrgu kaudu edastatavaid sõnumeid (§ 12 lg 3). Loa sõnumite saladuse riiveks annab halduskohus. Edasilükkamatutel juhtudel võib Justiitsministeeriumi vanglate osakonna juht või tema poolt volitatud ametnik anda kirjaliku korralduse jälitustoiminguks ilma kohtuniku loata. Korralduse andnud ametnik peab seejärel saatma korralduse andmise kohta kirjaliku teate prokurörile ja teavitama hiljemalt järgmisel päeval halduskohut (§ 131).

 

15. 

JTS annab Politsei- ja Piirivalveameti tunnistajakaitse struktuuriüksusele tunnistajakaitse teostamisel volituse kohtu loal, edasilükkamatutel juhtudel ilma kohtuniku loata, kuulata salaja pealt, vaadata pealt ja salvestada tehniliste sidevahendite kaudu edastatavat või muud teavet ning vaadata varjatult läbi posti- ja telegraafisaadetisi (§ 12 lg 31). Tunnistajakaitse korraldus on reguleeritud TKS-ga. Kuigi JTS ei nimeta selgelt tunnistajakaitse teostamisel sõnumite saladuse riivet õigustavat eesmärki, tuleneb see tunnistajakaitse enda olemusest – kaitsta kriminaalmenetluses tõendeid andvat isikut kuritegelikesse ühendustesse kuuluvate isikute või kuriteos kahtlustatavate, süüdistatavate või süüdimõistetute või nende huvides tegutsevate teiste isikute poolt ebaseadusliku psüühilise või füüsilise mõjutamise eest (TKS §-d 3 ja 5). Tegemist on kommenteeritavas paragrahvis nimetatud kuriteo tõkestamise eesmärgiga.

 

16. 

KrMS lubab kriminaalmenetluses jälitustoiminguna salaja pealt kuulata, pealt vaadata ja salvestada elektroonilise side võrgu kaudu või muul viisil edastatavat teavet, mille abil saab tõendada kas esimese astme kuriteo või tahtlikult toime pandud teise astme kuriteo, mille eest on karistusena ette nähtud vähemalt kolm aastat vangistust (§ 110). JAS annab Teabeametile ja Kaitsepolitseiametile õiguse piirata õigust sõnumite saladusele, kui on olemas piisavad andmed ettevalmistatava või toimepandava kuriteo kohta ega seosta toimingut kuriteo raskusastmega (§-d 25 ja 27). Kahe seaduse võrdlemisest järeldub, et väljaspool kriminaalmenetlust on Kaitsepolitseiametil ja Teabeametil kuriteo tõkestamiseks laialdasemad volitused sõnumite pealtkuulamiseks ja –vaatamiseks, kui seda on uurimisasutusel. Siiski tuleb ka JAS alusel sõnumite saladusse sekkumiseks kohtult loa taotlemisel ja kohtul loa andmisel pidada silmas, et kommenteeritav säte räägib kuriteo, mitte umbmääraselt kuritegude (kuritegevuse) tõkestamisest. See tähenda, et sõnumite saladuse riive on lubatud üksnes siis, kui julgeolekuasutustel on olemasoleva teabe pinnalt alust karta üldjoontes määratletud (konkreetset liiki) kuriteo ettevalmistamist või toimepanemist.

 

17. 

Loa sõnumite pealtkuulamiseks ja salvestamiseks kriminaalmenetluses annab KrMS järgi eeluurimiskohtunik (§114), JTS ja JAS-ga ettenähtud eesmärkide saavutamiseks halduskohtunik (JTS §-d 131 ja 132; JAS § 27). Loa võib anda kuni kaheks kuuks ja seda võib pikendada piiramata arv kordi samaks tähtajaks. Loa postisaadetiste läbivaatamiseks ja telefonikõnede pealtkuulamiseks kinnipidamiskohas võib halduskohus anda kuni üheks aastaks ja pikendada seda iga kord samaks tähtajaks (JTS § 131). Kohtunik otsustab pealtkuulamiseks või postisaadetiste läbivaatamiseks loa andmise ilma viivituseta ja kohtuistungit korraldamata.

 

18. 

Seadustega ettenähtud võimalusi sõnumite saladuse riiveks õigustatakse vajadusega tõkestada ja avastada raskeid kuritegusid ning võidelda organiseeritud kuritegevusega. Elektrooniliste sidevahendite üha tihedama kasutamise, salajase jälgimise ulatuse laienemise ja jälgimisvahendite täiustumisega suureneb ka kuritarvituste oht. Seepärast tuleb salajane jälgimine tasakaalustada tõhusate ja piisavate tagatistega võimalike kuritarvituste vastu (vt EIKo Klass jt vs. Saksamaa, 06.09.1978). Need tagatised eeldavad, et sõnumite saladuse piiramise juhud ja kord oleksid täpselt ja arusaadavalt sätestatud seaduses (vt EIKo Kopp vs. Šveits, 25.03.1998). EIK on tuvastanud konventsiooni rikkumisi ka tuginedes üksnes seaduse ebapiisavale regulatsioonile (vt EIKo Association for European Integration and Human Rights ja Ekimdzhiev vs. Bulgaaria, 28.07.2007; Iordachi jt vs. Moldaavia, 10.02.2009). EIK on kirjeldanud minimaalseid kaitsemeetmeid, mida peab võimu kuritarvituste vältimiseks seaduses sätestama. EIK nimetab selliste tagatistena kuritegude iseloomu, mille korral võib sõnumite saladust riivata; isikute ringi, keda võidakse pealt kuulata või vaadata; riive ajalisi piire; saadud teabe edastamisel, kasutamisel ja hoidmisel järgitavad protseduure; ettevaatusabinõusid, mida tuleb teabe muudele isikutele edastamisel võtta, ning asjaolusid, mille korral salvestusi tohib või tuleb kustutada või hävitada (vt EIKo Weber ja Saravia vs. Saksamaa, 29.06.2006; Liberty jt vs. Ühendkuningriik, 01.07.2008; Kennedy vs. Ühendkuningriik, 18.05.2010). Seadustes ei ole seni täpsemalt määratletud isikute ringi, kelle suhtes sõnumite saladust riivavat jälitustoimingut teha võib, näiteks on kaheldav, kas kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamiseks võib pealt kuulata tunnistajaid jm isikuid, kes ei ole kahtlustatavad ega süüdistatavad. Samuti on EIK praktika valguses problemaatiline see, et kuritegude ring, mille uurimisel võib sõnumisaladust riivata, on väga lai. Riigikogu võttis 06.06.2012 vastu seaduse (RT I, 29.06.2012, 2), millega need puudujäägid kõrvaldatakse (muudatused jõustuvad 01.01.2013).

 

19. 

Kohus saab anda loa sõnumite saladuse õigusse sekkumiseks vaid siis, kui julgeolekuasutus esitab tõendeid, et isik on seotud ettevalmistatava või toimepandava kuriteoga (JAS § 25). Jälitustoimingut kriminaalmenetluses võib eeluurimiskohtunik lubada üksnes siis, kui tõendite kogumine muude menetlustoimingutega on välistatud või oluliselt raskendatud (KrMS § 110, ultima ratio põhimõte). Jälitustoimingu tegemiseks kinnipidamiskohas peab taotleja näitama, et see on vajalik kuriteo ärahoidmiseks või tõkestamiseks (JTS § 12 lg 3). Kuigi seadus ei täpsusta, millal on tunnistajakaitse teostamisel vajalik sõnumite saladuse riive, saab see olla lubatav üksnes kaitstava isiku või tema lähedaste vastu suunatud kuriteo ärahoidmiseks (JTS § 12 lg 31, vt ka komm 15). JTS järgi on jälitustoimingud lubatud üksnes siis, kui taotletavat eesmärki ei ole võimalik saavutada isiku põhiõigusi vähem riivaval viisil (§ 5 lg 5, ultima ratio põhimõte). Kohtulik kontroll jälitustoimingute üle piirdub siiski üldjuhul loa andmise ja pikendamisega. Kriminaalmenetluses on kohtul kohustus kontrollida jälitustoimingu seaduslikkust menetlusosaliste taotlusel, aga samuti omal algatusel, kui ilmnevad tõendi seaduslikkust puudutavad kahtlused või ebaselgused (RKKKo 23.02.2009, 3-1-1-81-08, p-d 13.1 ja 13.3; vt ka RKKKo 05.12.2008, 3-1-1-63-08, p 13.3. ja 01.07.2011, 3-1-1-10-11, p 19). Salajase teabekogumise seaduslikkuse üle on kohustatud kontrolli teostama jälitusasutuste kõrgemalseisvad organid, prokuratuur ja Riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve komisjon (JTS § 19, JAS § 36, vt ka Riigikogu erikomisjoni aastaaruandeid). Prokurör ei ole pädev kontrollima Teabeameti tegevuse seaduslikkust ega Kaitsepolitseiameti tegevust, kui viimane teeb toiminguid JAS-ga antud pädevuse piires (ProkS § 1). Sõnumite saladust riivavate toimingute üle järelevalve teostamiseks näeb ESS ette sideettevõtja kohustuse tagada tsentraalse jälgimisseadme abil teostatud toimingute kohta sõltumatute logifailide (toimingu aeg, liik, objekt ja number) ning kaasaskantavasse jälgimisseadmesse sõnumi ülekandmiseks esitatud taotluste säilitamise vähemalt viis aastat (§ 113). Logifailidega on õigus tutvuda prokuratuuril jälitusasutuse ja Riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjonil jälitus- või julgeolekuasutuse tegevuse üle järelevalve teostamiseks (§ 113).

 

20. 

Jälitustoimingute, sh sõnumi saladust riivavate toimingute salajasus muudab õiguskaitsevahendite kasutamise omal algatusel puudutatud isikute jaoks raskeks, kui mitte võimatuks. Isikul on küll seaduse järgi õigus pöörduda kohtusse, kui jälitusasutuse või selle ametniku tegevus rikub tema õigusi (JTS § 18), kuid need võimalused on piiratud, sest jälitustoiminguks loa andmine otsustatakse isikut teavitamata. Seadus kohustab jälitustoimingust puudutatud isikut tagantjärele viivitamata informeerima, kui see ei ohusta piirangu eesmärki, või sellise ohu lõppemisel (JAS § 29, JTS § 17, KrMS § 121). Seaduses toodud jälitustoimingust teatamata jätmiste aluste loetelu ja selles määratlemata õigusmõistete kasutamine jätavad täitevvõimule seaduse rakendamisel laia kaalutlusõiguse. Õiguskantsler on leidnud, et KrMS-s ja JTS-s sisalduvad jälitustoimingust teavitamise edasilükkamise alused ja kord ei ole põhiseadusega kooskõlas. Muu hulgas on PS-s nõue, et jälitustoimingust teavitamise edasilükkamise üle toimuks sõltumatu ja erapooletu (soovitavalt kohtulik) kontroll (vt lähemalt õiguskantsleri 7.05.2011 ettepanek nr 12 Riigikogule ning Riigikogus heakskiidetud teavitamise korra muudatused (RT I, 29.06.2012, 2).

 

21. 

KrMS lubab edasilükkamatutel juhtudel pealt kuulata või vaadata sõnumeid ilma eeluurimiskohtuniku eelneva loata (§ 114 lg 4). JTS teeb kohtu eelneva loa nõudest erandi Justiitsministeeriumi vanglate osakonna juhile või tema poolt volitatud ametnikule (§ 131) ja Piirivalveameti peadirektorile või tema poolt määratud ametnikule (§ 132). Taolistel juhtudel peab ametiisik viivitamatult või hiljemalt järgmisel tööpäeval teavitama kohtunikku, kes otsustab toimingu lubatavuse ja menetlustoimingu jätkamiseks loa andmise. Sellise post factum loa andmise regulatsiooni vastavus PS-le võib olla küsitav, kuna kommenteeritav paragrahv lubab sõnumi saladust riivata üksnes kohtu loal. 01.01.2013 jõustuvate muudatustega (RT I, 29.06.2012, 2) tehakse ka edasilükkamatul juhul kohtult (vormivaba, kuid taasesitamist võimaldaval viisil antava) loa küsimine kohustuslikuks. Senise seaduse järgi juhul, kui kohtunik ei tunnista juba tehtud sõnumite saladust või muud põhiõigust riivavat jälitustoimingut õigustatuks, siis on tehtud toiming seadusvastane. Selleks et isik saaks nõuda õigusvastase toiminguga tekitatud kahju hüvitamist RVastS järgi, tuleks teda õiguste rikkumisest teavitada.

 

22. 

Riigil on kohustus kaitsta isikut mitte üksnes riigivõimu, vaid ka kuritegeliku maailma ja eradetektiivide pealetükkiva aktiivsuse eest. Selleks näeb KarS ette karistused sõnumite saladuse rikkumise eest ning tsiviilõiguslikud kaitsevahendid. KarS tunnistab süüteoks eraviisilise jälitustegevuse (§ 137), sõnumisaladuse rikkumise (§ 156) ning ebaseadusliku jälitustegevuse ja teabe varjatud kogumise (§ 315). Enda telefonivestluse kuulamine ja lindistamine ei vasta ühelegi seaduses kirjeldatud jälitustoimingule, sest enda telefonikõnet ei saa isik ise salaja ega varjatult pealt kuulata ega sellel eesmärgil lindistada, mistõttu ei teki küsimust eraviisilisest jälitustegevusest (RKKKo 26.03.2009, 3-1-1-5-09, p 10). Samas otsuses leidis Riigikohus, et kuigi sõnumite saladuse õigust kaitseb ka KarS § 156, saab selle kuriteo toime panna vaid isik, kes ei ole sõnumi adressaat või adressant, st seadusandja ei ole seni soovinud kehtestada isiku vastutust talle enesele suunatud sõnumite mis tahes viisil talletamise ja avalikustamise eest. VÕS sätestab võimaluse nõuda õigusvastase käitumisega (mis võib seisneda ka isiklike õiguste kahjustamises) tekitatud kahju hüvitamist (53. ptk).