Paragrahv 42.

Riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud ei tohi Eesti kodaniku vaba tahte vastaselt koguda ega talletada andmeid tema veendumuste kohta.

 

1. 

Paragrahv 42 kaitseb Eesti kodanikku andmete kogumise ja talletamise eest tema kõikvõimalike veendumuste (poliitilised, usulised jne) kohta. Selle sätte eesmärk on tagada arvamuste ja veendumuste vabadus. Kaitstud on nii §-s 40 kui ka §-s 41 käsitletud veendumused. Keeld koguda ja talletada kodaniku vaba tahte vastaselt andmeid tema veendumuste kohta hõlmab nii nende andmete avalikku (kodanikule teadaolevat, kuid ilma tema nõusolekuta toimuvat) kui ka varjatud (kodaniku eest salajas toimuvat) kogumist ja talletamist. Olemuselt on säte seotud seetõttu tihedalt eelnevate paragrahvidega ning selle keelu sätestamine eraldi paragrahvis on rõhuasetus, mida Põhiseaduse Assamblee varasemat tegelikkust silmas pidades eriti vajalikuks pidas.

Kohtupraktika ega teaduskirjandus ei võimalda üheselt vastata küsimusele, kas säte keelab ka selliste andmete kogumise, mis ei näita pelgalt isiku veendumusi, vaid ka tegevust (nt liikmelisus usulises või poliitilises ühenduses). Õigus kuuluda või mitte kuuluda sellistesse ühingutesse on kaitstav §-dega 40 ja 48 ning liikmete kohta andmete kogumine piirab neis paragrahvides sätestatud õigusi. Et aga liikmesus taolistes veendumuste põhjal loodud ühingutes näitab ka isiku veendumusi, tuleb põhiõiguse ulatusliku kaitse vajadust arvestades hinnata taolistel juhtudel andmete kogumise kooskõla ka PS §-ga 42.

Paragrahvis 42 sätestatut tagavad spetsiifiliste normidena ka PS mõned teised sätted, näiteks § 60 lg 1, mille kohaselt hääletamine Riigikogu valimistel on salajane.

Kuna veendumuste kohta andmete kogumise eesmärk on valdavalt isikute erinev kohtlemine sõltuvalt nende veendumustest, tuleb andmete kogumise lubatavust hinnata lähtudes sellest, kas veendumustest lähtuv erinev kohtlemine on lubatav, st kooskõlas PS §-ga 12.

 

2. 

Kuigi norm on sõnastatud avaliku võimu kohustusena, tuleb seda mõista kui kodaniku subjektiivset tõrjeõigust avaliku võimu tegevuse vastu. Keeld puudutab ka selliseid avalikku võimu või avaliku halduse ülesandeid teostavaid isikuid, kes tegutsevad muu avalik-õigusliku juriidilise isiku või eraõigusliku isiku vormis. Säte ei paku kaitset selle eest, kui andmeid kogutakse muude isikute poolt: sel juhul saab isik kaitsta ennast eraõiguse normide alusel, mis tuginevad PS §-dele 26 ja 41.

 

3. 

Sätte kaitsealas ei ole välismaalased ega juriidilised isikud. Siiski ei ole ka nende veendumuste kohta andmete kogumine lubatav piiramatult. Arvestada tuleb sellega, et veendumuste kohta andmete talletamine riivab isiku muid põhiõigusi, sh õigust eraelu puutumatusele. Veendumuste alusel isikute erinev kohtlemine vajab õigustust ka PS § 12 kohaselt. Õiguse sätestamine kodaniku õigusena viitab sellele, et välismaalaste puhul on nende lojaalsuse kontrollimiseks riigi julgeoleku eesmärgil vaja andmeid nende veendumuste kohta koguda ulatuslikumalt ja sagedamini.

 

4. 

Paragrahvis 42 sätestatu lisatagatisena on riik kehtestanud mitmesuguseid asjakohaseid regulatsioone. Nii peetakse IKS kohaselt delikaatseteks isikuandmeteks isiku poliitilisi, usulisi ja maailmavaatelisi veendumusi kirjeldavaid andmeid. Paragrahvi 42 valguses tuleb kaitstud veendumustena mõista siiski kõiki veendumusi, mitte ainult IKS-s nimetatud veendumuste liike. IKS § 10 lg 1 lubab üldjuhul delikaatseid isikuandmeid töödelda vaid andesubjekti nõusolekul. See põhimõte tuleneb ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivist 95/46/EÜ üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta.

Lisaks sätestab KiKoS § 8 lg 2, et keegi ei ole kohustatud andma andmeid oma usutunnistuse või kogudusse kuulumise kohta, välja arvatud kriminaalmenetluse käigus kahtlustatav, süüdistatav, kohtualune ja kannatanu.

 

5. 

Veendumuste talletamise keeld ei ole absoluutse iseloomuga. Tegemist on piiriklauslita põhiõigusega, mille piiramine on vähestel juhtudel lubatav (vt II ptk sissejuhatus, p 8.3). Avalike ülesannete täitmiseks on kaalutlusotsuste tegemisel mõnikord vajalik arvesse võtta nt isiku usulisi tõekspidamisi kas või eesmärgil tagada isiku usuvabadust (vt § 40 komm-d 6 ja 8). Näitena võib tuua kaitseväeteenistuse asemel asendusteenistuse kohustuse rakendamise küsimuse, mis KVTS kohaselt toimub haldusakti alusel. Asendusteenistuse lubatavuse väljaselgitamiseks kogub pädev asutus andmeid selle kohta, kas isiku väited tema (usuliste) veendumuste kohta on õiged.

 

6. 

Piirangute lubatavuse hindamisel tuleb muu hulgas arvesse võtta ka seda, kas selliste isiku tahte vastaselt kogutud andmete kasutamine on kontrollitav ning isikule loodud adekvaatsed ja efektiivsed garantiid kuritarvituste vastu. Arvesse tuleb võtta riigi julgeoleku huvides andmete varjatud kogumise süsteemi põhjustatavat riski, et demokraatiat alahinnatakse või isegi tuuakse kaasa selle hävinemine (EIKo 26.03.1987 Leander vs. Rootsi).

 

7. 

Kui varem kehtinud rahva ja eluruumide loenduse seaduse kohaselt oli isiku usulisi veendumusi puudutavatele küsimustele vastamine vabatahtlik, siis riikliku statistika seadus sellekohastele küsimustele mittevastamist ei võimalda. Euroopa praktika statistika eesmärgil rahvuse kohta andmete kogumise osas ei osuta, et sellelaadsed küsimused on tingimata lubamatud (vt nt ECRI sellekohane uurimus, milles peetakse selliste andmete statistika eesmärgil kogumist lubatavaks).

 

8. 

EIK on leidnud, et isiku usulise kuuluvuse kohta isikut tõendavas dokumendis andmete avaldamine on vastuolus EIÕK art-ga 9 (EIKo 02.02.2010 Sinan Isik vs. Türgi).

 

9. 

EKS kohaselt on erakonna liikmeskond avalik. Selline poliitiliste vaadete avalikustamine kujutab endast §-s 42 sätestatud põhiõiguse riivet, mida võib õigustada demokraatia põhimõttega. Erakonna eesmärk on tema liikmete ja toetajaskonna poliitiliste huvide väljendamine ning nende huvide realiseerimiseks demokraatlikul teel võimu taotlemine. Erakonna liikmete nimekirja avalikustamist õigustab seetõttu vajadus tagada erakonna liikmete vastavus põhiseaduse §-ga 48 ja seadusega kehtestatud nõuetele. Paragrahvi 42 selle piirangu lubatavus sellisel kujul on siiski vaieldav. Erakonna liikmete nimekirja pidamine ja kättesaadavaks tegemine pädevatele organitele on sellise kontrolli läbiviimiseks sobiv ja üldiselt ka piisav. Erakonna liikmete nimekirja avalikustamine kõigile aitab küll kontrollida, kas erakonna liikmete nimekirjas näidatud isikud tegelikkuses soovivad erakonda kuuluda ning kas nad on nimekirja kantud omal soovil, kuid veendumuste sedavõrd ulatusliku avalikustamisega kaasneb oht, et veendumuste avaldamise vältimiseks loobub mõni isik erakonna liikmeks astumisest ning erakonna sotsiaalne kandepind seeläbi väheneb. Sellist eesmärki on võimalik saavutada ka erakonna liikmesuse kohta andmete kättesaadavaks tegemisega vaid erakonna liikmete nimekirja kantud isikutele. Nimekirjade õigsust avalikustamisega tegelikkuses täiel määral ei ole võimalik tagada. Veendumuste talletamise keelu piirang peab vastama proportsionaalsuse põhimõttele ning erakondade liikmete nimekirjade avalikustamine ei pruugi olla mõõdukas abinõu.