Paragrahv 25.

Igaühel on õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele.

 

1. 

Paragrahv 25 tagab õiguse nõuda õigusvastaselt tekitatud materiaalse (varalise) ja moraalse (mittevaralise) kahju hüvitamist.

 

1.1. 

Põhiõigusel kahju hüvitamisele on oluline roll muude põhiõiguste kaitsele suunatud õiguste süsteemis, täiendades nõnda õiguste tagamise kohustust (§ 14) ning õigust kohtulikule kaitsele (§ 15 lg 1). Paragrahv 25 nõuab, et lisaks õiguste menetluslikele garantiidele näeks seadusandja ette kannatanule ka materiaalõiguslikud alused rikkumise heastamise taotlemiseks. Riigi kõrval on põhiõigus kahju hüvitamisele otseselt kohustav ka kõigi kahju tekitajate suhtes. See kehtib nii nõuetes avaliku võimu kandjate kui ka eraisikute vastu. Seega sätestab § 25 põhiõiguse kõrval ka kahju tekitaja põhikohustuse kahju hüvitamiseks. Vahetu tuginemine §-le 25 on selle abstraktsuse tõttu siiski problemaatiline. Paragrahv 25 ei sätesta piisava selgusega, millal on tegu kahjuga, millal on kahju vastutava isiku poolt tekitatud (põhjuslik seos), kes on vastutav isik ning milline (rahaline või naturaalne) ja kui suur peab olema hüvitis. Need küsimused peab vältimatult lahendama seadusandja. Samas moodustavad ajalooliselt välja kujunenud kahju hüvitamise ja õigusriigi printsiibid hüvitispõhiõiguse tuuma, mida seadusandja ei või jätta meelevaldselt kaitseta. Seega on hüvitisnõuet põhiseadusvastaselt piiravate seaduste või põhiseadusevastase lünga korral § 25 põhimõtteliselt vahetult kohaldatav (vt nt enne PS jõustumist tekitatud kahju kohta RKÜKo 22.03.2011, 3-3-1-85-09; RKTKo 22.05.2006, 3-2-1-37-06); õigustloova aktiga enne RVastS jõustumist tekitatud kahju kohta RKHKo 30.11.2004, 3-3-1-64-04; kriitiliselt K. Sein, teoses: P. Varul jt. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura, 2006, § 128 p 4.4). Ilma kahju hüvitamist välistavat või piiravat seadust põhiseadusvastaseks tunnistamata ei ole aga nõuet vahetult § 25 alusel võimalik esitada. Kindlasti tuleb hüvitispõhiõigusega arvestada kahju heastamist reguleerivate seaduste tõlgendamisel.

 

1.2. 

Põhiõiguse kui ennekõike riiki kohustava õigusena on § 25 esemeks iseäranis riigivastutus – avaliku võimu kandjate vastutus oma tegevusega kaasnenud õigusrikkumiste, sh sellega põhjustatud kahju eest. Mitme riigi põhiseadused sisaldavad just nimelt garantiisid riigivastutuse kohta (nt Saksamaa Liitvabariigi põhiseaduse art 34). EIÕK art-st 13 tuleneb konventsiooni teiste olulisemate artiklite rikkumise (nt ülemäärase menetlusaja) korral ka õigus kahju hüvitamisele ning liikmesriigi kohustus see õigus seadusega tagada (EIKo-d 29.04.2003, 50390/99: McGlinchey vs. Ühendkuningriik; 26.10.2000, 30210/96: Kudła vs. Poola). Seda liikmesriigi kohustust tuleb eristada EIÕK art-st 41, mille alusel EIK ise mõistab konventsiooni rikkumise tuvastamisel liikmesriigilt hüvitise välja. ELTL art 340 lg 2 näeb ette ühenduse vastutuse oma institutsioonide või teenistujate poolt nende ülesannete täitmisel tekitatud kahjude eest vastavalt liikmesriikide seaduste ühistele printsiipidele. EL põhiõiguste harta art 41 lg 3 tunnustab seda kohustust EL põhiõigusena ning laiendab selle ka liikmesriikide asutustele, kui nad tegutsevad EL õigusega reguleeritud valdkonnas. Liikmesriigi vastutus liidu õiguse rikkumisega kodanikule või ettevõtjale tekitatud kahju eest on ka üks peamisi EL õiguse põhimõtteid (EKo 19.11.1991, C-6/90 ja 9/90: Francovich; 05.03.1996, C-46/93 ja 48/93: Brasserie du Pecheur; 08.10.1996, C-178/94 jt: Dillenkofer; 30.09.2003, C-224/01: Köbler).

Kommenteeritavas sättes sisalduv keelend „ ükskõik kelle poolt” vihjab samuti varasematel ajalooperioodidel tavaks olnud piirangutele, mis välistasid vastutuse valitseja poolt tekitatud kahju eest (the king can do no wrong). Need hakkasid Lääne-Euroopas kaduma 19. sajandil seoses õigusriigi põhimõtete levikuga. Algselt tekkis võimalus esitada ametniku vastu isiklik tsiviilnõue (nt Saksamaal BGB § 839). See põhines loogikal, et seadust eirates on ametnik tegutsenud väljaspool oma võimuvolitusi (ultra vires) ega ole enam kaitstud immuniteediga (sovereign immunity). Hiljem asendus ametnikuvastutus põhimõttega, et riik kui algupärane võimu allikas ei vabane vastutusest ametnikele võimu delegeerimise korral (riigivastutus). Vastutus ise jäi sellele vaatamata tsiviilõiguslikuks. Ka Eesti NSV tsiviilkoodeksi §-d 450 ja 451 nägid ette riigiorganite tsiviilvastutuse. Tänapäeva õigusriigis on nii seaduste keerukuse, rohkete diskretsioonivolituste, teravate multipolaarsete huvikonfliktide ning asjaolude hindamise ja prognooside raskendatuse tõttu vigaste võimuaktide teatav hulk paratamatu. Seadus peab leidma optimaalse tasakaalu riigi võimaluste vahel kahju ärahoidmisel ja heastamisel ning kannatanule kahju hüvitamise vajaduse vahel. Riigi raha kergekäeline kulutamine kahjude hüvitamiseks võib takistada muude vähemalt sama oluliste valdkondade finantseerimist. Lisaks on tõdetud, et liiga karm riigi vastutus mõjutab ametnike sõltumatust, sest nad hakkavad oma töös eelistama vähem riskantseid, samas mitte tingimata õigeid otsuseid. RVastS reguleerimisalasse kuulub igasugune avaliku võimu kandja tekitatud kahju hüvitamine, kuivõrd eriseadusega ei ole reguleeritud teisiti (RKÜKo 22.03.2011, 3-3-1-85-09).

 

1.3. 

RVastS reguleerimisala on § 25 kohaldamisalast laiem. Ta ei reguleeri ainult kahju hüvitamist, vaid ka muul viisil rikutud õiguste taastamist või heastamist, samuti rikkumise ärahoidmist avalik-õiguslikes suhetes (nt haldusakti tühistamise teel). Paragrahv 25 on nende nõuete puhul asjasse puutuv niivõrd, kuivõrd nende abil on võimalik kahju kõrvaldada. RVastS ei erista avaliku võimu kandja lepingulist vastutust. Avalik-õigusliku lepingu (halduslepingu) rikkumisega tekitatud kahju kuulub hüvitamisele RVastS kohaselt üldistel alustel. Analoogia alusel võib paralleelselt rakendada VÕS lepingulise vastutuse sätteid, kui need ei ole vastuolus avalik-õiguslike suhete olemusega (RVastS § 7 lg 4; HMS § 105 lg 1). Riigivastutuse norme on ka eriseadustes (AVVKHS, ATS uue redaktsiooni § 105, NotS § 14). VÕS kahju hüvitamise sätted on subsidiaarselt kohaldatavad ka avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju puhul, kui RVastS või muu eriseadus ei sätesta teisiti ja see pole vastuolus avalik-õiguslike suhete olemusega (RVastS § 7 lg 4).

 

1.4. 

Paragrahvi 25 kohaldamisala ei piirdu aga riigivastutusega, vaid see säte laieneb ka tsiviilõigusliku kahjuvastutuse kõigile vormidele. Kahju hüvitamist tsiviilõigussuhetes reguleerib täna üldseadusena võlaõigus (Eestis VÕS), selle kõrval aga terve ka rida eriseadusi (ÄS, AutÕS, KaMS). VÕS laieneb RVastS asemel ka riigile, omavalitsusüksustele ja muudele avaliku võimu kandjatele, kui nad astuvad teiste isikutega eraõiguslikesse suhetesse. Eraisikute omavahelised õigussuhted on üldjuhul eraõiguslikud suhted. Võlaõigus eristab kahju hüvitamist lepingulistes ja lepinguvälises suhetes (deliktiõigus). Paragrahv 25 on asjasse puutuv mõlemal juhul. Ehkki võlaõiguses ei loeta lepingu rikkumist deliktiks, on lepingu rikkumine õigusvastane tegu § 25 mõttes. Kahju hüvitamise nõude kõrval tunneb tsiviilõigus, aga ka riigivastutusõigus veel mitmesuguseid muid nõudeid, nagu alusetu rikastumise tagastamine või hüvitamine, käsundita asjaajamine, valduse tagastamine, asjaõiguslik negatoorhagi jne. Nimetatud nõuded ei kuulu kahju hüvitamise instituudi alla, kuigi kahju võib ka nende nõuete abil olla kõrvaldatav.

 

2. 

Paragrahvi 25 esemeline kaitseala on piiritletud materiaalse ja moraalse kahju, kahju tekitamise, õigusvastasuse, kannatanu, kahju tekitanud isiku ja hüvitise mõistetega.

 

2.1. 

Hüvitamisnõude esmaseks tingimuseks on kahju tekkimine hüvitise nõudjal. Kahju hüvitamiseks ei anna alust see, et õigusvastaselt käitunud isik on saanud kasu, kui hüvitise nõudja ei ole samal ajal kandnud kahju. Kahju on ühe isiku õigushüve vähenemine teise isiku teo tulemusena. Säärane hüve võib olla elu, tervis, kehaline puutumatus, au, väärikus, privaatsus, elukeskkond, vara jne.

 

2.1.1. 

Materiaalne ehk varaline kahju on kaotus varalises sfääris. Selleks on nii vara vähenemine (otsene varaline kahju) kui ka loodetud vara suurenemise ärajäämine (saamata jäänud tulu). Otsene varaline kahju võib seisneda ennekõike varast ilmajäämises või selle hävimises, asja rikkumises või selle väärtuse vähenemises, aga ka suurenenud kohustustes ja kuludes, nt kahjustatud sõiduki asemel teise sõiduki rentimise kulud. Saamata jäänud tulu on õiguste rikkumise tõttu teenimata jäänud kasu või kasu vähenemine (VÕS § 128 lg-d 3 ja 4). Ka mittevaralise õiguse rikkumisega, nt tervise kahjustamisega, võib kaasneda varaline kahju (ravikulud, töövõimetuse tõttu teenimata jääv palk). Õigusrikkumise läbi kannatanud isiku isiklik ajakulu ja töövaev varalise kahjuna hüvitatavad ei ole.

Varalise kahju hindamisel rakendatakse nn diferentsihüpoteesi. Oluline ei ole vara tegelik vähenemine või juurdekasv ajalises plaanis (enne ja pärast kahju tekitamist), vaid võrrelda tuleb teise isiku teo tulemusena tegelikult eksisteerivat olukorda selle olukorraga, mis eksisteeriks siis, kui teine isik ei oleks nõude aluseks olevat tegu teinud (VÕS § 127 lg 1). Ka tulevikus tekkiv kahju on kahju § 25 mõttes ja see kuulub hüvitamisele, kui kahju hilisem tekkimine on kindel (VÕS § 127 lg 6). Seega saab kahjunõuet esitada ka enne kahju tekkimist (vrd siiski RKHKm 25.10.2007, 3-3-1-50-07).

Diferentsihüpoteesist tuleneb kohustus arvestada otsesest kahjust maha igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tõttu (nt avalikul teel kauplemisest saadud tulu tuleb maha arvata põhiseadusvastase määruse alusel makstud kauplemisloa tasust, RKHKo 30.11.2004, 3-3-1-64-04; vrd 30.11.2004, 3-3-1-56-04 eramaal kauplemisele kehtestatud tasu kohta; 08.03.2012, 3-3-1-85-11 teenistusest puudumise tõttu saamata jäänud tasu kohta). See peab välistama kannatanu rikastumise kahju hüvitamise tagajärjel. Kasu mahaarvamine ei kujuta endast hüvitispõhiõiguse riivet. Erandiks on juhud, kui mahaarvamine moonutaks kahju hüvitamise õigust (nt vabatahtlike annetused kannatanu abistamiseks). Saamata jäänud tulu arvutamiseks tuleb tulust, mis tõenäoliselt õigusrikkumiseta oleks saadud, maha arvata tulu saamiseks vajalikud kulutused, mis jäid kandmata (RKHKo 04.04.2006, 3-3-1-13-06; RKTKo 30.11.2005, 3-2-1-123-05). Asja hävitamisel on kahjuks uue asja soetamise kulud. Kui see on võimatu, tuleb hüvitada asja väärtus (VÕS § 132 lg-d 1 ja 2). Asja väärtuseks loetakse üldjuhul selle turuväärtus (TsÜS § 65). Asja kahjustamisel on kahjuks ennekõike asja parandamise mõistlikud kulud ja võimalik väärtuse vähenemine (VÕS § 132 lg 3). Hüvitise väljamõistmine ei eelda, et asja parandamine oleks juba toimunud (RKTKo 21.12.2005, 3-2-1-139-05). Valduse rikkumise korral tuleb hüvitada kasutusõiguse väärtus, mis valdajal oleks olnud, kui tema valdust ei oleks rikutud (RKTKo 13.06.2005, 3-2-1-64-05).

 

2.1.2. 

Moraalse (ehk mittevaralise) kahju all peetakse silmas ennekõike mittevaralise, erandina ka varalise õigushüve rikkumisega kaasnevaid psühholoogilisi mõjusid – füüsilist või hingelist valu või kannatust. Hingelised kannatused võivad olla näiteks alandustunne, solvumine, hirm, nördimus, mure ja kaotusvalu (VÕS § 128 lg 5, RKHKo 06.06.2002, 3-3-1-27-02). Siiski ei tähenda igasugune valu või kannatus moraalset kahju. Valu või kannatus peab esinema teatud intensiivsusega, st rikkumise raskus peab valuraha maksmist õigustama (RKTKo 19.03.2012, 3-2-1-4-12). Selline intensiivsus, mis toob kaasa moraalse kahju, jääb enamasti kohtu hinnata.

 

2.1.3. 

Keskkonnakahju ei kujuta endast ei varalist ega mittevaralist kahju. Paragrahv 53 eristab keskkonnakahju kahju iseseisva liigina. Vahetult keskkonnale põhjustatud kahju kuulub heastamisele natuuras keskkonnavastutuse seaduse alusel. Loata saastamisel nõuab saastetasu seadus vastutavalt isikult kõrgendatud saastetasu. Otsene keskkonnakahju võib puudutatud isikule täiendavalt kaasa tuua vara rikkumise (nt viljasaagi kõlbmatuks muutumise) või väärtuse vähenemise (nt elamukrundi hinna langemise) või lisakulud kahjuliku keskkonnamõju leevendamiseks või kõrvaldamiseks. Sellised kulud on hüvitatavad varalise kahjuna üldistel alustel. Õigusvastane keskkonnamõju võib põhjustada ka mittevaraliste õiguste kahjustamist ning see omakorda nii varalist kui mittevaralist kahju (õhusaastest tingitud ravikulud, füüsilised kannatused seoses haisu levitamisega).

 

2.1.4. 

Paragrahv 25 annab õiguse nõuda kahju hüvitamist üksnes juhul, kui see on põhjuslikus seoses teoga, mille eest isik vastutab. Põhjuslikku seost võiks hinnata kas ainult faktiliselt või täiendavalt ka normatiivselt. Faktiline põhjuslik seos esineb juhul, kui ilma ajaliselt eelneva sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud (conditio sine qua nonRKTKo 18.06.2008, 3-2-1-45-08). Tegevusetusega tekitatud kahju puhul kontrollitakse, kas kahjulik tagajärg oleks tekkinud ka siis, kui vastutav isik oleks käitunud kannatanu poolt soovitud viisil (vt nt RKHKo 04.04.2006, 3-3-1-13-06). Kahju ei pea olema teo vahetu tagajärg, vaid nad võivad omavahel olla põhjuste ahelas (RKTKo 10.12.2003, 3-2-1-125-03).

Kuna faktiliselt võib kausaalne ahel olla lõpmatult pikk, võiks ainult faktilisest põhjuslikust seosest lähtumine tuua kaasa ebaõiglaselt ja ebamõistlikult suure vastutuse. See sunniks isikuid liigsele ettevaatlikkusele, pärssides majanduse arengut, riigivõimu teostamist ja põhiõiguste kasutamist. Neil põhjustel lubab § 25 seadusandjal välistada normatiivselt vastutusest tagajärjed, mis on teoga kauges või raskesti ettenähtavas seoses. Põhjusliku seose normatiivsel piiramisel on siiski alati tegu § 25 riivega. Seadusandja ei või ka teo kaugemaid tagajärgi kergekäeliselt hüvitamisest vabastada. Kehtiv õigus ei näe ette adekvaatse põhjuse teooria rakendamist (vt K. Sein, teoses: P. Varul jt, Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne, Tallinn: Juura, 2006, § 127 p 4.10, koos viidetega teistsugustele seisukohtadele; vt T. Tampuu, J. Lahe, Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Märkusi võlaõigusseaduse 7. peatüki kommentaaride kohta. – Juridica, 2007, nr 5, lk 314, 316 jj), kuid võrdlemisi sarnase tulemuseni viivad rikutud kohustuse eesmärgi arvestamise reegel ja lepingulise kahju puhul kehtiv kahju ettenähtavuse klausel (VÕS § 127 lg-d 2 ja 3), samuti riigivastutuse piirangud seoses kahju ettenägematusega (RVastS § 13 lg 1 p 1). Niinimetatud „ puhtmajandusliku kahju” hüvitamise võib seadusandja reeglina välistada nii riigivastutuse kui võlaõigusliku vastutuse puhul (RKHKo 27.10.2011, 3-3-1-53-11). Lepingulist kohustust rikkunud pool peab hüvitama kahju vaid ulatuses, mida ta nägi ette või pidi ette nägema oma rikkumise võimaliku tagajärjena lepingu sõlmimise ajal, v.a juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3). Delikti korral arvestatakse kahju ettenähtavust süü ja rikutud kohustuse eesmärgi hindamisel (RKTKo 26.09.2006, 3-2-1-53-06).

 

2.1.5. 

Üldjuhul peab kahju tekkimist ja suurust ning põhjuslikku seost kohustatud subjekti teo ja kahju vahel nii era- kui ka avalik-õiguslikes suhetes tõendama kannatanu (deliktilise vastutuse kohta RKTKo 25.04.2007, 3-2-1-30-07). Range tõendamiskoormis võiks aga teatud juhtudel hüvitamispõhiõigust moonutada. RVastS 31.12.2010 jõustunud muudatustest tulenevalt ei nõuta nn isikuõiguste (vabadus, kehaline puutumatus ja tervis, au) rikkumise korral enam valu või kannatuste tuvastamist lisaks õiguse rikkumisele. Nende õiguste rikkumise korral eeldatakse mittevaralise kahju tekkimist. See põhimõte kehtib ka RVastS § 9 lg 1 kohaldamisel.

Juhul kui kahju tekitamine on tõendatud, ent kahju täpse suuruse kindlakstegemine on võimatu või ebamõistlikult keeruline, võimaldavad VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 määrata hüvitise kohtu poolt. Näiteks on saamata jäänud tulu või tulevikus tekkivat kahju sageli võimalik hinnata vaid ligilähedaselt (vt ka RKHKo 16.04.2004, 3-3-1-60-04; RKTKo 21.05.2002, 3-2-1-56-02). Kohtupraktika on kohati läinud kaugemalegi. Riigivastutusasjades on kahju väljamõistmist peetud võimalikuks ka juhul, kui kahju tekkimine kindlal isikul ei ole tõendatud, ent isik kuulub selgelt piiritletud gruppi, kellest mõni isik kindlasti kahju kandis (nt omandireformi käigus korteri erastamise õigusest ilmajäämisel olukorras, kus ei ole võimalik kindlaks teha, millisel isikul täpselt oleks majas korteri erastamise võimalus tekkinud, RKHKo 24.05.2007, 3-3-1-10-07; 08.11.2002, 3-3-1-53-02).

Kahju suuruse tõendamisel on oluline kahju kindlaksmääramise ajahetk, sest kahju suurus võib aja jooksul muutuda, nt kinnistu turuväärtus, millest isik on omandireformi käigus ilma jäänud, võib aja jooksul nii suureneda kui väheneda. Üldjuhul määratakse kahju suurus kindlaks hüvitisnõude kohta kohtuotsuse tegemise hetke seisuga. Seega on kannatanul kohtumenetluse ajal võimalik nõutava hüvitise summat suurendada, ilma et seda loetaks kaebuse või hagi muutmiseks (HKMS § 49 lg 3 p 2, § 158 lg 2 esimene lause; TsMS § 376 lg 5 p 2; RKHKo 24.05.2007, 3-3-1-10-07; 22.06.2004, 3-3-1-27-04).

Riigivastutuse valdkonnas võib põhjusliku seose kindlakstegemine olla raskendatud, kui haldusorgan tegutses kaalutlusõiguse alusel, kuid tegi menetlus- või kaalutlusvea. Üldjuhul peab siiski vastustaja tõendama, et vea puudumisel oleks haldusorgani tegevuse tagajärjed isiku jaoks sama koormavad. Soodustava haldusakti andmisest või toimingu tegemisest keeldumise või tegevusetuse korral on kaalutlusõiguse puhul tõendamiskoormus vastupidine. Sellistel juhtudel saab kohus tuvastada põhjusliku seose kahju ja vea vahel üksnes siis, kui kaalutlusõigus oli vähenenud sellisel määral, et haldusorganil ei olnud võimalik teha teistsuguse sisuga otsust (RKHKo 30.01.2012, 3-3-1-78-11).

 

2.2. 

Paragrahv 25 nõuab vaid õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist.

 

2.2.1. 

Nii varaline kui mittevaraline kahju võivad tekkida ka õiguspäraste toimingute tagajärjel. Selline kahju § 25 kaitsealasse ei kuulu, küll aga võib selle hüvitamine olla nõutav mõnest teisest põhiõigusest tulenevalt. Näiteks hüvitise omandi õiguspärase äravõtmise eest näeb ette § 32 lg 1 teine lause. Nõue õigusvastase sundvõõrandamise tõttu tekkinud kahju eest langeb seevastu nii § 32 lg 1 teise lause kui § 25 kaitsealasse. Õiguspäraselt võidakse aga vara kahjustada ka muul viisil kui omandi äravõtmisega. Näiteks võib kinnistu väärtus väheneda seoses kaevanduse või lennuvälja rajamisega uue planeeringu tulemusena. On olukordi, kus muidu põhjendatud tegevuse mõjude talumise kohustus ei oleks puudutatud isiku seisukohast ilma õiglase hüvitiseta proportsionaalne (vt tehnorajatiste talumise kohustuste kohta RKPJKo 17.04.2012, 3-4-1-25-11). Ka võrdsuspõhimõttega (PS § 12 lg 1 esimene lause) oleks vastuolus olukord, kus üks või mõned isikud peaksid üldistes huvides kandma suuremaid kulutusi kui teised, kes samuti kasutavad üldistes huvides loodud vahendeid ja ressursse (RKÜKo 31.03.2011, 3-3-1-69-09). Sellest lähtub ka RVastS § 16, nähes ette õiguspärase haldusmeetmega tekitatud kahju kompenseerimise õiglases (mitte tingimata täies) ulatuses, kui meede on isiku jaoks erakordselt piirav (vt ka HMS § 67 lg 3, PlanS § 30). Piirangu erakordsuse hindamisel tuleb silmas pidada nii proportsionaalsust kui võrdsust. Kohtutel on siin kaalutlusruum, kuid arvestada tuleb selle nõude erandlikku iseloomu.

Suures osas tuleb õiguspärase kahju hüvitamiseks lugeda ka riigi poolt kriminaalmenetluses vabaduse võtmisega tekitatud kahjude hüvitamine. See, et kuriteos kahtlustatav vahi alla võetud isik jääb hiljem süüdi mõistmata, ei tähenda veel iseenesest, et riik oleks isikut kinni pidades tegutsenud õigusvastaselt § 25 mõttes (teistsugusel seisukohal RKHKm 11.07.2007, 3-3-1-15-07; RKTKo 12.03.1998, 3-2-1-32-98, vastuoluliselt RKÜKo 31.03.2011, 3-3-1-69-09). Riik on õigustatud teatud tingimustel isikuid kinni pidama ka enne nende süüdimõistmist (§ 20 lg 2 p-d 2 ja 3). Kinnipidamise õiguspärasus ei saa seejuures sõltuda tulevikus toimuvatest sündmustest (süüdi- või õigeksmõistmine). Õigeksmõistetud isikule on tema vabaduse piiramisega tekitatud kannatuste hüvitamine õiglane, kuid nõue ei saa tuleneda §-st 25, vaid pigem § 20 lg-st 1 endast. Kriminaal-, aga samuti väärteo- ja distsiplinaarmenetlus võib lisaks vabaduse võtmisele ka muul viisil süüdi mõistmata jäänud isikule ebaõiglast kahju põhjustada. Vahetult põhiseaduse alusel on isikul õigus nõuda kriminaalmenetluses vabaduse võtmise ja ametikohalt kõrvaldamisega õiguspäraselt tekitatud varalise kahju hüvitamist õiglases ulatuses (RKÜKo 30.08.2011, 3-3-1-15-10; 31.03.2011, 3-3-1-69-09).

 

2.2.2. 

Avaliku võimu kandja tegevuse õiguspärasuse hindamine allub seaduslikkuse, seaduse reservatsiooni, proportsionaalsuse jms põhiseaduslikele põhimõtetele. Õigusvastane on ka menetluslikult või vormiliselt vigane võimuakt (vt HMS § 54 haldusaktide ja HMS § 107 toimingu õiguspärasuse kohta). Siiski ei pruugi iga formaalne viga tuua kaasa kahju hüvitamise kohustust, sest kui formaalne viga ei toonud kaasa sisult väära toimingu tegemist, puudub toimingu ja kahju vahel põhjuslik seos (vt ka eespool kaalutlusvigade kohta, p 2.1.5). Kuna avaliku võimu kandja tegevuse õiguspärasust tuleb hinnata spetsiifiliste riigi- ja haldusõiguslike põhimõtete alusel, tuleb olla ettevaatlik selle suhtes eraõigusliku teo õigusvastasuse sätete kohaldamisel (au ja väärikust riivavate toimingutega seoses RKHKo 12.06.2012, 3-3-1-3-12). Õigusvastasusel ja õiguste rikkumisel § 25 ja RVastS § 7 lg 1 tähenduses on iseseisev, võlaõigusest sõltumatu tähendus (vt aga RKHKo 08.06.2006, 3-3-1-18-06; 04.04.2006, 3-3-1-13-06; 12.06.2012, 3-3-1-3-12).

Ka eraisiku teo õiguspärasuse hindamiseks ei piisa vaid tõdemusest, et ühtegi otsest keelunormi ei ole rikutud. Paragrahvi 25 valguses on ka ühe eraisiku poolt teise eraisiku põhiõiguste kahjustamine õigusvastane, kui selleks puudub õiguslik alus või see ei ole proportsionaalne. Seda täpsustab VÕS § 1045 jj. Kahju tekitamine ei ole vaatamata õigustesse sekkumisele õigusvastane, kui see toimub seaduse alusel, kui kannatanu nõustub kahju tekitamisega või kui kahju tekitamist õigustab hädakaitse- või hädaseisund või omaabi.

 

2.2.3. 

Paragrahv 25 ei nõua õigusvastase kahju hüvitamist juhul, kui kahju tekitamise õigusvastasusega samaaegselt ei rikutud kahjustatud isiku õigusi.

Ka RVastS § 7 lg 1 sätestab vastutuse eeldusena kannatanu õiguste rikkumise. Subjektiivse õiguse tuvastamiseks tuleb kohtupraktika kohaselt hinnata, kas rikutud norm kaitseb vähemalt muu hulgas kannatanu huve, mida haldusorgani tegevus kahjustas (vt RKEKo 20.12.2001, 3-3-1-15-01). Oluline pole mitte üksnes seadusandja tahe eri huvide kaitsmisel, vaid ka huvi enda kaalukus. Seaduste ja määruste kõrval võib subjektiivne avalik õigus tuleneda ka haldusaktist ja halduslepingust, samuti välislepingust. Omandipõhiõigusest ja ehitusloast tulenevat kinnistuomaniku õigust ehitada võib rikkuda nt ehitamise keelamise ettekirjutus. Sellega seoses võib tulu saamata jääda ka ehitusettevõtjal, kuid tema õigusi ettekirjutus ei riku ja vaatamata õigusvastasusele ei ole tal ettekirjutuse teinud ametiasutuse vastu kahjunõuet.

Tsiviilõiguslik deliktivastutuse üldkoosseis (VÕS § 1043) ega kahju hüvitamise üldsätted subjektiivsete õiguste rikkumise klauslit otsesõnu ei nimeta. Samas on teo õigusvastasus VÕS § 1045 lg-s 1 defineeritud mitmesuguste õiguste, sh põhiõiguste rikkumise kaudu. Samuti ei loeta kahju tekitamist õigusvastaseks või välistatakse selle hüvitamine, kui rikutud normi või lepingu eesmärk ei olnud sellise kahju vältimine (VÕS § 127 lg 3, § 1045 lg 3; vt RKTKo 26.09.2006, 3-2-1-53-06; vt ka RKTKo 13.06.2005, 3-2-1-64-05 nn puhtmajandusliku kahju kohta). Lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist ei ole võimalik nõuda kolmandatel isikutel, v.a juhul, kui leping sõlmiti kolmanda isiku huvide kaitseks (VÕS § 81 lg 2).

Lisaks on seadusandja piiranud riigivastutust mittevaralise kahju hüvitamisel, sätestades kvalifitseeritud õiguste kataloogi, mille rikkumine on hüvitise nõudmise eelduseks (RVastS § 9 lg 1; VÕS 133 lg-d 1–4). Selline õiguste eristamine on PS § 25 riive. Põhiseaduslikkuse järelevalve korras on Riigikohus sellele lisanud õiguse kohtueelsele kriminaalmenetlusele mõistliku aja jooksul (RKÜKo 22.03.2011, 3-3-1-85-09).

 

2.3. 

Hüvitispõhiõiguse subjektid

 

2.3.1. 

Paragrahv 25 sätestab „igaühe” õiguse kahju hüvitamisele. Ühegi isikute grupi, nt välismaalaste õigust kahju hüvitamisele ei saa täielikult välistada (§ 9 lg 1). Küll aga ei tähenda § 25, et konkreetsel juhul tekitatud kahju eest võiks hüvitist nõuda ükskõik kes. Paragrahv 25 ei anna alust nõuda teisele isikule tekitatud kahju eest hüvitise maksmist ei endale ega kannatanule.

Varalise kahju puhul on hüvitispõhiõiguse kandjaks nii inimesed kui ka juriidilised isikud. Kuna juriidilisel isikul endal ei saa tekkida füüsilist ja hingelist valu ega kannatusi, ei laiene §-s 25 sätestatud mittevaralise kahju hüvitamise põhiõigus § 9 lg 2 kohaselt juriidilistele isikutele. Kuna riik ja teised avalik-õiguslikud juriidilised isikud ei ole põhiõiguse kandjad, ei ole nende kahjunõuded §-ga 25 kaitstud. Küll võib nt kohalikule omavalitsusüksusele kahju tekitamine tuua kaasa hüvitisnõude põhiseaduslikust omavalitsusgarantiist (§ 154) lähtuvalt (vt RKPJKo 21.05.2008, 3-4-1-3-07).

 

2.3.2. 

Kahju hüvitamiseks kohustatud isik on § 25 kohaselt üldjuhul kahju tekitaja. Selleks võib olla nii inimene, eraõiguslik juriidiline isik kui ka avalik-õiguslik juriidiline isik. Paragrahv 25 ei nõua siiski, et kahju eest vastutaks alati selle tekitaja, sest § 25 eesmärk ei ole kahju tekitajat karistada. Paragrahviga 25 on kooskõlas ka teise isiku vastutus kahju tekitaja eest. Paragrahvist 25 tulenevalt on koguni nõutav, et spetsiifilistes olukordades, kus kahju vahetu tekitaja on teise isiku järelevalve all või tegutseb teise isiku või avalikes huvides, läheks vastutus üle teisele isikule (vanema vastutus alaealise eest, tööandja vastutus töötaja eest, avaliku võimu kandja vastutus ametiisiku eest). Sellega motiveeritakse olukorra tegelikku kontrollijat pingutama kahju vältimiseks, sh tegema riski vähendamiseks vajalikke investeeringuid. Erinevalt tööandja vastutusest töötaja eest (RKTKo 09.04.2008, 3-2-1-19-08) välistab riigivastutus ametniku isikliku vastutuse kannatanu ees (RVastS § 12 lg 2 teine lause). Küll aga saab kannatanule kahju hüvitanud avaliku võimu kandja ametnikule esitada regressinõude (RVastS § 19 jj), nagu ka tööandja saab töötaja vastu esitada tagasinõude (VÕS § 69 lg 2).

Kommenteeritav paragrahv näeb ette kõigi riigi funktsioonide, muu hulgas seadusandliku ja kohtuvõimu teostamisel ning süüteomenetluse läbiviimisel tekitatud kahju hüvitamise. Ka neil juhtudel on vastutuse piiramisel tegemist hüvitispõhiõiguse riivega. Kritiseerida tuleb Riigikohtu hiljutist seisukohta, et RVastS § 7 alusel saab kahju hüvitada vaid juhul, kui see on tekitatud haldusakti või haldustoiminguga (RKÜKo 31.08.2011, 3-3-1-35-10). Säärast eeldust RVastS § 7 lg 1 ei sisalda ning selle kitsendav tõlgendamine on vastuolus PS §-ga 25 ja RVastS § 1 lg-s 1 määratletud eesmärgiga.

Paragrahv 25 ei kohusta Eesti riiki hüvitama teiste riikide, sh teiste EL liikmesriikide ega EL organi poolt tekitatud kahju. Eesti võimud vastutavad, kui nad tegutsevad kahju tekitamisel EL organite või teiste riikide otsuste alusel. Hüvitamiskaebuse eduväljavaated sõltuvad aga neil juhtudel Eestile jäetud otsustamisruumist. Ka ei kuulu § 25 kaitsealasse NSV Liidu ega muude kunagiste okupatsioonivõimude poolt tekitatud kahju (nt õigusvastaselt võõrandatud vara).

Paragrahv 25 nõuab ainult sellise kahju hüvitamist, mille tekitamine on omistatav mõnele isikule. Paragrahv 25 ei hõlma loodusjõudude või vabas looduses elavate loomade poolt tekitatud kahju, kuigi seadus võib näha ette ka selliste kahjude hüvitamise riigi poolt (vt nt looduskahju kohta maaelu ja põllumajandusturu korraldamise seaduse § 50 jj). Kodulooma poolt tekitatud kahju on käsitatav looma pidaja tekitatud kahjuna ja langeb seetõttu § 25 kaitsealasse.

 

2.3.3. 

Paragrahv 25 ei pane riigile kohustust üksnes enda poolt tekitatud kahju hüvitamiseks, vaid riik peab seaduste ning õiguskaitsesüsteemiga tõhusalt tagama ka teiste isikute poolt kannatanule tekitatud kahju hüvitamise. Kahju reaalseks hüvitamiseks ei piisa vaid kahju tekitaja vastutuse seadusandlikust reguleerimisest, kahju hüvitamise nõude kohtulikust läbivaatamisest ja kohtuotsuse sundtäitmisest. Need pingutused on viljatud, kui kahju tekitajal puudub vara. Kõrge riskiga valdkondades, nt liikluses, on lahenduseks kahju tekitaja kohustuslik vastutuskindlustus. Oluliste põhiõiguste, nt tervise kahjustamise heastamiseks kannab riik ravikindlustuse näol esmalt kannatanu ravikulud, nõudes need hiljem sisse süüdlaselt.

 

2.4. 

Kuna § 25 peamine eesmärk on rikutud õiguste taastamine, tuleb hüvitisega luua isiku õigushüvedes võimalikult sarnane olukord sellisele olukorrale, mis esineks siis, kui õigusi ei oleks rikutud (VÕS § 127 lg 1; RKÜKo 31.03.2011, 3-3-1-69-09; RKTKo 07.12.2005, 3-2-1-149-05). Juba heastatud kahju hüvitamiseks § 25 alust ei anna (vt siiski p 2.1.1 eespool).

 

2.4.1. 

Varalise vastutuse puhul tähendab VÕS § 127 lg-s 1 nimetatud eesmärgi poole püüdlemine kahju täielikku hüvitamist (totaalreparatsioon). Ehkki § 25 täielikku hüvitamist ei maini, tuleneb see sätte eesmärgist ja mõttest. Kahju hüvitamine väiksemas ulatuses kujutab endast riivet (v.a kaassüü p 3.1.4). Täielikust suurema hüvitise maksmine ei ole § 25 kohaselt keelatud, kuid piirab üldjuhul eraisikust kahju tekitaja muid põhiõigusi (omand, vabadusõigused).

Paragrahv 25 ei nõua igal juhul rahalise hüvitise maksmist (RKHKo 06.06.2002, 3-3-1-27-02). Kui kahju on tulemuslikult kõrvaldatav või heastatav naturaalrestitutsiooni teel (nt rikutud asja parandamine rikkuja poolt), ei riiva see hüvitispõhiõigust. Sageli on aga naturaalrestitutsioon võimatu, kannatanule vastuvõetamatu, ebamõistlik või kaheldava tulemuslikkusega. Näiteks ei saa nõuda, et kehavigastuse läbi kannatanu peaks allutama end süüdlase poolt teostatavale ravile. Sellistel juhtudel tuleneb §-st 25 õigus just nimelt rahalisele hüvitisele, mida kannatanu ise korraldab soovi korral ja soovitud viisil olukorra heastamiseks, kui sellega ei ületata mõistlikke kulusid (vrd RKHKo 18.04.2006, 3-3-1-12-06).

VÕS § 136 lg 5 seab eraõiguslikes suhetes rahalise hüvitise selgelt reegliks naturaalrestitutsiooni ees. RVastS § 11 asetab rahalise hüvitise ja naturaalrestitutsiooni (tagajärgede kõrvaldamise) mõnevõrra teise vahekorda. Avalik-õiguslikes suhetes on kahju sageli kõrvaldatav kahju tekitava haldusakti tagasitäitmise või muu abinõu abil ning see võib olla kasulik ka avalikele huvidele, sest kõrvaldatakse õigusvastane olukord tervikuna (nt õigusvastase ehitusloa alusel ehitatud ehitise lammutamine). Kannatanu võib tagajärgede kõrvaldamiseks nõuda kõiki õiguspäraseid meetmeid, kui nende läbiviimise kulud ei ületa rahalist hüvitist. Ka kahju tekitanud võimukandja võib omal äranägemisel rahalise hüvitise asemel kõrvaldada tagajärjed faktiliselt, v.a juhud, mil see oleks kannatanule põhjendatult vastuvõetamatu. Tagajärgede kõrvaldamise nõue ei tulene ainuüksi §-st 25, vaid ka kõigist neist põhiõigustest, mida õigusvastane haldusakt või toiming rikkus. Kui põhiõigusi on rikutud, on isikul õigus nõuda rikkumise kõrvaldamist sõltumata varalise või mittevaralise kahju tekkimisest. Seega ei ole varalise või mittevaralise kahju tekkimine tagajärgede kõrvaldamise eelduseks (nii ka E. Andresen, Õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamine ja kahju hüvitamine riigivastutusõiguses. – Juridica, 2006, nr 3, lk 167; teistsugusel seisukohal RKHKm 11.10.2006, 3-3-1-71-06).

 

2.4.2. 

Ka mittevaraline kahju võib olla hüvitatav nii rahas kui muul viisil tagajärgede kõrvaldamisega (nt meedias avaldatud valeandmete ümberlükkamise teel – vt RKTKo 13.04.2007, 3-2-1-5-07; 10.10.2007, 3-2-1-53-07; 19.02.2008, 3-2-1-145-07). Nii VÕS kui RVastS rõhutavad mittevaralise kahju puhul tagajärgede kõrvaldamise prioriteeti rahalise hüvitise ees. Kuna moraalne kahju ise on mittevaraline, ei saa raha mittevaralist kahju kunagi kõrvaldada (valu ei ole võimalik ära võtta rahaga). Rahaline hüvitis on üksnes kompensatsioon. Seega on valuraha § 25 kohaselt nõutav vaid juhul, kui muul viisil ei ole olulist valu või kannatust võimalik heastada, nt elu või vabaduse võtmisega tekitatud kannatused (EIÕK art 5 lg 5). Vabandamist kui õiguskaitsevahendit kehtiv õigus nõuda ei võimalda, kuid vabandamist võidakse arvesse võtta mittevaralise kahju rahas hüvitamise nõude lahendamisel (VÕS § 134 lg 5; RKTKo 13.05.2005, 3-2-1-17-05). Vähem olulise moraalse kahju puhul võib piisavaks osutuda õigusrikkumise kohtulik tuvastamine (RKHKo 12.06.2012, 3-3-1-3-12; 05.10.2006, 3-3-1-44-06; RKTKo 11.02.2004, 3-2-1-11-04).

Mittevaralise kahju rahalise hüvitise suuruse määrab kohus kindlaks oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades. Selleks puuduvad objektiivsed kriteeriumid. Arvesse tuleb võtta õiguse üldpõhimõtteid (sh võrdsus), ühiskonna üldist heaolu taset, kohtupraktikat, rikutud õiguse kaalukust ja „valu suurust”, tsiviilõiguslikes suhetes ka vajadust kallutada kahju tekitajat edasisest kahju tekitamisest hoiduma (RKTKo 09.04.2008, 3-2-1-19-08; 31.05.2007, 3-2-1-54-07; 25.05.2005, 3-2-1-51-05; VÕS § 134 lg 6). Arvestada tuleb ka õigusrikkumise ja süü raskust, nt au teotamisel teotamise vormi, ulatust, iseloomu ning ka seda, kas tegu oli avaliku elu tegelasega või mitte (RKTKo 17.10.2001, 3-2-1-105-01). Mittevaralise kahju hüvitamine ei sõltu üldjuhul sellest, kas samaaegselt toimub sama teoga tekitatud varalise kahju hüvitamine (vt siiski VÕS § 130 lg 2).

 

2.4.3. 

Olukorras, kus isiku õigusi rikkuvat tegu ei ole veel toime pandud, võib isik nõuda kahju tekitamisest hoidumist. Põhiõiguste riive ohu korral ei ole aga riivest hoidumise nõuet põhjust tuletada §-st 25, vaid tõrjenõue tuleneb ohustatavatest põhiõigustest endist, nt varalise kahju puhul § 32 lg 1 esimesest lausest.

 

3. 

Hüvitispõhiõiguse piiranguga on tegemist, kui eespool käsitletud § 25 koosseisu elementide esinemise korral välistatakse kahju hüvitamine või raskendatakse seda või kui hüvitamine ei toimu täies ulatuses või viisil, mis kõige tulemuslikumalt tagaks õigusrikkumise tagajärgede kõrvaldamise. Riive on ka õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise aluseid ja korda reguleeriva seaduse kehtestamata jätmine (RKÜKo 31.08.2011, 3-3-1-35-10).

Paragrahvi 25 riivamisel tuleb järgida kõiki tavapäraseid riivele esitatavaid nõudeid (§ 3 lg 1, § 11). Muu hulgas saab piiranguid kehtestada vaid seadusega, mitte täitevvõimu aktiga. Tegemist on lihtreservatsiooniga põhiõigusega. Ehkki § 25 ise ei sisalda selgesõnalist viidet hüvitispõhiõiguse piiramise võimaluse kohta, on see tuletatav sätte tõlgendamise teel. Paragrahv 25 ei ole rakendatav, ilma et seadusandja ei täpsustaks, millal on tegemist kahjuga ja mida pidada kahju tekitamiseks. Piiranguteta hüvitispõhiõigus sekkuks ebaproportsionaalselt kahju tekitaja põhiõigustesse ja viiks riigi finantskriisi. Riigi rahanduslike huvide kaitsmine on § 25 piiramisel eesmärgina legitiimne (RKÜKo 22.03.2011, 3-3-1-85-09).

 

3.1. 

Üldised piirangud vaadeldavast põhiõigusest on süü, süüvõime ja kahju ettenähtavuse arvestamine, hüvitise vähendamise võimalus ja kannatanu osalusest tulenev piirang kahju hüvitamiseks.

 

3.1.1. 

Üldjuhul peab kahju tekitaja eraõigusliku delikti korral kahju hüvitama üksnes juhul, kui ta on kahju tekitamises süüdi (VÕS § 1043). Kostja süüd eeldatakse (VÕS § 1050 lg 1; RKTKo 31.05.2007, 3-2-1-54-07). Seadusega võidakse kehtestada vastutus ja kahju hüvitamise kohustus ka süü puudumisel (nt suurema ohu allikaga tekitatud kahju – VÕS § 1056 lg 1 esimene lause). Lisaks süü puudumisele on vastutus tulenevalt VÕS § 127 lg-st 3 piiratud või koguni välistatud ka kahju vähese ettenähtavuse korral (RKTKo 26.09.2006, 3-2-1-53-06).

Riigivastutus on üldjuhul mittesüüline. Süü on riigivastutuse eeldus mittevaralise kahju puhul. Saamata jäänud tulu hüvitamisel vabaneb avaliku võimu kandja vastutusest ametiisiku süü puudumise tõendamisel (RVastS § 9 lg 1, § 13 lg 2). Ka kõigil muudel riigivastutuse juhtudel võidakse hüvitist vähendada või kaebus üldse rahuldamata jätta kahju ärahoidmise objektiivsete takistuste, sh kahju vähese ettenähtavuse korral (RVastS § 13 lg-d 1 ja 3). Neil juhtudel ei ole oluline mitte konkreetse ametiisiku haridus, võimed, teadmised jms, vaid avaliku võimu kandja võimalused tervikuna õiguste rikkumise ärahoidmisel. Selline hüvitise piirang on kannatanu jaoks leebem, sest avaliku võimu kandja ei vabane vastutusest nt ainuüksi seetõttu, et konkreetsel asutusel puudus õiguspäraseks käitumiseks vajalik informatsioon.

 

3.1.2. 

Võlaõiguslik deliktivastutus eeldab süüvõimet (deliktivõimet – VÕS § 1052).

 

3.1.3. 

Seadus lubab põhjendatult mitmesuguseid erandeid totaalreparatsiooni põhimõttest. Kohus võib hüvitise suurust vähendada, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane, teda laostav või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõetamatu (VÕS § 140 lg 1). Kohtu roll on eriti oluline moraalse kahju hüvitamisel (RKTKo 08.02.2001, 3-2-1-1-01).

 

3.1.4. 

Kannatanu kaassüü arvestamine hüvitise piiramisel ja kalkuleerimisel ei riiva § 25, sest kahju tekkimisele kaasa aidates sekkub kannatanu põhjusliku seose ahelasse. VÕS § 139 lg 1 on kohaldatav nii era- kui avalik-õiguslikes (RVastS § 13 lg 1 p 4) suhetes. Hüvitis võib selle kohaselt väheneda ka nullini (vt RKHKo 15.04.2008, 3-3-1-6-08).

Mitte igasugune kahju ärahoidmise võimalus ei ole siiski kaassüü. Isiku kohustus vältida endale kahju tekkimist ning kahju tekkimisele mitte kaasa aidata ei tähenda seda, et isik peaks selleks loobuma oma teistest samaväärselt kaitstud seaduslikest õigustest (RKHKo 19.10.2006, 3-3-1-50-06). RVastS § 7 lg 1 sätestab kahju hüvitamise eeldusena võimatuse kõrvaldada kahju haldusakti või toimingu vaidlustamise teel. Samuti on hüvitis välistatud juhul, kui kannatanu on jätnud taolise võimaluse kasutamata. Nende piirangute näol on tegemist hüvitispõhiõiguse riivega (RKÜKo 22.03.2011, 3-3-1-85-09). Kohtupraktika on § 25 valguses õigustatult nn primaarnõuete kasutamise kohustust relativeerinud. Kahjunõue võib olla välistatud ja vastutus piiratud siis, kui haldusakti vaidlustamine oleks kahju ära hoidnud, kõrvaldanud või vähendanud ning kahju ärahoidmise, kõrvaldamise või vähendamise võimalikkus pidi kannatanu jaoks olema arusaadav ja haldusakti vaidlustamata jätmiseks ei olnud mõjuvaid põhjusi (RKHKo 19.06.2012, 3-3-1-18-12; 21.04.2010, 3-3-1-14-10). Haldusakti vaidlustamata jätmist ei saa isikule ette heita, kui haldusakt tugines põhiseadusvastasele seadusele (RKHKo 30.11.2004, 3-3-1-64-04).

 

3.2. 

Erijuhtumid

 

3.2.1. 

Traditsiooniliselt on riigi vastutus olnud välistatud või oluliselt piiratud seadusandliku ja kohtuvõimu poolt tekitatud kahju hüvitamisel. Seejuures on peetud vajalikuks kaitsta seadusandja poliitilist mänguruumi ning kohtute sõltumatust. Riigil tekkiv vastutus võib nii seadusandjat kui kohtuid kammitseda nende hinnangul õigete otsuste tegemisel. Kohtu puhul võib vaidlus kahju üle kahjustada kohtuotsuse seadusjõudu ja sellega õigusrahu – kahjuvaidluse raames hakatakse uuesti arutama, millise otsuse oleks kohus pidanud tegema. Tänast riigivastutusõiguse arengut iseloomustab siiski seadusandja ja kohtu privileegide kahanemine. See toimub iseäranis EL õiguse mõjul. Põhimõtteliselt vastutab liikmesriik nii seadusandja kui kohtuvõimu poolt EL õiguse rikkumise korral. Eesti riigisisest õigust on püütud nende arengutega osaliselt ühtlustada ka suhete puhul, mis EL õigusest mõjutatud ei ole.

Seadusandja vastutus on ette nähtud igasuguse otsekohaldatava seadusest kõrgemal seisva normi olulisel rikkumisel, sh seadusandja tegevusetuse puhul, kui isik kuulub normi läbi eriliselt kannatanud isikute rühma (RVastS § 14; RKPJKo 21.05.2008, 3-4-1-3-07). Kohtu poolt tekitatud kahju hüvitamine on riigisisese õiguse kohaselt endiselt võimalik vaid juhul, kui kohtunik on toime pannud kuriteo (RVastS § 15 lg 1). Euroopa Kohtu praktika kohaselt on EL õiguse vastase liikmesriigi kõrgeima kohtu lahendiga tekitatud varalise kahju hüvitamist seevastu võimalik nõuda eeldusel, et rikutud normist tulenesid konkreetsed õigused, rikkumine oli piisavalt jäme ning rikkumise ja kahjuliku tagajärje vahel on olemas vahetu põhjuslik seos (Euroopa Kohtu 30.09.2003 otsus asjas nr C-224/01: Köbler). Kui RVastS § 15 lg 1 takistab sellistel juhtudel EL õiguse kohaselt nõutava hüvitise väljamõistmist, tuleb ta mõistagi jätta kohaldamata ja juhinduda EL õigusest. Ainuüksi see ei tähenda aga veel RVastS § 15 lg 1 muutmise vajadust (teistsugusel seisukohal C. Ginter. Riigi vastutus õigusemõistmisel tekitatud kahju eest. – Juridica, 2004, nr 8, lk 520, 525). EL õiguse rikkumisel võib riigivastutus olla kannatanusõbralikum kui riigisisese õiguse rikkumisel. Euroopa Kohtu praktika annab nõudele piisava aluse, seda ei ole tingimata tarvis liikmesriigi seadusega dubleerida. Kohtupraktikas on siiski nähtud RVastS §-s 15 varjatud lünki ka § 25 valguses. Tuginedes analoogiale RVastS § 15 lg-ga 31 ja arvestades EIÕK art 5 lg-s 5 sätestatut, on isikul kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamist õigus nõuda RVastS alusel ka juhul, kui kohtulahendi tõttu võeti isikult vabadus, kohtulahend on kohtu olulise vea tõttu Eestis tühistatud ja hüvitamine ei ole reguleeritud muu seadusega (Tallinna RKKo 20.06.2007, 3-06-1321).

RVastS §-des 14 ja 15 sätestatud piirangud kehtivad vaid juhul, kui kahju tekitati vahetult õigustloova akti või kohtuotsusega. Kohtupraktika peab selgitama, kas RVastS § 15 lg 2 p 2 piirab kahju hüvitamist väärteomenetluses tervikuna või üksnes sisulise lahendi puhul (RKHKm 19.06.2012, 3-3-1-75-11). RVastS § 16 lg 1 laiene kohtueelsele kriminaalmenetlusele (RKÜKo 31.03.2011, 3-3-1-69-09; 22.03.2011, 3-3-1-85-09). Põhiseaduse või EL õiguse vastase seaduse alusel antud haldusakti või toiminguga tekitatud kahju kuulub hüvitamisele üldistel alustel (RKHKo 12.11.2008, 3-3-1-48-08). Ka kahju, mis tegelikult tekitati täitevvõimu poolt ja jäi vigase lahendi tõttu (nt eelotsustuse küsimata jätmise tulemusena) kohtu poolt üksnes kõrvaldamata, ei ole RVastS § 15 lg 1 mõttes kohtu poolt tekitatud kahju (vrd EKo 30.09.2003 nr C-224/01: Köbler).

 

3.2.2. 

Kahjuks § 25 mõttes on ka isiku õiguste kaitseks vajalikud menetluskulud. VÕS § 128 lg 3 hõlmab otsese varalise kahjuna ka kulusid, mida tehakse kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Menetluskulu hüvitamine toimub kohtumenetluses menetluskulu väljamõistmise teel aga spetsiifilistel tingimustel ja korras. Kuna menetluskulu, iseäranis õigusabikulu väljamõistmine on oluliselt kaugenenud totaalreparatsioonist, piiravad vastavad normid hüvitispõhiõigust, kuid on samas vajalikud kaitsmaks teisi menetlusosalisi liiga kõrgete majanduslike riskide eest kohtumenetluses.

 

3.3. 

Hüvitispõhiõigust riivavad sellised materiaal- ja protsessiõiguslikud takistused nõude esitamisel nagu aegumine, kaebetähtajad ja riigilõiv. Aegumine, riigivastutuse puhul ka kaebetähtajad on hädavajalikud õiguskindluse saavutamiseks, et hüvitisnõuetega seotud riskid ei jääks kahju tekitajat kummitama aastakümneteks ja et kannatanu ei laseks kahjul lõpmatult suureneda. Riigilõiv peab katma osaliselt nõude läbivaatamise kulud, teisalt aga vältima läbimõtlematute kahjunõuete esitamist. Proportsionaalsuse tagamiseks peab seadus võimaldama mõjuvatel põhjustel kaebetähtaja ennistamist ja riigilõivust vabastamist.

 

3.4. 

Paragrahv 25 ei nõua kahju hüvitamist kannatanu tahte vastaselt. Nõudest loobumine on seega põhimõtteliselt võimalik, kuid üksnes piirides, milles kahju tekitaja ei kasuta ära oma ükskõik millist võimupositsiooni. Ka ühepoolselt ei saa keegi end kannatanu ees vastutusest vabastada. Lepinguvabaduse ja võlaõiguse dispositiivsuse tõttu võidakse tsiviilõigussuhetes poolte kokkuleppel piirata nii lepingulist kui lepinguvälist vastutust. Säärase kokkuleppe lubatavus on nõrgema poole kaitseks siiski piiratud (VÕS § 42, § 106, § 237 lg 1). Kuna RVastS sätted ei ole dispositiivsed, ei saa halduslepinguga ega muul viisil neist kõrvalekaldeid kokku leppida.