Paragrahv 40.

Igaühel on südametunnistuse-, usu ja mõttevabadus.

Kuulumine kirikutesse ja usuühingutesse on vaba. Riigikirikut ei ole.

Igaühel on vabadus nii üksinda kui ka koos teistega, avalikult või eraviisiliselt täita usutalitusi, kui see ei kahjusta avalikku korda, tervist ega kõlblust.

 

1. 

Paragrahvid 40, 41 ja 45 on omavahel tihedalt seotud ja nende piiritlemine on keeruline ning teatud juhtudel võimatu. Seda näitab ka nende sätete kujunemislugu Põhiseaduse Assamblees. PS § 41 lg 1 paiknes PS eelnõu eri redaktsioonides eri paragrahvides. Näiteks kõlas PS eelnõu 13.12.1991 redaktsiooni § 18 lg 1 järgmiselt: „Igaühel on südametunnistuse, usu- ja mõttevabadus. Kedagi ei tohi sundida muutma oma arvamusi ja veendumusi.”

 

2. 

Paragrahvi 40 lg 1 koos lõikega 3 on sarnane EIÕK art-ga 9, mis kehtestab samuti õiguse mõtte-, südametunnistuse ja usuvabadusele. EIÕK art 9 sedastab, et see õigus kätkeb vabadust muuta oma usku või veendumusi, samuti vabadust kuulutada oma usku või veendumusi. Seega käsitletakse konventsioonis veendumusi koos mõtte-, südametunnistuse ja usuvabadusega. PS-s on veendumuste kaitse (koos õigusega jääda truuks oma arvamustele) paigutatud eraldi paragrahvi (§ 41). Tegemist on siiski pigem terminoloogilise kui sisulise erinevusega, eriti arvestades § 40 lg 1 ja § 41 lg 1 piiritlemise problemaatilisust.

EIÕK art 9 lg-ga 1 peaaegu samane regulatsioon sisaldub ka kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti art 18 p-s 1, lapse õiguste konventsiooni art 14 p-s 1 ning inimõiguste ülddeklaratsiooni art-s 18.

 

3. 

Paragrahvi 40 lg 3 ja § 45 lg 1 viitavad forum externum’ile (st aktiivsele, eelkõige tegevuse läbi teostatud vabadusele). Vaadete väljendamise või nende levitamise eelduseks on õigus ja võimalus neid vaateid omada. Viimast õigust kaitsevad § 40 lg 1 ja § 41 lg 1. Tegemist on reservatsioonita põhiõigusega. Nimetatud sätted viitavad forum internum’ile (st passiivsele, seesmisele vabadusele). Nii nagu on kaitstud absoluutne õigus vaateid omada, on kaitstud ka õigus vaateid mitte omada, neist loobuda või neid muuta.

 

4. 

Paragrahvi 40 lg 1 kaitseb nii religioosseid kui ka mittereligioosseid vaateid. Sama kehtib § 41 kohta. Paragrahvi 40 lg 1 ja § 41 lg 1 kaitseala eristamisel ei ole praktilist tähendust, sest mis tahes vaadete omamisse (forum internum) ei tohi riik sekkuda. Nii § 40 lg 1 kui ka § 41 lg 1 kujutavad endast reservatsioonita põhiõigusi. Kui isiku vaated ja sisemised veendumused kasvavad üle vaadete väljendamiseks või mõtete realiseerimiseks, võivad kõne alla tulla PS-st tulenevad või PS-ga lubatud (nt § 40 lg 3, § 41 lg 2, § 45 lg 1) piirangud. Teoreetiline ja praktiline vahetegu forum internum’i ja forum externum’i vahel on problemaatiline. Seega tuleb piirangute kehtestamisel olla tähelepanelik, et absoluutne õigus usuvabadusele kannatada ei saaks.

 

5. 

Paragrahvi 40 lg 3 tagab õiguse täita usutalitusi. Üldiselt tuleb usu ja usutalituse mõisteid sisustada avaralt ning mitte piirduda vaid traditsiooniliste ja harjumuspäraste uskude ja usutalitustega. Vastasel juhul võidakse diskrimineerida vähetuntud või uusi usundeid. Usu- ja usutalituse täitmise vabadus võib hõlmata näiteks sakraalehitiste rajamist, teatud riietuse kandmist, toidu tarvitamist jne. EIK rõhutas kaasuses Kokkinakis vs. Kreeka (25.05.1993), et EIÕK art-s 9 sätestatud mõtte-, südametunnistuse ja usuvabadus on üks demokraatliku ühiskonna alustalasid. Ta on eluliselt vajalik kaitsmaks uskujate identiteeti ja elukontseptsiooni, kuid võrdselt väärtuslik on ta ka ateistidele, agnostikutele, skeptikutele ja ükskõiksetele. Demokraatlikust ühiskonnast lahutamatu pluralism sõltub sellest. Kaasuses Päästearmee vs. Venemaa (05.10.2006) rõhutas EIK, et pluralism on ehitatud kultuuriliste traditsioonide, etniliste ja kultuuriliste enesemääratluste, uskumuste, kunstiliste, kirjanduslike ja sotsiaal-majanduslike ideede ja kontseptsioonide mitmekesisuse ja dünaamika siirale tunnustamisele ja austamisele. EIK on korduvalt rõhutanud, et usuvabadus konventsiooni mõttes välistab igasuguse riigipoolse diskretsiooni otsustada, kas usk või selle väljendamise viis on legitiimsed (vt nt Manoussakis vs. Kreeka, 26.09.1996; Saientoloogia Kirik vs. Venemaa, 24.09.2007).

 

6. 

Õigus täita usutalitusi ei ole siiski piiramatu. Usutalituse täitmine ei tohi § 40 lg 3 kohaselt kahjustada avalikku korda, tervist ega kõlblust. KiKoS § 8 lg 1 lisab, et kahjustada ei tohi teiste inimeste õigusi ja vabadusi. Selline piirang tuleneb PS § 19 lg-st 2. Problemaatiline on KiKoS § 8 lg-s 1 toodud õiguste loetelu, mida ülaltoodud alustel piirata võib. Nimelt sätestatakse, et igal isikul on õigus vabalt valida, tunnistada ja kuulutada oma usulisi veendumusi, kui see ei kahjusta avalikku korda, tervist, kõlblust ega teiste inimeste õigusi ja vabadusi. PS võimaldab neil alustel piirata vaid usutalituse täitmise õigust (eelkõige siis, kui see kuulub forum externum’i valdkonda), mitte aga õigust usulisi veendumusi vabalt valida ja tunnistada (forum internum). KiKoS § 8 lg 1 tuleb tõlgendada kooskõlas PS-ga. KiKoS § 9 kehtestab teatud erisused seoses usuliste talituste täitmisega ravi-, õppe-, hoolekande- ja kinnipidamisasutustes ning väeosades. Seda regulatsiooni ei tohi aga tõlgendada PS-s lubatud piirangutega võrreldes lisapiirangute kehtestamisena. VangS kohaselt tagab vangla juhtkond kinnipeetavale tema usuliste vajaduste rahuldamise. Iga põhiõiguse riive peab olema PS-ga kooskõlas, demokraatlikus ühiskonnas vajalik ega tohi moodustada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Selline nõue tuleneb PS §-st 11. Nii Eesti põhiseaduse kui ka EIÕK puhul on piirangute aluste (nt avalik kord, tervis, kōlblus) sisustamine problemaatiline. EIÕK ja ka PS puhul taandub küsimus usuvabaduse ulatusest piirangute proportsionaalsuse kindlakstegemisele. Sellega seoses kontrollib Riigikohus 1) abinõu sobivust, 2) vajalikkust ja 3) vajadusel proportsionaalsust kitsamas mõttes (vt § 11 komm).

 

7. 

Paragrahvidega 40 ja 41 kaitstavaid õigusi tagab täiendavalt § 12, mille lg 1 keelab muu hulgas diskrimineerimise usutunnistuse ja veendumuste tõttu. Selline keeld sisaldub ka rahvusvahelistes inimõigusaktides (nt EIÕK art 14 ja 12. lisaprotokoll; kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti art 2 p 1 ja art 26; MSKÕP art 2 p 2; lapse õiguste konventsiooni art 2 p 1, inimõiguste ülddeklaratsiooni art 2 lg 1). Paragrahvi 12 lg 2 keelab usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamise ning kohustab seadusandjat neid tegusid kriminaliseerima. KarS-ga ongi seadusandja kehtestanud vastutuse sotsiaalse vaenu ja võrdõiguslikkuse rikkumise eest, samuti usuvabaduse rikkumise ja usulisse ühendusse astuma ja selle liikmeks olema sundimise eest.

 

8. 

Kaasuses Thlimmenos vs. Kreeka (06.04.2000), mis puudutas ebavõrdset kohtlemist usu tõttu, rõhutas EIK, et võrdsusõigust ei ole rikutud mitte ainult siis, kui riik kohtleb analoogses situatsioonis olevaid isikuid erinevalt ilma objektiivse ja mõistliku põhjenduseta, vaid ka siis, kui riik ilma objektiivse ja mõistliku põhjenduseta ei kohtle oluliselt erinevates situatsioonides olevaid isikuid erinevalt. Sellest tulenevalt võib teatud juhtudel olla usuvabaduse ja võrdsusõiguse kaitsmiseks nõutud erandite tegemine üldkehtivatest seadustest. Selline nõue puudutab eelkõige süümekeeldujaid. Näiteks on Eesti Vabariigis usulisel või kõlbelisel alusel võimalik keelduda kaitseväeteenistusest. Samas sätestab PS § 124 lg 2, et usulistel või kõlbelistel põhjustel kaitseväeteenistusest keelduja on kohustatud läbi tegema asendusteenistuse seaduses ettenähtud korras (vt § 124 komm 5). Riigikohtu kriminaalkolleegium on märkinud, et PS §-s 40 garanteeritav usuvabadus ei sisalda õigust keelduda asendusteenistusest (RKKKo 27.08.1996, 3-1-1-82-06). Selline lahend on kooskõlas rahvusvahelise praktikaga (Bayatyan vs. Armeenia, 07.07.2011). Loomakaitseseaduses ning Vabariigi Valitsuse kehtestatud määrustes on ette nähtud erandid looma tapmisele religioossel eesmärgil. Samas tuleb ka looma religioossel eesmärgil hukkamise puhul valida hukkamisviis, mis põhjustab loomale võimalikult vähe füüsilisi ja vaimseid kannatusi. Töölepinguseadus ei loe ebavõrdseks kohtlemiseks töötajale usuliste vajaduste rahuldamiseks sobiva töö- ja puhkeaja võimaldamist. Soolise võrdõiguslikkuse seadust ei kohaldata registrisse kantud usuühendustes usu tunnistamisele ja viljelemisele või vaimulikuna töötamisele. Lisaks erandi tegemisele soolise võrdõiguslikkuse põhimõttest viitab see sätestus religioossete organisatsioonide autonoomia austamisele.

 

9. 

Sarnaselt EIÕK art 9-ga kaitseb PS nii individuaalset kui ka kollektiivset usu- ja veendumusvabadust (vt nt EIK kaasusi Saientoloogia Kirik vs. Venemaa, 24.09.2007 ja Metropoliitlik Kirik vs. Moldaavia 27.03.2002; RKPJK 10.05.1996, 3-4-1-1-96). Kollektiivset usuvabadust omavad nii inimeste grupp kui ka nt usuline organisatsioon (nt usuline ühendus ja usuühing KiKoS tähenduses). Selliselt on kaitstud ka ühendused, mis ei oma juriidilise isiku staatust Eesti Vabariigis (vt nt Canea Katoliku Kirik vs. Kreeka, 16.12.1997; Jehoova Tunnistajad vs. Bulgaaria, 03.07.1997; Masaev vs. Moldaavia, 12.08.2009). Rahvusvahelises inimõigustealases diskussioonis on üheks päevateemaks võimalikud konfliktid üksikisiku õiguste ja kollektiivse usuvabaduse vahel. Eesti suhteliselt rahulikul usulisel maastikul on selleteemaline debatt peaaegu olematu. Puudub ka kohtupraktika. Kaasuste hulk EIK-s on aga aasta-aastalt kasvanud (vt nt Rommelfanger vs. Saksamaa, 06.09.1989; Pellegrini vs. Itaalia, 20.10.2001; Schüth vs. Saksamaa, 23.12.2010; Obst vs. Saksamaa, 23.10.2010). Kui EIK varasema kohtupraktika kohaselt olid üksikisiku õigused peamiselt kaitstud õigusega lahkuda usulisest ühendusest, siis praegu võib täheldada paradigma muutust. Uuem kohtupraktika viitab vajadusele kontekstist lähtuvalt kaaluda konfliktis olevaid õigusi. Mida see kaalumiskohustus täpselt usuliste ühenduste autonoomiale tähendab, ei ole selge. Arvestades inimõiguste olulisust võib lugeda positiivseks arengut, mis sisuliselt kinnitab, et ka usulised ühendused on seotud inimõiguste kaitse kohustusega. Samas, lahenduste otsimisel nii PS kui ka EIÕK kontekstis tuleb silmas pidada, et kaitstud on nii individuaalne kui ka kollektiivne usuvabadus. EIK on ise kaasuses Hasan ja Chaush vs. Bulgaaria (26.10.2000) toonitanud, et religioossete ühenduste autonoomia on oluline individuaalse usuvabaduse efektiivsele kaitsele ja pluralismile demokraatlikus ühiskonnas. Seetõttu on kaalumiskohustuse täitmisel oluline arvestada nii üksikisiku õiguste kui ka usulise ühenduse autonoomia olulisusega (nt teistele ühenduse liikmetele).  

 

10. 

Paragrahvi 40 lg 2 sedastab, et kuulumine kirikutesse ja usuühingutesse on vaba. PS mõisteid „kirik” ja „usuühing” tuleb tõlgendada laialt, hõlmatud on kõikvõimalikud religioossed organisatsioonid (kloostrid, kogudused jne). Riik on usuvabaduse tagamiseks kehtestanud kirikute ja koguduste seaduse. KiKoS eristab kaht liiki religioosseid organisatsioone: usulisi ühendusi ning usuühinguid. Vahetegu baseerub vastava organisatsiooni põhitegevusel. Usulised ühendused on kirikud, kogudused, koguduste liidud ja kloostrid. Nende põhitegevuse hulka kuulub muu hulgas oma usu tunnistamine ja viljelemine eeskätt jumalateenistuste, usuliste koosolekute ja talituste vormis. Tegemist on eraõiguslike juriidiliste isikutega, mis omandavad õigusvõime nende kandmisega usuliste ühenduste registrisse. Muid religioosseid organisatsioone käsitleb seadus usuühingutena ning sätestab, et need kantakse mittetulundusühingute registrisse. Mittetulundusliku iseloomuga isikute ühendused, mis ei ole kantud registrisse, ei ole juriidilised isikud ja MTÜS kohaselt kohaldatakse neile seltsingute kohta sätestatut. KiKoS annab küll eraldi usulise ühenduse ja usuühingu definitsioonid, kuid enese ühe või teise organisatsioonina määratlemine on ennekõike seda moodustavate isikute otsustada. Seadus kehtestab sellele otsustusvabadusele siiski teatud raamid – näiteks võivad juriidilised isikud kuuluda usuühingusse, kuid mitte kogudusse või kloostrisse.

Sellest, et kirikutesse ja usuühingutesse kuulumine on vaba, tuleneb, et vaba on nii kirikutesse ja usuühingutesse astumine kui ka nendest lahkumine. Kirikust või usuühingust võib isiku tema oma tahte vastaselt välja arvata vaid seaduses või ühingu põhikirjas nimetatud alustel ja korras (RKPJKo 10.05.1996, 3-4-1-1-96). KiKoS § 10 seab lapse iseseisva otsustusõiguse ulatuse kogudusse kuulumise küsimuses sõltuvusse tema vanusest.

 

11. 

Riigikirikut Eestis ei ole. Juriidilise isiku staatust omavad kirikud ja usuühingud on eraõiguslikud juriidilised isikud. See aga ei tähenda, et riik ei võiks religioossete organisatsioonidega koostööd teha ning anda neile avalikke ülesandeid. Riigi selline tegevus tuleb kõne alla eelkõige usuvabaduse tagamise eesmärgil. Nii on PKS kohaselt siseministrilt abielu sõlmimise õiguse saanud kiriku, koguduse või koguduste liidu vaimulik abielu sõlmimisega seonduvate ülesannete täitmisel võrdsustatud perekonnaseisuasutusega. Kaitseväe ning vanglate teenistuses on kaplanid, kelle ülesandeks on teha hingehooldus-, hingeharimis- ja kasvatustööd, nõustada inimesi hingehoiu küsimustes jne. Koostöö riigiga võib kõne alla tulla ka teistes valdkondades, kus riik ja religioossed ühendused tegutsevad avalikes huvides (nt sotsiaalhoolekanne, kriminaalpreventsioon vms). Avalike ülesannete andmisel religioossetele ühendustele ja nende täitmisel tuleb järgida, et igaühe põhiõigus usuvabadusele oleks garanteeritud.

 

12. 

Riik võib usuvabaduse tagamise eesmärgil kehtestada religioossetele organisatsioonidele soodustusi. Soodustuste andmisel tuleb kontrollida, kas see vastab PS §-s 12 kehtestatud võrdse kohtlemise põhimõttele. Kuni 1. jaanuarini 2011 loeti TuMS § 11 kohaselt KiKoS alusel asutatud ning registrisse kantud juriidiline isik tulumaksu­soodustusega mittetulundus­ühinguks, ilma et sellisel ühingul oleks olnud vaja taotleda enda kandmist tulumaksu­soodustusega mittetulundus­ühingute nimekirja. 1. jaanuaril 2011 jõustunud seadusemuudatus (RT I, 18.11.2010, 1) tühistas selle privileegi. Kehtiva tulumaksuseaduse kohaselt on KiKoS alusel asutatud usulised ühendused seatud võrdsesse olukorda teiste mittetulundusühingutega. TuMS § 11 (1) kohaselt kinnitab tulumaksusoodustusega mittetulundusühingute, sihtasutuste ja usuliste ühenduste nimekirja pärast asjatundjate komisjonilt soovituse küsimist Vabariigi Valitsus. Vastav seadusemuudatus ei tulenenud otseselt PS §-st 12, vaid asjaolust, et Euroopa Komisjon algatas Eesti suhtes rikkumismenetluse leides, et Eesti riik ei täida oma kohustusi käsitledes annetusi teiste riikide organisatsioonidele vähem soodsalt kui Eestis asutatud organisatsioonidele tehtud annetusi. Sarnast keeldu anda soodustusi vaid oma riigis tegutsevatele mittetulundusühingutele on väljendanud ka Euroopa Kohus. Riik võib kehtestada tingimused, millele ühing peab maksusoodustuse saamiseks vastama. Need tingimused peavad võrdse kohtlemise tagamiseks kehtima nii Eestis kui teistes EMP lepinguriikides asutatud ühendustele (sh usulistele ühendustele). KiKoS alusel asutatud usulise ühenduse automaatne arvamine tulumaksusoodustusega mittetulundusühinguks tühistati kartusest, et ilma sisulise kontrolli võimaluseta tuleb laiendada tulumaksusoodustust automaatselt ka teistes riikides registreeritud usulistele ühendustele. Uuele regulatsioonile üleminekul kanti 31.12.2010. a seisuga usuliste ühenduste registris olevad juriidilised isikud automaatselt tulumaksusoodustusega mittetulundusühingute nimekirja. Usulised ühendused, mis on loodud alates 01.01.2011, peavad nimekirja saamise soovi korral esitama taotluse, sest nimekirjast tulenevad soodustused neile enam automaatselt ei laiene. Kõigil nimekirja kantud mittetulunduslikel ühingutel ja usulistel ühendustel on aruandluskohustus.

Arengut, mis muudab maksusoodustuste andmise kōigile mittetulunduslikele ühingutele võrdselt läbipaistvaks ja kontrollitavaks, tuleb lugeda positiivseks ja vastavaks nii PS §-le 12 kui ka §-le 40. TuMS § 11 on jätnud alles erisused usuliste ühenduste vara üleandmise nõuete osas võrreldes teiste mittetulundusühingutega. Samuti kehtib võrreldes teiste mittetulundusühingutega usulistele ühendustele erand, mis võimaldab neil anda materiaalset abi ja soodustusi oma liikmetele ja muudele seotud isikutele. Need erandid tulenevad usuliste ühenduste tegevuse iseloomust, sh heategevusest oma liikmeskonna seas.

 

13. 

EIK on oma lahendites korduvalt rõhutanud, et riik peab usuküsimustes olema neutraalne ja erapooletu. Neutraalsus ja erapooletus, nagu mõistetud EIK praktikas, ei too endaga kaasa kohustust riigi ja religioossete organisatsioonide rangele lahutatusele või sekulaarsusele, nagu näiteks laïcité printsiip Prantsusmaal või riigi ja kiriku lahutatuse põhimõte Ameerika Ühendriikides. Neutraalsuse ja erapooletuse printsiip EIK praktikas viitab nii kollektiivse kui ka individuaalse autonoomia austamisele. EIK on korduvalt märkinud, et riigi kohustus on olla neutraalne ja erapooletu religioonide, uskumuste ja veendumuste korraldaja. See roll on oluline avaliku korra, harmoonia ja tolerantsuse säilitamiseks demokraatlikus ühiskonnas (Leyla Sahin vs. Türgi, 10.11.2005; Hassan ja Chaush vs. Bulgaaria, 26.10.2000). EIÕK austab riikide kultuurilisi ja usulisi traditsioone, kuid kõigi usu- ja veendumusvabadus peab olema kaitstud. Samuti tuleb silmas pidada, et iga üksikjuhtumi puhul peab arvestama selliste printsiipidega nagu pluralism, võrdne kohtlemine ja usu- ja veendumusvabaduse tõhus kaitse. Eesti PS printsiipi „riigikirikut Eestis ei ole” tuleb tõlgendada selles võtmes. Eesti veel ei seisa vastakuti probleemidega, mis on tõusetunud teistes Euroopa riikides seoses immigratsiooni ja religioosse mitmekesisusega. Religioossete sümbolite, nagu nt pearättide ja krutsifikside, kandmine või väljapanek avalikus ruumis ei ole Eestis aktuaalne teema. Need teemad tuleb Eestil enda jaoks vajadusel lahti mõtestada. Lahenduste otsimisel tuleb silmas pidada ülaltoodud PS-st ja EIÕK-st tulenevaid printsiipe.