Paragrahv 23.

Kedagi ei tohi süüdi mõista teo eest, kui seda tegu ei tunnista kuriteoks seadus, mis oli jõus teo toimepanemise ajal.

Kellelegi ei tohi mõista raskemat karistust kui see, mida võinuks talle mõista õiguserikkumise toimepanemise ajal. Kui seadus sätestab pärast õiguserikkumise toimepanemist kergema karistuse, kohaldatakse kergemat karistust.

Kedagi ei tohi teist korda kohtu alla anda ega karistada teo eest, milles teda vastavalt seadusele on mõistetud lõplikult süüdi või õigeks.

 

1. 

PS § 23 esimeses lõikes ja teise lõike esimeses lauses sisaldub õigusriikliku karistusõiguse (kõige laiemas mõttes) olulisim põhimõte, mille tuntud ladinakeelne tähistus on nullum crimen, nulla poena, sine lege scripta, stricta, paevia (isiku tegu ei saa lugeda süüteoks ja teda ei tohi selle eest karistada, kui seda tegu ei olnud tunnistatud süüteoks kirjaliku, (täpselt) määratletud ja enne teo toimepanemist jõustunud seadusega), kuid mille puhul praktikas piirdutakse tavaliselt kärbitud variandiga – Nulla poena sine lege (edaspidi NP). Ei ole raske märgata, et erinevalt põhimõtte ladinakeelsest formulatsioonist ei nõuta meie PS kõnealustes sätetes otsesõnu ei kirjalikkust ega ka mitte täpset määratletust (definiitsust). Seaduste kirjalikkuse nõue tuleneb PS § 3 lg 2 teisest lausest, määratletuse nõue aga PS § 13 lg-s 2 sätestatust.

 

2. 

NP põhimõte sisaldub ka EIÕK art 7 lg-s 1 ning KPÕRP art 15 lg-s 1. Mõlema nimetatud sätte kohaselt võib tegu olla (erinevalt PS § 23 lg-st 1) tunnistatud süüteoks lisaks siseriiklikule õigusele ka rahvusvahelise õiguse normide alusel. Veelgi enam: ajendatuna Nürnbergi protsesside ideoloogiast on EIÕK art 7 lg-s 2 (nagu ka kodaniku ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti art 15 lg-s 2) sätestatud, et kui mingi tegu oli selle toimepanemise ajal käsitatav kuriteona tsiviliseeritud rahvaste poolt tunnustatud õiguse üldpõhimõtete alusel, siis ei saa NP põhimõte olla selle isiku süüditunnistamise ja karistamise takistuseks. Peatumata siinjuures pikemalt rahvusvahelise kriminaalõiguse problemaatikal, märkigem üksnes, et PS § 3 lg 1 teise lause kohaselt on EIÕK art 7 lg-s 2 sätestatud erand vältimatult aktsepteeritav ka Eesti kriminaalõiguses. Kuid tänapäeval üldtunnustatud arusaama kohaselt puudutab see erand vaid rahuvastaseid kuritegusid, sõjakuritegusid ja kuritegusid inimsuse vastu. Seega ei saa EIÕK art 7 lg-st 2 tulenevalt omistada rahvusvahelise õiguse vahendusel tagasiulatuvat jõudu sellistele kuriteokoosseisudele, mis ei ole hõlmatavad nende kolme kuriteoliigiga. Käsitledes isiku rahvusvahelise õiguse alusel süüditunnistamist, on EIK Suurkoda kohtuasjas Kononov vs. Läti 17.05.2010 tehtud otsuses muu hulgas möönnud, et ei NSV Liidus ega Läti NSV-s ei olnud rahvusvahelise õiguse allikad avaldatud ega kättesaadavad. Kuid seda asjaolu ei pidanud Suurkoda otsustavaks, märkides, et 1944. aastaks olid rahvusvaheline õigus ja tavad piisavad selleks, et sätestada individuaalne vastutus sõjakuritegude eest. Seega võib öelda, et EIK peab selle otsusega lubatavaks, et inimsusevastase kuriteo mõiste on määratletud inimliku arusaama tasandil ning selle formaalne määratlemine avaldatud ja kättesaadavas õigusallikas ei ole määrav. Riigikohtu praktikas on inimsusevastaste kuritegude problemaatikat käsitletud RKKK otsustes 3-1-1-31-00 ja 3-1-1-140-03.

 

3. 

NP põhimõtte esemeline kaitseala

 

3.1. 

NP põhimõte välistab kõigepealt süüditunnistamise üksnes tavaõiguse või nn kohtunikuõiguse alusel ja eeldab, et kedagi saab süüteos süüdi tunnistada vaid parlamendi poolt vastuvõetud seaduse alusel (nullum crimen sine lege scripta). Selle põhimõtte esemeline kaitseala hõlmab eeskätt karistusõiguse eriosa norme (konkreetseid süüteokoosseise), kuid selle kõrval kahtlemata ka karistusõiguse üldosas sisalduvaid norme, mille alusel määratakse kindlaks teo karistatavus. Rangelt vaid parlamentaarse karistusõigusliku õigusloome võimalikkusele on osutatud ka hiljutises RKKK poolt väärteoasjas tehtud otsuses 3-1-1-70-11. Kuna see kohtulahend jätab siiski lahtiseks küsimuse sellest, et millistele miinimumnõuetele peab vastama blanketne karistusõiguslik norm, siis on põhjust eeldada selleteemaliste diskussioonide jätkumist Riigikohtu praktikas. Üsna kindlalt on aga valitsemas arusaam, et NP esemeline kaitseala siiski ei välista seda, et kriminaalõiguse kohaldamisel tuginetakse muuhulgas ka nii kriminaalõiguse dogmaatikas kui ka kohtupraktikas tõlgendamise tulemina väljakujunenud mõisteaparaadile ja reeglitele – seega millelegi sellisele, mida karistusseaduse tekst otsesõnu ei sisalda. Kuid sellisel tõlgendamisel on omad piirid, millest lähemalt järgmises punktis.

 

3.2. 

NP põhimõttest tulenev karistusseaduse tõlgendamise põhireegel keelab analoogia kasutamise kõigi teo karistatavust määravate tunnuste puhul, samuti karistuste ja muude karistusõiguslike mõjutusvahendite karmistamisel (nullum crimen sine lege stricta). Seega juhtudel, mil kohus süüteoasja arutamise tulemina sedastab lünga karistusõiguses, peab ta kohtualuse õigeks mõistma. Riigikohtu üldkogu on otsuses 3-1-1-117-96 välistanud isiku süüditunnistamise ja karistamise kurjategija kinnipidamise piiride ületamise eest analoogia põhjal hädakaitse piiride ületamisele kaasneva kriminaalvastutusega. Samal ajal ei välista NP põhimõttest tulenev karistusseaduse tõlgendamise põhireegel kohtualuse olukorda kergendava analoogia (s.o analoogia in bonem partem) kohaldamist. Seda arvestades ongi Riigikohus märkinud, et tulenevalt PS §-s 12 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttest ei tule kriminaalseaduse kergendavat analoogiat kohaldades arvestada eelvangistuses viibitud aega mitte üksnes kohtu poolt karistusena mõistetava vabadusekaotuse hulka, vaid ka mis tahes muu karistuse hulka. Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses selgitatakse, et „isikute võrdse kohtlemise nõue eeldab, et ka siis, kui eelvangistuses viibitud aega ei saa arvata mõistetava karistuse hulka – seega ka siis, kui isikule ei mõisteta karistuseks tähtajalist vabadusekaotust, aresti või rahatrahvi – peab kohtuotsusest nähtuma, et kohus arvestab eelvangistust karistuse mõistmisel”_ (RKKK otsus 3-1-1-83-99).

 

3.3. 

NP esemelise kaitseala viimane ja ehk olulisim element on raskendava karistusseaduse tagasiulatuva jõu keeld: uut raskendavat karistusseaduse sätete ei kohaldata teo suhtes, mille toimepanemise ajal raskendav säte veel ei kehtinud. Vastavalt KarS §-s 10 sätestatule on tegu toime pandud ajal, mil isik tegutses või oli õiguslikult kohustatud tegutsema. Tagajärje saabumise aega teo toimepanemise aja kindlaksmääramisel ei arvestata.

 

3.3.1. 

Sarnaselt analoogia kohaldamise keeluga hõlmab ka raskendava karistusseaduse tagasiulatuva jõu keeld ühelt poolt kõiki teo karistatavust määravaid tunnuseid ja teiselt poolt karistusi ning teisi karistusõiguslikke mõjutusvahendeid. EIK on asunud seisukohale (otsus Welch vs. Suurbritannia, 09. 02. 1995) et ka narkootiliste ainetega kaubitsemise eest süüditunnistamisele ja karistamisele järgnenud vara konfiskeerimine eraldi kohtu korralduse alusel kujutas endast EIÕK art 7 lg-s 1 sätestatu rikkumist, sest see konfiskeerimine on sisuliselt käsitatav kriminaalkaristusena ja konfiskeerimist võimaldav õigusakt võeti vastu pärast kõnealuse kuriteo toimepanemist.

 

3.3.2. 

Riigikohtu praktikas valitseva arusaama kohaselt tuleb NP põhimõtte kontekstis pidada raskendavaks karistusseaduseks ka seda õigusakti, mis ise eraldivõetult ei oleks käsitatav karistusseadusena, kuid millele viidatakse karistusseaduse blanketses normis ja millest vahetult lähtub süüdistatava olukorra raskendamine. Nimelt ei tohiks õiguskindluse aspektist olla vahet sellel, millisest õigusaktist lõppkokkuvõttes lähtub süüdistatava olukorra hilisem kriminaalõiguslik raskendamine (vt näiteks RKKK otsus nr 3-1-1-21-06 ja otsuse nr 3-1-1-4-08).

 

3.3.3. 

Erialakirjanduses valitseva arusaama kohaselt ei hõlma raskendatava karistusseaduse tagasiulatuva kohaldamise keeld menetlusõiguslikke sätteid. Kuna erialakirjanduses peetakse ka süütegude aegumist olemuslikult ja toimelt eeskätt menetlusõiguslikuks, siis peetakse paljudes riikides lubatavaks kohaldada isiku suhtes süüteo toimepanemise ajaga võrreldes uut ja sisuliselt tema olukorda raskendavat (pikemat) aegumistähtaega. Täiendava põhjendusena tavatsetakse seejuures märkida, et ei ole olemas põhiõigust enda toimepandud süüteo aegumisele. Eesti kohtupraktikas on siiski mindud teist teed. Ilmselt formaalselt paljuski seetõttu, et aegumise instituut paikneb karistusseadustiku 6. peatükis, on ka seda instituuti ilma pikemate diskussioonideta peetud NP põhimõtte esemelisse kaitsealasse kuuluvaks karistusõiguse instituudiks ning seetõttu ka raskendavat aegumistähtaega kohaldava seaduse tagasiulatuvat toimet välistatuks (vt näiteks RKKK lahendid 3-1-1-31-01 ja 3-1-1-20-08).

 

4. 

Karistusseadustiku eriosa täiendamine uue paragrahviga ei tähenda mitte alati mingi teo esmakordset kriminaliseerimist. Seadusandja võib lülitada karistusseadustikku uusi paragrahve ka olemasolevaid paragrahve osadeks jagades eesmärgiga diferentseerida kriminaalvastutust (RKKK otsus 3-1-1-2-99). Riigikohus asus osutatud otsuses seisukohale, et kuigi KrK §-s 268 ettenähtud arvutikelmus on Eestis iseseisvaks kuriteoks alates 12. märtsist 1997, ei tähenda see seda, et enne nimetatud kuupäeva arvuti vahendusel toimepandud kelmust ei saaks kvalifitseerida KrK §-s 143 ettenähtud tavalise kelmusena ja seda eriti juhul, mil kelmuse toimepanemine ei piirdunud üksnes arvuti kasutamisega.

 

5. 

NP põhimõtte isikuline kaitseala laieneb kõigile füüsilistele ja juriidilistele isikutele, keda süüdistatakse süüteo toimepanemises.

 

6. 

Sarnaselt PS §-s 22 sätestatud põhiõigustega ei sisalda meie PS ka NP põhimõtte suhtes seadusereservatsiooni. Seega peaks ka siin riive olema õigustatud üksnes siis, kui see on formaalselt ja materiaalselt PS-ga kooskõlas, kui riive aluseks on mingi teine põhiõigus või põhiseaduse printsiip ja kui see riive on proportsionaalne. Kahtlemata tuleb käsitletava põhimõtte lubatavaks riiveks lugeda EIÕK art 7 lg-s 2 sätestatut (rahuvastaseid kuritegusid, sõjakuritegusid ja kuritegusid inimsuse vastu). Põhimõtteliselt võiks viimati nimetatud sätet pidada ka omalaadseks seadusereservatsiooniks.

 

7. 

NP põhimõtte loogiliseks jätkuks on PS § 23 lg 2 teises lauses sätestatud kergendava karistusseaduse tagasiulatuva jõu (edaspidi TJ) põhimõte. Kuigi PS kõnealuses sättes räägitakse otsesõnu vaid kergema karistuse kohaldamise kohustusest, tuleb seda sätet siiski tõlgendada laiendavalt ja seetõttu ongi KarS § 5 lg-s 2 sätestatud, et seadusel, mis välistab teo karistatavuse kriminaalkorras (sealhulgas ka juhtudel, mil senine kuritegu tunnistatakse uue seadusega väärteoks), kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, on tagasiulatuv jõud.

 

8. 

TJ põhimõtte nii esemeline kui ka isikuline kaitseala on Eesti juristkonna hulgas olnud vaidlusobjektiks mitmeid aastaid. Vaidluse põhiküsimus on selles, kas kõnealune põhimõte toimib üksnes korraliste kohtumenetluste raames kuni kohtuotsuse jõustumiseni või laieneb see ka kohtuotsuse jõustumise järgsele perioodile, seega ka süüdimõistetuile, ning kas selle põhimõtte toime saab olla enne ja pärast kohtuotsuse jõustumist erineva mahuga.

 

8.1. 

17.03.2003 tehtud kohtuotsuses 3-1-3-10-02 asus Riigikohtu üldkogu seisukohale, et PS § 23 lg 2 teist lauset tuleb tõlgendada nii, et selle kaitseala laieneb ka karistuse kandmise ajale. Selles kohtuotsuses märgiti, et nende karistust kandvate isikute, kellele KrK järgi mõistetud vabadusekaotuse tähtaeg ületab KarS eriosa vastavas paragrahvis sätestatud vangistuse tähtaega, PS § 23 lg 2 teises lauses ja § 12 lg 1 esimeses lauses ettenähtud õiguste piiramine ei vasta § 11 lg-s 2 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttele. Nende isikute karistuse tähtaega tuleb vähendada KarS eriosa vastavas paragrahvis ettenähtud vangistuse ülemmäära piirini või isik vabastada, kui tema poolt ärakantud karistus ületab ülemmäära. Selle lahendi tegemisel ei lasknud üldkogu end segada asjaolust, et puudusid igasugused kohtumenetluslikud võimalused karistust kandvate isikute kaebuste läbivaatamiseks. Üldkogu nentis nimelt, et sellises olukorras (nõutavate kohtumenetluste puudumisel) on üldiselt raske Riigikohtusse pöördujat aidata, sest meie põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse järgi on individuaalse konstitutsioonilise kaebamise võimalused Eestis üldse väga napid ja kõnealuses olukorras individuaalseks kaebeks võimalust ette ei nähta. Sellegipoolest leidis üldkogu, et kaebust tuleb menetleda, sest seda nõudvat põhiseaduse §-d 13, 14 ja 15, aga ka § 23 lg 2 ja isegi §-s 12 sätestatud võrdsusõiguse põhimõte. Sisuliselt rajas Riigikohtu üldkogu selle otsusega, millele kirjutasid eriarvamuse peaaegu pooled riigikohtunikud, nn suure individuaalse konstitutsioonilise kaebe menetluse.

 

8.2. 

Kohtuotsuses 3-3-1-69-03 märkis Riigikohtu üldkogu, et PS § 23 lg 2 teise lause kaitseala ei laiene kohtuotsuse jõustumise ja karistuse kandmise perioodile mitte üksnes vabadusekaotuslike karistuste puhul, vaid hõlmab näiteks ka juhtimisõiguse äravõtmist kui lisakaristust haldusõigusrikkumiste (väärtegude) eest. Üldkogu selles otsuses märgitakse, et PS § 23 lg 2 ei erista karistuste liike ning et mõne teise põhiõiguse intensiivne ja kauakestev riive võib olla isikule koormavam kui lühiajaline vabaduse võtmine. Selle kohtuotsuse raamesse jäävates edasistes arutlustes kordab üldkogu kohtuotsuses 3-1-3-10-02 sisalduvat tõdemust, et ka PS § 12 lg 1 esimeses lauses ja § 23 lg 2 teises lauses sätestatud põhiõigused ei ole piiramatud ja et reservatsioonita põhiõiguste piiramise legitiimse õigustusena saab arvestada teisi põhiõigusi või põhiseaduslikke väärtusi. Üldkogu arvates võib TJ piiramist õigustada selliste põhiseaduslike väärtustega nagu ühiskonna õiglustunne, õiguskaitsesüsteemi efektiivne toimimine, karistusotsuse seadusjõud, õiguskindlus ja õigusrahu. Üldkogu märkis, et kuna seadusandja on samaaegselt lisakaristuse kaotamisega karmistanud põhikaristust, siis võiks lisakaristusest automaatne vabastamine kõnealusel juhul tuua kaasa varem karistatud isikute põhjendamatult leebe kohtlemise. Lisakaristuse vähendamiseks õiglase aluse leidmist pidas üldkogu praktiliselt võimatuks. See eeldaks lisakaristuse leevendamise ning põhikaristuse raskendamise ulatuse, samuti haldussunnivahendite raskuse täpset võrdlemist, milleks lähtealused puuduvad, mistõttu leebema seaduse kohaldamine võib tähendada kohtuasja uut läbivaatamist. See aga koormaks õiguskaitseorganeid tunduvalt enam kui vabadusekaotust kandvate isikute vabastamine pärast uues seaduses ettenähtud ülemmäära täitumist. Veelgi enam: üldkogu arvates annaks äravõetud juhtimisõiguse massiline ennetähtaegne taastamine ühiskonnale õiguspoliitiliselt väära ja eksitava signaali, et riik on uues seaduses asunud liiklusrikkumistesse tegelikkusest märksa leebemalt suhtuma. Liiklussüüteod kujutavad endast olulist ühiskondlikku probleemi, mistõttu üldkogu leiab, et iseäranis liiklussüütegude puhul oli põhjendatud seadusandja ettevaatlikkus varasemate karistuste ümbervaatamisel. Kokkuvõtvalt, pidades üheaegselt silmas nii õiglase karistamise kui ka õiguskaitsesüsteemi efektiivse toimimise eesmärki, leiab üldkogu, et tema pädevuses on otsustada, et lisakaristuse jätkuv kandmine on antud juhul sobiv ja vajalik abinõu.

 

8.3. 

2007. aasta sügiseks jõuti Eestis taas olukorrani, mis oli väga sarnane kohtuotsuse nr 3-1-3-10-02 tegemisele eelnenud olukorraga: 15. märtsil 2007. a jõustunud karistusseadustiku muudatustega kergendati põhimõtteliselt terve rea karistust kandvate isikute olukorda, kuid samas jättis seadusandja vastu võtmata sellised rakendussätted, mis oleksid võimaldanud kõnealuste isikute olukorda seaduse alusel kergendada. Innustatuna Riigikohtu praktikast TJ kaitseala tõlgendamisel pöördus rida karistust kandvaid isikuid taas otse Riigikohtu poole. Tekkinud olukorras tuli Riigikohtul kaaluda, kas sammuda edasi kohtuotsusega nr 3-1-3-10-02 loodud suure individuaalse konstitutsioonile kaebe menetluse teed (mis tähendanuks seda, et Riigikohus oleks pidanudki jääma seadusandja tegemata jätmiste tasandaja rolli); tuvastada seadusandja tegevusetus karistusõiguse muutmisega kaasnevate rakendussätete kehtestamata jätmisel (menetlus- ja korralduspõhiõiguse rikkumine) või asuda seisukohale, et ehk on kriminaalmenetluse seadustik selles mõttes põhiseadusvastane, et ei võimalda karistusõiguse muudatustest lähtuvalt korrigeerida kergendavalt süüdimõistetu olukorda. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu poolt tehtud lahenditega 3-1-2-2-07 ja 3-1-2-3-07 valiti aga hoopis uus tee. Kolleegium leidis nimelt, et tegelikult taas kord seadusandja tegevusetusega loodud probleemi tuleb käsitada „kohtulahendi täitmisel tekkinud küsimusena” ja see probleem tuleb lahendada KrMS §-s 431 ettenähtuga (kohtulahendi täitmisel tekkivate küsimuste lahendamine) analoogilises menetluses.

 

8.4. 

Kriminaalkolleegiumi sellise valiku õigsust (põhiseaduslikkust) vaagis Riigikohtu üldkogu põhiseaduslikkuse järelevalve asjas tehtud otsuses 3-4-1-19-07. Esmalt nentis üldkogu, et ta ei näe alust muuta seisukohta, mille kohaselt PS § 23 lg 2 teist lauset tuleb tõlgendada nii, et selle kaitseala laieneb ka karistuse kandmise ajale ja et karistuse mõiste PS § 23 lg 2 teise lause tähenduses tähendab ka selliseid isiku süüdimõistmisest tulenevaid negatiivseid karistusõiguslikke järelmeid, mida ei ole formaalses karistusõiguses karistusena sätestatud, näiteks isiku karistusandmete kajastamist karistusregistris. Seejärel aga korrigeeris üldkogu olulisel määral nii oma otsustes 3-1-3-10-02 ja 3-3-1-69-03 kui ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu otsustes 3-1-2-2-07 ja 3-1-2-3-07 esitatud seisukohta. Üldkogu jõudis nüüd nimelt sellisele uuele järeldusele, et küsimuses, kas viia süüdimõistetu kantav karistus kooskõlla uue leebema karistusseadusega (st kas lugeda aktsepteeritavaks PS § 23 lg 2 teises lauses sisalduva põhiõiguse riivet), puudub kohtul endal kaalumisvõimalus ilma, et eelnevalt oleks seadusandja poolt seaduse vastuvõtmisega otsustatud küsimust, millistel juhtudel, milliste teiste põhiseaduslike väärtuste huvides ning millises ulatuses on kõnealuse põhiõiguse riive lubatav.

 

8.5. 

Põhiseaduse § 23 lg 2 teises lauses sisalduva põhiõiguse (TJ) esemelist kaitseala puudutavad olulisimad järeldused ja edasist lahendamist vajavad küsimused Riigikohtu viimati käsitletud lahendi pinnalt võiksid olla näiteks järgmised.

 

8.5.1. 

Mis tahes karistusõiguslike muudatuste puhul peab seadusandja arvestama sellega, et eranditult kõigil süüdistatavatel ja süüdimõistetutel tekib PS § 23 lg 2 teises lauses sisalduvast põhiõigusest lähtuvalt täiesti võrdne subjektiivne õigus enda suhtes kergendava karistusseaduse kohaldamiseks.

 

8.5.2. 

Kui seadusandja soovib mingis osas piirata TJ toimet süüdimõistetute suhtes, peab ta sellise võimaluse seaduses (ilmselt eeskätt karistusõigusliku novelli kaudu rakendusseaduses) otseselt ette nägema. Kohtute (lõppkokkuvõttes põhiseaduslikkuse järelevalve kohtu) pädevuses on hinnata, kas seadusandja tegevus TJ riive sätestamisel on olnud proportsionaalne.

 

8.5.3. 

Riigikohtu käsitletavast lahendist ei tulene otsest vastust küsimusele, kas seadusandja saaks piirata TJ toimet ka süüdistatavate suhtes. Senine pikaajaline kohtupraktika TJ kohaldamisel süüdistatavate suhtes sunnib sellele küsimusele vastama pigem eitavalt. Sellist piirangut oleks ilmselt ka väga keeruline ratsionaalselt põhjendada ühiskonna õiglustunde, õiguskaitsesüsteemi efektiivse toimimise, karistusotsuse seadusjõu, õiguskindluse või õigusrahuga. Selline eitav vastus omakorda aga võib uues valguses tõstatada võrdse kohtlemise problemaatika. Siinjuures tuleks kõigepealt märkida, et kuigi Riigikohtu üldkogu on enda ülalkäsitletud lahendites (3-1-3-10-02; 3-3-1-69-03 ja 3-4-1-19-07) põhjendanud TJ põhimõtte toimet ka süüdimõistva kohtuotsuse järgsel perioodil muu hulgas ka PS § 12 lg-le 1 tuginevalt, ei ole Riigikohtu üldkogu ühegi nende lahendite tegemisel tegelikult võrdsusõiguse testi läbi viinud: ei ole võrreldavaid gruppe moodustanud ega nende eri gruppide erineva kohtlemise lubatavust kaalunud. Ilmselt just võrreldavate gruppide põhiseaduslikkuse järelevalve mõttes nõuetekohane moodustamata jätmine on üldkogul võimaldanud ühelt poolt lugeda TJ kaitseala mõttes võrdseks süüdistatavad ja süüdimõistetud, kuid samas teiselt poolt märkida kohtuotsuses 3-4-1-19-07, et PS § 23 lg 2 teise lause kaitseala ei hõlma süüdimõistetuid, kes on karistuse ära kandnud ja kelle karistusandmed on registrist kustutatud. TJ kaitseala küsimuses senise kohtupraktika jätkumisel ei ole välistatud, et mingil ajal tuleb siiski hakata sisuliselt vastama küsimusele, et miks ei hõlma TJ kaitseala karistuse ärakandnud isikuid.

 

8.5.4. 

Kuigi põhiseaduslikkuse järelevalve asja algatanud maakohus pidas põhiseadusvastaseks ka karistust kandvate isikute suhtes kergema karistusseaduse kohaldamise täitemenetluse käigus tuginevalt KrMS §-le 431, ei tunnistanud Riigikohtu üldkogu kohtuotsuses 3-4-1-19-07 seda kriminaalmenetluse seadustiku sätet asjasse puutuvaks ega kontrollinud selle põhiseaduslikkust. Samas on piisavalt põhjust arvata, et lähiajal võib taas esile tõusta küsimus sellest, kas pelgalt vaid KrMS §-s 431 sisalduvale väga napile regulatsioonile tuginev menetlus ikka võimaldab lahendada kõiki süüdimõistetute suhtes TJ kohaldamiseks tõusetuvaid küsimusi. Kriminaalmenetluse seadustiku kõnealusele paragrahvile tuginevalt süüdimõistetute olukorra kergendamine tõstatab taas kord ka võrdse kohtlemise problemaatika: süüdistatavate puhul toimub TJ kohaldamine kohtu enda initsiatiivil, süüdimõistetud peavad aga ise pöörduma vastava taotlusega täitevkohtuniku poole.

 

9. 

Karistusõiguse kohaldamispraktikas (seega süüteomenetlustes) on PS § 23 nii lõigetes 1 kui 2 ( ehk siis KarS § 2 lg-s 1 ja §-s 5) sätestatule vastavuse kontrollimist põhjust käsitada ühe tervikliku protsessina, mis peab aset leidma (korduma) süüteomenetluse igas staadiumis uuesti. Riigikohtu kriminaalkolleegium on kohtuotsuse nr 3-1-1-4-08 p-s 23 väljendanud jätkuvalt arusaama, isiku süüditunnistamine on võimalik üksnes juhul, kui tema tegu oli kuriteona karistatav nii toimepanemise ajal kui ka igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse tegemiseni. Isiku süüditunnistamine ja karistamine on välistatud siis, kui kohus leiab, et isiku tegu ei vasta toimepanemise ajal kehtinud kuriteokoosseisule, kui ka juhul, mil teo karistatavus on ära langenud hiljem. Seetõttu ei saa olla kahtlust, et pärast teo toimepanemise ajal kehtinud kuriteokoosseisu kehtetuks tunnistamist või muutmist kuulub kriminaalmenetluse õiguslikku esemesse ka küsimus sellest, kas ja kui, siis millise sätte järgi on tegu karistatav uue karistusseaduse järgi. Kolleegium on leidnud, et ehkki süüdistuse tekstis ei pea tingimata kajastuma teo kvalifikatsioon pärast selle toimepanemist jõustunud karistusseaduse järgi, on kaitseõiguse tagamiseks vajalik, et süüdistataval oleks kohane võimalus esitada vastuväiteid nii sellele, et tema tegu oli kuriteona karistatav toimepanemise ajal, kui ka sellele, et tegu on jätkuvalt karistatav asendunud või muutunud karistusseaduse järgi (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus 3-1-1-83-05, p-d 11, 13 ning määrus 3-1-1-139-05, p 25).

 

9.1. 

Viimati märgitu sisuliseks täpsustuseks on Riigikohtu otsuses 3-1-1-11-07 märgitu, mille kohaselt olukorras, kui isiku karistamise aluseks olevat seadust on muudetud pärast ringkonnakohtu otsuse tegemist ja kui isiku teo jätkuva karistatavuse kontrollimiseks on vaja tuvastada faktilisi asjaolusid, mis apellatsioonimenetluse ajal kehtinud seaduse redaktsiooni kohaselt õiguslikku tähendust ei omanud, tuleb kriminaalasi süüdistatavate käitumise jätkuva karistatavuse kontrollimiseks saata uueks arutamiseks kohtule, kelle pädevuses on faktiliste asjaolude tuvastamine.

 

9.2. 

Punktis 9 märgitu sisuliseks täpsustuseks on ka Riigikohtu otsuses 3-1-1-52-07 märgitud, et PS § 23 lg-s 2 ja KarS § 5 lg-s 2 sätestatu on printsiibina absoluutselt siduvad ka kokkuleppemenetluses nii kohtuasja lahendavale kui ka kohtukaebust läbivaatavale kohtule. Sellist edasikaebeõiguse piiramist kokkuleppemenetluses, mis lähtub pelgalt vaid KrMS § 318 lg 1 p 3 grammatilisest tõlgendusest ega võimalda arvestada PS § 23 lg-s 2 ja KarS § 5 lg-s 2 sätestatut, ei saa lugeda materiaalselt põhiseaduspäraseks. Kui uus karistusõiguse norm, millel võib olla tagasiulatuv jõud, jõustub kokkuleppemenetluses kohtuliku arutamise ajal, tuleks kohtul kohtumenetluse pooltelt küsida arvamust kõnealuse seadusemuudatuse tähenduse kohta arutatavas kohtuasjas. Kui kohtumenetluse pooled jõuavad nimetatud küsimuses kokkuleppele ja sellega nõustub ka kohus, on kokkuleppest lähtuvalt võimalikud kõik KrMS § 248 lg-s 1 loetletud kohtulahendid, sealhulgas ka KrMS § 248 lg 1 p-s 5 nimetatud lahend (seega isiku süüditunnistamine). Kui pooled aga kõnealuse seadusemuudatuse osas kokkulepet ei saavuta, ei saa kohus kokkuleppemenetluse raames viimati nimetatud lahendit teha.

 

9.3. 

Punktis 9 märgitu kolmas sisuline täpsustus seisneb selles, et TJ põhimõte toime laieneb ka nn vahepealsele kergendavale karistusseadusele – seega juhtudele, mil tegu oli kuriteona karistatav toimepanemise hetkel ja on seda ka kohtuotsuse tegemise ajal, kuid ei olnud karistatav mingil ajaperioodil pärast teo toimepanemist ja enne kohtuotsuse tegemist. Asjaolule, et nn vahepealne kergendav karistusseadus ei ole mitte pelgalt teoreetiline probleem, nähtub Riigikohtu otsusest 3-1-1-130-04. Selles on märgitud, et kuna 01.09.2002–31.12.2003 kehtinud KarS § 201 lg 1 redaktsioon käsitles omastamise objektina üksnes „võõrast vallasasja”, siis ei olnud sel ajavahemikul kuriteona karistatav isikule usaldatud võõra vara, mis ei ole vallasasi, enda kasuks pööramine (välja arvatud juhul, kui isiku käitumine vastas mõne teise kuriteo, näiteks kelmuse, tunnustele). Teisisõnu ei olnud sel perioodil võimalik karistada isikut näiteks talle usaldatud pangakaardi vahendusel pangakontolt raha omastamises, sest omastamise koosseis kasutas mõistet vallasasi, tsiviilõiguslikult aga ei ole pangakontol olev raha vallasasi.

 

10. 

Kooskõlas Riigikohtu eelnevalt kirjeldatud praktikaga on PS § 23 lg 2 teises lauses sätestatud põhiõiguse (TJ) riivega alati tegemist siis, kui tagasiulatuvalt jäetakse süüteomenetlustes mis tahes asjasse puutuva isiku suhtes kohaldamata kergendav karistusseadus. Kuid mitte igasugune TJ riive ei ole veel käsitletav rikkumisena selle tõttu, et kohtupraktika kohaselt on seadusandja õigustatud kehtestama TJ suhtes ka reservatsioone. Seetõttu võib öelda, et TJ rikkumisega on tegemist siis, kui kergendav karistusseadus jäetakse kohaldamata ilma, et seadusandja oleks TJ kohaldamata jätmise erandlikku võimalust rakendusnormides ette näinud. Siinjuures tuleb aga osutada ühele kohtupraktikas valitsevale seisukohale, mis vähemalt esmapilgul võib näida TJ riive ja ehk ka rikkumisena, kuid mida ei ole siiski sellisena käsitletud. Nii näiteks on Riigikohtu otsuse 3-1-1-4-08 p-des 20 ja 21 meenutatud kohtupraktikas valitsevat arusaama, et ka sellised karistusõiguslikud mõisted nagu „oluline kahju” ja „suur kahju” on koosseisulise tunnusena blanketsed ja nõuavad sisustamist teo toimepanemise hetkel kehtinud miinimumpalgast lähtuvalt. Üldjuhul (nii nagu on märgitud ka eelnevalt p-s 3.3.2) laienevad karistusseaduse blanketti sisustavast normist tulenevatele koosseisutunnustele kõik karistusseadustiku üldosa sätted ja põhimõtted, sh ka kergendava karistusseaduse tagasiulatuva jõu põhimõte. Samas aga ei ole palga alammäära muutmine sisuliselt käsitatav isiku olukorda kergendava karistusseadusena. Palgaseaduse § 2 lg 7 kohaselt on palga alammäär Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kindlale ajaühikule (tunnile, päevale, nädalale, kuule vms) vastav palga suurus, millest madalamas ei ole lubatud kokku leppida töötamisel täistööajaga. Samas lähtub Vabariigi Valitsus palga alammäära kehtestamisel kokkuleppest töötajaid ja tööandjaid esindatavate organisatsioonide vahel. Kokkuleppes sätestatud põhimõtete kohaselt kasutatakse palga alammääras kokkuleppimisel majandusnäitajaid, milleks on kehtiv kuupalga alammäär, eelmise kalendriaasta keskmine brutopalk, jooksva aasta riigieelarve koostamisel kasutatud reaalpalga kasvu ja tarbijahindade kasvu prognoos ja Rahandusministeeriumi reaalpalga kasvu ja tarbijahindade kasvu prognoos, millest lähtub järgmise aasta riigieelarve eelnõu. Seega arvestatakse palga alammäära kehtestamisel majandusliku olukorraga, mis tingibki palga reaalväärtuse muutmise. Kuna seadusandja on sidunud kahju suuruse palga alammääraga, siis on seadusandja tahe ilmselgelt olnud suunatud ka kahju suuruse arvestamise aluste sidumisele majandusliku olukorra näitajatega. Seega ei ole tegemist sisuliselt isiku olukorda kergendava seadusega KarS § 5 lg 2 tähenduses, vaid kahju suuruse rahalise väljenduse korrigeerimisega vastavalt ajas muutunud majandusnäitajatele, mis jätab olulise ja suure kahjumäära reaalväärtuse samaks.

 

11. 

Põhiseaduse § 23 lg-s 3 sätestatud nn topelkaristamise keelu põhimõte (edaspidi ladinakeelsest nimetusest ne bis in idem lähtuvalt lühendina NB) tähistab õigusriikliku õigusemõistmise kahe olulise põhimõtte õiguskindluse ja n-ö materiaalse õigluse konfliktsituatsioonis esimese põhimõtte kasuks tehtavat valikut, mida võiks sõnastada nii, et kui kellegi teole on ühiskonna konfliktsituatsioonide lõplikuks lahendamiseks pädeva kohtusüsteemi poolt tehtud ja seadusjõustunud kohtuotsusega kord juba õiguslik hinnang antud, on õigusrahu huvides teo hilisem õiguslikult relevantne ümberhindamine keelatud isegi siis, kui varasem hinnang osutub õiguslikult valeks.

 

12. 

EIÕK põhitekstis kõnealust põhimõtet ei sisaldu, küll aga EIÕK 7. lisaprotokolli art 4 lg-s 1. Lisaprotokolli selle artikli teises lõikes on sätestatud, et see põhimõte ei takista menetluse taasalustamist juhtudel, mil selline taasalustamise võimalus on siseriiklikus seaduses ette nähtud ja „kui on tõendeid uutest või äsjailmnenud faktidest või kui varasemas menetluses on olnud puudujääk, mis võis asja lahendit mõjustada”.

 

13. 

Põhiseaduse § 23 lg-s 3 sätestatud keeld saab mõistetavalt laieneda vaid Eesti kohtutele. Seega ei välistaks meie põhiseaduse kõnealune säte (ega ka mitte EIÕK 7. lisaprotokolli art 4 lg 1) põhimõtteliselt mingis välisriigis karistatud isiku teistkordset karistamist Eesti kohtute poolt. Sellise tõdemuse täpsustamiseks ja ilmselt ka korrigeerimiseks tuleb siiski silmas pidada järgnevat.

 

13.1. 

Esmalt märkigem, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi harta) artiklis 50 sätestatu kohaselt ei tohi kedagi uuesti kohtu alla anda ega karistada kuriteo eest, milles ta on liidu territooriumil seaduse järgi juba lõplikult õigeks või süüdi mõistetud. Tõsi: harta art 52 lg-s 1 sätestatud hartaga tunnustatud õiguste ja vabaduste piiramise üldklausli tingimustel on võimalik NB põhimõtet piirata ka EL territooriumil ja harta seletuskirjas märgitust lähtuvalt on nimetatud üldklausliga kooskõlas Schengeni konventsiooni artiklitest 54–58, Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse konventsiooni artiklist 7 ja korruptsioonivastase võitluse konventsiooni artiklist 10l lähtuvad NB piirangud. Samuti ollakse harta seletuskirjas seisukohal, et harta artikli 52 lg-s 1 sisalduv piirangute üldklausel ei välista EL liikmesriikidel kasutada EIÕK 7. lisaprotokolli art 4 lg-s 2 sätestatud võimaluste kasutamist (vt eelnevalt p-s 12 märgitut).

 

13.2. 

Kuid tegelikult on Eesti riik meie karistusõigusliku seadusandja kujul olnud hartas märgituga võrreldes veelgi suuremeelsem. Nimelt on KaRS § 2 lg-s 3 sätestatud, et sama süüteo eest ei või kedagi karistada mitu korda sõltumata sellest, kas karistus on mõistetud Eestis või mõnes teises riigis. Seega on Kars-S NB toimet PS §-s 23 lg-s 3 sätestatuga võrreldes oluliselt laiendatud. KarS § 2 lg 3 kommentaaride kohaselt on Eesti riik võtnud sellega endale siseriiklikult oma karistusvõimu piirates kohustuse mitte karistada isikut Eesti karistusõiguse järgi ka siis, kui topeltkaristamine ei ole rahvusvahelise karistusõiguse järgi välistatud. Seni ei ole Eesti riigi poolt kõnealuse kohustuse võtmises põhiseadusvastasust nähtud. Samuti ei ole Eesti senises kohtupraktikas tulnud kasutada NB kõnealust KarS § 2 lg-st 3 tulenevat avaramat toimeala.

 

13.3. 

Seega tegelikult saab kuriteo toime pannud Eesti kodaniku jaoks NB rahvusvaheline mõõde aktualiseeruda vaid välisriigi jurisdiktsiooni alla sattumise korral. Selles kontekstis on ilmselt kestvalt oluline märkida, et vastavalt Riigikogu 19.02.1997 ratifitseeritud väljaandmise Euroopa konventsiooni (RT II 1997, 8/9, 38) art-le 9 tuleb NB printsiipi arvestada isikute välisriigile väljaandmisel. Selle konventsiooni lisaprotokolli art 2 lg-s 2 sätestatu kohaselt tuleb NB põhimõttega arvestada isiku väljaandmisel ka siis, kui lõplik kohtuotsus on tehtud selle konventsiooniga ühinenud kolmandas osalisriigis, kuid seda üksnes tingimustel, et kohtuotsus oli õigeksmõistev; et mõistetud karistus on täies ulatuses kantud või isikule on antud armu või kohaldatud amnestiat või on isik süüdi tunnistatud karistust kohaldamata. Lisaprotokolli art 2 lg-s 3 sätestatu kohaselt aga võidakse lg-s 2 hõlmatavaid isikuid erandlikult siiski välja anda juhul, kui kuritegu oli toime pandud väljaandmist taotleva riigi avaliku elu tegelase, asutuse või objekti vastu; süüdimõistetu oli taotleva riigi avaliku elu tegelane või kuritegu oli toime pandud taotleva riigi territooriumil. Vastavalt kriminaalmenetluse ülevõtmise Euroopa konventsiooni (RT II 1997, 8/9, 37) art 35 lg-le 1 aga tuleb ne bis in idem printsiipi arvestada ka kriminaalmenetluse ülevõtmist taotlenud riigil.

 

14. 

NB põhimõte on kohtuotsuse seadusjõudu vääristav ja selle kaudu ka kohtuvõimu legitimeeriv põhimõte. Kohtuotsuse formaalne seadusjõud tähendab esiteks seda, et seadusjõustunud kohtuotsus ei ole sama süüteomenetluse raames enam vaidlustatav; teiseks, et see kohtuotsus on täidetav ja et seda peabki täitma asuma, ning kolmandaks, et on loodud eeldused kohtuotsuse materiaalseks seadusjõustumiseks. Kohtuotsuse materiaalset seadusjõudu aga võibki põhijoontes samastada NB põhimõttega. Kohtuotsuse materiaalse seadusjõu olemuse üle peetavate vaidluste keskmes on küsimus sellest, et kuidas siis tegelikult ja miks küll kujundab seadusjõustunud kohtuotsus õigusliku olustiku selliselt ümber, et ollakse valmis tunnistama ka sisuliselt täiesti vale kohtuotsuse täitmise vajalikkust. Puhtalt vaid kriminaalteaduslikud teooriad ei ole suutnud nendele küsimustele anda piisavalt rahuldavaid vastuseid. Riigiõiguse, s.o põhiõiguste tagamise tasandil on vastamine siiski lihtsam: pruugib vaid öelda, et õigusrahu saavutamine ei ole põhimõtteliselt millegi poolest halvem või väiksem põhiõigus, kui n-ö materiaalse õigluse tagamine. Sellise põhimõttelise võrdsuse juures on konfliktsituatsioonides ratsionaalne eelistada reeglina õiguskindlust. Kirjeldatud lähenemise põhjendamiseks võib aga küsida ka selliselt, et kellel ja millisel alusel siis peaks ühiskonnas olema õigus väita, et seadusjõustunud kohtuotsuses ei ole õige ega õiglane ja seetõttu tuleks hakata asja uuesti lahendama.

 

15. 

Põhiõiguste süstemaatikas kuulub käsitletav põhiõigus riigi vastu suunatud nn kaitseõiguste hulka ja menetlusõiguses ning süüteomenetluse praktikas toimib see põhimõte süüteomenetlust välistava asjaoluna. Seetõttu on selles printsiibis nähtud ka omalaadset sanktsioneerivat (manitsevat) funktsiooni: risk, et kuriteo esialgne pinnapealne uurimine võib välistada hilisema täiendava uurimise, peaks süüteo menetlejaid stimuleerima kohesele hoolikale faktiliste asjaolude uurimisele ja õiguslikule hindamisele.

 

16. 

NB esemelise kaitseala täpsustamisel on keskne probleem selles, kuidas põhiõiguse kontekstis sisustada teo mõistet. Meenutagem siinjuures esmalt, et inim- ja põhiõiguste kaitsmise tasandil tavatsetakse sageli rõhutada muudest õigusharudest sõltumatut mõistekasutust – ikka inim- ja põhiõiguste efektiivsema kaitse huvides.

 

16.1. 

Anglo-ameerikalikalikes riikides (eeskätt USA-s) on NB kontekstis teo mõiste sisustamise põhiline lähtepunkt karistusõiguslik teo mõiste. Algselt (USA Ülemkohtu 1934. aastal kujundatud Blockburgeri testist lähtudes) ei nähtud seal mingit NB põhimõtte (inglise keeles Double Jeopardy Clause) rikkumist selles, kui isik, kes oli eelnevalt õigeks mõistetud § X järgi, tunnistati hiljem süüdi § Y järgi, kuigi faktiliste asjaolude kogum (ehk siis tegu tavatähenduses) oli mõlemal juhul täpselt sama. Sellise arusaama puhul keelab NB isiku teistkordse süüditunnistamise kitsalt vaid sama karistusõigusliku kvalifikatsiooni alusel („sama paragrahvi järgi”). Selline lähenemine näib esmapilgul olevat üsna ratsionaalne või ka õiglane, kui piiritult uskuda, et kehtiv karistusõigus kajastab tegelikkust ja ühiskonna ootusi täpselt. Kuid erialakirjanduses on siiski väidetud, et küsimus pole mitte niivõrd õigluses ja et Blockburgeri test on loogilises kooskõlas sealse kriminaalmenetluse ideoloogiaga (oportuniteedipõhimõttest lähtuv prokuröride avar kaalutlusõigus selekteerida faktilisi asjaolusid ja otsustada, milliste süütegude osas nüüd ja praegu süüdistus esitada; kohtu range seotus vaid süüdistuses sisalduva teoga ja siit lähtuv arusaam, et mõneti prognoosimatu vandekohtu õigeksmõistva otsuse järgselt saab süüdistus olla „ära kasutatud” vaid väga kitsalt jne). Tänaseks siiski ei läheneta enam ka USA-s NB kontekstis teo mõistele puhtalt vaid karistusõiguslikult, sest Blockburgeri testi on korrigeeritud nn Grady reegliga. Selle reegli kohaselt on NB põhimõttest lähtuvalt isiku süüditunnistamine § Y järgi välistatud siis, kui ta on varem süüdi tunnistatud § X järgi ja nende kahe süüteo faktilised asjaolud on olulises osas samad (st, et isiku süüditunnistamiseks § Y järgi ei peaks prokurör esitama mingeid uusi tõendeid võrreldes selle tõendite kogumiga, millele tugines süüditunnistamine § X järgi).

 

16.2. 

Üldjuhul teistsugusele ideoloogiale tugineb aga teadupärast Mandri-Euroopa kiminaalmenetlus. Siin peab prokurör legaliteediprintsiibile tuginevalt alustama kriminaalmenetlust ja esitama süüdistuse tuvastatud faktiliste asjaolude pinnalt eranditult kõigi mõeldavate karistuseaduse paragrahvide järgi. Legaliteedipõhimõtte autoriteet teeb psühholoogiliselt mõistetavaks sellise arusaama NB põhimõttest, et kui mõni neist mõeldavatest kuritegudest jääb süüdistusest ja hiljem ka süüdimõistvast kohtuotsusest välja, siis ei hakata hiljem nende väljajäänute juurde tagasi tulema. Kuid süüdistatavate leebemat kohtlemist NB kontekstis näib soosivat ka Mandri-Euroopa kohtute pädevuse eripära: kui kohus on ise ja omal initsiatiivil pädev hindama süüdistuses sisalduvaid asjaolusid igast õiguslikust aspektist, siis on põhjust lugeda ka süüdistus „ära kasutatuks” oluliselt laiemas ulatuses, kui see sisaldus süüdistusaktis. Eelöeldu taustal ei tohiks olla üllatav, et Saksamaa kriminaalmenetluse õpikutest sageli väidetava kohaselt peavad nemad NB kontekstis silmas nn menetlusliku teo mõistet (edaspidi lühendina MT). MT on kogu sealse kriminaalmenetluse alus, sest see piiritleb kriminaalmenetluse menetluseseme. MT hõlmab kõiki süüdistatavale etteheidetavaid tegusid ja piiritleb samas, millises ulatuses on selle isiku suhtes kriminaalmenetlus lubatud. Edaspidi määrab MT ära ka kohtuliku arutamise piirid ja sellest tulenevalt ka nii kohtuotsusega hõlmatava kui ka kohtuotsuse seadusjõustumise piirid. Kui karistusõiguslik tegu tähendab ühte kindlat delikti (vargus KarS § 199 mõttes, tapmine KarS § 113 mõttes jne) ja seega konkreetset õiguslikku kvalifikatsiooni ning juriidilise mõisteaparatuuri kasutamist, siis MT on nn loomulikust elukäsitlusest lähtuvalt ja argikeelt kasutades ajaliselt ja ruumiliselt piiritletud konkreetne ajalooline juhtum. Seega põhimõtteliselt ei tohiks Saksamaal ne bis in idem põhimõtte sisustamisel puhtalt vaid MT-st lähtuvalt tunnistada isikut mis tahes kuriteo eest enam süüdi siis, kui see kuritegu oleks loomulikust elukäsitlusest lähtuvalt pidanud kuuluma mingi varasema kriminaalmenetluse esemesse. Saksamaa kriminaalmenetluse praktikas on siiski tulnud seda lihtsat reeglit täpsustada eeskätt abikriteeriumide lisamisega otsustamaks, milliseid tegusid siis ikka tuleb loomuliku elukäsitluse kohaselt lugeda üheks MT-ks. Neile abikriteeriumidele tuginevalt on näiteks võimalik mingit tegu MT-st välja arvata (ja järelikult isikut selle teo eest süüdi tunnistada) viitega selle teo toimepanemise aja, koha, ründeobjekti või ka ründe suuna spetsiifikale. Kokkuvõtvalt võib tõdeda, et MT kontseptsioon ei ole pakkunud selgepiirilist kriteeriumi ja et tegelikult on ka Saksamaa Ülemkohtu eri senatite konkreetne praktika kõnealuses küsimuses olnud üsna erinev.

 

16.3. 

Teo mõiste sisustamist EIK praktikas analüüsides on RKKK otsuses 3-1-1-57-09 nenditud, et see praktika on olnud heitlik ja ajas muutuv, kuid kuni 10. veebruari 2009. a otsuseni asjas Sergey Zolotukhin vs. Venemaa oli domineerimas pigem karistusõiguslik teo mõiste. Enda varasemaid seisukohti revideerides märkis EIK nimetatud kohtuotsuses, et konventsiooni 7. protokolli 4. artikli esimest lõiget tuleb mõista selliselt, et see keelab isiku suhtes teistkordse menetluse läbiviimise juhul, kui see menetlus käsitleb samu või sisuliselt samu fakte. Ne bis in idem põhimõtte rikkumise väite kontrollimiseks tuleb alustada faktide võrdlemisest, sealjuures on tähtsusetu, millised uue süüdistuse osad järgnevas menetluses kinnitust leiavad või tagasi lükatakse. Ainult sellisel juhul on tagatud isiku kaitse mitte ainult uue karistamise, vaid ka uue menetluse eest. RKKK otsuse 3-1-1-57-09 p-s 17 nentis Riigikohtu kriminaalkolleegium, et EIK poolt kohtuasjas Sergey Zolotukhin vs. Venemaa esitatud NB tõlgendus vastab PS § 23 lg 2 sõnastusele.

 

16.4. 

Eelmises alapunktis käsitletud Riigikohtu otsusele lisatud konkureerivas arvamuses on püstitatud küsimus, kas Riigikohtu selles otsuses esitatud arusaam NB põhimõtte tõlgendusest EIK praktikas on ikka täielikus kooskõlas nende eesmärkidega, mida püüti saavutada rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise ÜRO konventsiooni vastuvõtmisega ning ka KarS §-de 255 ja 256 kehtestamisega. Lühidalt öeldes on küsimus selles, et kuritegeliku ühenduse juhtimisena ei olegi üldjuhul käsitatav selle juhi osavõtul toimepandud nn konkreetsete (nt narko-)kuritegude kogum oma terviklikkuses. Nimelt on vaevalt põhjust väita ja oodata, et kuritegeliku ühenduse juhtimine tähendab mingitest konkreetsete kuritegude toimepanemisest eraldiseisvate ja juhtimisteooriaga kooskõlas olevate aktide kogumit. Kui kuritegelikku ühendust juhitaksegi üksikute kuritegude kaudu, siis ei tohiks ka nende üksikute kuritegudega seonduvate faktiliste asjaolude kogumi kasutamine KarS §-s 256 ettenähtud kuriteo sisustamisel olla käsitatav NB põhimõtte rikkumisena. Kuid kindlasti peaks KarS § 256 olema NB põhimõtte tõlgendamisel erandistaatuses.

 

17. 

Riigiõiguslikus kirjanduses valitseva arusaama kohaselt ei peaks NB põhimõte puudutama karistusõiguse ja distsiplinaarõiguse vahelisi suhteid, sest tegemist on olemuslikult erinevate õigusvaldkondadega. Seda arusaama tuleb korrigeerida kõigepealt niivõrd, kuivõrd EIK praktikas võrdsustatakse teatud raskemaid distsiplinaarkaristusi sisuliselt kriminaalkaristustega (vt PS § 22 lg 1 kommentaare) ja paigutatakse need ühiselt nn pönaalse mateeria raamidesse. Ka erialakirjanduses on nenditud, et õigusriiklikkuse ja proportsionaalsuse põhimõtetest tulenevalt ei peaks karistatav siiski selle all kannatama, et „tegemist on olemuslikult erinevate õigusvaldkondadega”. Siit lähtub arusaam, et juhul, kui isiku suhtes on juba kohaldatud karistusõiguslikke meetmeid, tuleks põhjalikult kaaluda distsiplinaarkaristuse otstarbekust ja et teiselt poolt tuleks isiku karistusõiguslikul kohtlemisel arvestada tema eelnevat distsiplinaarkaristust sama teo eest. Ka Riigikohtu otsuses 3-1-2-4-06 on märgitud, et NB kui põhiõiguse kaitseala ei hõlma mitte üksnes kuritegusid, vaid ka väärtegusid ja teatud juhul isegi distsiplinaarüleastumisi, ning et teo teist korda menetlemine ja isiku karistamine on välistatud sõltumata sellest, kas esimene karistusotsus on täitmisele pööratud või kas see kajastub karistusregistris.

 

18. 

Edasiselt tuleb silmas pidada, et NB põhimõtte esemeline kaitseala hõlmab kõiki seadusjõustunud kohtuotsusega mõistetud karistusi – nii põhi- kui ka lisakaristusi. Kuid Riigikohtu üldkogu otsuse 3-4-1-10-04 kohaselt hõlmab kõnealuse põhiõiguse esemeline kaitseala ka muid karistusõiguslikke mõjutusvahendeid (antud juhul juhtimisõiguse äravõtmist), mis ei ole küll formaalselt karistused (täna on juhtimisõiguse äravõtmine vastavalt KarS §-le 50 lisakaristus), kuid mida on olemusest lähtuvalt alust käsitada materiaalses mõttes karistustena. Samas on selles kohtuotsuses asutud seisukohale, et topeltkaristamisega ei olnud tegemist olukorras, mil liiklusalase väärteo eest karistamise ja teiselt poolt alles karistusotsuse jõustumise järgse juhtimisõiguse äravõtmise (kui materiaalses mõttes karistuse) vahel on küll teatud ajaline distants, kuid mil isik on eelnevalt teadlik sellest, et juhtimisõiguse äravõtmine järgneb karistusotsuse jõustumisele vääramatult ilma selleks uut kohtumenetlust käivitamata.

 

19. 

Põhiseadus ei sisalda ne bis in idem põhimõtte suhtes seaduse reservatsiooni. Seega peaks ka siin riive olema õigustatud üksnes siis, kui see on formaalselt ja materiaalselt PS-ga kooskõlas, kui riive aluseks on mingi teine põhiõigus või PS printsiip ja kui riive on proportsionaalne.

 

19.1. 

Üldtunnustatult legitimeerivad NB põhimõtte riivet seaduses täpselt loetletud nn uued ilmnenud asjaolud (teistmisalused), mis võimaldavad teistmismenetluse vahendusel tühistada seadusjõustunud kohtuotsust. Ka EIÕK 7. lisaprotokolli art 4 lg-s 1 (vt eelnevalt p-s 12 märgitut) räägitakse teistmismenetlusest kõnealuse põhiõiguse lubatava riivena. Teistmisalused Eesti süüteomenetlustes on sätestatud KrMS §-s 366 ja VTMS §-s 180. Nii nagu enamikus teisteski riikides, loetakse ka Eestis seadusjõustunud kohtuotsuseid õiglustunnet häirivalt valedeks ja seetõttu teistmise alusteks juhtusid, mil kohtuotsuse seadusjõustumise järgselt ilmneb, et see kohtuotsus rajaneb tunnistaja valeütlusele, et kohtunik pani otsuse tegemisel toime kuriteo, et kohtuotsuse tegemisel tugineti seadusele, mis tunnistati hiljem põhiseadusvastaseks, et kohtuotsuse kohaselt tapetu on tegelikult elus jne.

On põhjust arvata, et diskussioonid teistmisaluste ja teistmismenetluse olemuse teemadel ei ole Eestis veel lõppenud. Seda kinnitab ka Riigikohtu üldkogu värske otsus 3-1-2-2-11, millega „loodi” uus teistmisalus, tunnistades põhiseadusvastaseks KrMS § 366 osas, milles see ei näe teistmisalusena ette üldmenetluses tehtud kohtuotsuse jõustumist, millega tuvastatakse kuriteosündmuse puudumine, kui teistetavas kriminaalasjas on üldmenetluses tehtud kohtuotsusega mõistetud isikule selles kuriteosündmuses osalemise eest karistuseks vangistus. Käesolevate ridade autor ei ole pidanud õigeks Riigikohtu aktiivsust uute teistmisaluste loomise küsimuses ja on eriarvamuses nimetatud kohtuotsuse juurde asunud seisukohale, et selle kohtuasja probleem oleks tulnud lahendada individuaalse konstitutsioonilise kaebe menetluse abil.

 

19.2. 

 Riigikohtu üldkogu on nimelt enda ühe legendaarseima nn Brusilovi lahendiga (RKÜK 3-1-3-10-02 ) loonud nn suure individuaalse konstitutsioonilise kaebe menetluse põhjendusega, et kaebeõiguse vaieldamatu puudumise korral KrMS tekstis saab Riigikohus tegelikult jätta isiku kaebuse menetlemata vaid siis, kui isikul on muul tõhusal viisil võimalik kasutada talle põhiseaduse §-ga 15 tagatud õigust kohtulikule kaitsele. Kahjuks tuleb tunnistada, et olles kord individuaalse konstitutsioonilise kaebe menetluse rajanud, ei ole Riigikohus enam hiljem kunagi seda kasutanud ja seega on kestvalt ebaselge, millises menetlusvormis siis peaks Eesti riigis aset leidma NB väidetavalt vältimatult vajaliku riivena käsitatav menetluse uuendamine seadusjõustunud kohtuotsusega asjas.

 

20. 

Kriminaalmenetluse seadustikus on NB põhimõte aktualiseerunud § 199 lg 1 p-s 5 ühe kriminaalmenetlust välistava asjaoluna. Selle sätte kohaselt on kriminaalmenetlust välistavaks asjaoluks jõustunud kohtulahendi kõrval ka KrMS § 200 alusel kriminaalmenetluse lõpetamise määrus. Tuleb siiski märkida, et kriminaalmenetluse lõpetamine sel alusel on siiski vaid relatiivne kriminaalmenetlust välistav asjaolu ega kuulu seetõttu NB põhimõtte kaitsealasse. Nimelt on kohtumenetluses § 199 lg 1 p-des 2–5 loetletud alustel tehtud kriminaalmenetluse lõpetamise määrus KrMS § 385 p 7 kohaselt määruskaebe korras vaidlustatav. Kui aga määruskaebe korras ei ole lõpetamist vaidlustatud või kui selline määruskaebus on jäetud rahuldamata, on tegemist peaaegu „sama tugeva kohtulahendiga”, nagu seadusjõustunud kohtuotsus. Sel viisil kriminaalmenetluse lõpetamise järgselt võib kriminaalmenetluse jätkamine kõne alla tulla vaid teistmismenetluses KrMS §-s 366 loetletud uute asjaolude ilmnemisel. Küll aga, kooskõlas KarS § 81 lg-ga 7, ei ole põhimõtteliselt välistatud, et sellisele kriminaalmenetluse lõpetamise määruse tegemisele järgneb väärteomenetluse jätkamine või selle alustamine. Veelgi kaugemale NB põhimõtte toimealast jääb aga kriminaalmenetluse lõpetamine kohtueelse menetluse staadiumis (vt KrMS § 200). Sellise määruse tegemise järgselt võivad prokuratuur ja uurimisasutus kriminaalmenetluse alati uuendada uute asjaolude ilmnemisel. Need uued asjaolud võivad ilmneda prokuratuuri ja uurimisasutuse enda tegevuse tulemina, aga ka kannatanu vastava kaebuse alusel (vt KrMS §-d 207 ja 208) käivitunud kontrollimisel. Mõistetavalt võib ka kohtueelse menetluse staadiumis asetleidnud kriminaalmenetluse lõpetamisele järgneda väärteomenetluse alustamine või selle jätkamine. Nii nagu eelkäsitletud nn tavalist kriminaalmenetluse lõpetamist, nii ilmselt ei saa NB põhimõtte kaitsealasse kuuluvaks lugeda ka süüteomenetluste lõpetamist väga erinevatel otstarbekuse kaalutlusest lähtuvatel alustel (vt näiteks KrMS §-d 201–2031).

 

21. 

 Põhiseaduse § 23 viimase kommentaarina võiks märkida seda, et Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve alases uusimas praktikas on muuhulgas tõusetunud ka küsimus sellest, et millistest põhiseaduse paragrahvidest tuleks otsida legitimatsiooni riigi karistusvõimule. Kuigi lõpliku ja ammendava vastuse andmine sellele küsimusele võtab ilmselt veel aega, on põhjust arvata, et põhiseaduse kõnealusest paragrahvist nendes otsingutes päris mööda minna ei saa. Nii näiteks on Riigikohtu üldkogu otsuses 3-1-1-37-07 muu hulgas märgitud, et riigi õigus otsustada, millised teod tunnistada kuritegudeks, ning näha nende tegude eest ette karistused, tuleneb eeskätt PS § 23 esimesest ja teisest lõikest.