Paragrahv 37.

Igaühel on õigus haridusele. Õppimine on kooliealistel lastel seadusega määratud ulatuses kohustuslik ning riigi ja kohalike omavalitsuste üldhariduskoolides õppemaksuta.

Et teha haridus kättesaadavaks, peavad riik ja kohalikud omavalitsused ülal vajalikul arvul õppeasutusi. Seaduse alusel võib avada ja pidada ka muid õppeasutusi, sealhulgas erakoole.

Laste hariduse valikul on otsustav sõna vanematel.

Igaühel on õigus saada eestikeelset õpetust. Õppekeele vähemusrahvuse õppeasutuses valib õppeasutus.

Hariduse andmine on riigi järelevalve all.

 

1. 

Õigus haridusele on põhiõigus, mis on äramärkimist leidnud inimõiguste ülddeklaratsiooni art-s 26. Põhjalikud reeglid haridusega seoses on sätestatud ka MSKÕP art-tes 13 ja 14, lapse õiguste konventsiooni art-tes 28 ja 29 (viiteid haridusele sisaldub ka teistes artiklites, nt art-s 23 seoses puudega lapse erivajadustega), puuetega inimeste õiguste konventsiooni art-s 24, PTESH art-s 17 (art 10 käsitleb lisaks õigust kutseõppele), EIÕK 1. lisaprotokolli art-s 2 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta art-s 14. Haridust käsitleb ka EL toimimise lepingu XII jaotis. Eesti ei ole ratifitseerinud UNESCO 1960. aasta konventsiooni diskrimineerimise vältimise kohta hariduses.

 

2. 

Kõik varasemad Eesti põhiseadused on sisaldanud haridusega seotud norme, sätestades sarnaselt kehtiva põhiseadusega näiteks koolikohustuse, õiguse tasuta haridusele, vähemusrahvuste õiguse saada emakeelset haridust ning riigi järelevalvekohustuse. PS § 37 lg-s 3 sätestatud vanemate õigus määrata lastele antava hariduse sisu varasemates põhiseadustes ei ole sisaldunud.

Riigi kohustus korraldada kutseõpet on sätestatud kehtiva PS § 29 lg-s 3 (vt § 29 komm). Haridusega on seotud ka PS § 20 lg 2 p 4, mis sätestab mh, et vabaduse võib võtta ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras alaealise üle kasvatusliku järelevalve sisseseadmiseks. Viidatud sätte eeskujuks olev EIÕK art 5 lg 1 p d näeb sõnaselgelt ette võimaluse alaealise kinnipidamiseks hariduslikuks järelevalveks. PS § 38 käsitleb teaduse vabadust ning ülikoolide ja teadusasutuste autonoomiat. PS § 130 lubab erakorralise või sõjaseisukorra ajal riigi julgeoleku ja avaliku korra huvides seadusega ettenähtud juhtudel ja korras piirata õigust haridusele.

 

3. 

Kõige olulisemaks PS §-s 37 sätestatud õiguseks on õigus omandada haridust.

 

3.1. 

Haridus on üks olulisemaid moodsa riigi avalikke teenuseid (EIKo Ponomaryovi vs. Bulgaaria, 21.06.2011, p 55). Õigus haridusele on ise põhiõigus kui ka samal ajal n-ö võimestava õigusena eeldus mitmete teiste põhiõiguste teostamisele (Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste komitee Üldine kommentaar nr 13 „Õigus haridusele”, p 1; EIKo Leyla Şahin vs. Türgi, 10.11.2005, p 137).

 

3.2. 

Haridusel on nii ühiskondlik kui ka individualistlik külg. Seda peegeldab ilmekalt ühest küljest kehtestatud koolikohustus (hariduse ühiskondlik aspekt) ning teisalt inimese õigus saada (vähemasti kohustuslikus ulatuses) tasuta haridust (hariduse individualistlik aspekt).

 

3.2.1. 

Hariduse ühiskondlik aspekt väljendub riigi huvis omada haritud elanikkonda, mis tagaks demokraatia, ühiskonna (majandusliku jne) edendamise ning riigi elanikkonna homogeense väärtussüsteemi. Seejuures peab õppekavasse lülitatud teave või teadmine olema edasiantav doktrinarismi vältivalt ning „objektiivsel, kriitilisel ja pluralistlikul viisil” (EIKo Folgerø jt vs. Norra 29.06.2007, p 84). Viimati öeldu hõlmab lisaks õppe sisule ka kooli keskkonna kujundamist, nt ususümbolite kasutamist klassiruumis (EIKo Lautsi jt vs. Itaalia 18.03.2011, p 63). Teisisõnu, tagatud peab olema südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadus (PS § 40 lg 1). Euroopa Inimõiguste Kohtul on korduvalt tulnud tegeleda küsimusega, kas teatud õppeaine, -meetod, -keskkond vms on hariduse andmisel kooskõlas eeltoodud kriteeriumiga „objektiivsel, kriitilisel ja pluralistlikul viisil” ning austab religioosseid või filosoofilisi veendumusi, nt kohustuslik usuõpe (EIKo, Folgerø jt vs. Norra, 29.06.2007), kohustuslik seksuaalharidus (EIKo Kjeldsen jt vs. Taani, 07.12.1976), kohustuslik osalemine paraadil (EIKo Valsamis vs. Kreeka, 28.12.1996), kehaline karistamine (EIKo Campbell ja Cosans vs. Ühendkuningriik, 25.02.1982), pearäti kandmise lubatavus (EIKo Leyla Şahin vs. Türgi, 10.11.2005), religioossed sümbolid klassiruumide seintel (EIKo Lautsi vs. Itaalia, 18.11.2011) jms.

 

3.2.2. 

Hariduse individualistlik aspekt väljendub isiku õiguses end arendada, et seeläbi saada ise kasu omandatud haridusest.

 

3.3. 

Haridus PS § 37 tähenduses hõlmab kõik haridustasemed, s.o nii alus- (s.o koolieelsed lasteasutused), põhi- (s.o on põhikoolid), kesk- (s.o gümnaasiumid ja kutseõppeasutused) kui ka kõrghariduse (s.o ülikoolid ja rakenduskõrgkoolid), samuti on hõlmatud kutse- ja huviharidus. Sõltuvalt hariduse tasemest erinevad siiski isiku õiguse haridusele ulatus ja sellele korrespondeeruvad avaliku võimu positiivsed tegutsemiskohustused. Üldreeglina (erandiks koolieelsed lasteasutused): mida kõrgem haridustase, seda suuremad on lubatavad piirangud ja seda väiksemad avaliku võimu kohustused. Silmas tuleb pidada ka ühiskonna arenguid. Nii on ka EIK möönnud, et riikide arenemisel „teadmistepõhise” ühiskonna suunas muutub haridus (sh kesk- ja kõrgharidus) üha tähtsamaks – üksnes baasteadmiste omandamisvõimalus on takistuseks isiksuse ja professionaalsele arengule ning mõjutab oluliselt indiviidide heaolu (EIKo Ponomaryovi vs. Bulgaaria 21.06.2011, p 57). Mõistagi peavad mis tahes õiguse haridusele piirangud olema kantud legitiimsest eesmärgist ning proportsionaalsed.

Hariduse omandamise õigust on lubatud piirata, eelkõige haridussüsteemi efektiivse toimimise ning riigi arengu tagamiseks. Riik võib teha valiku, eriti kõrgematel hariduse astmetel, kellele võimaldada asuda õppima mingis kindlas õppeasutuses. Kutsekool või ülikool ei ole kohustatud vastu võtma kõiki soovijaid, kui see seaks ohtu kvaliteetse hariduse andmise. Samuti ei ole riik kohustatud võimaldama lõputut hariduse omandamist. Näiteks on riigil õigus üliõpilane tasuta õppekohalt eksmatrikuleerida, kui ta nominaalaja jooksul ei suuda õpinguid lõpetada. Finantskaalutlused ning ülikooli efektiivse funktsioneerimise vajadus võivad olla piisavaks õigustuseks. Inimõiguste kohtu praktika kohaselt on lubatud üliõpilase eksmatrikuleerimine ülikoolist petmise tõttu isegi juhul, kui üliõpilane kaotab sellega võimaluse uuesti ülikooliharidust omandama asuda (otsus Sulak vs. Türgi, 17.01.1996).

 

4. 

PS § 37 lg 1 esimene lause näeb ette igaühe õiguse haridusele, s.o õigustatud subjektiks olemine ei sõltu inimese rahvusest, soost, kodakondsusest vms. Mitmetes riikides (sh Euroopas) on siiski kehtestatud erireegleid sõltuvalt õpilase kodakondsusest või riigis viibimise seaduslikust alusest, nähes ette näiteks välismaalaste kohustuse tasuda omandatava hariduse eest. USA Ülemkohus jõudis 1982. a järeldusele, et ebaseaduslikult riigis viibivate välismaalaste kohustus maksta õppemaksu on vastuolus konstitutsiooni 14. parandusega ( Plyler vs. Doe (457 U.S. 202)). EIK on möönnud, et haridus on kallis avalik teenus, mistõttu põhimõtteliselt on mõeldav inimestelt, kes ei ole panustanud maksude ja/või töötasu läbi riigi sotsiaalsüsteemi (nagu välismaalaste puhul on sageli tegu), hariduse kui avaliku teenuse eest tasu võtmine. Siiski on kohus hoidunud abstraktselt seisukoha võtmisest, millisel juhul on selline erinev kohtlemine kooskõlas EIÕK-ga. Konkreetset situatsiooni analüüsides ja kõiki asjaolusid arvesse võttes (avaldajad ei sisenenud riiki ebaseaduslikult, nad tegid endast kõik, et oma viibimist seadustada, nad rääkisid vabalt bulgaaria keelt jne) leidis EIK, et Bulgaaria eksis EIÕK vastu, nõudes avaldajatelt keskhariduse omandamise eest tasu (vt EIKo Ponomaryovi vs. Bulgaaria, 21.06.2011).

EL õigusega on kehtestatud teatud reeglid teise liikmesriigi territooriumil töötava EL kodaniku laste hariduse omandamisele (määrus 1612/68/EMÜ) ning õpingute ja koolitusega seotud sätteid sisaldub ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2004/38/EÜ 29. aprillist 2009, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende perekonnaliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil, ja nõukogu direktiivis 2003/109/EÜ 25. novembrist 2003 pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta.

 

5. 

PS § 37 lg 1 teine lause näeb ette inimese põhikohustuse õppida: õppimine on kooliealistel lastel seadusega määratud ulatuses kohustuslik.

 

5.1. 

Normis sätestatud seadusereservatsioonist tulenevalt peab seadusandja määrama põhikohustuse sisu, st selle, mis ulatuses on õpe lastele üldhariduskoolis kohustuslik: nii laste vanuse (s.o kooliealisuse) kui ka õppe sisu (s.o õppimise ulatuse) mõttes. Vanuse kohta sätestab PGS, et koolikohustuslik on Eestis inimene (lisaks Eesti kodanikule välisriigi kodakondsusega või määratlemata kodakondsusega isik, välja arvatud Eesti Vabariiki akrediteeritud välisriigi või rahvusvahelise organisatsiooni esindaja laps, kelle elukoht on Eestis) kuni põhihariduse omandamiseni või 17-aastaseks saamiseni (PGS § 9 lg 2; teiste riikide kohta vt nt EIKo Ponomaryovi vs. Bulgaaria 21.06.2011, p 37). Kohustusliku õppe sisu kohta sätestab HaS § 15 esimene lause, et põhiharidus on riigi haridusstandardiga ettenähtud kohustuslik üldharidusmiinimum. HaS § 2 lg 6 järgi on riigi haridusstandard igale haridustasemele kehtestatavate nõuete kogum, mis esitatakse riiklikes õppekavades. Õppekavad on täpsemalt reguleeritud PGS §-s 15 jj, mis muu hulgas delegeerivad riikliku õppekava sisu täpsema kehtestamise seadusega sätestatud raamides Vabariigi Valitsusele.

 

5.2. 

Koolikohustuse kehtestamisel võib riik kehtestada kohustuse käia koolis, keelates koduõppe, mis on ajendatud vanemate soovist ise oma lapsi õpetada oma usulistest või filosoofilistest veendumustest lähtudes. Koolis käimise kohustus on oluline, kuna lisaks teadmiste edasiandmisele on koolil ka inimese ühiskonda integreerimise ülesanne. (Vt EIKo Konrad jt vs. Saksamaa, 11.09.2006.)

 

5.3. 

Õigus haridusele ega koolikohustus ei välista distsiplinaarmeetmete kasutamist õpilase suhtes, sh koolikohustusliku õpilase ajutist õppetööst eemaldamist ja koolist väljaheitmist, et tagada kehtestatud reeglitest kinnipidamine (vt EIKo Ali vs. Ühendkuningriik, 11.01.2011, p 54 ja seal toodud viited varasematele lahenditele).

 

5.4. 

Seadusandja poolt koolikohustuse kui põhikohustuse määratlemise tagajärjeks on, et kohustusliku õppe ulatuses peab õppimine (PS § 37 lg 1 esimeses lauses sätestatud õigus haridusele) olema riigi ja kohaliku omavalitsuse üldhariduskoolides põhiseaduse järgi õppemaksuta. Teisisõnu, põhikohustuse (nii vanuse kui ka õppe sisu) sisustamise kaudu määratakse tasuta hariduse saamise põhiõiguse miinimum – põhikohustus õppida ja põhiõigus õppida tasuta käivad PS §-st 37 tulenevalt käsikäes. Inimese nõudeõigus tasuta haridusele sõltub põhikohustuse mahust. Kõnealune tasu küsimise keeld hõlmab siiski vaid riigi- ja munitsipaalkoole ega puuduta erakoole.

 

5.5. 

Millised teenused (lisaks kitsalt õpetamisele ka näiteks pikapäevarühmas osalemine, logopeedi või psühholoogi abi, koolitoit, huviringid jne) ja asjad (õpikud, töövihikud, spordivahendid, kohustuslik kirjandus jne) peavad üldhariduse andmisel olema riigi- ja munitsipaalkoolides tasuta, see sõltub esiteks nende seotusest õppekavaga, milles sisaldub see teave, mille omandamist riik lapselt nõuab. Teiseks peab „õppemaksuta” sisustamisel ja tasulisuse piiride määramisel arvestama laste kaitse põhimõttega (PS § 27 lg 4, § 28 lg 4), hariduse kui ühiskonna jätkusuutlikkuse tagamise vahendi olulisusega, sotsiaalriigi printsiibiga (sh sellest tuleneva võrdsete võimaluste tagamise ideega, PS § 10) ja võrdsuspõhiõigusega (PS § 12). Kolmandaks peab seadusandja silmas pidama tänast Eesti õiguslikku ja sotsiaalset olustikku. Vaid kõigi eeltoodud põhimõtetega arvestamine kindlustab põhiõiguse haridusele reaalsuses ning aitab tagada seda, et lapse elukoht ja/või sotsiaalne päritolu ei saaks määravaks lapse tulevikuväljavaadetes ning et ei taastoodetaks sotsiaalset ebavõrdsust. Oma kohustusi saab avalik võim teatud ulatuses piirata põhiseadusest tulenevale vanemate ja perekonna kasvatamis- ja hoolitsuskohustusele tuginedes (PS § 27 lg-d 3 ja 5).

 

5.6. 

Kuna tasuta peab põhiseadusest tulenevalt olema koolikohustuslik haridus, siis lubab põhiseadus võtta tasu lapse lasteaias vms koolieelses lasteasutuses käimise eest (nii sealse hariduse andmise kui ka toidu, õppevahendite, ürituste jms eest). Arvestades siiski asjaolu, et lasteaial on oluline lapsehoiu funktsioon (lisaks hariduse andmisele), on lasteaiakoha võimaldamine, sh selle majanduslik juurdepääsetavus oluline meede töö ja pereelu ühitamisel ning lapsevanemate (eeskätt naiste) võrdse kohtlemise edendamisel ühiskonnas.

Rahvusvahelised lepingud näevad ette riigi kohustuse tagada tasuta alg- ja keskharidus. Tasuta kõrg- ja/või kutseharidust peab riik üksnes edendama või järk-järgult sisse seadma.

 

6. 

Hariduse kättesaadavaks tegemise eesmärgil peavad riik ja kohalikud omavalitsused ülal pidama vajalikul arvul õppeasutusi (PS § 37 lg 2 esimene lause). Viidatud kohustus ei hõlma mitte üksnes üldhariduskoole, vaid ka kutse- jms koole.

 

6.1. 

Norm ei ütle konkreetsemalt seda, mida taoline „ülalpidamise” tagamise kohustus tähendab, st kas see hõlmab üksnes õppeasutuse sisu (s.o selles toimuvat õpet) või ka õppeasutuse füüsilist vormi (s.o piltlikult majakarpi), ning kas põhiseadus eeldab, et õppeasutus oleks avaliku võimu otseses omandis (s.o tegu on riigi- või munitsipaalkooliga) või piisab normide täitmiseks sellest, et avalik võim omab osalust kooli pidavas eraisikus või üksnes rahastab õppeasutusi. Riigi ja kohaliku omavalitsuse kohustused kooli ülalpidamisel võiks ilmselt olla täidetud ka erakooli loomise ja finantseerimise läbi, kui kehtivad seadused annavad taolisele erakoolile n-ö sama taustsüsteemi, mis on sätestatud riigi- ja munitsipaalkooli puhul. Teisisõnu, õpilase seisukohalt ei oleks põhimõttelist vahet, millise õigusliku vormiga koolis ta õpib (nt õppemaksu küsimus, kooli vastuvõtmise ja väljaarvamise võimalused, õppe sisu jne) (vrd TlnHKo 31.03.2010, nr 3-08-1962). Lubamatu on siiski avaliku võimu poolt erakooli loomine, kui selle eesmärgiks on vältida riigi- ja munitsipaalkoolidele kehtestatud nõuete laienemist (nt nõuded õppekeelele vms). Selline lähenemine on vastuolus põhiseaduse mõttega.

 

6.2. 

Mõiste „vajalikul arvul” on määratlemata õigusmõiste, mille sisustamisel on riigil ja kohalikul omavalitsusel lai otsustusõigus. Peamiseks kriteeriumiks on siin kvaliteetse hariduse kättesaadavus.

 

6.2.1. 

Hariduse kvaliteedi kohta kasutab EIK märksõna „efektiivne”, mis tähendab, et isikul peab olema omandatud haridusest võimalik saada kasu selle ametliku tunnustamise kaudu (nt EIKo Folgerø jt vs. Norra, 29.06.2007, p 84). Rahvusvahelisel tasandil (vt ÜRO majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste komitee Üldine kommentaar nr 13 „Õigus haridusele”, p 6) on riigi kohustusi kvaliteetse hariduse tagamisel kirjeldatud nelja kriteeriumi kaudu (nelja A kaudu, silmas pidades ingliskeelseid termineid):

-kättesaadavus (availability), s.o kvantitatiivselt piisaval arvul õppehooneid, õpetajaid, õppematerjale jne;

-juurdepääsetavus (accessibility), s.o mittediskrimineeriv ning majanduslik ja füüsiline ligipääs;

-vastuvõetavus (acceptability), s.o õppekavad ja õppemeetodid peavad olema kohased, kultuuriliselt vastuvõetavad ning kvaliteetsed;

-kohandatavus (adaptability), s.o vastavus ühiskonna muutustele ning erineva sotsiaalse ja kultuurilise taustaga õpilaste vajadustele.

 

6.2.2. 

Koolivõrgu kujundamisel ei ole esmatähtis, et igas asustusüksuses paikneks kool, kuid otsus konkreetse kooli asukoha (sh sulgemise) kohta kui kaalutlusotsus peab põhinema kõikide oluliste asjaolude põhjalikul analüüsil: finantsmajanduslikud kaalutlused, sh mitte üksnes kulud konkreetse kooli ülalpidamiseks, vaid ka nt vanematele kooli sulgemisega kaasnevad kulud lapse saatmisel kaugemal asuvasse kooli jms; pakutava hariduse kvaliteet; demograafilised näitajad; koolitee pikkus ja korraldus; kooli roll kohalikus elulaadis jne (vt nt TrtHKo 07.03.2012, nr 3-11-2982). Koolitranspordi, õpilaskodude, õppetoetuste jms meetmete kaudu tuleb igaühe õigus kvaliteetsele haridusele tagada reaalsuses.

 

6.2.3. 

Riigi kaitsekohustus seoses kvaliteedinõuetega laieneb seejuures ka eraõppeasutustele, kelle suhtes peab riik kehtestama teatud kvaliteedinõuded ning nende nõuete järgimist kontrollima. Seejuures kui erasektor ei garanteeri piisaval hulgal haridusasutuste, sealhulgas kõrgkoolide olemasolu või ei ole tagatud hariduse omandamise võimalus mingis valdkonnas, peab riik vastavaid õppeasutusi ise ülal pidama.

 

6.2.4. 

Kvaliteetne haridus tähendab lisaks kõigele eeltoodule ka seda, et koolil on kohustus tagada õpilaste elu, tervis ja heaolu. Selline positiivne kaitsekohustus tekib eeskätt juhtudel, kui kool teab või peab teadma tegelikust otsesest ohust inimese elule või tervisele ning kooli võimuses on võtta meetmeid, mis mõistlikult eeldades seda riski väldiks. Näiteks ootamatu lumetormi korral peab kool teavitama õpilasi koju viivat õpilasbussi koolitundide varasemast lõppemisest (vt EIKo Ilbeyi Kemaloğlu ja Meriye Kemaloğlu vs. Türgi, 10.04.2012) või vältimaks võimalikku vägivalda peab avalik võim võtma järelevalvemeetmeid, et koolisööklast ei viidaks välja nugasid ja et kooli lähiümbrus oleks turvaline (vt EIKo Kayak vs. Türgi, 10.07.2012).  

 

7. 

Nii PS § 37 lg 1 kui ka lg 2 kohustuse adressaatideks on nii riik kui ka kohalik omavalitsus koos, st tegu on riigi ja kohaliku omavalitsuse kaasvastutusalaga. Juhtiv roll (kvaliteetse) hariduse garanteerimisel lasub siiski riigil, kes peab ühest küljest läbi vastava regulatsiooni n-ö ennetavalt, kuid teisalt ka järelevalvet teostades (PS § 37 lg 5) reaktiivselt tagama kõigile Eesti territooriumil elavatele isikutele kvaliteetse hariduse kättesaadavuse.

 Arvestades asjaolu, et riigikeel on eesti keel (PS § 6, vt ka §-d 51 ja 52) ning et igaühel on õigus eestikeelsele haridusele (PS § 37 lg 4 esimene lause), on ka riigi- ja munitsipaalharidusasutuste keelekasutus riigielu, mitte kohaliku elu küsimus. Seega ei saa kohalik omavalitsus seda enesekorraldusõigusele viidates omatahtsi otsustada. (TlnHKo 6.07.2012, nr 3-12-422, p 29.)

 

8. 

PS § 37 lg 2 teise lause järgi võib seaduse alusel avada ja pidada ka erakoole. Sarnane õigus on omaks võetud EIÕK tõlgendamise praktikas (EIKo Verein Gemeinsam Lernen vs. Austria, 06.09.1995). Peamiseks lubatud piiranguks erakoolide asutamisel on kvaliteedinõuete kehtestamine (nt nõuded õppekavale) ja järelevalve teostamine (PS § 37 lg 5), sest riigil on kohustus tagada efektiivne ja tasakaalustatud haridus. PS kohaselt ei ole riik kohustatud subsideerima erakoole, sealhulgas vähemusrahvuste õppeasutusi. Kui aga riik erakoole subsideerib, ei tohi seda teha diskrimineerivatel alustel (Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste komitee Üldine kommentaar nr 13 „Õigus haridusele”, p 54; vrd ka ÜRO Inimõiguste Komitee otsus Waldman vs. Kanada, § 10.6 – vaid katoliiklike koolide toetamine diskrimineerib muude vähemuste õppeasutusi). Vähemusrahvuste õigust asutada erakoole on rõhutatud ka ENRKR art-s 13.

 

9. 

PS § 37 lg 3 sätestab, et lapse hariduse valikul on otsustav sõna vanematel. Kui võrrelda seda normi EIÕK lisaprotokolli 1 art-ga 2, siis tagab PS § 37 lg 3 selgelt laiema õiguse vanematele oma lapse haridusega seonduva üle otsustamisel. Nimelt piirab EIÕK vanemate otsustava sõna õiguse üksnes vanemate usuliste ja filosoofiliste veendumustega. Nii näiteks on ka Euroopa Inimõiguste Kohus kinnitanud, et sättes kasutatud mõiste „usulised ja filosoofilised veendumused” ei hõlma vanemate lingvistilisi eelistusi (vt EIKo asjas „relating to certain aspects of the laws on the use of languages in education in Belgium” vs. Belgia, 23.07.1968). Kõnealune PS § 37 lg-st 3 tulenev vanemate õigus põhistab ka vanema subjektiivset kohtukaebeõigust lapse haridust puudutavates küsimustes (nt TrtRnKm 3-11-2982).

 

9.1. 

Kuigi PS kasutab sõna „vanemad”, tuleb selle all mõelda kõiki seaduslikke esindajaid.

 

9.2. 

Vanematel on üldjuhul õigus otsustada, milliste maailmavaateliste tõekspidamiste järgi, missuguseid meetodeid kasutades jne lapsele haridust antakse. EIK praktika kohaselt on vanematel näiteks õigus otsustada selle üle, kas ja kuidas last hariduse andmise käigus karistada tohib (EIKo Campbell ja Cosans vs. Ühendkuningriik, 25.02.1982). Vanemate õigused ei ole siiski piiramatud, kuigi PS kasutab sõna „otsustav”. Vanematel on otsustusõigus teatud raamides. Näiteks ei saa vanemad otsustada, et lapsele haridust üldse ei anta, sest PS kehtestab koolikohustuse. Samuti ei ole vanematel õigust nõuda, et riik tagaks vanemate soovide kohase hariduse (vt ka EIKo Lautsi jt vs. Itaalia 18.03.2011, p 61) või et nende lapse haridusest oleks religiooni ja filosoofiaga seotud teemad täiesti välja jäetud (EIKo Folgerø jt vs. Norra, p 89). Kui vanemad soovivad lapsele teistsugust haridust anda, kui riigi või kohalike omavalitsuste haridusasutustes pakutakse, on neil õigus laps erakooli paigutada, mitte aga nõuda õpetamismeetodite muutmist. Vt ka komm 3.2.1.

 

10. 

Paragrahvi 37 lg 4 kohaselt on igaühel õigus saada õpetust eesti keeles. Vähemustele on muukeelne õpetus garanteeritud juhul, kui vähemusrahvuse õppeasutus valib selle keele õppekeeleks.

 

10.1. 

Riik ei ole PS kohaselt kohustatud pakkuma haridust muus keeles kui eesti keeles või ülal pidama vähemusrahvuse õppeasutusi – viimast rõhutab ka ENRKR art 13 lg 2 (vrd aga EIKo Küpros vs. Türgi, 10.05.2001, kus EIK pidas inimõiguste rikkumiseks kreekakeelsete keskkoolide sulgemist Küprose põhjaosas). Samas tuleb arvestada, et haridus on oluline vahend rahvusliku identiteedi säilitamisel ja kujundamisel. Kui ainult eestikeelne haridus muutub faktiliselt vähemuse sundassimileerimise vahendiks, võib eksisteerida vastuolu PS §-ga 49.

 

10.2. 

Nii põhikoolis kui gümnaasiumis on põhiliseks õppekeeleks eesti keel. Sellest reeglist on siiski erandid.

Põhikoolis, s.o kohustusliku hariduse ulatuses on õppekeele valik (sh venekeelne õpe) munitsipaalkoolide osas kohaliku omavalitsuse volikogu ning riigikoolide osas haridus- ja teadusministri otsustada (PGS § 21 lg 2).

Ka gümnaasiumide osas on muukeelne õpe võimalik, kuid loa selleks annab Vabariigi Valitsus (valla- või linnavolikogu taotluse alusel, kes omakord lähtub kooli hoolekogu arengukavale tuginevast ettepanekust) (PGS § 21 lg 3). Üldine poliitiline suundumus on anda kõnealust luba väga erandlikel juhtudel (2011. a anti luba kasutada vene õppekeelt gümnaasiumitasemel üksnes kahele täiskasvanute gümnaasiumile ning saksa gümnaasiumile anti luba kakskeelseks õppeks). Sellise praktika deklareeritud eesmärk on kaitsta riigikeelt, suurendada sotsiaalset sidusust ning tõsta muukeelsete noorte konkurentsivõimet, s.o lihtsustada õpingute jätkamist eestikeelses ülikoolis ja edaspidist töö leidmist. Üleminek venekeelselt õppelt eestikeelsele õppele toimus järk-järgult alates 2007. a. Sellekohane otsustus sisaldus juba 1993. a vastu võetud PGS-s, nähes ette ülemineku 1993–2000. 1997. a vastu võetud muudatusega seda tähtaega pikendati kuni 2007. a.

Kehtiva PGS § 89 lg 4 ja Vabariigi Valitsuse kinnitatud gümnaasiumi riikliku õppekava järgi peavad 2011. a septembrist kõik vene õppekeelega koolide 10. klassi astuvad õpilased õppima eesti keeles vähemalt 60% minimaalsest kohustuslikust õppemahust, kusjuures eesti kirjandust, eesti ajalugu, ühiskonnaõpetust, muusikat ja geograafiat tuleb õpetada eesti keeles. Kogu gümnaasiumi ulatuses viiakse õpe eelmainituga kooskõlla hiljemalt 2013. aasta 1. septembriks. Seega jääb õpe ka pärast eestikeelsele õppele üleminekut gümnaasiumiastmes sisuliselt kakskeelseks, st vähemalt 60% eesti ja 40% vene keeles.

Koolis või klassis, kus õppekeel ei ole eesti keel, on eesti keele õpe 1. klassist alates kohustuslik ning kool peab tagama niisuguses koolis või klassis eesti keele õppe korraldamise tasemel, mis võimaldaks põhikooli lõpetajatel jätkata õpinguid eesti õppekeelega õppeasutuses (PGS § 21 lg 4).

Arvestades asjaoludega, et kohustusliku hariduse ulatuses on vene keeles õppimise võimalused avaramad; et põhiharidust omandavatele õpilastele, kelle emakeel ei ole õppekeel, oma emakeele õppimiseks ja rahvuskultuuri tundmaõppimiseks loodud erikord (PGS § 21 lg-d 5–6); et vene keele ja kirjanduse tundide arv võrreldes eesti keelele ülemineku eelsega ei vähene ja on võrdne eesti õppekeelega koolide eesti keele ja kirjanduse kursuste arvuga; et riik on teinud rohkelt pingutusi (koolitused, rahalised toetused, metoodikate ja õppevara väljatöötamised jms), tagamaks sujuva ülemineku eestikeelsele õppele ja õppekvaliteedi säilimise ning et vene keele ja kultuuri õpet saab kool süvendada ka valikainete arvel, ei peaks eelduslikult gümnaasiumiastmes eesti keelele üleminek seadma ohtu isiku õigust haridusele (PS § 37) ning õigust säilitada rahvuskuuluvus (PS § 49).

 

10.3. 

Euroopa Nõukogu tasandil on vastu võetud mitmeid akte, mis käsitlevad romade õigust haridusele. Ka EIK-l on korduvalt tulnud tegeleda selle teemaga, silmas pidades eeskätt romade diskrimineerivat segregeerimist, nt Tšehhis laialt levinud praktika saata roma lapsi õppima koolidesse lugemisraskustega lastele (D.H. jt vs. Tšehhi, 13.11.2007), Kreekas keeldumine roma laste kooli registreerimisest ning seejärel segregeerimine eraldi klassidesse eraldi hoones (Sampanis jt vs. Kreeka, 05.06.2008), Horvaatias roma laste eraldamine üksnes romalastele mõeldud klassidesse tulenevalt nende halvast horvaatia keele oskusest (Oršuš jt vs. Horvaatia, 16.03.2010).