Paragrahv 27.

Perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena on riigi kaitse all.

Abikaasad on võrdõiguslikud.

Vanematel on õigus ja kohustus kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest.

Seadus sätestab vanemate ja laste kaitse.

Perekond on kohustatud hoolitsema oma abivajavate liikmete eest.

 

1. 

Kommenteeritav paragrahv käsitleb küsimusi, mis puudutavad perekonda, abielu, vanemaid ja lapsi.

 

2. 

Põhiseaduse § 27 sõnastamisel oli eeskujuks 1938. aasta põhiseadus, mille § 21 kõlas:

„Perekond rahva püsimise ja kasvamise ning riigielu alusena on riigi kaitse all.

Abielu korraldavad seadused tugenevad abikaasade üheõigusluse põhimõttele, kuivõrd see on kokkukõlastatav perekonna ühise hüvega, järelkasvu huvidega ja vastastikuse toetamisega.

Abikaasade varavahekorrad määratakse seadusega, kusjuures seadusjärgne varavahekord ei või kitsendada ühe abikaasa varaõiguslikku teovõimet.

Seadusega korraldatakse emade ja laste kaitse. Lasterikaste perekondade eest hoolitsetakse eriti.”

1938. a põhiseaduse § 28 lõikes 1 oli sätestatud: „Abivajaja eest hoolitsemine lasub eeskätt perekonna liikmeil.”

 

3. 

Perekonna, abikaasade, vanemate ja laste õigusi kajastavad sätted sisaldusid juba põhiseaduse eelnõu ettevalmistamisel aluseks võetud J. Adamsi töögrupi poolt ettevalmistatud eelnõus. Eelnõu § 21 lg 1 kõlas: „Perekond ja abielu on riigi kaitse all. Abikaasad on võrdõiguslikud. Seadus kaitseb emasid ja lapsi.” Eelnõu § 21 lg 2 ütles: „Laste kasvatamine ja nendele hariduse andmine on vanemate kohus. Riik toetab lasterikkaid perekondi.” Eelnõu § 27 lg 1 oli sätestatud perekonnaliikmete kohustus hoolitseda abivajaja eest.

 

4. 

Põhiseaduse § 27 sisaldab viit lõiget, millel on erinev õiguslik iseloom. PS § 27 lg-s 1 on sätestatud põhiseaduslik perekonnaõigus, mis hõlmab nii tõrjeõigust, sooritusõigust (perekonna kaitseõiguse kujul) kui perekonna instituudigarantiid. Kuigi PS § 27 lg 2 on esmapilgul eriline võrdsusõigus, on seda võimalik käsitleda ka abielu kui õigusinstituudi garantiina. PS § 27 lg-d 3 ja 5 sätestavad põhikohustused. PS § 27 lg-s 4 on sätestatud õiguslik vanemate ja laste kaitseõigus.

 

5. 

PS § 27 lg 1 sätestab põhiseadusliku perekonnaõiguse.

 

6. 

PS § 26 kommentaaris käsitleti PS § 26 ja § 27 lg 1 kaitsealade eristamise küsimust: PS § 26 on eraelu sfääri kaitsev üldsäte, mille suhtes PS § 27 lg 1 on perekonnaelu kaitsev erisäte. PS § 27 lg 1 tagab perekonnaelu kaitse ilma seadusereservatsioonita ja on võrreldes PS §-ga 26 põhiõiguse kaitse seisukohalt soodsam säte. Põhjendamatu oleks tagada PS § 27 lg-s 1 perekonna kaitse (kui õigus riigi positiivsele tegevusele perekonnaelu kaitseks), kuid jätta perekonnaelu tõrjeõiguslik pool § 26 kaitsealasse (PS § 26 ja PS § 27 konkurentsi kohta vt PS § 26 kommentaari, punkt 6 (koos alapunktidega)).

 

7. 

PS § 27 lg 1 tagab seega tõrjeõiguse, mis annab põhiõiguse kandjale õiguse oodata, et riik ei sekkuks tema perekonnaellu ning kohustab riiki hoiduma perekonnaellu sekkumisest. Kaitseala riivena on käsitletav perekonnaelu igasugune ebasoodne mõjutamine.

 

8. 

Teiseks sätestab PS § 27 lg 1 perekonna ja perekonnaelu erilise kaitseõiguse. Kaitseõigus tähendab õigust riigipoolsele kaitsele kolmandate isikute rünnete vastu, mis on suunatud perekonna vastu (õigus riigi positiivsele tegevusele).

 

8.1. 

Üldine õigus riigi kaitsele tuleneb juba PS § 13 lg 1 esimesest lausest ja riigi positiivne kaitsekohustus laieneb kõigile põhiõigustele. Seetõttu PS § 27 esimene lõige üksnes rõhutab ja täpsustab perekonna kaitsmise vajadust. Põhimõtteliselt on kõik, mida PS § 27 lg 1 kaitseb tõrjeõigusena riigi eest, kaitstav ka kolmandate isikute rünnete eest. Kaitse ei pruugi aga lõppastmes olla sama tugev, sest ühe isiku kaitse on sageli teise isiku õiguste riive. Kaitseõiguse riive seisneb kaitse tagamata jätmises. Kaitsekohustuse teostamisel on seadusandjal avar mänguruum, kuna mingi hüve kaitsmiseks on enamasti rohkem kui üks võimalus.

 

8.2. 

PS § 27 lg 1 sõnastusest võib jääda mulje, et perekond väärib põhiseaduslikku kaitset üksnes tingimusel ja sedavõrd, kui perekond on rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna aluseks. Sellisel juhul oleks perekond üksnes kollektiivne hüve ja PS § 27 lg-st 1 ei tuleneks subjektiivset õigust riigi kaitsele. Kuivõrd perekond on siiski väärtus, mille kaitse on ka üksikisiku huvides, ei ole põhjendatud PS § 27 lg 1 sisalduvat kaitseõigust tõlgendada sedavõrd kitsalt ja näha selles üksnes kollektiivsete väärtuste kaitset. Pigem tuleneb PS § 27 lg-st 1 ikkagi ka subjektiivne õigus sellele, et riik tagaks perekonna kaitse. „Paragrahvi 27 lg 1 sõnastusest ei saa järeldada, et perekond on kaitstud vaid niivõrd, kui see tagab rahva püsimise ja kasvamise. See säte tõstab esile perekonna kui erilist kaitset vajava ühiskonna aluse, tagades perekonnale põhiseadusliku kaitse. Kui perekond oleks vaid rahva püsimise ja kasvamise tagatis, siis poleks seda Põhiseaduses vaja eraldi mainida. Paragrahv 27 lg. 1 tõendab, et perekonnal on Põhiseaduse seisukohalt iseseisev väärtus.” (vt RKHKo 18.05.2000, 3-3-1-11-00, p 2.)

 

9. 

Kolmandaks võib välja tuua, et PS § 27 lg-s 1 on sätestatud perekonna kui õigusinstituudi garantii. Põhiseadus kinnitab sellega, et perekond kui õigusinstituut peab olemas olema ja alles jääma. Seadusandja on sellest tulenevalt kohustatud looma eraõiguslikud regulatsioonid, mis võimaldavad ja tagavad perekonna kui õigusinstituudi olemasolu ja säilimise.

 

10. 

Isikuliselt kaitsealalt on PS § 27 lõikes 1 tagatud õigus kõigi ja igaühe õigus. PS § 27 lg 1 kaitse laieneb nii Eesti kodanikule kui ka Eestis viibivale välisriigi kodanikule ja kodakondsuseta isikule (PS § 9). Selle õiguse kaitseala ei laiene juriidilisele isikule, sest perekonnaelu saab olla vaid füüsilisel isikul.

 

11. 

PS § 27 lg 1 sisalda piiranguklauslit. See tähendab, et PS § 27 lg 1 tagab perekonna ja perekonnaelu kaitse ilma seadusereservatsioonita. Ilma seadusereservatsioonita tagatud põhiõigused ei ole siiski piiramatud, nende piirangu põhjuseks võib olla mõni teine sama kaaluga õigusväärtus. Piirangu põhjustena saab arvesse võtta teiste isikute põhiõigusi ja vabadusi või põhiseaduse norme, mis kaitsevad kollektiivseid hüvesid (vt RKPJKo 05.03.2001, 3-4-1-2-01, p 15). Nimetatud kohtuasjas käsitles Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium PS § 27 lg-s 1 tagatud perekonna kaitseõiguse piirangu põhjusena välismaalaste seadusest tulenevalt riigi julgeolekut.

 

12. 

Kommenteeritava sätte isikuline ja esemeline kaitseala – kellele ja millistele suhetele sätte kaitse laieneb – sõltub suuresti perekonna ja perekonnaelu mõiste sisustamisest. Põhiseaduses ega seadustes pole perekonna mõistet sätestatud. Ka EIK pole andnud perekonnaelu ammendavat definitsiooni, vaid määratleb perekonnaelu mõistet faktilistest suhetest lähtuvalt (nt EIKo Elsholz vs. Saksamaa, 13.07.2000).

 

13. 

EIK perekonnaelu tõlgendus on väga avar. EIK praktikas mahub perekonnaelu mõiste alla nii mehe ja naise ametlikult registreerimata kooselu, kuid ka ebatraditsioonilised perekonnad, nt homo- ja transseksuaalide kooselud ning nende lapsed, kes on sündinud sperma loovutamise ja ühe partneri kunstliku viljastamise või surrogaatema abil. Kohus on märkinud, et „artikli 8 mõiste „perekonnaelu” ei kätke ainult abielul rajanevaid perekondi ning see võib hõlmata ka muid de facto suhteid. /---/ Otsustades selle üle, kas mingi suhe kujutab endast perekonnaelu, võivad olla asjakohased mitmed tegurid, sealhulgas see, kas paar elab koos, kui pikk on nendevaheline suhe ja kas nad on teineteisele pühendumist väljendanud koos lapsi saades või mis tahes muul moel.” (EIKo X, Y ja Z vs. Ühendkuningriik, 22.04.1997.) Kooselu ei ole alati perekonna obligatoorne tunnus, kui tegemist on sidemega lapse ja vanema vahel (EIKo Boughanemi vs. Prantsusmaa, 24.04.1996). EIK tunnistab perekonnaeluks art 8 tähenduses ka sidemed lähedaste sugulaste vahel (EIKo Marckx vs. Belgia, 13.06.1979).

 

14. 

Põhiseadusliku perekonnaelu mõiste alla mahuvad suhted ametlikus abielus oleva mehe ja naise vahel. Arvestades inimestevaheliste suhete mitmekesisust tänapäeva ühiskonnas, pole siiski põhjendatud siduda põhiseaduslik perekonna mõiste üksnes ametliku abieluga (abielu kaitse kohta vt PS § 27 lg 2 kommentaari allpool). Riigikohus on pidanud perekonnaks ka sellist mehe ja naise perekondlikku kooselu, mis pole seaduses sätestatud tingimustel ja korras vormistatud (nii nt RKHKo 19.06.2000, 3-3-1-16-00, p 1).

 

14.1. 

Sellist käsitlust toetavad ka geneetilised argumendid. PS § 27 lg 1 eeskujuks oli 1938. a põhiseaduse § 21 lg 1. Tähelepanuta ei tuleks jätta aga seda, et 1938. aasta põhiseaduse § 21 lg 2 rääkis ühes lauses abielust ja perekonnast, luues abielu ja perekonna vahele selge seose. Kuigi kommenteeritav säte peaaegu sõnasõnalt kordab 1938. a põhiseaduse § 21 lõiget 1, ei võtnud PS § 27 üle sellisest seost perekonna ja abielu vahel. Kommenteeritavas paragrahvis on perekonna kaitsest ja abikaasade võrdsusest juttu paragrahvi mitmes lõikes.

 

15. 

Perekonnaelu hõlmab suhted vanemate ja laste vahel. Sealjuures ei ole oluline, kas laps on sündinud abielust või väljaspool abielu või kas ta on lapsendatud või kasulaps.

 

15.1. 

Lapse ja tema bioloogiliste vanemate vahelised suhted mahuvad ipso jure perekonnaelu mõiste alla. Laste põlvnemisest tulenevad vanemate ja laste vastastikused õigused ja kohustused (PKS § 82). Lapse ema on naine, kes on lapse sünnitanud (PKS § 83). Lapse isa on mees, kes on lapse eostanud. Loetakse, et lapse on eostanud mees, kes on lapse sünni ajal lapse emaga abielus (PKS § 84 lg 1 p 1). Lapse emaga abielus olevat meest ei loeta lapse isaks juhul, kui mees ei ole last eostanud ja abikaasad esitavad selle kohta perekonnaseisuasutusele ühise avalduse (PKS § 85). Juhul kui lapse isa ei olnud lapse emaga lapse sünni ajal abielus, loetakse isaks mees, kes on isaduse omaks võtnud või kelle isaduse on kohus tuvastanud. Kohus ei tuvasta lapse isana seemneraku doonorit kunstliku viljastamise puhul (PKS § 84 lg 1 p-d 2 ja 3 ning lg 2).

 

15.2. 

Perekonnaelu kaitsealasse kuuluvad ka suhted lapsendaja ja lapsendatu vahel. Lapsendatud laps omandab lapsendaja lapse õigusliku staatuse (PKS § 161 lg 2). Kui abikaasad lapsendavad lapse ühiselt või kui üks abikaasa lapsendab teise abikaasa lapse, omandab laps abikaasade ühise lapse õigusliku staatuse (PKS § 161 lg 1).

 

15.3. 

Perekonnaelu kaitsealasse võivad kuuluda ka lapse suhted võõrasvanemaga, mida kehtiv perekonnaseadus enam ei reguleeri. Võõrasvanem on lapse vanemaga abielus olev või koos elav isik, kes ei ole lapse vanem.

 

15.4. 

Perekonnaelu kaitsealasse võivad kuuluvad ka lapse suhted kasuperekonnaga. Kasuperekond on perekond, kus last tegelikult kasvatatakse ja kuhu ei kuulu lapse vanem ega vanemaga abielus olev isik (PKS § 122 lg 3).

 

16. 

Perekonnaelu kaitseala hõlmab perekonnaliikmete suhete eri tahke, eelkõige õigust elada koos, et rahuldada üksteise emotsionaalseid ja sotsiaalseid vajadusi. PS § 27 lg 1 perekonnaelu hõlmab vanemate suhtlemise lapsega ning lapse ja vanemate vastastikuse õiguse teineteise seltsis olla. Huvisid kaaludes omistab inimõiguste kohus erilise tähtsuse lapse parematele huvidele, mis nende loomusest ja tõsidusest sõltuvalt võivad lapsevanema huvid üles kaaluda (EIKo Johansen vs. Norra, 07.08.1996).

 

17. 

Perekonnaelu võib riivata vanema õiguste piiramine ja lapse lahutamine vanemast.

 

17.1. 

Perekonnaseadus annab vanemale õiguse hoolitseda oma alaealise lapse eest (vanema hooldusõigus), mis hõlmab nii õigust hoolitseda lapse isiku eest (isikuhooldus) kui ka õiguse hoolitsed lapse vara eest (varahooldus) (PKS § 116). Perekonnaseadus näeb ette võimaluse piirata vanema hooldusõigust erineva intensiivsusega. Lapse heaolu ohustamise korral võib kohus vanema asemel teha lapse hooldusõigusest tulenevaid otsuseid, teha hoiatusi ja ettekirjutusi ning kehtestada keelde jms (PKS § 134 lg 3). Kohus võib lapse vanematest eraldada üksnes juhul, kui lapse huvide kahjustamist ei ole võimalik ära hoida muul viisil (PKS § 135 lg 1). Lapse isikuhooldusõiguse võib kohus vanemalt täielikult ära võtta üksnes juhul, kui teised abinõud ei ole tulemusi andnud või kui on põhjust eeldada, et nende rakendamiseks ei piisa ohu ärahoidmisest (PKS § 135 lg 2).

 

17.2. 

Lapsest lahus elamine vähendab paratamatult vanema ja lapse koosolemise võimalusi. Lapsel on isiklik õigus suhelda mõlema vanemaga ning mõlemal vanemal on õigus ja kohustus suhelda lapsega isiklikult (PKS § 143 lg 1). Lahus elavate vanemate suhtlemiskorra lapsega määrab kokkuleppe puudumisel kindlaks kohus. Kohus võib lapse huvides suhtlusõigust piirata (PKS § 143 lg 3). Iga konkreetse vaidluse lahendamisel on kohtu otsustada, kuidas lahus elava vanema ja lapse suhtlemise kord kõige paremal viisil kindlaks määrata, et see vastaks lapse huvidele (RKTKo 21.03.2007, 3-2-1-13-07, p 31).

 

17.3. 

Lapse õiguste konventsioon ei luba eraldada last vanematest vastu nende tahtmist, välja arvatud juhul, kui pädevad ametivõimud otsustavad kooskõlas seadusega, et niisugune eraldamine toimub lapse huvides (art-d 7 ja 9). Inimõiguste kohus on kasutanud kaheosalist testi perekonnaellu sekkumise kontrollimiseks. Esiteks peavad võimud näitama ära „asjakohased ja küllaldased põhjused”, õigustamaks lapse vanematelt äravõtmist ja/või selle olukorra püsimajäämise kasuks otsustamist. Teiseks on riigil kohustus kaasata lapse vanemad otsuse tegemisse (EIKo Olsson vs. Rootsi, 24.03.1988). Kohustus anda võimalus kõigile huvitatud pooltele osaleda menetluses ja teha teatavaks oma seisukohad tuleneb ka lapse õiguste konventsiooni art-st 9.

 

17.4. 

Lapse kodust ja perekonnast eraldamise tingimused on sätestatud sotsiaalhoolekande seaduses. Lapse eraldamine kodust ja perekonnast on õigustatud kolme asjaolu üheaegsel esinemisel: 1) kui puudused lapse hooldamisel ja kasvatamisel ohustavad lapse elu, tervist või arengut või kui laps ise oma käitumisega seab ohtu oma elu, tervise või arengu; 2) kui muud perekonna ja lapse suhtes kasutusele võetud abinõud ei ole osutunud küllaldaseks või nende kasutamine ei ole võimalik; 3) kui lapse eraldamine perekonnast toimub lapse huvides (SHS § 25 lg 1).

 

17.5. 

Üldjuhul on vanemal õigus nõuda lapse väljaandmist igalt isikult, kes last vastu vanema tahtmist õigusvastaselt enda juures hoiab (PKS § 126 lg 1). Seda õigust ei tagata, kui laps elab kasuperekonnas ja lapse väljanõudmine võib kahjustada lapse huve (PKS § 126 lg 4) (vt nt RKTKo 20.12.2011, 3-2-1-132-11, p 19). Riigikohus on leidnud, et lapse huvidega oli vastuolus isa nõue üheksa-­aastase lapse väljaandmiseks vanaemalt. Laps oli suurema osa elust elanud koos vanaemaga ja olnud temaga lähedalt seotud, kuna vanemad olid töökohustuste tõttu sageli kodust ära ja laps oli vanaema kasvatada (RKTKo 05.06.1996, 3-2-1-79-96).

 

18. 

Riigikohus on leidnud, et ametniku ja tema perekonnaliikmete õigust perekonnaelule võib kahjustada ametniku nõusolekuta üleviimine teisele teenistuskohale, millega kaasneb elukoha muutus (vt RKPJKo 25.11.1998, 3-4-1-9-98).

 

19. 

Õigust perekonnaelule võib riivata välismaalase väljasaatmine riigist.

 

19.1. 

Välismaalastena ei käsitleta EL liikmesriigi kodanikke ja nende perekonnaliikmeid. EL kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil käsitleb Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv 2004/38/EÜ 29. aprillist 2004, mis võeti Eesti õiguskorda üle Euroopa Liidu kodaniku seadusega (RT I, 29.12.2011, 173).

 

19.2. 

Rahvusvahelise õiguse põhimõtete kohaselt on igal riigil õigus otsustada välismaalaste riiki sisenemine, nende sealviibimine ja riigist väljasaatmine. Siiski ei ole riigivõimul riigis viibivate välismaalaste üle piiramatu voli, sest ka välismaalastel on olemas õigus perekonnaelule. Pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatust reguleerib ka nõukogu direktiiv 2003/109/EÜ 25. novembrist 2003.

 

19.3. 

Riigikohtu halduskolleegium on käsitlenud perekonnaelu riivena välismaalastele elamisloa andmata või selle pikendamata jätmist (RKHKo 18.05.2000, 3-3-1-11-00; RKHKo 12.06.2000, 3-3-1-15-00, RKHKo 19.06.2000, 3-3-1-17-00) ja välismaalasele Eestist lahkumise ettekirjutuse tegemist (RKHKo 19.06.2000, 3-3-1-16-00). Riigikohtu halduskolleegiumi seisukoha järgi võib juba elamisloa andmisest keeldumine, sõltumata sellest, kas keeldumisele järgneb või ei järgne ettekirjutus Eestist lahkumiseks, rikkuda õigust perekonnaelu puutumatusele (RKHKo 22.06.1999, 3-3-1-27-99). Riigikohus on leidnud samas, et olenevalt olukorrast võib elamisloa pikendamisest keeldumine riivata kas õigust perekonnaelule või õigust eraelule (RKHKo 17.03.2003, 3-3-1-10-03; RKHKo 13.12.2007, 3-3-1-73-07).

 

20. 

EIK praktikas on perekonnaelu kaitsva EIÕK art 8 kohaldamisel enim vaidlusi tekitanud kauaaegsete sisserändajate väljasaatmine. Üldjuhul on kauaaegsete sisserändajate väljasaatmine nende perekonnaelu puutumatuse rikkumine, kuid erandlikel asjaoludel, eriti avaliku korra ja riigi julgeoleku eesmärgil, on väljasaatmine EIK hinnangul õigustatud (EIKo Bouchelka vs. Prantsusmaa, 29.01.1997; EIKo El Boujaidi vs. Prantsusmaa, 27.09.1997, EIKo Üner vs. Madalmaad, 18.10.2006).

 

20.1. 

Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovituses Rec(2000)15 kauaaegsete sisserändajate kohta tunnustatakse riigi õigust saata riigist välja kauaaegne sisserändaja, kes kujutab tõsist ohtu riigi julgeolekule või ühiskondlikule turvalisusele. Soovitus osutab vajadusele järgida seejuures proportsionaalsuse põhimõtet ja võtta arvesse välismaalase käitumist, riigis alalise elamise kestust, väljasaatmise tagajärgi sisserändajale ja tema perekonnale, sisserändaja ja tema pereliikmete sidemeid päritolumaaga. EIK on eelnimetatud soovituses paika pandud kriteeriume edasi arendanud.

 

20.2. 

EIK kaalub nt, kui tõsised on raskused, mis võivad abikaasal väljasaatmise korral tekkida, kusjuures pelk tõsiasi, et abikaasal võib oma mehe või naisega kaasa minnes raskusi tekkida, ei välista iseenesest väljasaatmist (EIKo Boultif vs. Šveits, 02.08.2001). Kohus on osutanud olulist tähendust asjaoludele, kas isik on sündinud riigis, kust teda soovitakse välja saata, on sinna saabunud lapseeas või täiskasvanuna ning kui kaua on ta riigis elanud (EIKo Üner vs. Madalmaad, 18.10.2006). Kui isik on õiguspäraselt tulnud riiki ja elanud selles riigis lapseeast saati, siis peavad olema väga kaalukad põhjused, et teda võiks riigist välja saata (EIKo Maslov vs. Austria, 23.06.2008).

 

20.3. 

EIK on tunnistanud kaebajate perekonnaelu puutumatuse rikkumiseks nende väljasaatmise riigist pärast abielu purunemist (EIKo Berrehab vs. Madalmaad, 21.06.1988; EIKo Ciliz vs. Madalmaad, 11.07.2000). Mõlemal juhtumil olid abielust sündinud lapsed. Kohtu arvates ohustas esimese juhtumi puhul isiku väljasaatmine isa ja lapse häid suhteid, mistõttu puudus kohane tasakaal kaitstava huvi ja kasutatud vahendi vahel. Teisel juhul märkis kohus, et riigil on ühelt poolt kohustus kindlustada, et perekonnaelu vanemate ja laste vahel jätkuks ka pärast lahutust, ning teiselt poolt kohustus hoiduda sammudest, mis võivad põhjustada perekondlike sidemete katkemise.

 

21. 

PS § 27 lõiget 2 on käsitletud erilise võrdsusõigusena. Arvestades asjaolu, et põhiseaduses on olemas üldine võrdsusõigus (PS § 12), millele PS § 27 lg 2 midagi täpsustavat ei lisa, ei oma kommenteeritav säte võrdsusõigusena praktilist tähendust. Seetõttu tekib küsimus, kas poleks põhjendatud tõlgendada PS § 27 lõiget 2 laiemalt kui põhiseaduses abielu tähtsust rõhutavat ja abielu kui õigusinstituuti garanteerivat sätet. Abielu on nii üksikisiku kui ühiskonna kui terviku seiskohast oluline väärtus.

 

22. 

Tekkelooliselt võib PS § 27 lg 2 eeskujuks pidada 1938. aasta põhiseaduse § 21 lg 2. Oluline on aga arvestada ka 1938. aasta põhiseaduse § 21 lg 3, mis oli eelmise lõikega seotud (vt kommenteeritava paragrahvi kommentaari p 2). On märgatav, et 1938. aasta põhiseaduses oli nimetatud sätetel märksa laiem tähendus, kui üksnes abikaasade võrdsuse sätestamine. Võib öelda, et 1938. aasta põhiseaduse § 21 lg-d 2 ja 3 sätestasid abielu kui õigusinstituudi garantii ning andsid seadusandjale ette juhtnööre, kuidas vastav õigusinstituut peaks olema korraldatud.

 

23. 

Seega ei räägi geneetilised argumendid selle vastu, et tõlgendada ka PS § 27 lõiget 2 laiemalt kui võrdsusõigust – abielu õigusinstituudi garantiina. Ka süstemaatilised argumendid ei räägi sellise tõlgenduse vastus, sest mõnevõrra hämmastaval kombel pole põhiseaduses abikaasadest või abielust juttu üheski sättes peale PS § 27 lg 2 ja PS § 24 lg 3, kus mainitakse abielupoole huvisid kohtuotsuse avaliku kuulutamise kontekstis. Kommenteeritava sätte sõnastus räägib abikaasadest, samas ei saa abikaasasid olla ilma abieluta.

 

24. 

PS § 27 lg 2 võiks sisaldada abielu kui õigusinstituudi kõikehõlmava garantii, mille sisustamisel võiks eeskujuks võtta rahvusvahelistes õigusaktides abielu kohta sätestatu.

 

24.1. 

EIÕK art 12 tagab abieluealisele mehele ja naisele õiguse abielluda ja luua perekond kooskõlas selle õiguse kasutamist reguleerivatele riigisiseste seadustega. Abielu all, mille kaitse tagavad PS § 27 lg 2 ja EIÕK art 12, peetakse silmas traditsioonilist mehe ja naise abielu (PKS § 1 lg 1; EIKo Cossey vs. Ühendkuningriik, 27.09.1990). PS § 27 lg 2 kaitsealasse kuulub seega üksnes ametlik abielu, kooselu muud vormid kuuluvad sõltuvalt asjaoludest kas § 27 lg 1 (põhiseaduslik perekonnaõigus) või PS § 26 esimese lause (eraelu kaitse) kaitsealasse.

 

24.2. 

EIÕK 7. protokolli (RT II 2010, 14, 55) art 5 täpsustab abikaasade võrdsuse sisu: „Abikaasadel on võrdsed õigused ja kohustused nendevahelistes eraõiguslikes suhetes, samuti nende suhetes lastega, abielu eel, selle ajal ja lahutuse järel. Käesolev artikkel ei takista riike rakendamast abinõusid, mis on vajalikud laste huvides.” Kodaniku- ja poliitiliste õiguste pakt (RT II 1994, 10, 11) lisab abikaasade võrdsuse abielu lahutamise osas (art 23). Kodaniku- ja poliitiliste õiguste paktis märgitakse, et ühtegi abielu ei tohi sõlmida abiellujate vaba ja täieliku nõusolekuta (art 23).

 

25. 

Abielu sõlmimist ja lõppemist ning abikaasade õigusi ja kohustusi reguleerib perekonnaseadus.

 

25.1. 

Perekonnaseaduse järgi võivad üldjuhul abielu sõlmida täisealine mees ja naine (PKS § 1 lg-d 1 ja 2). Kohus võib laiendada vähemalt 15-aastaseks saanud isiku teovõimet abielu sõlmimiseks vajalike toimingute tegemiseks. Piiratud teovõimega isik võib abielluda juhul, kui ta saab piisavalt aru abielu õiguslikest tagajärgedest. Kui isikule on määratud eestkostja, eeldatakse, ei isik ei saa aru (PKS § 1 lg-d 3 ja 4). Abielluda on keelatud veresugulaste vahel (otsejoones üleneja ja alaneja; venna ja õe; poolvenna ja poolõe (PKS § 2)) ning lapsendamissuhtes olevate isikute vahel (PKS § 3). Samuti on keelatud olla mitmes abielus korraga (PKS § 4).

 

25.2. 

Abiellumisega alustavad mees ja naine abielulist kooselu, mis kohustab neid vastastikku lugupidamiseks ja toetuseks. Abikaasadel on teineteise ja perekonna suhtes võrdsed õigused ja kohustused. Abikaasad korraldavad ühiselt oma abielulise kooselu ja perekonna vajaduste rahuldamise, pidades silmas teineteise ja laste heaolu ning vastutades teineteise ees abieluga seotud kohustuste täitmise eest (PKS § 15 lg 1).

 

25.3. 

Perekonnaseadus reguleerib abikaasade varasuhteid. Abiellujad võivad kokkuleppel enne abielu sõlmimist abiellumisavaldusega valida varasuhte perekonnaseaduses sätestatud varasuhete hulgast (varaühisus (PKS § 25 jj), vara juurdekasvu tasaarvestus (PKS § 40 jj) või varalahusus (PKS § 57 jj)) või sõlmida abieluvaralepingu. Juhul, kui abiellujad ei vali abielu sõlmimisel varasuhet, kohaldatakse nende varalistele suhetele varaühisuse põhimõtet (PKS § 37).

 

25.4. 

Vanematel on oma laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused. Omavahel abielus olevatel vanematel on oma lapse suhtes ühine hooldusõigus (PKS § 117 lg 1).

 

25.5. 

Abielulahutuse võivad algatada mõlemad abikaasad. Abikaasade kokkuleppel lahutatakse abielu perekonnaseisuasutuses ühise avalduse alusel, muul juhul ühe abikaasa hagi põhjal kohtus (PKS § 64 jj). Abielu lõppedes võib lahutatud abikaasal tekkida õigus saada ülalpidamist (vt selle kohta PS § 27 lg 5 komm).

 

26. 

Eesti Vabariigi 1938. a põhiseaduses sarnase sisuga sätet ei olnud, seetõttu tuleb sätte tekkelugu otsida põhiseaduse ettevalmistamise materjalidest. J. Adamsi töögrupi koostatud põhiseaduse eelnõu § 21 lg 2 esimene lause ütles: „Laste kasvatamine ja nendele hariduse andmine on vanemate kohus.” Põhiseaduse Assamblee redaktsioonitoimkonna ettepanekul lisati sättesse ka vanemate õigus kasvatada oma lapsi. Selline lisandus pidi garanteerima, et „Eesti Vabariigi seadustega ei saa minna kergekäeliselt vanemlik õiguste äravõtmise teed” (L. Hänni Põhiseaduse Assamblee 30. istungil).

 

27. 

Sätte esialgne sõnastus oli seega suunatud eelkõige vanemliku põhikohustuse sätestamisele. Põhiseaduse Assamblee redaktsioonitoimkonna ettepanekul lisati sellele tõrjeõiguslik dimensioon – õigus tõrjuda riigi sekkumist vanemliku põhiõiguse teostamisse. Kuivõrd PS § 27 lg 1 on üldine perekonnaelu kaitsev säte, mis hõlmab ka laste ja vanemate vahelisi suhteid ning sätestab tõrjeõiguse riigi sekkumise vastu, tekib küsimus, kas on põhjendatud eraldada üks perekonnaelu tahke PS § 27 lg 3 kaitse alla. Kaitseala jagamine eri sätete vahel võib kaasa tuua küsimuse põhiõigusliku kaitse ulatusest. Seetõttu on põhjendatud esemelist kaitseala mitte jagada mitme eri sätte vahel, kui selleks puudub põhjendatud vajadus. Nagu eespool märgitud, on PS § 27 lg 1 ilma seadusreservatsioonita tagatud põhiõigus, s.o mis tagab põhiõiguse kõige ulatuslikuma kaitse. Samas on küsitav, kas ka PS § 27 lg 3 on ilma seadusereservatsioonita tagatud põhiõigus. Eri allikates on sellele erinevalt vastatud. Nii leidis põhiseaduse ekspertiisikomisjon, et PS § 27 lg 4 sätestab PS § 27 lõike 3 suhtes seadusereservatsiooni (selle kohta vt allpool PS § 27 lg 4 komm).

 

28. 

Pigem on soovitav käsitleda PS § 27 lg 3 üksnes vanemlikku põhikohustust sisaldava sättena. PS § 27 lg 3 paneb vanematele kohustuse hoolitseda oma laste eest ja kasvatada neid.

 

28.1. 

See põhiseaduslik kohustus teenib eelkõige laste huve, tagades nende õiguse saada oma vanematelt hoolitsust. Teisest küljest teenib see aga ka kollektiivseid huvisid, sest pannes laste eest hoolitsemise kohustuse vanematele, vabaneb riik teatud piirini laste hoolekandekohustusest. Siin on PS § 27 kokkupuutepunkt sotsiaalsete põhiõigustega, eelkõige PS § 28 lg-st 2 tuleneva õigusega riigi abile puuduse korral. PS § 27 lg 3 ei vabasta riiki PS § 28 lg-st 2 tulenevast kohustusest hoolitseda puudust kannatavate laste eest.

 

28.2. 

Laste õiguste konventsioon rõhutab vajadust tunnustada põhimõtet, et mõlemad vanemad vastutavad ühiselt lapse üleskasvatamise ja arendamise eest. Vanematel või teatud juhtudel seaduslikel hooldajatel lasub esmane vastutus lapse üleskasvatamise ja arendamise eest (art 18).

 

29. 

Põhikohustuste puhul tuleb silmas pidada, et kohustused piiravad põhiõigusi. PS § 27 lg-st 3 tulenev põhikohustus piirab põhiõigusi, kõige üldisemalt PS § 19 lg-s 1 tagatud üldist tegevusvabadust, kuid kohustus hoolitseda lapse ainelise heaolu eest võib piirata ka vanema omandivabadust (PS § 32) ja muid põhiõigusi. Kuivõrd põhikohustused piiravad põhiõigusi, ei saa neid realiseerida otse põhiseaduse alusel, vaid üksnes juhul, kui parlament on põhikohustuse eelnevalt seadusega konkretiseerinud. Põhiseaduse põhikohustused ei kaota ära põhiõiguste piiramisel üldist seadusereservatsiooni ega ka üksikute põhiõiguste konkreetseid seadusereservatsioone.

 

30. 

Küsimuseks jääb, kas lapse õigus sellele, et vanemad teda kasvataksid ja tema eest hoolitseksid, tuleneb PS § 27 lg-st 3 või on ka sellesisuline õigus paigutatav PS § 27 lg 1 kaitsealasse. Sellel õigusel on omakorda kaks aspekti.

 

30.1. 

Ühest küljest on tegemist kaitseõigusliku positsiooniga – õigusega sellele, et riik näeks ette regulatsioonid, mis võimaldaks tagada vanemliku kohustuse täitmist ja kaitseks lapsi vanemate kohustuste rikkumise eest. Selline kaitseõiguslik positsioon on tagatud pigem PS § 27 lõikega 4, mis sätestab perekonna sisemise kaitse (vt selle kohta PS § 27 lg 4 komm allpool).

 

30.2. 

Teisest küljest võib oluline olla tõrjeõiguslik aspekt. See väljenduks lapse õiguses nõuda, et riik ei sekkuks vanemliku põhikohustuse täitmisesse ehk ei takistaks vanemal täita lapse ees oma vanemlikke kohustusi.

 

31. 

PS § 27 lg 3 sätestatud põhikohustuse kandjaks on vanemad ja sellele kohustusele korrespondeeruva õiguse kandjaks on lapsed. Kaitseala ulatusega seoses tekivad küsimused, kas ülalpidamiskohustus laieneb üksnes alaealisele lapsele ja kas selline põhiseaduslik kohustus seob ka vanavanemaid.

 

31.1. 

Perekonnaseaduse 8. peatükk reguleerib põlvnemisest tulenevat ülalpidamiskohustust. Perekonnaseaduse järgi on ülalpidamiskohustusega ja õigusega saada ülalpidamist omavahel seotud kolm põlvkonda – vanavanemad, vanemad ja lapsed (PKS § 96 kohaselt on ülalpidamist andma kohustatud täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased; sugulust reguleerib PKS § 80).

 

31.2. 

Ülalpidamist on õigustatud saama alaealine laps (PKS § 97 p 1). Küsitav on, kas PS § 27 lg 3 või pigem § 27 lg 5 kaitsealas on täisealise lapse ülalpidamiskohustus, mis on sätestatud PKS § 97 p-s 2 (ülalpidamist on õigustatud saama laps, kes täisealiseks saanuna jätkab õppimist põhi- või keskhariduse omandamiseks põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses, kuid seda mitte kauem kui 21-aastaseks saamiseni) (vt selle kohta ka PS § 27 lg 5 komm allpool).

 

32. 

Perekonnaseaduse järgi antakse ülalpidamist üldjuhul raha perioodilise maksmisega ehk elatisena, mida makstakse iga kalendrikuu eest ette. Kohustatud isiku nõudel ja mõjuva põhjuse olemasolul võib anda ülalpidamist ka muul viisil (PKS § 100). Alaealise lapse vanem täidab ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Lapsega koos elav vanem peab elatist kasutama lapse huvides (PKS § 100 lg 2).

 

33. 

Kohus võib mõista elatise alaealisele lapsele välja kindla summana või muutuva suurusena, määrates kindlaks elatissumma suuruse arvutamise alused (PKS § 101). Igakuine elatis alaealisele lapsele ei tohi olla väiksem kui pool kuupalga alammäära. Kohus võib mõjuval põhjusel vähendada elatist alla kuupalga alammäära. Mõjuvaks põhjuseks võib olla vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes jääks elatise tõttu varaliselt vähem kindlustatuks (PKS § 102 lg 2).

 

34. 

Vanema kuritahtlik kõrvalehoidmine alaealisele lapsele või täisealisele, kuid abi vajavale lapsele kohtu poolt väljamõistetud igakuise elatusraha maksmisest, on kuriteona karistatav (KarS § 169).

 

35. 

PS § 27 lg 4 õiguslik tähendus ei ole kaugeltki selge. Põhiseaduse ekspertiisikomisjon käsitles PS § 27 lg 4 seadusereservatsioonina PS § 27 lg-s 3 sätestatud õiguste ja kohustuste suhtes (vt põhiseaduse ekspertiisikomisjoni 1998. a lõpparuannet Justiitsministeeriumi kodulehel). Kommenteeritavat sätet on käsitletud kui ka perekonna kaitseõigusena (vt R. Alexy. Põhiõigused Eesti põhiseaduses (1997) Justiitsministeeriumi kodulehel või ajakirja Juridica 2001. a eriväljaandes).

 

36. 

Sätte eeskujuks oli 1938. aasta põhiseaduse § 21 lg 4: „Seadusega korraldatakse emade ja laste kaitse.” Sarnases sõnastuses oli säte ka põhiseaduse J. Adamsi töögrupi poolt ette valmistatud eelnõu § 21 lg 1 kolmandas lauses (Põhiseaduse Assamblee hilisemates eelnõudes vastavalt § 22 lg 1 kolmas lause ja § 25 lg 1 kolmas lause). Emade kaitse asendati hiljem vanemate kaitsega põhjusel, et Põhiseaduse Assamblee liikmetes ja avalikkuses tekkis küsimus, kas isad ei väärigi seaduse kaitset. Esialgu põhjendati üksnes emade kaitset sellega, et kuna säte puudutab eelkõige lastekaitset, siis on emal eriline roll lapsega tiheda seotuse tõttu (vt V. Saatpalu, V. Rumesseni ja H. Runneli mõttevahetust eelnõu § 21 lg 1 kolmanda lause üle Põhiseaduse Assamblee 13. istungil ja L. Hänni sõnavõttu (eelnõu § 25 kohta) 22. istungil).

 

37. 

Geneetilised argumendid räägivad seega pigem PS § 27 lg 4 kaitseõigusena käsitlemise kasuks. Tegemist on vanemate ja laste erilise kaitseõigusega, mis on erisätteks § 27 lg-s 1 tagatud perekonna kaitseõiguse suhtes. Kuna üldine kaitsekohustus tuleneb PS § 13 lg 1 esimesest lausest ja perekonna eriline kaitseõigus PS § 27 lg-st 1, siis kommenteeritav säte täiendab ja täpsustab üldisemalt sõnastatud kaitseõigusi. Kui PS § 27 lg 1 puudutab eelkõige perekonna kaitset väliste rünnete eest, siis PS § 27 lg 4 oleks süstemaatiliselt põhjendatud tõlgendada nii, et see tagab kaitse perekonna seesmise kaitse.

 

37.1. 

See tähendab ühest küljest laste kaitset, kui vanemad ei hoolitse nende eest, kohtlevad neid halvasti või kuritarvitavad. PS § 27 lg-s 5 sätestatud abivajavate perekonnaliikmete eest hoolitsemise kohustuse tõttu saab PS § 27 lg 4 tõlgendada ka vanemate õigusena saada kaitset oma laste eest.

 

37.2. 

PS § 27 lg-st 4 ei tulene üksnes riigi objektiivne kohustus, vaid ka põhiõiguse kandja subjektiivne õigus saada riigilt kaitset. Sellele põhiseaduslikult kaitstud positsioonile saab isik tugineda juhul, kui riik jätab oma kaitsmiskohustuse täitmata. Selline oleks olukord nt siis, kui poleks ette nähtud eraõiguslikke sätteid lapsele elatise maksmiseks.

 

38. 

Laste kaitset reguleerivad mitmed rahvusvahelised konventsioonid, millega Eesti on ühinenud: ÜRO lapse õiguste konventsioon (RT II 1996, 16, 56), ILO konventsioon nr 182 „Lapsele sobimatu töö ja muu talle sobimatu tegevuse viivitamatu keelustamine” (RT II 2001, 20, 109), riikidevahelises lapsendamises laste kaitseks tehtava koostöö konventsioon (RT II 2001, 31, 157) ja lastekaitseseadus (RT I, 21.03.2011, 50). Konventsioonid ja lastekaitseseadus peavad lapseks alla 18-aastast noorukit.

 

39. 

Lastekaitseseadus sõnastab lapse kohtlemise põhimõtted, mis peavad lubamatuks lapse alavääristamist, hirmutamist ja karistamist viisil, mis valmistab talle piina, tekitab talle kehalisi kahjustusi või ohustab kuidagi teisiti tema vaimset või kehalist tervist (§ 31). Laps peab olema kaitstud seksuaalse ärakasutamise eest. Seadus keelab lapse õpetamise kehalise või vaimse vägivallaga (§ 40). Lapse õiguste konventsioon ei pea vajalikuks mitte üksnes siseriiklike põhimõtete sõnastamist, vaid ka seadusandlike, administratiivsete, sotsiaalsete ja haridusalaste abinõude rakendamist, et kaitsta last igasuguse füüsilise ja vaimse vägivalla, ülekohtu või kuritarvituse, hooletusse jätmise, hooletu või julma kohtlemise või ekspluateerimise eest, kui laps viibib vanemate, seadusliku hooldaja või mõne teise lapse eest hoolitseva isiku hoole all (art 19).

 

40. 

Lastekaitse on antud linna- ja vallavalitsuste pädevusse (SHS § 24).

 

41. 

Sarnaselt PS § 27 lg-ga 3 sätestab § 27 lg 5 põhikohustuse – kohustuse hoolitseda abivajava perekonnaliikme eest. Säte on peaaegu sõnasõnalt üle võetud 1938. aasta põhiseadusest (§ 28 lg 1).

 

42. 

Sätte eesmärk on kaitsta abivajava pereliikme huvisid, tagades talle vajaliku hoolitsuse ja ülalpidamise. Teisest küljest kaitstakse ühiskonna huvisid ­– pannes pereliikmele hoolitsuskohustuse vabaneb riik hoolekandekohustusest – teatud piirini. Põhiseaduse § 28 lg 2 annab õiguse riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral. Riigi sotsiaalabi ja selle ulatuse üle otsustamisel tuleb arvestada kommenteeritava paragrahviga, mille lg 5 kohustab perekonda hoolitsema oma abivajavate liikmete eest. Põhiseadusest tuleneb seega, et puudust kannatava isiku nõudeõigus riigi vastu PS § 28 lg 2 alusel langeb täiesti või osaliselt ära, kui tal on perekonnaliikmed, kes on võimelised oma puudust kannatava perekonnaliikme eest hoolitsema (vt RKPJKo 21.01.2004, 3-4-1-7-03).

 

43. 

Põhiseaduse § 27 lg 5 on sõnastatud väga üldiselt.

 

43.1. 

Sätte sõnastuses ei täpsusta, kes on PS § 27 lg 5 tähenduses pereliikmed – ehk kes on põhikohustuse kandja ja kelle abistamisele kohustus laieneb. Samuti ei ole täpsustatud, millist hoolitsust on silmas peetud ning kus lõpeb pereliikme kohustus ja algab riigi hoolekandekohustus. Samuti on küsitav, kas pereliikme õigus saada hoolitsust (selle õiguse tõrjeõiguslik ja kaitseõiguslik pool), tuleneb PS § 27 lg-st 5 või on see pigem PS § 27 lg 1 kaitsealas.

 

43.2. 

Sedavõrd laia sõnastuse tõttu on soovitatud kommenteeritavat sätet muuta ja sõnastada kohustuse piiramiseks seadusereservatsioon (nii nt R. Alexy. Põhiõigused Eesti põhiseaduses (1997) Justiitsministeeriumi kodulehel või ajakirja Juridica 2001. a eriväljaandes, samuti põhiseaduse ekspertiisikomisjon 1998. a lõpparuandes Justiitsministeeriumi kodulehel).

 

44. 

Nagu § 27 lg 3 kommentaaris märgitud, seob perekonnaseadus omavahel ülapidamiskohustusega kolm põlvkonda – vanavanemad, vanemad ja lapsed (vt PKS § 96 ja § 80). Lisaks alaealisele ja täisealisele õppivale lapsele laiendab PKS § 97 p 3 ülalpidamiskohustus abivajavale alanejale või ülenejale sugulasele, kes ei ole võimeline ennast ise ülal pidama. Kehtiv perekonnaseadus ei sätesta enam külgjoones sugulaste (venna ja õe) vastastikust ülalpidamiskohustust.

 

44.1. 

Seega on perekonnaseaduse järgi kohustatud alaealist last või täisealist õppivat last kuni 21-aastaseks saamiseni ülal pidama lisaks vanematele ka vanavanemad. Seda juhul, kui vanemad kui lähima astme ülenejad sugulased ei saa ülalpidamist anda (vt PKS § 105, mis määrab kindlaks ülalpidamiskohustuse järjestuse ja PKS § 104, mis sätestab ülalpidamisnõude piiramise võimalused).

 

44.2. 

Täisealiseks saanud laps on aga kohustatud ülal pidama oma abivajavat vanemat või vanavanemat. Vanavanema ülalpidamise kohustus tekib juhul, kui vanemad (kui lähima astme alanejad sugulased) ei saa vanavanemat ülal pidada.

 

45. 

Lisaks sellele näeb seadus ette kohustuse pidada teatud juhtudel ülal lahutatud abikaasat.

 

45.1. 

Kuni abikaasade ühise lapse kolmeaastaseks saamiseni tuleb ülal pidada lahutatud abikaasat, kes lapse hooldamise tõttu ei suuda pärast lahutust ise enda ülalpidamise eest hoolitseda (PKS § 72).

 

45.2. 

Lahutatud abikaasat tuleb ülal pidada ka juhul, kui lahutatud abikaasa ei suuda kas oma vanuse või terviseseisundi tõttu pärast lahutust enda ülalpidamise eest hoolitseda. Ülalpidamiskohustus tekib siiski üksnes tingimusel, et abivajadus oli olemas juba abielu lahutamise ajaks. Ülalpidamist tuleb maksta nii kaua, kuni ei saa eeldada, et ülalpeetav endale ise sissetulekut hangib (PKS § 73). Ülalpidamise suurus määratakse kindlaks ülalpidamist saama õigustatud abikaasa tavapärasest eluvajadusest lähtudes ning arvestades ka abikaasade varalist seisundit ja elutingimusi abielu ajal (PKS § 74 lg 1).

 

46. 

Täisealise lapse kuritahtlik kõrvalehoidumine oma abi vajavale töövõimetule vanemale kohtu poolt väljamõistetud igakuise elatusraha maksmisest on kuriteona karistatav (KarS § 170).