Paragrahv 26.

Igaühel on õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele. Riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud ei tohi kellegi perekonna- ega eraellu sekkuda muidu, kui seaduses sätestatud juhtudel ja korras tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks.

 

1. 

Eesti varasemad põhiseadused ei sisaldanud PS § 26 sarnast perekonna- ja eraelu puutumatust tagavat sätet. Sellist sätet ei olnud ka põhiseaduse väljatöötamisel aluseks võetud J. Adamsi töögrupi eelnõus ega Põhiseaduse Assamblee 15. novembri 1991. aasta eelnõus. Privaatsuse kaitset tagav säte lisati Põhiseaduse Assamblee 13. detsembri 1991. aasta eelnõusse suuresti professor I. Rebase ettepanekul (vt H. Runneli sõnavõttu Põhiseadusliku Assamblee 13. istungil ja L. Hänni sõnavõttu Põhiseadusliku Assamblee 18. istungil). Esialgses sõnastuses andis säte (algselt § 24, hiljem § 25) kõigile õiguse seaduse kaitsele isiklikku või perekonnaellu meelevaldse sekkumise eest. L. Hänni märkis sellega seoses, et „põhiseadusega tehakse seadusandjale ülesandeks kaitsta seadusega jõuga isiklikku ja perekonnaelu (Põhiseadusliku Assamblee 20. istungil)”.

 

2. 

Põhiseaduse paragrahvi 26 sõnastamisel on selgeks eeskujuks olnud EIÕK art 8. EIÕK art 8 esimese lõike kohaselt on igaühel õigus sellele, et austataks tema era- ja perekonnaelu ja kodu ning sõnumite saladust. Isikliku ja perekonnaelu, samuti korteripuutumatuse, kirjavahetuse saladuse, au ja reputatsiooni kaitse, on sätestatud ka kodaniku ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artiklis 17. Euroopa Liidu põhiõiguste hartas on perekonna- ja eraelu, kodu ja edastatavate sõnumite saladuse austamine ette nähtud art-s 7. Isikuandmete kaitsele on põhiõiguste hartas pühendatud eraldi artikkel 8.

 

3. 

EIÕK art 8 ja PS § 26 kaitsealad ei kattu. Põhiseaduse § 26 esemeline kaitseala on EIÕK art 8 lõikes 1 sätestatust kitsam. Era- ja perekonnaelu eri tahud, mis kuuluvad EIÕK art 8 kaitsealasse, on kaitstud põhiseaduse eri paragrahvides sätestatud õigustega. Au ja head nime kaitseb § 18, kodu puutumatust § 33, sõnumite saladust § 43. Perekonna- ja eraelu üksikud tahud võivad kuuluda ka §-des 27 ja 42, samuti § 44 lõikes 2 sõnastatud põhiõiguste kaitsealasse. PS § 26 kui üldsätet tuleb kohaldada juhul, kui kaitsmist vajav erasfääri kuuluv hüve ei ole põhiseaduses kaitstud mõne erisättega. Kui erisäte on olemas, tuleb kohaldada vastavat erisätet ja PS § 26 kui üldsäte peab taanduma.

 

4. 

PS § 26 esemelise kaitseala sisustamisel tuleb arvestada, et erinevalt eespool nimetatud rahvusvahelistest aktidest on Eesti põhiseaduses olemas veelgi üldisem säte, mis võib rolli mängida eraelu kaitsmisel. Selleks on PS § 19, mis tagab üldise vabaduspõhiõiguse. Üldine vabaduspõhiõigus kaitseb ka isiksust (üldine isiksuspõhiõigus), tagades üldise enesemääramisõiguse ja enesekujutamise õiguse (vt selle kohta täpsemalt § 19 komm). Erialakirjanduses ega kohtupraktikas ei ole tõmmatud selget piiri, millised küsimused kuuluvad PS §-s 19 sätestatud üldise vabaduspõhiõiguse ja millised PS § 26 kaitsealasse. Suuresti põhjusel, et EIÕK-s puudub säte, mis tagaks üldise vabaduspõhiõiguse või isiksuspõhiõiguse, paigutab Euroopa Inimõiguste Kohus enamuse enesemääramisõiguse ja enesekujutamise õigusega seotud küsimusi EIÕK artikli 8 eraelu puutumatuse kaitsealasse. Kasutades sama lähenemist Eesti põhiseaduse tõlgendamisel, tekib küsimus, milline tähendus jääb üle PS §-le 19. Kokkuvõtlikult võib märkida, et kui mõni eraeluga seotud valdkond ei ole kaetud § 26 kaitsealaga, siis kuulub see § 19 lg 1 kaitsealasse.

 

5. 

Põhiseaduse § 26 esimene lause annab põhiõiguse kandjale tõrjeõiguse riigi vastu, kuid sellest tuleneb ka õigus riigipoolsele kaitsele.

 

5.1. 

PS § 26 esimeses lauses on sätestatud vabadus- ehk tõrjeõigus, mis annab põhiõiguse kandjale õiguse oodata, et riik ei sekku tema perekonna- ja eraellu. Teisalt kohustab see riiki sekkumisest hoiduma (õigus riigi negatiivsele tegevusele). PS § 26 esimeses lauses sätestatu ei tähenda, et perekonnaelu ja eraelu riived ei ole üldse võimalikud. Perekonna- ja eraelu võib riivata põhiseadusega kooskõlas ja PS § 26 teises lauses nimetatud põhjustel (vt selle kohta allpool kommentaari punkti 10).

 

5.2. 

Lisaks sellele kohustab PS § 26 esimene lause riiki kaitsma üksikisiku perekonna- ja eraelu kolmandate isikute rünnete eest. Riigi selline kohustus tuleneb PS § 13 lg 1 esimeses lauses „Igaühel on õigus riigi ja seaduse kaitsele” sätestatud üldisest kaitseõigusest. Tegemist on õigusega riigi positiivsele tegevusele. Põhimõtteliselt on kõik, mida PS § 26 tõrjeõigusena kaitseb riigi eest, kaitstav ka kolmandate isikute rünnete eest. Kaitse ei pruugi aga olla sama tugev, sest ühe isiku kaitse on sageli teise isiku õiguste riive. Kaitseõiguse riive seisneb kaitse tagamata jätmises. Samas on kaitseõiguse teostamisel seadusandjal avar mänguruum, kuna mingi hüve kaitsmiseks on enamasti rohkem kui üks võimalus. Ka EIK on leidnud, et kuigi EIÕK art 8 eesmärk on kaitsta isikuid avaliku võimu omavolilise sekkumise eest, ei tähenda see üksnes riigi kohustust hoiduda sellisest rikkumisest: niisuguse eelkõige negatiivse kohustuse kõrval võivad selles loomupäraselt sisalduda positiivsed kohustused era- või perekonnaelu tegelikuks austamiseks (esmakordselt EIKo Marckx vs. Belgia, 13.06.1979; vt ka EIKo Airey vs. Iirimaa, 9.10.1979).

 

6. 

Põhiseaduse § 26 esimene lause piiritleb sätte esemelise kaitseala – sätestades perekonnaelu ja eraelu puutumatuse.

 

6.1. 

Eraelu mõiste arengut on mõjutanud anglosaksi privaatsuse doktriin. 19. sajandi lõpul sõnastati privaatsus kui „õigus olla üksi”. Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee resolutsioonis nr 428 (1970) määratletakse eraelu kui õigust elada omaenda elu minimaalse sekkumisega. Sellele lisati resolutsiooniga nr 1165 (1998) õigus kontrollida enda kohta käivat informatsiooni. EIK on kinnitanud, et ei pea võimalikuks ega vajalikuks anda eraelu mõiste ammendavat definitsiooni (EIKo Niemietz vs. Saksamaa, 16.12.1992; EIKo Bensaid vs. Ühendkuningriik, 06.02.2001). Eraelu sfääri kuuluvad eelkõige intiimsfääri puutumatus, õigus seksuaalsele enesemääramisele, õigus informatsioonilisele enesemääramisele ja õigus oma sõnale ja pildile. PS § 26 kaitseb kõik eraelu valdkondi, mis ei ole hõlmatud mõne eraelu kaitsva erisättega.

 

6.2. 

PS § 26 tekkelugu (vt käesoleva paragrahvi kommentaari punkti 1) arvestades võib väita, et eesmärgiks oli kaitsta privaatsust ja eristusele isiklik/eraelu ning perekonnaelu suurt tähendust ei omistatud. Pigem võib sätte sõnastuse valikul pidada määravaks eeskujuks võetud rahvusvaheliste aktide, eelkõige EIÕK sõnastust. EIÕK art 8 puhul puudub otsene praktiline vajadus võtta selge seisukoht eraelu ja perekonnaelu mõistete mahu ning seoste kohta. EIÕK art 8 tagab nii eraelu kui perekonnaelu kaitse samas ulatuses. Nii eraelu kui perekonnaelu riive on lubatud EIÕK art 8 lg-s 2 sätestatud põhjustel. Eesti põhiseaduses tingib aga vajaduse eraelu ja perekonnaelu seoseid käsitleda PS § 27, mis samuti reguleerib perekonna kaitset. PS § 27 lg 1 ütleb, et perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena on riigi kaitse all.

 

7. 

Riigikohus on leidnud, et kui PS § 26 kohustab riigivõimu mitte sekkuma perekonnaellu, siis PS § 27 lg 1 puudutab perekonnaelu välist kaitset ja annab isikule õiguse riigi positiivsele tegevusele, mis aitaks tal elada täisväärtuslikku perekonnaelu (RKPJKo 05.03.2001, 3-4-1-2-01, p 14). Sellest võiks järeldada, et perekonnaelu kaitse on PS §-de 26 ja 27 vahel jagatud: PS § 26 esimene lause sätestab riigi vastu suunatud tõrjeõiguse perekonnaelu valdkonnas, PS § 27 lg 1 aga perekonna erilise kaitseõiguse. Põhiseadust kohaldav kohus peaks vaidluse korral valima, kummast perekonnaelu kaitsvast sättest lähtuda, mis ei pruugi olla kerge ülesanne. Eelnimetatud lahendis möönis Riigikohus, et vahejoont positiivse ja negatiivse kohustuse vahele on sageli keeruline tõmmata ning võttis kohtuasja lahendamisel aluseks PS § 27 lõikes 1 sätestatud põhiõiguse (RKPJKo 05.03.2001, 3-4-1-2-01, p 14).

 

7.1. 

Kui tõlgendada PS § 27 lõiget 1 perekonna erilise kaitseõigusena, ei oleks sellel sättel suurt praktilist tähendust. Seda põhjusel, et nagu eespool märgitud, tuleneb juba PS §-st 26 koos PS § 13 lg 1 esimese lausega riigi kohustus kaitsta üksikisiku perekonnaelu kolmandate isikute rünnakute vastu. PS § 27 lg 1 rolliks jääks seega perekonna kaitseõigust üksnes rõhutada. Küsimus tekib aga sellest, et PS §-s 26 ja §-s 27 on sätestatud erinevad piiriklauslid. PS § 26 on sätestatud kvalifitseeritud seadusereservatsiooniga, PS § 27 lg 1 aga ilma seadusereservatsioonita.

 

7.2. 

Erinevate piiriklauslite tõttu ei ole konkurents PS § 26 ja § 27 esimese lõike vahel mitte üksnes teoreetiline probleem, vaid puudutab põhiõiguste kaitse ulatust. Ebasoovitav on olukord, kus kohaldamisele kuuluva sätte valikust sõltub ka põhiõiguste kaitse ulatus. Konkureerivate sätete puhul tuleks valida säte, mis tagab põhiõigustele ulatuslikuma kaitse. PS § 27 lõiget 1 võiks seetõttu tõlgendada perekonnaelu kaitsva erisättena, mis tagab perekonnaelu valdkonnas nii tõrjeõiguslikud positsioonid kui ka perekonna erilise kaitseõiguse. Selle kasuks räägib ka asjaolu, et ka kaitseõigusena ei ole PS § 27 lg 1 üksnes riigi objektiivset kohustust sisaldav norm. Kuna perekonna kaitse on üksikisiku huvides, tuleneb PS § 27 lg-st 1 ka subjektiivne õigus nõuda riigilt oma perekonnaelu kaitset.

 

7.3. 

Riigikohtu halduskolleegium on oma praktikas korduvalt lähtunud PS § 27 lg-st 1 kui perekonnaelu kaitsvast sättest. Halduskolleegium märkis 1997. a välismaalaste seadust puudutavat kohtuasjas läbi vaadates, et „Põhiseaduse § 27 kohaselt on perekond riigi kaitse all, kusjuures vanematel on õigus ja kohustus kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest. /---/ Seega ei tulene välismaalase õigus elada Eestis üksnes Välismaalaste seadusest, vaid ka Põhiseadusest ning Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist.” (RKHKm 06.06.1997, 3-3-1-16-97.) Halduskolleegium on ka leidnud, et „Konventsiooni artikli 8 ja Põhiseaduse § 26 sarnasus ei võimalda aga teha järeldust, et nende sätete kaitseala on identne. Nendes sätetes loetletud võimalikest subjektiivse õiguse piirangutest ja Põhiseaduse § 27 olemasolust tuleneb, et konventsiooni artikli 8 ja Põhiseaduse § 26 kaitsealad on erinevad” (RKHKo 18.05.2000 (Ušakova), 3-3-1-11-00).

 

7.4. 

Eeltoodust lähtudes oleks põhjendatud PS § 26 käsitleda eraelu sfäärile laialdast kaitset pakkuva üldsättena, mis hõlmab ka perekonnaelu kaitse. Perekonnaelu valdkonnas oleks PS § 27 lg 1 erisätteks PS § 26 suhtes. Perekonnaelu küsimustes PS § 26 kui üldsäte taanduks ja kohaldada tuleks PS § 27 lg 1 kui erisätet. Seetõttu ei käsitleta PS § 26 kommentaaris eraldi perekonnaelu kaitset, vaid räägitakse eraelu kaitsest. Perekonnaelu kaitse kohta vt PS § 27 kommentaari.

 

8. 

EIK praktika on eraelu kaitsealasse arvanud füüsilise ja vaimse puutumatuse, soolise identifitseerimise, nime ja soolise sättumuse, seksuaalelu, õiguse identiteedile ja isiksuse arengule ning õiguse luua ja arendada suhteid teiste inimeste ja välismaailmaga (EIKo Bensaid vs. Ühendkuningriik, 06.02.2001), eutanaasia (EIKo Pretty vs. Ühendkuningriik, 29.04.2002), katseklaasiviljastamise (EIKo Evans vs. Ühendkuningriik, 07.03.2006). Eraelu hõlmab EIK käsituses ka professionaalse ja ärilise iseloomuga tegevused (EIKo Niemietz vs. Saksamaa), samuti võimude poolt isiku kohta avaliku informatsiooni kogumise ja talletamise teabetoimikutes (EIKo Rotaru vs. Rumeenia, 04.05.2000). Nende valdkondade põhjal võib ka üldistada, et EIÕK art 8 tagab personaalautonoomia, identiteedi, isikupuutumatuse, privaatsuse, isiku arengu, isiku identifitseerimise ja isiksuse muude kvaliteetide kaitse.

 

9. 

Eraelu võib riivata iga kaitseala ebasoodus mõjutamine riigi poolt, aga ka riigi kaitsekohustuse täitmata jätmine.

 

9.1. 

Füüsilist ja vaimset puutumatust võib riivata isiku läbivaatus (KrMS § 88) ja läbiotsimine (KrMS § 91), võrdlusmaterjali võtmine (KrMS § 100), sunniviisiline sõrmejälgede ja DNA-proovide võtmine, sundvaktsineerimine, toimingud isiku vaba ja teadliku nõusolekuta meditsiini ja bioloogia valdkonnas ning isiku jälgimine ja jälitamine.

 

9.2. 

Isiku identiteet hõlmab isiku nime, tema välimust, tundeid ja mõtteid, isiku minevikku, usutunnistust ja muid veendumusi. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on leidnud, et vabadust muuta oma nime võib sõltuvalt asjaoludest paigutada PS § 26 või § 19 või ka mõne muu põhiõiguse kaitsealasse. Nime kaudu samastab isik end teatud grupiga – pere või sugukonnaga. Nimi on ka selleks, et isikuid eristada või määrata isiku perekondlik kuuluvus. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium käsitas keeldumist muuta kaebaja nime perekonna- ja eraelu puutumatuse riivena, sest isik põhjendas perekonnanime muutmise taotlust sooviga lisada oma perekonnanimele suguvõsanimi (RKPJKo 03.05.2001, 3-4-1-6-01, p 15). Ka väljaspool abielu sündinud lapse soov tuvastada oma põlvnemine on vaadeldav oma identiteedi üksikasjade selgitamisena (EIKo Mikulić vs. Horvaatia, 07.02.2002).

 

9.3. 

Eraelu kaitse üheks oluliseks valdkonnaks on isikuandmete kaitse. Riigikohtu halduskolleegium on märkinud, et „eraelu puutumatuse riivena käsitatakse muu hulgas isikuandmete kogumist, säilitamist, kasutamist ja avalikustamist” (RKHKo 12.07.2012, 3-3-1-3-12, p 19). Andmete, sealhulgas isikuandmete hulk ja neis sisalduv teave üha suureneb ja sekkumine isikuandmete sfääri üha laieneb. Ühe näitena võib tuua biomeetriliste andmete lisamise reisidokumentidesse. EIK on tunnistanud, et isikuandmete säilitamine ja kasutamine võib riivata õigust eraelu austamisele (EIKo Leander vs. Rootsi, 26.03.1987), käsitlenud isikuandmetele juurdepääsu lubamist (EIKo Gaskin vs. Ühendkuningriik, 07.07.1989) ning isikuandmete kogumist ja kasutamist (EIKo Amann vs. Šveits, 16.02.2000 ja EIKo Rotaru vs. Rumeenia, 04.05.2000), isiku meditsiiniliste andmete kaitset (EIKo Z. vs. Soome, 25.02.1997).

 

9.4. 

Eraelu puutumatust riivab ka isiku vahistamisel tema sõrmejälgede võtmine ja pildistamine, küsitlemine eraelu faktide kohta ja nende andmete säilitamine, rahvaloenduse käigus andmete kogumine isiku eraelu faktide kohta ja nende säilitamine, andmete kogumine ja säilitamine isiku eraelu kohta politsei poolt. Euroopa Inimõiguste Komisjon ei pidanud sekkumiseks isiku eraellu juhtu, kus politsei pildistas demonstrante. Leiti, et tegemist oli avaliku sündmusega avalikus kohas, millest demonstrandid vabatahtlikult osa võtsid, ning pildistamise eesmärgiks oli üksnes demonstratsiooni iseloomu jäädvustamine (komisjoni arvamus 19.04.1994 kohtuasjas Friedl vs. Austria).

 

9.5. 

Seksuaalelu (seksuaalne tegevus) on vaieldamatult eraelu üks intiimsemaid osi. Homoseksuaalsusesse suhtutakse Euroopa kultuurikontekstis valdavalt tolerantselt. Riived võivad seisneda homo- ja heteroseksuaalide erinevas kohtlemises (EIKo Sutherland vs. Ühendkuningriik, 27.03.2001), teenistuse lõpetamises või teenistusest eemaldamises homoseksuaalsete suhete tõttu (EIKo Lustig-Prean ja Beckett vs. Ühendkuningriik, 27.09.1999; EIKo Smith ja Grady vs. Ühendkuningriik, 27.09.1999), lapse adopteerimise keelamises (EIKo Fretté vs. Prantsusmaa, 26.02.2002).

 

9.6. 

Õigus oma kujutisele kaitseb üksikisikut tema näitamise vastu meedias ning õigus sõnale tagab seda, et isikule ei omistataks avaldusi, mida ta pole teinud.

 

9.7. 

Eraelu puutumatust võivad riivata ka meditsiini arenguga aktuaalseks muutunud küsimused (nt eutanaasia, katseklaasiviljastamine), samuti keskkonnaga seotud probleemid.

 

10. 

Isikulise kaitseala poolest on PS § 26 kõigi ja igaühe õigus. PS § 26 kaitse laieneb nii Eesti kodanikule kui ka Eestis viibivale välisriigi kodanikule ja kodakondsuseta isikule (PS § 9). Selle õiguse kaitseala ei laiene juriidilisele isikule, sest eraelu saab olla vaid füüsilisel isikul. Euroopa Inimõiguste Kohus on leidnud, et arvestades EIÕK ajas muutuvat sisu, on EIÕK art 8 kaitseala mõnel juhul vajalik laiendada ka juriidilistele isikutele (mutatis mutandis EIKo Niemietz vs. Saksamaa, 16.12.1992, p 30; EIKo Société Colas Est jt vs. Prantsusmaa, 16.04.2002, p 41). Samuti on Euroopa Liidu Kohus märkinud, et mõistet eraelu tuleks tõlgendada nii, et see hõlmab füüsiliste ja juriidiliste isikute ameti- või ärialast tegevust (kohtuasi nr C-450/06 Varek Sa vs. Belgia, 14.02.2008, p 48). Süstemaatiliselt on siiski põhjendatud jätta PS § 26 üksnes füüsiliste isikute erasfääri kaitsvaks sätteks. Juriidiliste isikute „eraelu” kaitse, mis jääb erisätete (nt PS § 43 tagatud sõnumite saladus) kaitse alt välja, võiks kuuluda pigem PS § 19 kaitsealasse, mis laieneb nii eraisikutele kui ka juriidilistele isikutele.

 

11. 

PS § 26 teine lause sätestab eraelu piiriklausli. Paragrahvi teise lause kohaselt võib sekkuda perekonna- ja eraellu tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks. PS § 26 teises lauses on seega sätestatud kvalifitseeritud seadusereservatsioon, mis lubab eraelu riivata üksnes seadusega või seaduse alusel ja § 26 teises lauses kindlaks määratud põhjustel.

 

11.1. 

Üldjuhul peaks kvalifitseeritud seadusereservatsiooni puhul piirangu põhjuste loetelu olema ammendav. Siiski on Riigikohus käsitlenud PS § 26 riivet õigustava eesmärgina ka PS § 26 teises lauses nimetamata piirangu põhjust – PS preambulist tagatud eesti rahvuse ja kultuuri säilimist ning selle kaudu teiste inimeste õigust rahvuslikule identiteedile (RKPJKo 03.05.2001, 3-4-1-6-01, p 18). Selline olukord võib tekkida juhul, kui mõni kaalukas väärtus on piirangute loetelust välja jäänud, mis ammendavusele pretendeeriva kvalifitseeritud seadusereservatsiooni puhul võib juhtuda (kvalifitseeritud seadusereservatsioonidega seotud probleemide kohta vt II ptk sissejuhatuse p 8.2).

 

11.2. 

PS § 26 teises lauses on eraelu piiriklausel sätestatud kitsamalt kui EIÕK art 8 lõikes 2. EIÕK art 8 lg-s 2 sätestatud, et ametivõimud ei sekku art 8 esimeses lõikes tagatud õiguse kasutamisse muidu, kui kooskõlas seadusega ja kui see on demokraatlikus ühiskonnas vajalik riigi julgeoleku, ühiskondliku turvalisuse või riigi majandusliku heaolu huvides, korratuse või kuriteo ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitseks. Üsna üksmeelselt ollakse seisukohal, et EIÕK art 8 teine lõige on sedavõrd avaralt sõnastatud, et võimaldab riivata perekonna- ja eraelu puutumatust peaaegu igal mõeldaval põhjusel.

 

11.3. 

Põhiseaduse ekspertiisikomisjon leidis, et PS § 26 teises lauses ettenähtud piiramisvõimalused on osutunud liiga kitsaks, kuna loetelu ei võimalda eraelu riiveid, mis on vajalikud politsei- ja korraõiguses ning kriminaalmenetluses (nt kriminaaltäitemenetluses, vangistusest vabanenud isikute resotsialiseerimiseks või riikliku julgeoleku tagamiseks). Ekspertiisikomisjon tegi ettepaneku sätestada PS § 26 lihtsa seadusereservatsiooniga (vt Eesti Vabariigi põhiseaduse ekspertiisikomisjoni lõpparuande muudatusettepanekuid PS § 26 kohta). Ettepanek tundub põhjendatud, eriti juhul, kui tõlgendada PS § 26 eraelu sfääri kaitsva üldsättena. Mida üldisem on säte oma kaitseala poolest, seda üldisemalt peaks olema sõnastatud ka piiranguklausel. Kui kaitseala on väga üldiselt sõnastatud, on piirangu põhjuseid raske ette näha ja ammendavalt kirja panna (kvalifitseeritud seadusereservatsioonina). Ka lihtne seadusereservatsioon võimaldab põhiõigusi tõhusalt kaitsta. Riive põhiseaduspärasus taandub proportsionaalsuse kontrollimisele.