Paragrahv 31.

Eesti kodanikel on õigus tegelda ettevõtlusega ning koonduda tulundusühingutesse ja -liitudesse. Seadus võib sätestada selle õiguse kasutamise tingimused ja korra. Kui seadus ei sätesta teisiti, siis on see õigus võrdselt Eesti kodanikega ka Eestis viibivatel välisriikide kodanikel ja kodakondsuseta isikutel.

 

1. 

Kommenteeritava paragrahvi esimene lause sätestab kaks omavahel tihedalt seotud õigust: õiguse tegelda ettevõtlusega ja õiguse koonduda tulundusühingutesse ja -liitudesse. Õigus tegelda ettevõtlusega ehk ettevõtlusvabadus on seotud ja kattub osaliselt §-s 29 sätestatud õigusega valida tegevusala ja elukutset. Õigus koonduda tulundusühingutesse ja -liitudesse on seotud §-s 48 sätestatud õigusega koonduda mittetulundusühingutesse ja -liitudesse. Vaadeldavatel õigustel on tihe seos ka §-s 32 sätestatud omandiõigusega (seda nii ettevõtlusega tegeleva isiku vara, nt aktsiad või osad, kaitsmisel kui ka äriühingu vara kaitsmisel) ja §-st 113 tuleneva üldise maksuõigusega, arvestades, et maksustamine piirab ka võimalusi ettevõtlusest tulu teenida ja sellega ettevõtlusvabadust.

 

2. 

Ettevõtlusvabadusele analoogilist õigust ei maini kodaniku ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt ja seda ei leia ka EIÕK õiguste kataloogist. Inimõiguste kohus on ettevõtlusvabaduse piiranguid mõnel juhul tunnistanud EIÕK 1. lisaprotokolli art-s 1 sätestatud oma omandi segamatu kasutamise õiguse riiveteks ja hinnanud riive põhjendatust sellest aspektist. Nii on EIK tunnistanud omandi vaba kasutamise riiveks alkohoolsete jookide müügiloa äravõtmist (vt otsus Tre Traktörer AB vs. Rootsi, 07.07.1989), tollivaba poe ja baari sulgemist (Bimer S.A. vs. Moldova, 10.07.2007), pangalitsentsi äravõtmist (Capital Bank AD vs. Bulgaaria, 24.11.2005), enammakstud käibemaksu tagastamisest keeldumist (S.A. Dangeville vs. Prantsusmaa, 16.04.2002) jt. 1920. a PS § 19 sätestas aga muu hulgas õiguse ettevõtteid avada ja kasutada neid põllutöös, kaubanduses, tööstuses ja muil majandusaladel. Sarnane õigus oli sätestatud ka 1937. a vastu võetud PS §-s 25.

 

3. 

Euroopa Liidu ühisturg, mida iseloomustab kaupade, teenuste ja kapitali vaba liikumine riikide vahel, vaba konkurents ning ühine tollipoliitika, rajaneb suures osas ettevõtlusvabaduse tunnustamisel. ELTL keelab liikmesriikidevahelised koguselised impordi- ja ekspordipiirangud ja kõik samaväärse toimega meetmed (art-d 34, 35), asutamisvabaduse piirangud (art 49), teenuste osutamise vabaduse piirangud (art 56) ja kapitali vaba liikumise piirangud (art 63). Neid vabadusi käsitleb EL lepinguõigus põhivabadustena. EL põhiõiguste harta mainib art-s 16 sõnaselgelt ka ettevõtlusvabadust, mida tunnustatakse EL õiguse ja siseriiklike õigusaktide ja tavade kohaselt. Euroopa Kohus on põhiõigusi tunnustanud kui EL õiguse üldpõhimõtteid. Nii on kohus tunnustanud vabadust tegelda majandusliku või kaubandusliku tegevusega omandiõiguse osana (vt otsus Nold vs. komisjon, 14.05.1974). EL õigus eristab seega põhivabadusi, milleks on kaupade, isikute, teenuste ja kapitali vaba liikumine (ELTL art 26) ja põhiõigusi kui ühenduse õiguse üldpõhimõtteid (ELL art 6).

 

4. 

Õigus ühinemisvabadusele, kaasa arvatud õigus oma huvide kaitseks luua ametiühinguid ja neisse astuda on sätestatud EIÕK art-s 11. Nimetatud artikli kaitseala kattub § 48 lg 1 esimeses lauses nimetatud õiguse kaitsealaga.

 

5. 

Ettevõtlus on tegevus, mille eesmärk on üldjuhul tulu saamine kauba tootmisest, müümisest, teenuste osutamisest, vara realiseerimisest jne. Ettevõtlusvabaduse esemeline kaitseala hõlmab Riigikohtu poolt antud esimese määratluse järgi kõiki tegevusalasid ja elukutseid, mille puhul isik pakub enda nimel kaupu või teenuseid (vt RKPJKo 28.04.2000, 3-4-1-6-00). Hiljem on Riigikohus andnud ettevõtluse mõistele veelgi avarama tõlgenduse, märkides, et ettevõtlusvabaduse kaitsealasse kuulub „tulu saamise eesmärgil toimuv tegevus” (RKPJKo 06.03.2002, 3-4-1-1-02; RKPJKo 06.07.2012, 3-4-1-3-12, p 41). Ettevõtlusvabaduse tuumaks on riigi kohustus mitte teha põhjendamatuid takistusi ettevõtluseks ja seda vabadust riivab iga abinõu, mis takistab, kahjustab või kõrvaldab mõne ettevõtlusega seotud tegevuse (RKPJKo 28.04.2000, 3-4-1-6-00, p 11). Seega on ettevõtlusvabaduse kaitsealas ka ettevõtluse vormidele kehtestatud reeglid (RKPJKo 06.07.2012, 3-4-1-3-12, p 41). Kaitseala avar tõlgendus osutab ühelt poolt ettevõtluse mõiste määratlemise raskusele, kuid teiselt poolt võimaldab hinnata väga erisuguste riivete põhiseaduspärasust.

 

6. 

Lai kaitseala määratlus on jätnud aga sageli ebaselgeks §-de 29, 31, 32 ja 113 kaitsealade omavahelised piirid.

 

6.1. 

Nii on Riigikohus kahel korral asunud seisukohale, et suurte tehingute puhul sularahas tasumise korral käibemaksu mahaarvamise õiguse äravõtmine oli ettevõtlusvabaduse riive, mitte omandipõhiõiguse riive (RKPJKo 06.03.2002, 3-4-1-1-02, p 14, 17; 12.06.2002, 3-4-1-6-02, p 9). Ametnikule või endisele ametnikule kohaldatav piirang äriühingu juht- või järelevalveorganisse kuulumisel on aga Riigikohtu praktika kohaselt mitte ettevõtlusvabaduse riive, vaid §-s 29 sätestatud tegevusala valiku vabaduse riive (RKÜKo 25.01.2007, 3-1-1-92-06; RKPJKo 27.03.2012, 3-4-1-1-12). Viimase teemaga seoses on ka PS § 30 teise lõike tekstis viide §-le 31 ja ettevõtlusvabadusele, mitte tegevusala valiku vabadusele. Nii § 29 kui § 31 puhul on inimese eesmärk enda tööga tulu saamine. Eristusjoone tõmbamisel ei saa aluseks võtta ka lähtumist sellest, kas inimene tegutseb töövõtja või -andjana, sest ettevõtlusvabadus hõlmab ka ilma töötajateta majandustegevusest tulu teenimise füüsilisest isikust ettevõtjana. Olulisem eristamise kriteerium peaks olema, kuigi senine kohtupraktika seda viidatud kaasuste valguses ei kinnita, majandusliku funktsiooni järgi, ning lähtuma sellest, kas isik soovib tulu teenida sõltuva töö tegemisega (§ 29) või iseseisva tulundusliku tegevusega (§ 31). Piirjoone tõmbamisel tuleks lähtuda vastusest küsimusele, kas isik oma tegevuses valib ise, mida, kuidas ja kellele toota või pakkuda (§ 31), või teeb seda keegi teine (§ 29), st kas isik soovib iseseisvalt tegeleda majandustegevusega ja kujundada selleks sobiva ettevõtte (§ 31) või mitte (§ 29).

 

6.2. 

Üldine maksuõigus (§ 113) ettevõtlusega seotud tegevuse ja saadud tulu maksustamisel on spetsiifiline subjektiivne õigus võrreldes üldisema ettevõtlusvabadusega ning kuigi olemuselt piirab maksustamine sageli ka ettevõtlusvabadust, tuleb piirangu lubatavuse hindamisel lähtuda §-st 113. Riigikohus on siiski riigilõivu nõude puhul selgitanud, et lõivuga kaasnev piirang riivab ettevõtlusvabadust (nt RKÜKo 12.04.2011, 3-2-1-62-10, RKÜKo 22.11.2011, 3-3-1-33-11).

 

6.3. 

Omandiõiguse ja ettevõtlusvabaduse piiritlemisprobleemide kohta vt § 32 komm 4.5. Riigikohus on asunud seisukohale, et kui piirang riivab ühtaegu nii ettevõtlusvabadust kui omandiõigust, siis tuleb selle lubatavuse hindamisel hinnata piirangu proportsionaalsust enam riivatud põhiõiguse kontekstis (RKPJKo 06.07.2012, 3-4-1-3-12).

 

7. 

Ettevõtlusvabadus on õiguslik vabadus, mille vastas seisab riigi kohustus mitte teha põhjendamatuid takistusi ettevõtluseks. Ettevõtlusvabadus ei kohusta riiki andma ettevõtjale vahendeid, kuid vabaduse realiseerimine eeldab toetamiskohustust. Riik peab tagama õigusliku keskkonna vaba turu toimimiseks. Kohtupraktikas on ettevõtlusvabadust mõistetud ka õigusena nõuda riigi sekkumist konkureerivate ettevõtjate tegevusse, et kaitsta isikut teiste ettevõtjate õigusvastase tegevuse eest, nt keelatud domineeriva mõju eest (vt TlnRgKo 2-3/241/05), mis ei võimalda ettevõtjal faktilist tulu teenimist.

 

8. 

Kommenteeritava paragrahvi esimese lause teine pool kaitseb õigust koonduda tulundusühingutesse ja -liitudesse. Põhiseaduse § 31 kaitsealas on mis tahes liiki tulundusühingutesse ja -liitudesse koondumise õigus. Seadusandja peab sellest sättest tulenevalt looma äriõiguse ja nägema tulundusühingud ja -liidud ette ning reguleerima nende asutamise, tegevuse ja lõpetamisega seonduvat. Hõlmatud on kõik ettevõtluse otstarbel loodavad ühendused, ka seltsingud. Ühinemine majandustegevusest tulu saamise eesmärgil eristab kommenteeritavas paragrahvis sätestatud õigust PS § 48 kirjeldatud õigusest koonduda mittetulundusühingutesse ja -liitudesse. Kaitstud on nii koondumisõigus kui ka õigus mitte koonduda.

 

9. 

Äriühingute asutamist, seisundit, juhtimist ja lõpetamist reguleerivad üldiselt tsiviilseadustiku üldosa seadus ja äriseadustik. Eriseadustena reguleerivad nende asutamist ja tegevust ka hoiu-laenuühistu seadus, hooneühistuseadus, krediidiasutuste seadus, investeerimisfondide seadus. Tulundusühinguteks, st äriühinguteks, on täisühing, usaldusühing, osaühing, aktsiaselts ja tulundusühistu. PS § 31 kaitseb kõigisse neisse koondumise õigust.

 

10. 

Ettevõtlusvabadust riivab iga abinõu, mis takistab, kahjustab või kõrvaldab mõne ettevõtlusega seotud tegevuse (vt RKPJKo 28.04.2000, 3-4-1-6-00). Ettevõtlusvabaduse kaitseala on riivatud ka siis, kui seda vabadust mõjutatakse avaliku võimu poolt ebasoodsalt (vt RKPJKo 06.03.2002, 3-4-1-1-02). Riigikohus on ettevõtlusvabaduse piiranguteks lugenud isikult alkoholiga kauplemise õiguse äravõtmise (RKPJKo 28.04.2000, 3-4-1-6-00), turul uute tööstuskaupade müügi keelamise (RKPJKo 17.03.1999, 3-4-1-1-99), suuremate tehingute puhul sularahas tasumisel käibemaksu mahaarvamise õiguse äravõtmise (RKPJKo 06.03.2002, 3-4-1-1-02), tasu võtmise kauplemiskoha eest tänaval (RKPJKo 10.04.2002, 3-4-1-4-02), tagatise nõude ettevõtlussektoris tegutsemise eeldusena (RKPJKo 31.01.2012, 3-4-1-24-11, p 81), seadusega rendilepingu lõpetamise (RKPJKo 10.05.2002, 3-4-1-3-02), majandustegevust kahjulikult mõjutava planeeringu kehtestamise (RKHKo 20.12.2011, 3-3-1-59-11, p 19), majandustegevust soodustava planeeringu kehtestamata jätmise (RKHKo 21.09.2011, 3-3-1-5-11, p 18), ehitusloa peatamise (RKHKo 21.12.2001, 3-3-1-67-01), kalapüügi­lubade jagamise (RKHKo 20.11.2001, 3-3-1-43-01) ning tegutsemisloa ja taksoloa nõude kehtestamise (RKHKm 02.10.1998, 3-3-1-28-98), tegevusloa andmise konkurendile (RKHKo 16.04.2007, 3-3-1-5-07), ärikeelu kohaldamise (RKHKo 05.04.2006, 3-3-1-15-06), ettevõtja poolt pakutava kauba reklaamile piirangute seadmise (RKHKo 21.06.2012, 3-3-1-26-12, p 13). Riigikohtu tsiviilkolleegium hindas ärikeelu kohaldamise kooskõla §-ga 24 ettenähtud protsessuaalsete tagatistega (RKTKm 27. 03.2000, 3-2-1-26-00).

Ettevõtlusvabadust riivavad üldistatult mis tahes keelud ja piirangud (sh ka planeeringutest tulenevad) mõne majandustegevusega tegeleda, isikule pandud teavitamiskohustused ettevõtlusega tegelemise korral, loakohustused, sh tegevusloaga kõrvalkohustuste või tingimuste kehtestamine, hoolsuskohustused, mida majandustegevuses tuleb järgida, ja muud kõrvalkohustused. Samuti riivavad ettevõtlusvabadust teistele, sama või sarnase majandustegevusega tegelevatele isikutele tehtavad soodustused (sh riigiabi), ning ettevõtlusega tegelemise korraldamiseks kehtestatud reeglid.

Ettevõtluse eesmärgil ühinemise vabadust riivab iga abinõu, mis takistab või kahjustab koondumist tulundusühingutesse ja -liitudesse. Vabadust võib riivata loa nõue ühingu asutamiseks, asutajate miinimumarvu ja kapitali miinimumsuuruse nõue, tingimuste seadmine olulise osaluse omandamiseks, ühingu sundlõpetamine jne. Ettevõtlusvabadus hõlmab muu hulgas osanike õiguse otsustada, kuidas pidada osaühingu osanike nimekirja. Sellise nimekirja pidamise reeglite kehtestamisega riivatakse samuti ettevõtlusvabadust (RKPJKo 06.07.2012, 3-4-1-3-12, p 42).

 

11. 

Õigus tegeleda ettevõtlusega on PS § 31 kolmanda lause kohaselt kõikidel Eestis viibivatel isikutel, sõltumata kodakondsusest, kui seadus ei sätesta teisiti. Ettevõtlusvabadus, sh tulundusühingusse koondumise õigus, laieneb § 9 lg 2 kohaselt ka juriidilistele isikutele.

PS teeb vahet Eesti kodanike ja välisriikide kodanike ning kodakondsuseta isikute vahel. Eestis viibivatel välisriikide kodanikel ja kodakondsuseta isikutel on võrdselt Eesti kodanikega õigus tegelda ettevõtlusega, kuid PS lubab seadusega sätestada välismaalastele piiranguid ettevõtlusvabaduse teostamiseks. Välisriigi kodanike ja kodakondsuseta isikute ettevõtlusvabaduse teostamist piirab eelkõige elamis- ja tööloa nõue.

 

12. 

Kommenteeritava paragrahvi teine lause lubab seadusega kehtestada piirangud ettevõtlusvabadusele. Ettevõtluspiiranguteks PS § 31 mõttes on ka piirangud isiku tegevuseks, mille eesmärk üldjuhul on tulu saamine kauba tootmise, müümise, teenuste osutamise, vara realiseerimisega jne (RKPJKo 17.03.1999, 3-4-1-1-99). Riigikohtu selgituse kohaselt „põhiseaduse § 31 teine lause, mis näeb ette, et seadus võib sätestada ettevõtlusvabaduse kasutamise tingimused ja korra, annab seadusandjale suure vabaduse reguleerida ettevõtlusvabaduse kasutamise tingimusi ja seada sellele piiranguid. Ettevõtlusvabaduse piiramiseks piisab igast mõistlikust põhjusest. See põhjus peab johtuma avalikust huvist või teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitse vajadusest, olema kaalukas ja enesestmõistetavalt õiguspärane. Mida intensiivsem on ettevõtlusvabadusse sekkumine, seda mõjuvamad peavad aga olema sekkumist õigustavad põhjused.” (RKPJKo 10.05.2002, 3-4-1-3-02, sarnaselt RKPJKo 06.07.2012, 3-4-1-3-12, p 51.) Seaduse reservatsioon ei kohusta seadusandjat kõiki piiranguid detailselt seaduses kirjeldama, vaid võib üksikasjad jätta täitevvõimu otsustada. Küll peab seadus määrama raamid, mille piirides võib täitevvõim seaduse sätteid täpsustada (vt RKPJKo 17.03.1999, 3-4-1-1-99).

 

13. 

Üldisel viisil reguleerib ettevõtlusvabaduse piiranguid alates 2014. a majandustegevuse seadustiku üldosa seadus. Kehtivate seaduste kohaselt on ettevõtluse liike, millega tegelemiseks on vajalik tegevusluba, enam kui sada. Sellised piirangud tulenevad arvukatest seadustest. Mõnel juhul võib tegevusloa nõue olla seotud ressursi piiratusega (maavarad, raadiosagedused). Lisaks tegevusloa nõudele on osa ettevõtlusvaldkondi tugevama riikliku kontrolli all ja ettevõtja tegevus on allutatud rangemale regulatsioonile ja järelevalvele.

 

14. 

Seadusega on piiratud välismaalaste ettevõtlust avaliku julgeoleku ja inimeste turvalisuse tagamiseks. Relvade ja laskemoonaga seonduvatel tegevusaladel võib tegevusluba taotleda teovõimeline Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigi kodanik või Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigis asutatud juriidiline isik (relvaseaduse §-d 66–67). Turvateenistuse seadus annab Vabariigi Valitsusele õiguse kehtestada piirangud Euroopa Majanduspiirkonda mittekuuluva riigi või juriidilisele isikule kuuluva kapitali osaluse kohta turvaettevõtte vara koosseisus (turvaseaduse § 16).

Advokatuuriseadus piirab Euroopa Liidu liikmesriigis tegutseval advokaadil, kes ei ole Eesti Advokatuuri liige, Eestis alaliselt tegutseda ning ta võib klienti kohtus esindada või kaitsta vaid koos Eesti Advokatuuri kuuluva vandeadvokaadiga (AdvS § 74).

 

15. 

Ettevõtlusvabadust riivavad mõnel tegevusalal tegutsemiseks seatud kvalifikatsiooninõuded. Advokaadibüroo pidajaks võib olla advokaadiühing või füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsev vandeadvokaat (AdvS § 49). Advokaadiühingu osanik või aktsionär võib olla aga üksnes vandeadvokaat. Sellist piirangut võib õigustada tarbija ning õigusemõistmise huvide kaitse eesmärk. Apteegiteenust võivad apteegis ja selle struktuuriüksuses osutada ainult Tervisemetis registreeritud proviisor ja farmatseut (ravimiseaduse § 29), kvalifikatsiooninõuded on seatud ka tervishoiuteenuse esitajale. Neid piiranguid õigustab tervise kaitse eesmärk.

 

16. 

Riigiametnik võib tegelda ettevõtlusega üksnes teda ametisse nimetanud isiku või ametiasutuse loal, kui ettevõtlus ei takista teenistuskohustuste täitmist ega kahjusta teenistuskoha mainet (ATS § 60). PS lubab piirata mõne kategooria riigiteenistujate õigust koonduda tulundusühingutesse (vt § 30 komm).

 

17. 

Riik tagab turul osalejate ausa konkurentsi reeglite abil, mis on koondatud konkurentsiseadusse. Konkurentsiseadus võtab suures osas üle EL õigusaktid. Seadus piirab mõne ettevõtja tegevust, kuid samas toetab teisi. KonkS normid teenivad kahte eesmärki. Ühelt poolt on selles seaduses sätestatud piirangud turgu valitsevale ettevõttele, reeglid konkurentsi kahjustava eesmärgi või tagajärjega ettevõtjatevaheliste kokkulepete, kooskõlastatud tegevuse ja ettevõtjate ühenduse otsuste ning ettevõtjate koondumise kohta, selleks et ära hoida konkurentsi takistamine, piiramine või kahjustamine äritegevuses. Euroopa Komisjonil ja Konkurentsiametil on ulatuslik pädevus ettevõtte tegevuse kontrollimiseks, samuti sanktsioonide määramiseks. Riigikohus on pidanud üldapteegi tegevusloa väljaandmiseks ette nähtud piiranguid õigustatuks põhjendusega, et see meede „aitab vältida ülemäärast konkurentsi apteekide turul, kus konkurentsis püsimise eesmärgil kasutaks apteegid vahendeid, mis võiksid seada ohtu adekvaatse tervisekaitse”, ega nõustunud Ravimiameti väitega, et eesmärk ei ole juba turul tegutsevate ettevõtjate konkurentsipositsiooni säilitamine ja neile subjektiivsete õiguste loomine, vaid rahvatervise kaitse (RKHKo 16.04.2007, 3-3-1-5-07). Konkurentsiseadusega reguleeritakse ka riigiabi andmist ettevõtjatele. Sellise tegevuse eesmärk on soodustada mõnda ettevõtjat või mingite kaupade tootmist ja müüki, kuid riigiabi andmine võib moonutada konkurentsi. Riigiabi andmise üldpõhimõtted on reguleeritud Euroopa Liidu lepingutega.

 

18. 

Kõige enam piirab riigivõim ettevõtlusvabadust sel moel, et kirjeldab KarS-s ettevõtlusega seotud tegusid kuritegude või väärtegudena ja näeb nende toimepanijatele ette karistused, sealhulgas lisakaristusena tegutsemiskeelu (§ 49) ja ettevõtluskeelu (KarS § 491). Enamikku ettevõtlusega seotud süütegusid kirjeldatakse KarS 21. peatükis. Ettevõtlusvabadust piirab oluliselt ka pankrotiseadusega ettenähtud ärikeeld, mis võib kehtida kolm aastat pärast pankrotimenetluse lõppu.

 

19. 

Ettevõtlusvabaduse piirangud ei tohi kahjustada seadusega kaitstud huvi või õigust rohkem, kui seda normi legitiimse eesmärgiga saab põhjendada. Kasutatud vahendid peavad olema proportsionaalsed soovitud eesmärgiga. Proportsionaalsuse põhimõttega ei pea arvestama mitte üksnes õiguse kohaldaja, vaid ka seadusandja (RKPJKo 28.04.2000, 3-4-1-6-00, vt ka § 11 komm). Riigikohus on leidnud, et käibemaksuseadusega ettenähtud käibemaksu mahaarvamise õiguse äravõtmine, kui kauba või teenuse maksustatav väärtus ühe tehingu kohta ületab 50 000 krooni ja selle eest tasutakse sularahas, ei ole sobiv abinõu maksupettuste tõkestamiseks (vt RKPJKo 06.03.2002, 3-4-1-1-02). Äriühingult alkoholimüügi tegevusloa äravõtmine selle eest, et poe müüja müüs alaealisele pudeli õlut ja paki sigarette, oli küll sobiv ja vajalik, kuid ebaproportsionaalne abinõu, et kaitsta ühiskonda mitteusaldusväärse müüja eest. Seadus ei võimaldanud tegevusloa väljastajal arvestada alkoholi käitlemise korra rikkumise asjaolusid ja vastavalt sellele valida õiguslikke tagajärgi. Seadus sätestas imperatiivselt, et tegevusluba tunnistatakse kehtetuks alkoholi käitlemise raske rikkumise korral (RKPJKo 28.04.2000, 3-4-1-6-00). Riigikohtu selgituse järgi on „ettevõtja tegevuse peatamine mõõdukas üksnes erandlikel asjaoludel. Tegemist on äärmusliku abinõuga, mis seab ohtu ettevõtja tegevuse jätkumise. Ettevõtja tegevuse peatamisel halveneb tema majanduslik seisund, mille tõttu saavad kahjustatud ettevõtja võlausaldajate ja töötajate õiguspärased huvid” (RKHKo 10.03.2005, 3-3-1-77-04). „Kauplemisloa peatamise otsustamisel pidi vallavalitsus arvestama ka proportsionaalsuse põhimõttega: peatamine pidi olema sobiv ja vajalik eesmärgi saavutamiseks ning kaaluma üles kõik võimalikud vastuargumendid. Loa peatamine saab olla vajalik vaid siis, kui ei leidu muid vahendeid loa peatamise eesmärgi saavutamiseks.[…] Kauplemisloa peatamise küllaldaseks ajendiks ei saa olla juba enne loa peatamist kassaatori poolt kõrvaldatud puudused. Kauplemisloa peatamise eesmärk võiks olla olemasoleva rikkumise kõrvaldamine, mitte karistamine varasema rikkumise eest. Kui puudusi ei kõrvaldatud tervisekaitsetalituse akti koostamise ja loa peatamise vahele jäänud enam kui kuuajalise ajavahemiku jooksul, võib loa peatamine olla põhjendatud, sest tekivad kahtlused ettevõtja õiguskuulekuses ja usaldusväärsuses” (RKHKo 17.06.2002, 3-3-1-32-02).

Ärikeelu kohta on Riigikohus öelnud, et ärikeeldu ei või kohaldada üldiselt. Keelu kohaldamisel tuleb täpsustada, millise ettevõtluse või muu majandustegevusega ei või füüsiline isik tegelda, milline on kohaldatava ärikeelu sisu ja ulatus (RKHKo 16.04.2007, 3-3-1-5-07).