Paragrahv 36.

Ühtki Eesti kodanikku ei tohi Eestist välja saata ega takistada Eestisse asumast.

Ühtki Eesti kodanikku ei tohi välisriigile välja anda muidu, kui välislepingus ettenähtud juhtudel ning vastavas lepingus ja seaduses sätestatud korras. Väljaandmise otsustab Vabariigi Valitsus. Igal väljaantaval on õigus vaidlustada väljaandmine Eesti kohtus.

Igal eestlasel on õigus asuda Eestisse.

 

1. 

Oma kodanike väljasaatmise keeldu ning nende õigust oma kodumaale tagasi pöörduda käsitlevad ka rahvusvahelised inimõigusaktid.

EIÕK 4. lisaprotokolli art 3 lg 1 kohaselt ei või kedagi sunniviisiliselt välja saata riigist, mille kodanik ta on. Sama artikli teise lõike kohaselt ei või kelleltki võtta õigust tulla riiki, mille kodanik ta on.

Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti art 12 p 4 keelab meelevaldselt võtta õigust sõita oma kodumaale. Tegemist on ulatuslikuma õigusega kui õigus pöörduda tagasi oma kodakondsuse riiki. Sellega sarnaneb inimõiguste ülddeklaratsiooni art 13 p 2, mille kohaselt on igal inimesel õigus kodumaale tagasi pöörduda.

 

2. 

Erinevalt teistest liikumisvabadust tagavatest põhiseaduse sätetest (§-d 34 ja 35) kehtivad § 36 kaks esimest lõiget vaid Eesti kodanike suhtes ning kolmas lõige eestlaste suhtes.

 

3. 

Paragrahvi 36 lg 1 kohaselt ei tohi riik kohustada Eesti kodanikku Eestist lahkuma, st sundida oma kodanikke emigratsiooni. Väljasaatmine kujutab endast väljasõidukohustuse sunniviisilist täitmist. Samuti ei tohi keelata ega muul viisil takistada Eesti kodaniku asumist Eestisse. Eesti kodanikul on subjektiivne õigus elada Eestis (RKHKo 18.05.2000, 3-3-1-11-00). Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse kohaselt võib väljasaatmist ning sissesõidukeeldu kohaldada ainult välismaalasele (st isikule, kes ei ole Eesti kodanik).

 

4. 

Väljaandmine kujutab endast isiku üleandmist teise riigi pädevatele organitele kriminaalmenetluse läbiviimiseks või vabadusekaotuse või vabadust piirava julgeolekumeetme täitmiseks. Põhiseaduses kasutatav mõiste „väljaandmine” hõlmab ka teisi asjasse puutuvates õigusaktides käesolevas kontekstis kasutatud mõisteid (nt „loovutamine”, „üleandmine”).

 

4.1. 

Väljaandmise küsimusi reguleeriv Eestile siduv mitmepoolne rahvusvaheline leping on väljaandmise Euroopa konventsioon (koos lisaprotokollidega) (RT II 1997, 8/9, 38), mis kehtib pea kõigis Euroopa Nõukogu liikmesriikides. Eesti on sõlminud ka mõned õigusabilepingud, mis reguleerivad muu hulgas väljaandmise küsimusi. Sellised lepingud on sõlmitud näiteks Leedu ja Läti (RT II 1993, 6, 5), Venemaa (RT II 1993, 16, 27), Ukraina (RT II 1995, 13/14, 63), ning Poolaga (RT II 1999, 4, 22). Samuti on Eesti sõlminud spetsiifiliselt väljaandmist käsitlevaid lepinguid, nt Hispaania Kuningriigiga sõlmitud kokkulepe väljaandmise kohta (RT II 2000, 3, 14), Tai Kuningriigiga sõlmitud kokkulepe kurjategijate üleandmisest ja koostööst kriminaalkaristuste täideviimisel (RT II 2002, 15, 70) ning Ameerika Ühendriikidega sõlmitud väljaandmisleping (RT II 2006, 23, 61). Väljaandmise Euroopa konventsioon on konventsiooni art 28 lg 1 kohaselt riikides, kus ta kehtib, väljaandmist käsitlevate kahepoolsete lepingute suhtes ülimuslik.

Eesti on ratifitseerinud ka Euroopa Liidu liikmesriikide vahelise väljaandmise konventsiooni (RT II 2004, 38, 137) ning Euroopa Liidu liikmesriikide vahelise väljaandmise lihtsustatud korra konventsiooni (RT II 2004, 38, 138). Neid konventsioone, samuti väljaandmise Euroopa konventsiooni asendab Euroopa Liidu liikmesriikide vahelistes suhetes EL Nõukogu 13. juuni 2002 raamotsus Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta (2002/584/JSK; EÜT L 190, 18.07.2002, lk 1–20). Euroopa vahistamismäärusega seonduvat loovutamismenetlust reguleerib siseriiklikult kriminaalmenetluse seadustik.

Lisaks eelnevale käsitleb isikute väljaandmist Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuut (RT II 2002, 2, 5). Selle kohaselt peavad riigid statuudis sätestatud juhtudel loovutama Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule genotsiidis, inimsusevastastes kuritegudes, sõjakuritegudes või agressioonis kahtlustatavad isikud.

Väljaandmise valdkondliku rahvusvahelisõigusliku alusena on vaadeldav ka nt ÜRO korruptsioonivastane konventsioon (RT II 2010, 4, 10), millega ühinemisel Eesti Vabariik teatas, et käsitab seda teiste konventsiooniosalistega tehtava väljaandmiskoostöö õigusliku alusena (art 44 lg 6 punkt a). Lisaks võib riik käsitada omal äranägemisel väljaandmise õigusliku alusena mitmeid rahvusvahelise kriminaalõiguse alaseid konventsioone (nt õhusõiduki ebaseadusliku hõivamise vastu võitlemise konventsioon (RT II 1993, 30, 104), pommiterrorismi vastane konventsioon (RT II 2002, 8, 25) jt).

 

4.2. 

Riigisiseselt reguleerib väljaandmise ja loovutamise küsimusi KrMS. Riigikohus on leidnud, et kuigi väljaandmine kujutab endast rahvusvahelisõigusliku iseloomuga riiklikku tegevust, mitte aga kriminaalmenetlust, on asjasse puutuva regulatsiooni paiknemine KrMS-s siiski põhjendatav sellega, et isikute väljaandmist taotletakse nende väidetava seotuse tõttu kuritegevusega (RKKKm 15.05.2009, 3-1-1-39-09).

Väljaandmise eelmenetlus toimub Justiitsministeeriumis ja Riigiprokuratuuris. Seejärel toimub väljaandmise õigusliku lubatavuse kohtulik kontroll Harju Maakohtus (vaidlustatav Tallinna Ringkonnakohtus). Selle kontrolli käigus tehakse kindlaks, kas konkreetsel juhul on täidetud väljaandmise üldised õiguslikud tingimused. Otsus, millega tunnistatakse väljaandmine õiguslikult lubatavaks, ei ole täitevvõimule siduv; siduv on üksnes väljaandmine õiguslikult lubamatuks tunnistamine. Kui väljaandmine on tunnistatud õiguslikult lubatavaks, on täitevvõimul võimalik asuda lõpliku kaalutlusotsuse tegemise juurde (RKKKm 15.05.2009, 3-1-1-39-09). Viimaks teebki Vabariigi Valitsus (Eesti kodaniku) või justiitsminister (välismaalase puhul) otsuse väljaandmise kohta. Väljaandmisotsus peab sisaldama nii põhjendust väljaandmise õigusliku lubatavuse kohta (st, kas rahvusvaheline kriminaalmenetlusalane koostöö on lubatud, väljaandmine on lubatav, välisriigile isiku väljaandmise üldtingimused on täidetud, puuduvad välisriigile isiku väljaandmist välistavad või seda piiravad asjaolud, väljaandmise taotlus on nõuetekohane, väljaandmislepingu ja konventsioonide kohaselt saab isiku välja anda) kui kaalutlusõiguse alusel tehtud otsustust, kas isik anda välja või mitte (RKEKo 29.01.2010, 3-3-1-72-09). Väljaandmisotsus allub halduskohtulikule kontrollile.

Euroopa vahistamismääruse alusel toimuv loovutamismenetlus on reguleeritud kriminaalmenetluse seadustiku eraldi jaos. Loovutamismenetlusalase koostöö keskasutus on Justiitsministeerium; Eestile esitatud Euroopa vahistamismäärust on pädev menetlema ja loovutamisotsust vastu võtma Harju ja Tartu Maakohus. Euroopa vahistamismääruse alusel toimuvas loovutamismenetluses tehakse loovutamisotsus menetluse lihtsuse ja kiiruse huvides õigusasutuse (kohtu), mitte Vabariigi Valitsuse poolt; ka ei saa EL Nõukogu raamotsust samastada välislepinguga. Seega on loovutamismenetluses § 36 lg 2 kohaldamise võimalus PSTS §-st 2 tulenevalt piiratud.

 

4.3. 

Kui isiku väljaandmist taotlevas riigis võib väljaandmistaotluse aluseks oleva kuriteo eest mõista karistuseks surmanuhtluse, võib isiku välja anda üksnes tingimusel, et taotleva riigi pädeva asutuse kinnituse kohaselt ei mõisteta väljaantavale isikule surmanuhtlust või ei viida seda täide, kui surmanuhtlus on mõistetud enne väljaandmistaotluse esitamist (KrMS § 440 lg 3).

 

5. 

Paragrahvi 36 lg 3 kohaselt on igal eestlasel õigus asuda Eestisse. Paragrahvi 36 lge 1 ja 3 sõnastuse erinevusest tuleneb, et mõisted „eestlane” ja „Eesti kodanik” on erineva tähendusega. Tegemist on eelkõige rahvusliku enesemääratlemise küsimusega. Võimalike objektiivsete kriteeriumidena võiks kõne alla tulla eesti keele oskus või põlvnemine eestlasest, kuid vaevalt saab nende tunnuste alusel siiski üheselt ja kindlalt väita, kas konkreetne isik on eestlane või mitte.

VSS kohaselt ei kohaldata sissesõidukeeldu eesti rahvusest välismaalase suhtes – seega on selles seaduses § 36 mõiste „ eestlane” sisustatud eesti rahvuse tähenduses.

 

6. 

Erakorralise ja sõjaseisukorra ajal võib § 130 kohaselt § 36 lg-tes 1 ja 3 sätestatud õigusi piirata. Nii võib erakorralise seisukorra seaduse kohaselt Vabariigi Valitsus põhiseaduslikku korda ähvardava ohu kõrvaldamiseks kehtestada piirangud Eestisse sissesõitmisel. Samuti võib sõjaaja riigikaitse seaduse kohaselt Vabariigi Valitsus sõjaseisukorra ajal riigi julgeoleku ja avaliku korra huvides piirata õigust asuda Eestisse.

Sisuliselt annab Eestisse sissesõidu õiguse piiramiseks aluse ka hädaolukorra seadus – seda juhul, kui loodusõnnetusest, katastroofist või nakkushaiguse levikust tuleneva hädaolukorra lahendamiseks välja kuulutatud eriolukorra piirkond hõlmab kogu riiki ning on kehtestatud piirangud isikute õigusele vabalt liikuda eriolukorra piirkonnas.