Paragrahv 34.

Igaühel, kes viibib seaduslikult Eestis, on õigus vabalt liikuda ja elukohta valida. Õigust vabalt liikuda võib seaduses sätestatud juhtudel ja korras piirata teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, riigikaitse huvides, loodusõnnetuse ja katastroofi korral, nakkushaiguse leviku tõkestamiseks, looduskeskkonna kaitseks, alaealise või vaimuhaige järelevalvetuse ärahoidmiseks ja kriminaalasja menetluse tagamiseks.

 

1. 

Õigus vabalt liikuda ja elukohta valida on tagatud ka mitmete rahvusvaheliste inimõigusaktidega. EIÕK-s on see õigus sätestatud 4. lisaprotokolli art-s 2, mille esimene lõige käsitleb õigust vabalt liikuda ja elukohta valida.

Samasugune õigus sisaldub ka kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti art 12 p-s 1 ning inimõiguste ülddeklaratsiooni art 13 p-s 1.

EL põhiõiguste harta art 45 lg 1 kohaselt on EL kodanikul õigus liikmesriikide territooriumil vabalt liikuda ja elada.

 

2.1. 

Õigus vabalt liikuda hõlmab nii ühest kohast teise liikumise kui ka teatud kohas viibimise.

Esimest, liikumise aspekti on Riigikohus rõhutanud seoses Tallinna vanalinna sissesõidu piirangutega. Kohus leidis, et õigus vabalt liikuda kaitseb eelkõige võimalust jõuda sihtkohta ning et liikumise viisi piirang (tasu võtmine mootorsõidukiga vanalinna sissesõidu eest) ei riku õigust vabalt liikuda (RKPJKo 22.12.1998, 3-4-1-11-98). Teisalt on Riigikohus leidnud, et liikumisvabadust piirab mootorsõiduki juhtimisõiguse peatamine (RKÜKo 27.06.2005, 3-4-1-2-05).

Teist, viibimise aspekti on Riigikohus käsitlenud seoses Valga linna korra eeskirjaga, mis keelas alla 16-aastastel viibida ilma täiskasvanud saatjata avalikes kohtades kella 23.00 kuni 6.00. Kohus leidis, et keeld viibida teatud kohtades teatud kellaajal kujutab endast liikumisvabaduse piirangut § 34 mõttes (RKPJKo 06.10.1997, 3-4-1-3-97).

Paragrahvi 34 toimeala piirdub Eesti territooriumiga ega puuduta Eestist väljasõitu, Eestist lahkumist ega liikumist väljaspool Eestit (RKHKo 20.10.2008, 3-3-1-42-08; RKKKo 28.10.2005, 3-1-1-107-05).

 

2.2. 

Õigus valida elukohta hõlmab ka elukoha vahetamise vabaduse. Rahvastikuregistri seaduse kohaselt peab igaüks hoolitsema oma elukoha andmete õigsuse eest rahvastikuregistris. Püsivalt uude elukohta asudes tuleb uue elukoha aadressi rahvastikuregistrisse kandmiseks esitada 30 päeva jooksul kohaliku omavalitsusüksuse pädevale asutusele elukohateade. Tegemist ei ole loa taotlemisega võimudelt, vaid elukoha valiku vabadust mittepiirava informeerimiskohustusega. Propiska-süsteem, mille kohaselt elukoha registreerimine vajab võimude heakskiitu ning mille puhul elukoha registreerimisest keeldumisega kaasnevad mitmesugused piirangud ning sanktsioonid, ei ole põhiseaduse kohaselt lubatud (vt ka EIK otsus Tatishvili vs. Venemaa, 22.02.2007).

 

2.3. 

Paragrahvis 34 sätestatud õigused on tagatud vaid isikutele, kes viibivad Eestis seaduslikult. Paragrahvi 36 lg-st 1 tuleneb, et Eesti kodanik viibib Eestis igal juhul seaduslikult. Välismaalasel (st isikul, kes ei ole Eesti kodanik) peab Eestisse saabumiseks ja Eestis viibimiseks olema seaduslik alus. Rahvusvahelise õiguse kohaselt on riigil õigus otsustada välismaalaste oma territooriumile lubamise ja nende sealviibimise üle, arvestades sealjuures rahvusvahelisest lepingutest tulenevate kohustustega (vt nt EIKo-d Saadi vs. Itaalia, 28.02.2008; Üner vs. Madalmaad, 18.10.2006; Abdulaziz, Cabales ja Balkandali vs. Ühendkuningriik, 28.05.1985 ning Omwenyeke vs. Saksamaa, 20.11.2007).

Välismaalase Eestis viibimise seaduslikud alused on sätestatud välismaalaste seadusega. Nendeks alusteks on nt elamisluba, viisa või otseselt seadusest või välislepingust tulenev viibimisalus. Eestisse saabumise ja Eestis ajutise viibimise aluseks on ka Schengeni viisa või elamisluba (vt Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus (EÜ) nr 562/2006, millega kehtestatakse isikute üle piiri liikumist reguleerivad ühenduse eeskirjad (Schengeni piirieeskirjad) (ELT L 105, 13.04.2006, lk 1) ning Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus (EÜ) nr 810/2009, millega kehtestatakse ühenduse viisaeeskiri (viisaeeskiri) (ELT L 243, 15.09.2009, lk 1)). Euroopa Liidu liikmesriigi, Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigi ja Šveitsi Konföderatsiooni kodanike ning nende perekonnaliikmete Eestis viibimise ja elamise seaduslikud alused sätestab Euroopa Liidu kodaniku seadus. Selle seaduse kohaselt on viidatud isikute Eestis viibimise aluseks viibimisõigus või elamisõigus. Viibimisõiguse alusel võivad Euroopa Liidu kodanikud Eestis viibida kuni kolm kuud. Tähtajalise elamisõiguse viieks aastaks omandab Euroopa Liidu kodanik elukoha registreerimisel Eestis; viieaastase püsiva Eestis elamise järel on tal õigus alalisele elamisõigusele (vt ka Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende perekonnaliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil (ELT L 158, 30.04.2004, lk 77)).

Eestis viibimise seaduslikkusega seoses on asjasse puutuv ka välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadus, mis käsitleb varjupaigataotlejaid, pagulasi ning teisi rahvusvahelist kaitset vajavaid isikuid.

Euroopa inimõiguste konventsioon ei ole käsitatav välislepinguna, mis annaks isikule vahetult õiguse Eestis viibida või elada, kuid konventsioonist lähtuvalt saab hinnata, kas isikule elamisloa andmisest keeldumisel või väljasaatmisel on rikutud õigust perekonna- või eraelule või mõnda muud põhiõigust (vt RKHKo 18.06.2009, 3-3-1-42-09, samuti §-de 26 ja 18 komm-d).

 

3. 

Nii § 34 kui § 20 lubavad kehtestada piiranguid isiku vabadusele liikuda. Paragrahv 20 käsitleb väga intensiivset sekkumist. Tegemist on olukorraga, kus isikult võetakse praktiliselt igasugune vabadus otsustada, kus ta viibib. Riigikohus on käsitlenud § 20 ka liikumisvabaduse aspektist, leides, et isiku paigutamine meditsiiniasutusse statsionaarse ekspertiisi tegemise eesmärgil on olemuselt sarnane vahi alla võtmisega. Mõlemal juhul piiratakse oluliselt isiku liikumisvabadust (RKKKm 28.01.1998, 3-1-1-21-98; RKKKm 13.04.1999, 3-1-1-36-99). Seega võib järeldada, et § 34 eristab §-st 20 piirangu intensiivsus. Paragrahvi 34 puhul on võimalik sekkumine isikuvabadusse vähem intensiivne. See võib varieeruda keelust viibida teatud kohas (teatud ajal või üldse) kuni kohustuseni viibida teatud kohas (jättes isikule siiski suurema vabaduse kui § 20 alusel kehtestatud piirangu puhul). Kas sekkutud on isiku §-ga 20 või §-ga 34 kaitstud õigusesse, st kas isikult on võetud vabadus või on tema vabadust piiratud, sõltub konkreetsetest asjaoludest ja tingimustest kogumis, arvestades muu hulgas kohaldatava meetme tüüpi, kestust, tagajärgi ja kohaldamise viisi (RKHKo 24.11.2005, 3-3-1-61-05; EIKo-d Austin ja teised vs. Ühendkuningriik, 15.03.2012; Medvedyev ja teised vs. Prantsusmaa, 29.03.2010; H. L. vs. Ühendkuningriik, 05.10.2004; H. M. vs. Šveits, 26.02.2002; Guzzardi vs. Itaalia, 06.11.1980).

Vangistusseaduses on kinnipidamistingimuste reguleerimisel kasutatud nii mõisteid „lubatud (vabalt) liikuda” kui „õigus liikuda” (vangla territooriumil, väljaspool vangla territooriumi jne). Riigikohus on selles kontekstis käsitlenud kinnipeetava vanglasisest ja vanglavälist liikumisvabadust (RKHKo 5.12.2011, 3-3-1-41-11), täpsustamata, kas ja kuidas see seondub kommenteeritavas paragrahvis sätestatud liikumisvabadusega. Siin tuleks asuda seisukohale, et tegemist on siiski kinnipeetavale, st isikule, kellelt on võetud vabadus § 20 tähenduses, kohaldatava režiimi küsimustega, mitte õigusega vabalt liikuda § 34 tähenduses.

Piirangu lubatavad eesmärgid on § 20 puhul kitsamad kui § 34 puhul.

 

4. 

Elukoha valiku vabadust ei või § 34 sõnastuse kohaselt piirata (RKPJKo 25.11.1998, 3-4-1-9-98). Tegemist ei ole siiski absoluutse õigusega; piirangu aluseks võivad olla teiste isikute põhiõigused või muud põhiseaduslikud väärtused. Õigus valida endale elukoht on seotud ka õigusega vabalt liikuda. Ei ole võimalik valida elukohta sinna, kus on keelatud liikuda või viibida. Kuna elukoha valiku piirangud on liikumisvabaduse piirangutega tihedalt seotud, käsitletakse neid alljärgnevalt koos.

 

5. 

Paragrahvis 34 on loetletud rida liikumisvabaduse piiramise lubatavaid aluseid.

 

5.1. 

Nii võib liikumisvabadust piirata teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks. Näiteks AÕS piirab viibimist teisele isikule kuuluval maal. Joobnuna mootorsõidukit juhtinud isiku mootorsõiduki juhtimisõiguse peatamine, mis piirab tema liikumisvabadust, võib olla kohane vahend kaitsmaks teiste isikute elu, tervist ja omandit (RKÜKo 27.06.2005, 3-4-1-2-05).

Politsei ja piirivalve seaduse kohaselt on võimalik kehtestada viibimiskeeld – ajutine keeld viibida teatud isiku läheduses või teatud kohas, kohustus selle isiku lähedusest või kohast lahkuda või isikule või kohale teatud kaugusele lähenemisest hoiduda. Selline keeld võib olla üldine või kehtida konkreetse isiku suhtes. Politsei ja piirivalve seaduses on toodud loetelu juhtudest, mil viibimiskeeld võidakse kehtestada. Seda loetelu tuleb tõlgendada §-s 34 loetletud liikumisvabaduse piiramise lubatavate aluste valguses, mitte neid aluseid laiendavalt.

Kriminaalasja menetluse tagamiseks on võimalikud mitmesuguse intensiivsusega vabaduse piirangud. Rangem piirang – vabaduse võtmine – on lubatud § 20 lg 2 p-de 2 ja 3 alusel. Liikumisvabaduse piirang on vähem intensiivne sekkumine isikuvabadusse. Kriminaalmenetluses võidakse kahtlustatava või süüdistatava suhtes kohaldada elukohast lahkumise keeldu. Kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt seisneb see keeld kahtlustatava, süüdistatava või juriidilisest isikust kahtlustatava või süüdistatava esindaja kohustuses mitte lahkuda oma elukohast ilma menetleja loata kauemaks kui kolmeks ööpäevaks. Püsiv Eestis elamine kui kodakondsuse seaduse järgne Eesti kodakondsuse saamise tingimus ei ole käsitatav kriminaalmenetluses tõkendina kohaldatava elukohast lahkumise keeluga analoogilise liikumisvabaduse piiranguna (RKHKo 20.10.2008, 3-3-1-42-08).

Ka TsMS võimaldab hagi tagamiseks keelata kostjal lahkuda tema elukohast kohtu loata kauemaks kui üheks ööpäevaks. Sellist keeldu võib rakendada üksnes siis, kui see on vajalik kohtuotsuse täitmise tagamiseks ja muude hagi tagamise abinõudega ei tagataks nõuet ilmselt piisavalt. Eelkõige on siin tegemist juhuga, kui on alust arvata, et isik lahkub välisriiki või toimetab sinna oma vara. Elukohast lahkumise keeldu võib kohus kohaldada ka pankrotimenetluses võlgniku suhtes, sh juriidilisest isikust võlgniku juhtorgani liikme või osaniku suhtes.

KarS kohaselt võib kohus kuriteos süüdimõistetule karistuseks mõistetud vangistust tingimisi mitte kohaldada ning allutada ta käitumiskontrollile, mis hõlmab muu hulgas elamist kohtu poolt määratud alalises elukohas ning keeldu lahkuda elukohast enam kui viieteistkümneks päevaks ilma kriminaalhooldusametniku eelneva loata. Samuti on vaja kriminaalhooldusametniku eelnevat luba elukoha vahetamiseks. VSS sätestab, et välismaalasele tehtud lahkumis- või seadustamisettekirjutuse täitmise tagamiseks võib tema suhtes kohaldada järelevalvemeetmeid, sh nõuet elada kindlaksmääratud elukohas ning teavitada võime oma elukohavahetusest või elukohast pikemast eemalviibimisest. Sarnaste järelevalvemeetmete kohaldamise võimaluse annab välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadus varjupaigataotleja ja ajutise kaitse alusel elamisloa taotleja suhtes varjupaigamenetluse eesmärgipäraseks, efektiivseks, lihtsaks ja kiireks läbiviimiseks. Liikumisvabadust piirab ka lähenemiskeeld. VÕS kohaselt võib kehavigastuse tekitamise, tervise kahjustamise, eraelu puutumatuse või muu isikuõiguste rikkumise puhul nõuda kahju tekitaja teisele isikule lähenemise keelamist ehk lähenemiskeelu kohaldamist. Lähenemiskeeldu võidakse kohaldada ka hagi tagamise abinõuna.

Ajutist lähenemiskeeldu – keeldu viibida teatud paikades või läheneda teatud isikutele ja nendega suhelda – võib kohus kohaldada ka kriminaalmenetluses kannatanu kaitseks. Samuti võib kohus kannatanu eraelu või muude isikuõiguste kaitseks kohaldada lähenemiskeeldu isikuvastases või alaealise vastu toime pandud kuriteos süüdimõistetule.

 

5.2. 

Liikumisvabadust võib piirata riigikaitse huvides. Lisaks §-le 34 lubab ka § 130 piirata erakorralise või sõjaseisukorra ajal riigi julgeoleku ja avaliku korra huvides nii liikumise kui ka elukoha valiku vabadust. Sõjaajal võidakse piiranguid kehtestada sõjaaja riigikaitse seaduse kohaselt. Liikumise ja elukoha valiku vabadust võib riigi julgeoleku ja avaliku korra huvides sõjaajal piirata Vabariigi Valitsus ning kaitseväe juhataja. Kaitseväe juhataja võib keelata elanikel lahkuda oma alalisest elukohast või teatavatest piirkondadest ning kohustada elanikke lahkuma otsese sõjategevuse piirkonnast.

Riigikaitseliste piirangute kehtestamist võivad tingida ka rahuaegsed rahutused: vägivallaga seotud kollektiivsed surveaktsioonid, ulatuslikud vägivallaga seotud isikute gruppide vahelised konfliktid, vägivallaga seotud pikaajalised massilised korratused jne. Erakorralise seisukorra seaduse kohaselt võib Vabariigi Valitsus põhiseaduslikku korda ähvardava ohu kõrvaldamiseks kehtestada politseitunni (keelu kindlaksmääratud ajavahemikul viibida tänavatel ja muudes avalikes kohtades ilma selleks eraldi väljaantava läbipääsuloata ja isikut tõendava dokumendita). Erakorralise seisukorra juht (üldjuhul peaminister) võib piirata liikumisvabadust Eesti territooriumil või selle osal. Erakorralise seisukorra seadus kehtestab ka haldusvastutuse politseitunni ajal tänaval või muus avalikus kohas viibimise eest ilma nõutavate dokumentideta.

 

5.3. 

Liikumisvabaduse piiranguid loodusõnnetuse, katastroofi või nakkushaigusest tuleneva hädaolukorra korral reguleerib hädaolukorra seadus. Selle seaduse kohaselt võib hädaolukorra lahendamiseks välja kuulutatud eriolukorra ajal kohustada isikuid eriolukorra piirkonnast lahkuma või keelata neil seal viibimise, samuti piirata isikute õigust vabalt liikuda eriolukorra piirkonnas.

 

5.4. 

Rangem liikumisvabaduse piirang seoses nakkushaigustega sisaldub § 20 lg 2 p-s 5. Kui selle sätte kohaselt tohib võimalikku vabaduse võtmist kohaldada vaid isiku suhtes, kes on ise nakkushaige ja seetõttu teistele ohtlik, siis § 34 kohaselt võib piirata ka nende isikute liikumisvabadust, kes ise ei ole nakatunud, et vältida nende kontakte nakatunud isikutega. Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse kohaselt võib maavanem Terviseameti peadirektori ettepanekul kehtestada karantiini – inimeste, kaupade ja sõidukite liikumise ning teenuste osutamise piirangu, mille kohaldamise eesmärk on vältida eriti ohtliku nakkushaiguse levikut haiguskoldest väljapoole.

Inimeste liikumisvabadusele võidakse seada piiranguid ka loomataudi korral. Loomatauditõrje seaduse kohaselt kehtestatakse maavanema korraldusega taudipunkti ümber teatud ala, kus inimeste liikumine on piiratud.

Nakkushaiguse või loomataudi leviku korral võib Vabariigi Valitsus hädaolukorra seaduse alusel kuulutada välja eriolukorra, mille ajal võib piirata isikute õigust vabalt liikuda. Vajadusel võib nakkushaigeid sundhospitaliseerida ning isoleerida.

 

5.5. 

Looduskeskkonna kaitseks võib looduskaitseseaduse kohaselt piirata isikute liikumist teatud maa-alal. Näiteks on loodusreservaadis inimeste viibimine üldjuhul keelatud, sihtkaitsevööndis aga piiratud. Metsaseaduse kohaselt on kohalikul omavalitsusel metsatulekahju ennetamiseks õigus keelata võõras metsas viibimine. Igaühe kohustuse säästa elu- ja looduskeskkonda sätestab § 53.

 

5.6. 

Paragrahvi 20 lg 2 p 4 kohaselt on lubatud võtta alaealiselt vabadus tema üle kasvatusliku järelevalve sisseseadmiseks või tema toimetamiseks pädeva riigiorgani ette, et otsustada sellise järelevalve sisseseadmine. Neid küsimusi reguleerib alaealise mõjutusvahendite seadus. Siin on tegemist intensiivse sekkumisega isiku põhiõigustesse. Paragrahviga 34 lubatav piirang on kergemakujuline ning ka alused selle kohaldamiseks võivad olla vähem tungivad. Tegemist on preventiivse abinõuga. Jutt ei käi – erinevalt § 20 lg 2 p-st 4 – mitte järelevalve sisseseadmisest, vaid järelevalvetuse ärahoidmisest. Nii on näiteks Eesti Vabariigi lastekaitse seaduse kohaselt alla 16-aastastel alaealistel keelatud viibida ilma täiskasvanud saatjata avalikes kohtades kella 23.00 kuni 6.00 (1. juunist 31. augustini kella 24.00 kuni 5.00).

Laste õigus vabalt liikuda ning valida oma elukohta ei ole sama mahuga kui täisealiste isikute vastavad õigused. Perekonnaseaduse kohaselt on lapse vanemal (hooldajal) kohustus ja õigus määrata lapse viibimiskohta. Alaealise mõjutusvahendite seaduse kohaselt võib alaealisele kohaldada kohustust elada vanema, kasuvanema, eestkostja või perekonnas hooldaja juures või asenduskodus (lastekodus). Sotsiaalhoolekande seaduse kohaselt võidakse laps sotsiaalteenuse ja muu abi osutamiseks teatud juhtudel kodust ja perekonnast eraldada. Sellisel juhul suunatakse laps nt perekonnas hooldamisele või asenduskodusse. Ühiskonnal on kohustus aidata ka orbusid ja vanemliku hoolitsuseta lapsi, suunates nad vajaduse korral perekonnas hooldamisele või asenduskodusse (perekonnaelu, laste kaitse ning sotsiaalsete õiguste osas on olulised §-d 26–28, vt nende paragrahvide komm-d).

 

5.7. 

Vaimuhaigete vabaduse piiramine on seotud §-s 20 sätestatuga. Paragrahvi 20 lg 2 p 5 lubab vaimuhaigelt isikult võtta vabaduse tema kinnipidamiseks juhul, kui ta on endale või teistele ohtlik. Vaimuhaige väiksema ohtlikkusastme korral võib kõne alla tulla tema elukoha valiku ja liikumisvabaduse piiramine § 34 alusel. Hoolekandeasutuses viibiva isiku suhtes annab selleks aluse sotsiaalhoolekande seadus.