Paragrahv 22.

Kedagi ei tohi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus.

Keegi ei ole kriminaalmenetluses kohustatud oma süütust tõendama.

Kedagi ei tohi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu.

 

1. 

PS § 22 kahe esimese lõike eesmärk on süütuse presumptsiooni põhimõtte (edasipidi SP) sätestamine Eesti õigusruumis. Enim levinud arusaama kohaselt formuleeriti SP esmakordselt Suure Prantsuse revolutsiooni poliitilises manifestis – 26 augustil 1789. a Asutava Kogu vastuvõetud Inimese ja Kodaniku Õiguste Deklaratsiooni artiklis 9 : „Tout homme étant présumé innocent jusq'´a ce qui'l ait été déclaré coupable...”. ÜRO 1948. a Inimõiguste deklaratsiooni art-s 11 on märgitud, et „iga inimest, keda süüdistatakse mingis karistatavas teos, käsitatakse süütuna seni, kuni tema süü ei ole seaduse kohaselt tõendatud avalikus kohtumenetluses, milles on talle tagatud kõik tema kaitseks vajalikud tingimused.” EIÕK art 6 lg-s 2 aga on kirja pandud, et „igaüht, keda süüdistatakse kuriteos, peetakse süütuks seni, kuni tema süü ei ole seaduse kohaselt tõendatud”.

 

2. 

Meie seadusandja on ka kahtluste süüdistatava kasuks tõlgendamise (in dubio pro reo) põhimõtte (edaspidi ID) lugenud SP klassikalise määratlusega sedavõrd lahutamatult seotuks, et on ID paigutanud SP põhimõtet käsitlevasse KrMS seitsmenda paragrahvi kolmandasse lõikesse. (KrMS § 7 lg 3 kõlab järgmiselt : „Kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks.”). Kõnealune seos seisneb järgnevas. Nimelt iseenesest ei tähenda oma süütuse tõendamise kohustuse puudumine (PS § 22 lg 2) otseselt ja vahetult, et isiku süü tõendamise kohustus lasub riigil. Kummatigi pole süüteomenetluses alternatiive sellele, et isiku õigusega mitte tõendada süüteomenetluses enda süü puudumist saab korreleeruda vaid riigi kohustus tõendada tema süü olemasolu. ID põhimõte ongi juhiseks riigiametnikele kriminaalmenetluses vältimatult ette tulevateks juhtudeks, mil süüdistatava süü tõendamisel tõusetuvad kõrvaldamata kahtlused. Võiks öelda ka nii, et ID põhimõte kohustab menetlejaid silmas pidama (taastootma) SP kogu süüteomenetluse vältel isiku süüd puudutava iga uue kahtlustuse korral. (Tuleb siiski märkida, et erialakirjanduses on ID põhimõtet käsitletud ka SP-st täiesti iseseisvana. Näiteks on leitud, et SP toime ulatuvat kriminaalmenetluses kuni kohtuotsuse tegema asumiseni, ID põhimõtte toime aga olevat suunatud eeskätt just kohtuotsusele enesele. Praktikas on selline piiritlemine siiski üsna küsitava väärtusega. Lisagem, et põhimõtteliselt võiks SP-ga lahutamatult seotuks lugeda veel näiteks ka süüdistatavale kaitseõigus tagamise põhimõtte: SP on kaitseõiguse tagamise üks olulisemaid õiguslikke vahendeid ja omakorda peaks võitlus SP eest olema üks kaitseõiguse tagamise olulisemaid ülesandeid.)

 

3. 

Edasises käsitluses lähtume skeemist, mille kohaselt PS § 22 lg-s 1 (KrMS § 7 lg 1) on kajastatud SP materiaalne põhisisu, PS § 22 lg-s 2 (KrMS § 7 lg-s 2) ning KrMS § 7 lg-s 3 aga vastavalt SP esimene ja teine lisalause, mis täiendavad ja selgitavad SP põhisisu menetluslikke aspekte.

 

4. 

Põhi(inim)õiguste süstemaatikat silmas pidavalt võib SP kohta öelda järgmist.

 

4.1. 

SP kuulub toimeala poolest (kohtu)menetluslike põhiõiguse hulka, mis on sätestatud PS §-des 14, 15, 20–24, 76, 85, 101, 107, 138, 145, 152–153. Need on põhiõigused, mis toimivad (kehtivad) kohtumenetlustes ja millega tuleb riigil (kohtu)menetluste kujundamisel arvestada.

 

4.2. 

Üsna sageli on aga peetud õigeks paigutada SP hoopis mingisse avaramasse konteksti. Ühe sedalaadi mõttekäigu kohaselt on SP lihtsalt sellise humanistliku maailmapildi detailiseering, mille kohaselt peaks inimsuhete lähtepunktiks olema suhtluspartneri inimliku headuse eeldamine. Näiteks saksa õigusajaloolase J. Hruschka hüpoteesi kohaselt võis SP olla inspireeritud 1672 ilmunud S. Pufendorfi raamatust „De Jure Naturae et Gentium” pärinevast veendumusest, et quilibet presumitur bonus, donec probetur contrarium (igaühte loetakse heaks ja väärikaks, kuni pole tõendatud vastupidist).

 

4.3. 

Enam tuntud on siiski selline laiem kontekst, mida on SP-le pakutud EIK praktikas, kus käsitatakse SP ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtte ühe ilmingu või osisena (vt näiteks EIKo 27. veebruar 1980. a p 56 kohtuasjas Deweer vs. Belgia).

 

5. 

Pelgalt vaid nimetusest lähtuvalt peaks süütuse presumptsioon olema üheks õiguslike presumptsioonide tavaliseks alaliigiks. Kummatigi ei ole SP puhul tegemist tavalise õigusliku presumptsiooniga. Presumptsioonid, nii nagu ka näiteks fiktsioonid, on õigustehniliste võtetena toimivad normatiivsed eelotsustused, mille ülesanne on õiguse rakendajate tegevuseks ühtse lähtepunkti fikseerimine. (Mingi asjaolu) presumeerimine tähendab teatud väite tõepärasuse eeldamist seni, kuni antud konkreetse kohtuasja puhul pole tõendatud vastupidist. Selleks, et seadusandlikult kehtestatud presumptsioon ka tõepoolest kergendaks õiguse rakendajate tööd, peab see tegelikkuse üldistamise tulemina kajastama seda, „nagu sedalaadi asjad tavaliselt on”. Arvestades, et kohtupraktikas tunnistatakse enamik süüdistatavaid ka tõepoolest süüdi (seda fakti võib eri huvidest lähtuvalt mõistetavalt hinnata erinevalt: õigeksmõistmiste madalat protsenti võib püüda põhjendada nii kohtutes levinud süüdistava hoiakuga kui ka asjaoluga, et kriminaalmenetluste alustamise otsustused riigis on tõepoolest väga kaalutletud ja põhjendatud), peakski presumptsiooni algsest tähendusest lähtuvalt kriminaalmenetluses kehtima hoopis süülisuse presumptsioon. See, et tegelikult tuginetakse tänapäeva demokraatliku riigi kriminaalmenetluses presumptsiooni tavatähendusest lähtuvalt hoopis ebaloogilisele süütuse presumptsioonile, ei teeni kahtlemata mitte riiki esindavate menetlejate töö kergendamise eesmärki, vaid lähtub muudest kaalutlustest – arusaamast, et riigi võimsa karistussüsteemiga ja selle kaudu kogu riigivõimu aparaadiga üksi silmitsi seisval isikul oleks praktiliselt võimatu tõendada enese süü puudumist. Kokkuvõtvalt tuleb nentida, et süütuse presumptsiooni näol on tegemist loomu poolest erandliku õigusliku presumptsiooniga.

 

6. 

Enim levinud arvamuse kohaselt ei ole ka täna SP esemelise kaitseala määratlemisel mingit põhjust ega võimalust „algsetest piiridest” väljuda.(Teoreetiliselt võiks SP kehtida ka deliktiõiguslikes eraõiguslikes suhetes siis, kui nt kannatanu peab tõendama talle tsiviilõiguslikku lepinguvälist kahju tekitanud isiku süüd. Eesti kuulub eeskätt VÕS § 1050 lg-s 1 sätestatu kohaselt siiski nende riikide hulka, kus on deliktiõigusliku vastutuse instituudi konstrueerimisel lähtutud kahju tekitaja süü (seega siis mitte tema süütuse) presumptsioonist. Kindel on aga see, et PS §-st 22 ei lähtu nõuet kohaldada SP ka süüteomenetlusvälisele alale.) Sellise arvamuse kohaselt saab SP toimida üksnes süütegude menetlemisel, st nii kriminaalmenetluses kui ka väärteomenetluses, ja seda ka juhul, mil väärtegu menetleb ning selle eest karistuse kohaldamise küsimust ei otsusta mitte kohus, vaid kohtuväline menetleja. Kuid esemelise kaitseala täpsustamisel tuleb ka siin vältimatult arvestada EIK praktikas valitseva nn pönaalse mateeria paradigmaga ehk arusaamaga, et EIÕK art 6 tähenduses võidakse kriminaalsüüdistuseks (ja seega süütuse presumptsiooni esemelise kaitsealaga hõlmatuks) lugeda ka selliseid kohtusasju, mida siseriiklikult ei käsitata mitte kriminaal-, vaid distsiplinaarsüüdistusasjadena (vt näiteks EIKo asjas Engel jt vs. Madalmaad 08.06.1976). Asja, mis on siseriiklikult distsiplinaarsüüdistusasi, võib pidada EIÕK mõttes kriminaalsüüdistusasjaks ka üksnes karistuse raskuse või õigusrikkumise olemuse järgi. Nii on inimõiguste kohus pidanud EIÕK mõttes kriminaalsüüdistuseks sõjaväe distsiplinaarmenetlusi, mille tulemina võib isikut 3–4 kuuks saata karistusena distsiplinaarväeossa. Samuti on arvatud kriminaalsüüdistuseks tõsiste distsiplinaarüleastumiste menetlemist kinnipidamiskohtades, kui isik võib menetluse tulemina ilma jääda võimalusest, et tema karistusaega märkimisväärselt lühendatakse.

 

7. 

SP materiaalse põhisisu (PS § 22 lg 1) käsitlemist alustagem tõdemusest, et süüteomenetluste algupäraks on enim levinud arusaama kohaselt süüteokahtlus. See tähendab, et põhimõtteliselt võib süüteo asjaolude uurimine toimuda ainult siis ja niivõrd, kui ja kuivõrd võib lugeda põhjendatuks kahtlust, et toime on pandud süütegu. Mingil hetkel jõutakse süüteo menetlemisel reeglina ka isikuni, keda on alust selle kahtlusega siduda. Mõistetavalt ei saa midagi ette heita uurijale, kes võtab seaduslikke meetmeid leidmaks nendele kahtlustele kinnitust ja suurendamaks kahtlust. Öeldut arvestades on vältimatu küsimus, et kuhu paigutada kuriteokahtluse olemasolul SP. Kuidas saab menetleja süüteokahtlusest lähtuvalt toimida ja püüelda selle kahtluse tugevdamise suunas, kui ta peab samaaegselt arvestama süütuse presumptsiooniga? Sellele küsimusele vastamisel on väidetud, et SP ja süüteokahtlus on omavahel pöördvõrdelises suhtes, kusjuures näiteks kohtuniku siseveendumuse kujunemisprotsessis see suhe pidevalt muutuvat: kuriteokahtluse tugevnemisega pöördvõrdeliselt nõrgeneb süütuse presumptsioon kuni täieliku lakkamiseni. Selline seisukoht lähtub veendumusest, et suhte mõlemat poolt (seega SP ja süüteokahtlust) ei ole praktikas võimalik samaaegselt võrdselt arvestada. Selline seisukoht ei välista teoreetiliselt võimalust, et SP toime võib lakata ka enne süüdimõistvat kohtuotsust siis, kui kuriteokahtlus on uurija jaoks muutunud piisavalt suureks. Ei ole siiski õige näha kuriteokahtluse ja SP erinevas suunitluses nendevahelist ületamatut vastuolu ja SP põhisisu ei saa ega tohi paigutada süüteokahtlusega pöördvõrdelisse sõltuvusse. Ei ole mingit alust väita, et süütuse presumptsioon oma kaitseala klassikalistes piirides takistaks kuidagi uurijal, prokuröril või ka kohtul tegutsemast kuriteokahtluse põhjal. Kuriteokahtluse olemasolust lähtuvalt oma tööd tegeval uurijal või prokuröril puudub ju igasugune sisuline vajadus ja õigustus saata „poole töö pealt” riigi nimelt avalikkusele teade selle kohta, et ta tegeleb kurjategijaga. See töö on vältimatult pooleli seni, kuni jõustub kohtuotsus või muu kohtulahend.

 

8. 

Mitmetes EIK lahendites on toonitatud, et SP esemeline kaitseala peab hõlmama süütegude menetlust oma terviklikkuses. Seejuures on silmas peetud, et SP ei tule järgida mitte üksnes menetletava süüteo faktiliste asjaolude tuvastamisel, vaid näiteks ka kohtukulude väljamõistmisel siis, kui süüteoasjas menetlus lõpetati või isik mõisteti õigeks. EIK praktikas domineeriv arusaam on selline, et menetluse lõpetamise korral ei takista SP põhimõtteliselt teatud teokahtluse püsimajäämist ja sellest tulenevalt ka menetluskulude jätmist süüdistatava kanda. Kuid samas on EIK leidnud, et menetluskulude jätmine menetluse lõpetamisel süüdistatava kanda võib osutuda SP rikkumiseks siis, kui vastava määruse resolutiivosast lahutamatu põhistava osa tekst sisuliselt läheneb süüdistatava süü tuvastamisele, ilma et tegelikult oleks süüd tuvastatud seaduses sätestatud korras (Lutz vs. Saksamaa Liitvabariik, 25.08.1987).

 

9. 

SP põhisisu esemelise kaitseala piiridega hõlmatava kohta tuleb edasiselt täpsustavalt märkida seda, et levinuima arusaama kohaselt on SP vaid kitsa riigiametnike ringi vastu suunatud tõrjeõigus (õigus mitte lasta end süüteomenetlejail liiga kergekäeliselt tunnistada süüteo toimepanijaks) ja et seega peaks süütuse presumptsioon „tõrjuma” otseselt vaid süütegude menetlejaid – kohtueelset ja kohtuvälist menetlejat, prokuröri ja kohut. Allenett de Ribemont’i kohtuasjas (otsus Allenet de Ribemont vs. Prantsusmaa, 10.02. 1995) tehtud lahendis on aga leitud, et SP riive ei pea lähtuma mitte üksnes kohtu (ja muude menetlejate) tegevusest, vaid võib lähtuda ka riigivõimu teistelt esindajailt – näiteks kõrgetelt politseiametnikelt. SP rikkumist on EIK sedastanud olukorras, mil uurija väitis, et isik on toime pannud rasked kuriteod (Mokhov vs. Venemaa, 04.03.2010). Avalikkusel on õigus teada käimasolevast kohtueelsest menetlusest, kuid avalikkust teavitades peavad ametnikud olema väga valivad enda sõnakasutuses ega tohi ületada piiri, kus faktiline teave asendub veendumuse edastamisega isiku süüdiolekus (Muraverdiyev vs. Aserbaidžan, 09.12.2010 ning Peša vs. Horvaatia, 08.04.2010). SP rikkumise (põhjusel, et võidi mõjutada avalikku arvamust) tuvastas EIK olukorras, mil kõrgema astme prokurör õigeksmõistva kohtuotsuse tegemisele järgnenud pressikonverentsil väitis, et õigeksmõistetu on tegelikult süüdi, kuigi möönis, et lõplik otsus jääb kohtule ( P. Petkov vs. Bulgaaria, 07.01.2010 ).

 

10. 

Mõistetavalt ei ole välistatud ka võimalus, et SP rikkuvaks osutuvad kohtuvõimu mingid sammud. Ilmselt pikkadeks diskussioonideks võiks põhjust anda EIK poolt kohtuasjas Poncelet vs. Belgia (30.03.2010) esitatud seisukoht, et SP rikkumisega on tegemist olukorras, mil ringkonnakohus, lahendades prokuröri apellatsiooni alamastme kohtu poolt menetluse lõpetamise määruse peale nii seoses SP rikkumise kui ka aegumisega, tühistab määruse SP rikkumise osas. Kohtuasjas Jiga vs. Rumeenia (16.03.2010) tehtud otsuses nentis EIK, et SP rikkuvaks tuleb tunnistada kohtualuse kohustus kanda kohtuistungil vanglariietust.

 

11. 

Täna ilmselt veel valitseva arusaama kohaselt ei laiene süütuse presumptsiooni toime eraisikute käitumisele ja seega ei loeta üldiselt SP universaalselt sobivaks vahendiks ühiskonnas viisaka ning üksteisest lugupidava käitumise tagamisel. Kuid arusaam, et SP rikkumise puhul ei saa olla tegemist riigi kaitsekohustusega ehk et riik ei pea kaitsma isikut tema suhtes SP-d rikkuva kolmanda isiku eest, ei pruugi olla igavene. Pigem on üha enam levimas arusaam, et süüteomenetluste kajastamisel peab SP-ga arvestama ka meedia ja et seega tuleks SP-d (kui põhiõigust) käsitada kaitseõigusena ka meedia suhtes. Selline arusaam lähtub tõdemusest, et tänases infoühiskonnas saab kellegi käsitamine kurjategijana enne süüdimõistvat kohtuotsust tegelikult aset leida siiski vaid meedia vahendusel. Meedia poolt SP tõsisele riivele (kui mitte rikkumisele) võib viidata näiteks see, kui juba ainuüksi süüteomenetluse alustamisest tehakse nn meediasündmus tulenevalt kahtlustatava (või menetlusaluse isiku) staatusest (poliitik, tuntud sportlane jne); kui süüteomenetluste kajastamisel tuuakse päevavalgele kahtlustatava minevik, sealhulgas eriti ka tema varasemad kahtlustused või süüdimõistmised ja muud taunitavad eluloolised seigad; kui paralleelselt kulgeva (ametliku) süüteomenetlusega käivitatakse ka mitmesugused ajakirjanduslikud nn paralleeluuringud võimaliku eesmärgiga välja selgitada ka kahtlustatava „teisi võimalikke taunitavaid käitumisi” lisaks juba sellele meedia arvates tuvastatud süüteole (mille selgitamiseks ametlik uurimine alles käib); kahtlustatava ja sündmuskoha detailirohkete fotode avaldamine. Siinjuures tuleks veel märkida, et selliste fotode avaldamine võib lisaks süütuse presumptsiooni riivele muuta sisuliselt võimatuks ka mitmesuguste menetlustoimingute läbiviimise. Seda, et meediapoolne kohtumenetlusele eelnev süüdistatavavastane vaenulik kampaania või ka lihtsalt avalikkuse teravdatud tähelepanu juhtimine süüdistatavale võib põhimõtteliselt viia süütuse presumptsiooni rikkumisele, on omal ajal rõhutanud ka Euroopa Inimõiguste Komisjon kohtuasjas Crotciani jt vs. Itaalia (01.12.1980) tehtud lahendis. Samas aga on Riigikohus märkinud, et komisjoni eelkirjeldatud seisukohast ei tulene kriminaalasja kohtueelse menetluse kohta ajaleheartikli avaldamise absoluutset keeldu ja puudub alus tunnistada kriminaalasja uurimine ebaobjektiivseks ainuüksi seetõttu, et kriminaalasja on eelnevalt käsitletud ajakirjanduses (RKKK otsus 3-1-1-109-96). Kõnealuse põhiõiguse kaitsmise seisukohast tuleb väga oluliseks pidada EIK poolt kohtuasjas Karadag vs. Türgi, 29.06.2010) tehtud järeldust, et SP rikkumiseks on meedias kuriteosündmuse detailsete faktide kajastamine ilma valitsuse selgituseta, kuidas need faktid meediaväljaandele teatavaks said. Kokkuvõtvalt tuleb täna siiski nentida, et aktsepteerides ühelt poolt süütuse presumptsioon toimet ka meedia-alasele tegevusele, puudub ühene arusaam selle toime konkreetsest sisust. Ühtede arvates peaks see toime tähendama pressiteadetes kahtlustatavate ja süüdistatavate nimede kasutamise ranget keeldu ja nende teadete ranget sidumist kriminaalmenetluse vastava staadiumiga (st et tuleks alati rangelt eristada, kas on tegemist kahtlustatava, süüdistatava või kohtualusega). Teiste arvates aga peaks olema keelatud vaid meediapoolne menetluse vahetu mõjustamine ja kõik muu võiks olla lubatud. Mõistetavalt puudub aga üksmeel menetluse vahetu ja vahendatud mõjustamise piiritlemise küsimuses. Viimati öeldule tuleb lisada, et isik, keda on meedias kajastatud sisuliselt süütuse presumptsiooni arvestamata, võib kasutada ka tsiviilõiguslikke kaitsevahendeid, kui ta leiab, et tema au ja väärikust on sellise kajastamisega kahjustatud.

 

12. 

Kontinentaalses õigussüsteemis valitseva ja EIK poolt aktsepteeritava arvamuse kohaselt ei hõlma SP põhisisu esemeline kaitseala keeldu esitada kohtuasja arutavale kohtule andmeid kohtualuse varasemate süüdimõistmiste kohta. Samas on SP kui ausa kohtumenetluse tagamise vahendist lähtuvalt tõepoolest üsna raske mõista, kas ja kuidas tagatakse aus kohtumenetlus sellega, kui mingi väidetavalt toimepandud kuriteo asjaolusid selgitama asudes (või ka näiteks kohtus kriminaalasja arutama asudes) räägitakse kõigepealt sellest, milliseid kuritegusid on kohtualune eelnevalt toime pannud.

 

13. 

Süütegude menetlemisel on üldtunnustatult vältimatult vajalik kasutada mitmesuguseid sunnivahendeid. Enim levinuks võib lugeda arusaama, et kuigi sunnivahendite kasutamisega seonduv ei kuulu vahetult SP põhisisu esemelise kaitseala klassikalistesse piiridesse, tuleb kõnealuste vahendite kohaldamisel muu hulgas arvestada ka SP kui ausa kohtumenetluse osisega. Seega on põhjust SP proportsionaalseteks riiveteks lugeda vaid sunnivahendite kasutamisi, mis ei muutu omaette (inimese kiusamise) eesmärgiks, vaid mida kasutatakse üksnes niivõrd, kuivõrd see on hädavajalik kriminaalmenetluse eesmärgi saavutamiseks. Ehk teisisõnu: kriminaalmenetluslikke sunnivahendeid ei tohi kasutada mitte selle tõttu, et „meil on ju tegemist süüteo toimepanijaga”, vaid selleks, et tõepoolest välja selgitada, kas meil ka tegelikult on tegemist sellise isikuga.

 

14. 

Võimalikest sunnivahenditest on kõige enam ja kõige sagedamini nähtud SP rikkujana (eeluurimis)vahistust ja sageli ongi EIK poole pöördumisel samaaegselt viidatud nii EIÕK art 5 p 3 kui ka art 6 lg 2 rikkumisele. EIK praktikas ei ole siiski peetud võimalikuks süütuse presumptsioonist tuletada vahi all pidamise maksimaalset või siis ka optimaalset tähtaega, kuigi erialakirjanduses on sellelaadseid ettepanekuid tehtud. Samuti ei ole EIK praktikas aktsepteeritud ettepanekuid, et süütuse presumptsiooni rikub isiku vahi alla võtmine kuritegude jätkuva toimepanemise või siis ka üksnes kuriteo ohtlikkuse tõttu (viimati nimetatud alusel on kooskõlas PS §-s 20 sätestatuga Eestis siiski vahi alla võtmine välistatud). Märkida võiks siinjuures sedagi, et nähtavasti suurema osa demokraatlike riikide kriminaalmenetlusõiguses kehtiva kohaselt (KrMS § 412) pööratakse õigeksmõistev kohtuotsus kohe täitmisele ja vahi all viibinud kohtualune vabastatakse kohe kohtuistungi saalis vahi alt. Arvestades selle probleemi aktuaalsust ka EIK praktikas, tuleb rõhutada, et kõnealusel juhul, kooskõlas SP-ga, tuleb kohtualune kohe vahi alt vabastada ka juhul, kui prokurör kavatseb õigeksmõistva kohtuotsuse vaidlustada.

 

15. 

Levinud ettekujutuse kohaselt nähakse SP-s füüsiliste isikute kaitsjat. Tegelikult on SP näol siiski tegemist n-ö kõigi ja igaühe põhiõigusega. Arvestades seda, et KarS-s sätestatakse ka juriidilise isiku kriminaalvastutuse võimalus, hõlmab SP isikuline kaitseala PS § 9 lg-st 2 tulenevalt ka juriidilisi isikuid, kelle süüteoasja menetletakse.

 

16. 

Kuigi see võib sattuda vastuollu meil valitseva põhiõiguste riive dogmaatikaga, on käesolevate ridade autor seisukohal, et põhisisu osas on SP riivamatu põhiõigus: ei ole võimalik välja mõelda ega õigustada põhjusi, millest saaks lähtuda kellegi käsitamine kuriteos süüdiolevana enne tema suhtes süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist.

 

17. 

PS § 22 lg-s 2 (KrMS § 7 lg-s 2) sisalduva SP esimese lisalause mõttest lähtuvalt lasub süüdistatava süü tõendamise kohustus riigil. Seda arvestades on mõistetavalt oluline küsimus sellest, kas ja kuivõrd võib tõendamist reguleerivate menetlusnormide rikkumine olla käsitatav SP rikkumisena. Strasbourgi kohus on oma seisukohta selles küsimuses väljendanud nt kohtuasjas Schenk vs. Šveits 12.07.1988 tehtud lahendis. Pierre Schenk oli tunnistatud süüdi oma naise tapmisele kihutamises. Süüditunnistamisel tugineti muu hulgas ka tema ja tapjaks värvatud isiku telefonikõne salajasele salvestusele. Inimõiguste kohtule esitatud kaebuses väitis P. Schenk muu hulgas ka seda, et kuna tema süüditunnistamisel tugineti ebaseaduslikult kogutud tõendile, siis on aset leidnud SP rikkumine. EIK otsuses märgiti, et EIÕK art 6 garanteerib õiguse ausale kohtumenetlusele, kuid ei sätesta tõendite lubatavuse tingimusi, sest see kuulub siseriikliku õiguse pädevusse. Seega ei saa kohus põhimõtteliselt ja in abstracto välistada ebaseaduslikult kogutud tõendi lubatavust. Kohus peab hindama vaid seda, kas kohtumenetlus P. Schenki asjas oli tervikuna aus. Seejärel sedastas kohus, et kõnealuses kohtumenetluses oli tagatud kaitseõigus. Kohus pidas oluliseks ka seda, et süüdimõistev kohtuotsus ei rajanenud mitte üksnes kõnealusele salvestusele, vaid ka teistele tõenditele, sealhulgas P. Schenki poolt tapjaks värvatud isiku ütlustele. EIÕK art 6 p 2 väidetava rikkumise analüüsi kokku võttes leidis kohus, et kriminaalasja materjalides ei viita miski sellele, et P. Schenki oleks enne süüdimõistvat kohtuotsust käsitatud süüdlasena. Kõnealuse ebaseaduslikult saadud salvestuse võtmine kriminaalasja materjalide juurde ei anna iseenesest veel alust rääkida SP rikkumisest. Kohtu eelkirjeldatud seisukohast tulenevalt saab SP rikkumise tuvastamiseks riigisiseselt tugineda ebaseaduslikult kogutud tõendile üksnes siis, kui vastava tõendi kasutamise keeld on kriminaalmenetluse seadustikus otsesõnu kirjas. Eesti KrMS §-s 111 sisaldub otsene keeld kasutada tõendamisel jälitustoimingute vahendusel saadud tõendeid, mille kogumisel ei järgitud seaduse nõudeid.

 

18. 

Ka SP esimese lisalause suhtes ei nähta põhiseaduse tekstis ette mingeid spetsiaalseid reservatsioone. Siiski, muu hulgas ka EIK praktikast lähtuvalt, tuleks seda SP lisalauset käsitada tavalise seadusereservatsioonita põhiõigusena, mille piirangu põhjustena võivad kõne alla tulla teiste isikute põhiõigused või muud põhiseaduslikud normid, mis kaitsevad kollektiivseid hüvesid. EIK praktikas on nimelt asutud seisukohale, et siseriiklikus õiguses võib sisalduda mõistlikesse piiridesse jäävaid õiguslikke või ka faktipresumptsioone, mis teatud juhtudel panevad tõendamiskoormise süüdistatavale ja mis on käsitatavad SP lubatava piiranguna. Nii on selle kohtu praktikas loetud EIÕK art 6 lg-ga 2 kooskõlas olevaks Suurbritannia õiguses sisalduv säte, mille kohaselt prostituudiga koos elava mehe suhtes võib teatud tingimustel eeldada, et ta elatub prostitutsioonist saadud tulust (seega peab mees sutenöörluse süüdistusest vabanemiseks tegelikult tõendama, et tema tuluallikad on teised). Lisagem, et Suurbritannia õiguse kõnealust presumptsiooni ei loetud inimõigusi rikkuvaks põhjendusega, et see oli ümberlükatav ja mõistlik. Sarnaselt eelkirjeldatuga on Strasbourgi kohtu praktikas peetud EIÕK art 6 lg-ga 2 kooskõlas olevaks Prantsuse tolliseaduse sätet, mille kohaselt riigi tollipiiri ületamisel näiteks paarikümne piraatkassetiga vahele jäänud isiku puhul presumeeritakse tema mittekorralikkust – seda, et ta oli teadlik piraatkassettide olemasolust ja vabanemaks süüdistusest peab isik tõendama vastupidist. Samuti aktsepteeritakse üldiselt seda, et alibi esitamisel peab süüdistatav tõendama, et ta viibis kuriteo toimepanemise ajal mujal ega saanud seega viibida kuriteo toimepanemise kohas. Siinjuures tuleb siiski rõhutada, et kirjeldatud piiranguid aktsepteeritakse omakorda väga piiratult – üksnes SP ühte elementi, PS § 22 lg-s 2 sätestatud tõendamiskoormist, puutuvas osas.

 

19. 

Ka Riigikohtu praktikas on asutud seisukohale, et teatud menetlussituatsioonides, mis on kujunenud süüdistatava või kohtualuse poolt oma kaitsefunktsiooni aktiivsel teostamisel, võib vältimatult tekkida vajadus piiratud ulatuses piirata PS § 23 lg-s 2 sätestatut.

 

19.1. 

Kohtuotsuses 3-1-1-112-99 on Riigikohus märkinud järgmist: „Ringkonnakohtu otsuses on vääralt käsitatud tõendamiskoormist ja süütuse presumptsiooni kriminaalmenetluses. Mõistetavalt ei pea kohtualune tõendama oma süü puudumist. Kuid juhul, mil kohtualune otsustab end kaitsta aktiivselt, peab ta kas ise esitama tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või looma süüdistusfunktsiooni kandjale vähemalt reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Kui end aktiivselt kaitsev kohtualune jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada kohtualuse kasuks.”

 

19.2. 

Kohtualusepoolset teatud asjaolude tõendamise kohustust on peetud aktsepteeritavaks ka kohtuotsuses 3-1-1-9-00. Selles märgitakse, et juhul, kui asutuse juht on andnud korralduse tasuda arved, millele pole lisatud tehtud tööde ja kulutatud materjali loetelu, läheb maksete ja tehtud tööde vastavuse tõendamiskoormis üle isikule, kes oma ametikohustusi nõuetekohaselt ei täitnud.

 

19.3. 

Tõendamiskoormist ümberpöörav PS § 22 lg-s 2 sätestatu riive ei saa olla mitte menetleja suvaotsuse tulemiks, vaid see on lubatav üksnes juhtudel, mil süüdistatava mingit väidet on kas ülimalt raske või suisa võimatu kontrollida. Tavaolukorras peab aga ikka menetleja olema see, kes kogub tõendeid mis tahes tõendamiseseme asjaolude kohta. Sisuliselt just sellist arusaama esindab ka Riigikohtu otsus 3-1-1-90-06. Süüdistusest nähtuvalt heideti M. H-le muu hulgas ette ka seda, et ta jättis riigisaladust sisaldavad teabekandjad häiresüsteemi kaitseta. Ringkonnakohus märkis selles osas, et häiresüsteemi olemasolu ja selle töölerakendumist ööl vastu 31. oktoobrit 2004. a ei kinnita kriminaalasjas üksi tõend, ning väites, et majas oli olemas signalisatsioon, asus süüdistatav end seega aktiivselt kaitsma. Ringkonnakohus leidis, et häiresignalisatsiooni olemasolu kontrollimiseks pole süüdistatav andnud kohtule võimalust ega sisukohaseid ütlusi ega esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks selle ostu, paigaldust, hooldust, korrasolekut vms. Ka muud tõendid kinnitasid, et signalisatsioon majas pigem puudus. Kassaatori arvates on häiresüsteemi olemasolu või puudumine olnud oluline prokuröri initsiatiivil, seega oli antud asjaolu kindlakstegemine samuti tema ülesanne. Süüdistatav ei ole kunagi keelanud enda elamu uurimist, et teha kindlaks häiresüsteemi olemasolu või puudumine. Samuti ei ole üle kuulatud vahetut tõendiallikat ja kohus on arvestanud tunnistaja ütlusi selle kohta, mida tunnistaja kuulis teiselt isikult. Seega on kassaatori hinnangul rikutud nii KrMS § 7 lõikeid 2 ja 3 kui ka KrMS § 68 lg 5. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustus kassaatori nende väidetega. Kriminaalkolleegium oli jätkuvalt seisukohal, et süüdistuse tõendamise peab kohtus tagama prokuratuur ja tema ülesanne on teha kõik selleks vajalikud toimingud, sh mõistetavalt ka kohtueelses menetluses. Seega, lugedes häiresüsteemi puudumise või selle mittetöötamise tõendamiseseme asjaoluks, tuli prokuratuuril tõendada kohtule selle asjaolu esinemist. Selleks oli võimalik kasutada kõiki kriminaalmenetluses lubatud tõendeid. Heites aga süüdistatavale ette, et viimane ei ole kõnealuses olukorras veenvalt tõendanud häiresüsteemi olemasolu, on kohus läinud vastuollu süütuse presumptsiooni põhimõttega, mille kohaselt ei ole keegi kriminaalmenetluses kohustatud tõendama oma süütust.

 

20. 

Kohtuotsuse 3-1-1-12-11 punktis 25.3 on Riigikohus asunud seisukohale, et EL õigusest, konkreetsemalt määruse nr 1/2003 art-st 2 ja KonkS § 6 lg-st 2 ei saa tuleneda tõendamiskoormise (seega KrMS § 7 lg-s 2 sätestatu) ümberpööramise kohustust. Riigikohtu käsitletavas otsuses märgitu kohaselt „asjaolu, et nii KonkS § 6 lg 1 kui ka ELTL art 101 lg 3 on asjasse puutuvad muudegi õigusharude jaoks peale karistusõiguse, tuleb silmas pidada ka KonkS § 6 lg 2 ja määruse nr 1/2003 art 2 tõlgendamisel. Nimelt ei toimu paljudes Euroopa Liidu liikmesriikides kartellikokkulepete keelustamine karistusõiguse abil. Et Eestis on olukord teistsugune, võivad nimetatud konkurentsiõiguslikku tõendamist reguleerivad sätted kriminaalmenetluslike üldiste tõendamispõhimõtete tõttu kehtida täies mahus vaid karistusõigusest väljapoole jäävate õigusharude puhul. Põhiseaduse § 22 lg 2 ja KrMS § 7 lg 2 kohaselt ei ole keegi kohustatud kriminaalmenetluses tõendama oma süütust. Seega peab isiku süü kriminaalmenetluses tõendama süüdistusfunktsiooni kandev prokuratuur, kes on tulenevalt KrMS § 211 lg-st 2 kohustatud välja selgitama ka süüdistatavat õigustavad asjaolud. Muu hulgas peab prokuratuur vastavate asjaolude ilmnemisel analüüsima ka õigusvastasust välistavate asjaolude esinemist. See kehtib ka KonkS § 6 lg-s 1 ja ELTL art 101 lg-s 3 nimetatu kohta. Taoline järeldus tuleneb ka Euroopa Liidu õigusest, sh määruse nr 1/2003 art-st 2, kuivõrd sama määruse preambuli viiendas punktis märgitakse, et määrus nr 1/2003 ei mõjuta tõendamisnõudeid käsitlevaid siseriiklikke eeskirju ega ka liikmesriikide konkurentsiasutuste ja kohtute kohustust teha kindlaks konkreetse juhtumi asjakohased faktid tingimusel, et sellised eeskirjad ja kohustused on kooskõlas ühenduse õiguse üldpõhimõtetega. Arusaam, et kriminaalmenetluses ei ole keegi kohustatud tõendama oma süütust, on kahtlemata kooskõlas Euroopa Liidu õiguse üldpõhimõtetega”.

 

21. 

Spetsiifilised SP-ga seonduvad probleemid kerkivad esile nn paralleelmenetluste puhul – olukordades, mil isiku suhtes on olulisel määral kattuvatel asjaoludel samaaegselt või ka teineteisele järgnevalt kulgemas kriminaalmenetlus ja mingi muu menetlus (distsiplinaarmenetlus, haldus- või tsiviilkohtumenetlus). Menetluste paralleelsus iseenesest võib küll tähendada näiteks topeltkaristamise keelu põhimõtte riivet, mitte aga SP riivet (vt näiteks ka EIKo asjas Šikić vs. Horvaatia, 15.07.2010). Küll aga võib paralleelmenetluste korral SP riive ja rikkumisega tegemist olla näiteks siis, kui kriminaalmenetlusse hakatakse üle kandma teistele menetlustele omaseid ja üldjuhul menetlusalust isikut kriminaalmenetlusega võrreldes enam koormavaid tõendamisstandardeid.

 

22. 

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses 3-1-1-57-07 on esmalt sedastatud, et kriminaalmenetluse eripära haldus- ja halduskohtumenetlusega võrreldes ei piirdu üksnes avaramate tõendusteabe kogumise võimalustega. Kriminaalmenetluses on isikule tagatud mitmed menetluslike garantiidena käsitatavad põhiõigused, mida haldus- ega halduskohtumenetluses pole ette nähtud. Oluline koht selliste kriminaalmenetluslike garantiide hulgas on KrMS § 7 lg-s 2 (PS § 22 lg-s 2) sätestatud ja süütuse presumptsiooni ühe elemendina käsitataval põhimõttel, mille kohaselt ei pea isik kriminaalmenetluses tõendama oma süü puudumist. Samuti on isikul kriminaalmenetluses PS § 22 lg 3 järgi õigus keelduda ütluste andmisest enda või oma lähedaste vastu. Maksukuritegude uurimisel tuleb maksumenetluses kogutud tõendeid uurida ja hinnata kriminaalmenetlusliku tõendamise üldisi reegleid järgides (vt RKÜKo 3-1-1-120-03, p-d 16 ja 17). Kuna maksumenetluslik ja kriminaalmenetluslik tõendamiskoormis on erinevad, pole välistatud, et teatud juhtudel, mil maksumenetluses on võimalik hindamise teel määrata isiku poolt alusetult deklareerimata jäetud tasumisele kuuluv maksusumma, pole siiski võimalik isikut kriminaalkorras maksuhaldurile valeandmete esitamises süüdi tunnistada.

Erinevalt maksukohuslasest maksumenetluses ei ole kahtlustatav või süüdistatav kriminaalmenetluses tulenevalt KrMS § 7 lg-st 2 kohustatud esitama tõendeid selle kohta, et kulutused on tehtud varem maksustatud või mittemaksustatavate tulude või saadud laenude arvel. Kriminaalmenetluses ei saa ainuüksi selle põhjal, et füüsiline isik pole esitanud veenvaid tõendeid mingitel aastatel tehtud kulutuste katteallikate kohta, järeldada, et kõnealused kulutused on tehtud tulumaksuga maksustatavate sissetulekute arvel. Samuti ei saa üksnes asjaolust, et füüsiline isik tegi teatud aastatel kulutusi, mis ületasid tema deklareeritud tulu, järeldada, et nende kulude katteks kasutatud tulu – ja seega ka kohustus taoline tulu deklareerida – tekkis kulutuste tegemisega samade aastate lõikes. Isegi kui oletada, et füüsiline isik tegi kulutusi alusetult deklareerimata jäetud maksustatava tulu arvel, puudub kriminaalmenetluses alus presumeerida, et see tulu tekkis kulutuste tegemisega samadel aastatel, aga mitte varem.

 

23. 

PS § 22 lg-s 2 sätestatu riivevõimalust tunnistades on aga RK otsuses 3-1-1-11-07 öeldud, et maksukuritegude menetlemisel on teatud ulatuses arvestatav maksumenetluslik põhimõte, mille kohaselt loob maksukohustuslase pahauskne käitumine talle kõrgendatud tõendamiskoormise maksukohustust vähendavate asjaolude tõendamisel. Sellisele tõdemusele sekundeerivalt on aga RK otsuses 3-1-1-47-07 märgitud, et erinevalt maksukohustuslasest maksumenetluses ei lasu süüdistataval kriminaalmenetluses kaasaaitamiskohustust (RKKKo 3-1-1-57-07). See aga ei tähenda seda, et kriminaalmenetluses tuleks absoluutselt kõik kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks ning et eranditult kõikidel juhtudel oleks välistatud süüdistatava kohustus oma kaitseargumente tõendada. Maksuõigus nõuab tehingute kohta käivate raamatupidamise algdokumentide säilitamist. Säilitamiskohustust rikkunud süüdistatav, kes väidab, et tehingud on vaatamata dokumentide puudumisele aset leidnud, ei saa maksusüüteo menetlemisel nõuda väidetavate tehingute arvestamist ilma, et ta looks menetlejale võimaluse kontrollida tehingute toimumist.

 

24. 

KrMS § 7 lg-s 3 sisalduva SP teise lisalause ehk siis ID põhimõtte (vt ka eelnevalt p-s 2 märgitut) selgituseks tuleb kõigepealt toonitada, et kõnealuse põhimõtte kaitsealasse jäävad vaid süüdistatava süüdiolekut puudutavad kahtlustused, mitte aga näiteks muud võimalikud kriminaalmenetluses tõusetuda võivad kahtlustused (kohtuniku taandumisaluse olemasolu puudutavad kahtlustused, tunnistaja immuniteedi olemasolu puudutavad kahtlustused, §-s 8 sätestatud selgituskohustuse tegelikku täidetust puudutavad kahtlused jne). Erialakirjanduses ja teiste riikide kohtupraktikas tulebki enam levinuks lugeda arusaama, et menetlusõigusliku sisuga küsimuste ja seega ka mitte menetlusõiguse rikkumiste tuvastamisel ei lähtuta ID põhimõttest. See tähendab siis põhimõtteliselt seda, et näiteks ebaseadusliku ülekuulamismeetodi (piinamise) tõendamiskohustus lasub ülekuulataval (süüdistataval). Siiski on üha enam levimas ka arvamus, et selline seisukoht ei arvesta kriminaalmenetluse tegelikkusega ega taga selle õigusriiklikkust ja teatud juhtudel peaks süüdistatava piisavalt detailsed väited võimaldama rääkida menetlusõiguse sellise rikkumise kahtlusest, mis tulekski tõlgendada rikkumiseks (StPO. Kommentar, 2011, S 605, Rdn 52). Piisavalt täpseid kriteeriume on siin aga pakkuda keeruline ja seetõttu võib arvata, et õiguspraktikas saab vaevalt oodata revolutsiooni, mis sunniks tõlgendama kahtlustatava kasuks ka selliseid menetluslikke kahtlusi.

 

25. 

Teiseks tuleb SP teise lisalause kommentaariks öelda, et süüdistatava kasuks ei tule tõlgendada mitte igasugust tema süüdioleku suhtes tõusetuvat kahtlust, vaid üksnes kõrvaldamata kahtlust (kahtlust, mida ei õnnestu kriminaalmenetluslike vahenditega kõrvaldada).

 

25.1. 

Üsnagi omapärases kohtuasjas 3-1-1-73-05 tehtud otsuses märkis Riigikohus Ü.S. kanepi ebaseaduslikus kasvatamises õigeks mõistes, et on võimalik, et kanepitaim, mille kasvatamises on Ü. S. süüdi tunnistatud, sisaldas tetrahüdrokannabinooli vähem kui 0, 2%. Selle kanepitaime tetrahüdrokannabinooli sisaldust ei ole aga kriminaalasja menetlemisel tuvastatud ja kuna kriminaalasja materjalidest nähtuvalt ei ole kanepitaime enam kriminaalasjale lisatud asitõendite hulgas, siis puudub ka võimalus selle asjaolu tuvastamiseks. Esile tõusunud kõrvaldamata kahtlus tuleb kooskõlas KrMS § 7 lg-ga 3 tõlgendada süüdistatava kasuks.

 

25.2. 

Kohtuasjas 3-1-1-33-08 tehtud otsuses aga nentis Riigikohus, et juhul, mil tapmine pannakse toime ruumis, kus peale tapetu viibisid surma põhjustamise hetkel veel vaid kaks inimest, kellest kummagi süü kohta pole kriminaalmenetluse käigus õnnestunud koguda ümberlükkamatuid otseseid tõendeid, ei ole võimalik aset leidnud kuriteosündmuse asjaolusid kohtuotsuses rekonstrueerida ilma mõlemat ruumis viibinud isikut võrdselt vaatluse alla võtmata. Otsustamisel, kas teo pani toime süüdistatav, tuleb sellises situatsioonis muu hulgas lähtuda välistamismeetodist – kohtuotsuse põhjendustes peavad kajastuma ka argumendid selle kohta, mille alusel kohus leiab, et tegu ei saanud toime panna teine samas ruumis viibinud isik. Kui ka kaudsete tõendite kogumi tervikhinnangu tulemina pole õnnestunud kõrvaldada kahtlusi süüdistatava süüs, tuleb pöörduda in dubio pro reo põhimõtte poole, ning et kahtluste püsimajäämise tõenäosus on suurem siis, kui tõendite kogum hõlmab eranditult vaid kaudseid tõendeid (vt ka RKKKo nr 3-1-1-12-07).

 

26. 

Hoopis teist eluvaldkonda käsitledes aga on Riigikohus kohtuasjas 3-1-1-15-09 leidnud, et ebaseadusliku harvendusraie korral tuleb koguda tõendeid nii kuriteoeelse metsatäiuse kui ka kuriteojärgse olukorra kohta. Süüteomenetluse raames peavad süüteo faktilised asjaolud olema tuvastatud tõsikindlalt, selleks vajadusel mõõtmisi teostades, mitte aga hüpoteetiliselt. Kui aja jooksul on muutunud sündmuskoha olustik, ei ole võimalik läbi viia sündmuskoha vaatlust aastaid tagasi toimunud süüteo kohta. Seega juhul, kui ei suudeta kõrvaldada kahtlusi, et isik pani toime tahtlikult puude ebaseadusliku raie KarS § 356 lg 1 mõttes, tuleb neid kahtlusi käsitleda süüdistatava kasuks tõlgendatavate kõrvaldamata kahtlustena KrMS § 7 lg 3 mõttes.

 

27. 

ID põhimõtte (loodetavasti põhjendatud) riiveks tuleks ilmselt lugeda Riigikohtu mitmetes lahendites (vt näiteks 3-1-1-8-10; 3-1-1-15-10; 3-1-1-38-11) sisalduvaid väiteid, mille kohaselt tuleb süüdistatava kasuks tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutavad. Selline seisukoht peaks põhimõtteliselt välistama isikute õigeksmõistmise ilmselgelt ebareaalsete kaitseversioonide pinnalt. Kuid samas ei tõsta kaitseversiooni eluliselt ebausutavaks kuulutamine automaatselt mingil määral süüdistusversiooni usutavust ega kaota üldist riigi tõendamiskohustust.

 

28. 

PS § 22 lg-s 3 sätestatu kohaselt ei tohi kedagi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu.

Tulenevalt põhiõiguse ladinakeelsest tähistusest (nemo tenetur se ipsum accusare) kasutame selle tähistamiseks edaspidi lühendit NT. Vahel tavatsetakse kõnealust põhiõigust nimetada ka enese mittesüüstamise privileegiks. KPÕRP art 14 lg 3 p-s g sätestatu kohaselt on igaühel õigus mis tahes temale esitatud kriminaalsüüdistuse arutamisel mitte olla sunnitud andma ütlusi iseenda vastu või tunnistama end süüdi. EIÕK-s NT otsesõnu ei sisaldu, kuid EIK praktika on selle tuletanud EIÕK art 6 lg-test 1 ja 2 (vt nt EIKo J. Murray vs. Suurbritannia 08.02.1996; otsus Heaney ja McGuinness vs. Iirimaa, 21.12.2000). Kriminaalmenetluse seadustikus sisaldavad NT elemente § 34 lg 1 p 1 (mille kohaselt on kahtlustataval õigus teada kahtlustuse sisu ja anda selle kohta ütlusi või keelduda ütluste andmisest), § 66 lg 3 (milles sätestatakse tunnistajana ütluste andmisest keeldumise üldklausel) ja § 71 (milles piiritletakse nende lähedaste isikute ring, kelle kohta ütluste andmisest on tunnistaja õigustatud keelduma ning sätestatakse otseselt ka isiku õigus keelduda tunnistajana andmast selliseid ütlusi, mis võiksid olla teda ennast süüstavad).

 

29. 

NT kujunes välja Inglismaal XVII sajandil, kandus tavaõiguse retseptsiooniga Ameerikasse ja on tänaseks tuntud Ameerika Ühendriikide konstitutsiooni viienda parandusena. Mandri-Euroopas pikka aega valitsenud inkvisitsioonilisele kriminaalmenetlusele oli NT võõras. Menetluse eesmärgiks oli kuulutatud nn materiaalne tõde ja selle poole kohustati riiklikult püüdlema ka süüdistatavat. Süüdistatav oli selles menetluses õigusteta objekt, kes pidi kaasa aitama enese süü tuvastamisele, kelle ütlusi loeti tähtsaimaks tõendiks ja keda sunniti ütluste andmisele piinamise ning hiljem nn kuulekus- ja valetamistrahvide vahendusel. Ka valgustusajastu saabumine ei muutnud NT kontinentaalse kriminaalmenetluse iseseisvaks põhimõtteks. Kuid kohtuniku ja süüdistaja menetluslike rollide eristumisega nn süüdistusprotsessi väljakujunemisel kaasnes ka Mandri-Euroopas arusaam sellest, et süüdistatavale tuleb tagada spetsiifilised õigused ja teda ei saa kohustada olema endavastaseks tõendiks.

 

30. 

Sarnaselt SP-ga paigutub ka NT toimeala poolest kohtumenetluslike põhiõiguse hulka. Konkreetsemalt aga hõlmab NT isikuline kaitseala kahte liiki kriminaalmenetluse ja väärteomenetluse subjekte. Esiteks füüsilisi isikuid, kelle süüteoasja menetletakse, seega nii kahtlustatavat ja süüdistatavat kriminaalmenetluses kui ka menetlusalust isikut vääreomenetluses. Just neid isikuid ei või kõnealuse põhiõiguse kohaselt sundida end süüdi tunnistama. Niivõrd, kuivõrd NT on käsitatav kahtlustatava ja süüdistatava või menetlusaluse isiku õigusena, on see lahutamatult seotud ka SPiga: oma süütuse tõendamise kohustuse puudumine peab põhimõtteliselt kahtlemata sisaldama ka vaikimise võimalust. Teiseks hõlmab NT nii kriminaalmenetluse kui ka väärteomenetluse tunnistajaid, keelates neid sundida andma tunnistusi (menetlusõiguslikult on siin õigem rääkida ütlustest) enese ja oma lähedaste vastu.

 

31. 

Põhiseaduse kommentaaride esimeses väljaandes on tolleaegsele arusaamale tuginevalt väidetud, et olemusest (esemelisest kaitsealast) tulenevalt ei hõlma NT isikuline kaitseala juriidilisi isikuid, sest juriidiline isik ei saa põhimõtteliselt ütlusi anda. Täna on põhjust vähemalt kaaluda selle väite kestvat paikapidavust. Kui lähtuda KrMS §-s 36 sätestatust, et juriidilisest isikust kahtlustatav või süüdistatav osaleb kriminaalmenetluses oma juhatuse või seda asendava organi liikme kaudu, kellel on kõik kahtlustatava või süüdistatava õigused, sealhulgas õigus anda juriidilise isiku nimel ütlusi, siis, tõepoolest – kuidas ja miks ei võiks või ei peaks sellisele ütluste andjale laienema NT kaitseala. Siinjuures tuleks arvestada ka seda, et ilmselt oleks praktiliselt üsna keerukas sama füüsilise isiku puhul ühes menetlussituatsioonis jaatada ja teises eitada NT toimet, kui see isik tulenevalt KarS § 14 lg-s 2 sätestatud võimalusest, oleks samaaegselt nii kahtlustatav füüsilise isikuna kui ka juriidilise isiku juhatuse liikmena.

 

32. 

Ülalnimetatud sundimiskeelust rääkides tuleb silmas pidada kahesuguseid ja toimelt mõneti vastandlikke asjaolusid.

 

32.1. 

Esiteks ei mõelda EIK praktikas sunni all mitte üksnes sunnivahendeid kitsalt EIÕK art 3 mõttes, vaid igasugust vahetut või vahendatud survet ülekuulatavale, mis võiks kaasa tuua enese või enda lähedase süüditunnistamise. Seega loetakse sunniks kõnealuses mõttes ka igat liiki ähvardamist näiteks rahatrahvi ja muude faktiliste või õiguslike järelmitega, sealhulgas ka kolmandate isikute suhtes, samuti ähvardamist kasutada ütluste andmisest keeldumisel vägivalda või psühhofarmakone. Erialakirjanduses vaieldakse siiski selle üle, kus täpselt paikneb piir (veel) lubatud ja (juba) keelatud ülekuulamismeetodite vahel; selle vahel, kus lõpeb n-ö uurimiskavalus ja algab NT rikkumisena kvalifitseeritav ülekuulatava tahtevabaduse ebaseaduslik mõjutamine. Ühe võimaliku arusaama kohaselt on NT põhimõtet rikkuva ebaseadusliku ülekuulamismeetodiga tegemist siis, kui ülekuulatava tahtevabadust muudetakse nii, et „ütluse taga” ei ole ütluse andja isiksust ja ütluse sisuks olevat edastatakse automaatselt. Ka üks tõsisemaid (kuid kaugeltki mitte ainus) vastuargumente polügraafi (valedetektori) kasutamisele ülekuulamisel on tuletatav sellest kriteeriumist lähtuvalt: kuna polügraafi kasutamisel registreeritakse vahetult siiski vaid füsioloogilisi reaktsioone, ei saa siin tõsiselt rääkida „ütluste tagusest” isiksusest. Sellega seoses tuleb märkida, et juba Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-87-01 on muu hulgas märgitud, et polügraafitesti ei saa kriminaalmenetluses kasutada ka põhjusel, et polügraafitesti tegemine ei ole kriminaalmenetluse seaduses ettenähtud tõendite kogumise lubatav viis ja polügraafitesti kasutamise tulem ei ole KrMK § 48 lg-s 2 (KrMS § 63 lg-s 1) loetletud lubatav tõendivorm. Kuid keeld sundida ütluste andmisele iseenda ja oma lähedaste vastu NT sisuelemendina ei tähenda seda, et selle põhiõiguse isikulise kaitsealaga otseselt hõlmamata ülekuulamiste puhul (seega siis, kui ei anta ütlusi enda vastu) oleks ütluste andmisele sundimine piiramatult lubatud. KrMS § 64 lg-s 1 sätestatu kohaselt on lubatud tõendeid koguda vaid viisil, mis ei riiva kogumises osaleja (see on siis menetlusalune isik) au ja väärikust, ei ohusta tema elu või tervist ega tekita põhjendamatult varalist kahju. Keelatud on tõendeid koguda piinates või isiku kallal muul viisil vägivalda kasutades või tema mäluvõimet mõjutavaid vahendeid ja inimväärikust alandavaid viise kasutades. Samas on seaduslike vahenditega võimalik kõiki NT isikulise kaitsealaga hõlmamata isikuid sundida ütluste andmisele. Seaduslikuks vahendiks on siin eeskätt ja põhiliselt kriminaalkaristuse ähvardus: vastavalt KarS §-dele 318 ja 320 on kriminaalkorras karistatav selle kannatanu või tunnistaja tegevus, kes vaatamata sellekohasele eelnevale hoiatusele on keeldunud ütluste andmisest või on andnud teadvalt valeütlusi.

 

32.2. 

Teiseks on oluline silmas pidada, et NT-st lähtuv sundimiskeeld hõlmab otseselt vaid uurimistoiminguid, mille raames antakse ütlusi (ülekuulamine, vastastamine, äratundmiseks esitamine, ütluste seostamine olustikuga) ega välista veel iseenesest kriminaalmenetlusse kaasatud isikute suhtes absoluutselt igasuguse sunni kohaldamist. Kõigepealt ei saa kõnealusele põhiõigusele tuginevalt jääda kriminaalmenetluse raames menetleja (kriminaalmenetluses uurija, prokuröri või kohtu) kutsel lihtsalt ilmumata. Menetleja kutsel ilmumata jäämise tagajärjed on ette nähtud KrMS §-s 138. Kui aga kahtlustatava, süüdistatava või kohtualuse ilmumata jäämine on käsitletav kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumisena, võidakse tema suhtes kohaldada tõkendina vahi all pidamist. Samuti ei saa kõnealusele põhiõigusele tuginevalt keelata enese suhtes seaduslikke menetlustoiminguid, mis ei seondu ütluste andmisega (läbiotsimist, isiku läbivaatust, võrdlusmaterjali võtmist, uurimiseksperimenti, ekspertiisi jt). Erialakirjanduses on siin siiski domineeriv arusaam, et süüdistatava kohustus alluda mis tahes menetlustoimingutele tähendab üksnes passiivset allumiskohustust. Seega ei peeta lubatavaks sundida süüdistatavat äratundmiseks esitamise raames äratundmist väidetavalt kergendavaid grimasse tegema või siis demonstreerima enese spetsiifilist (näiteks lonkavat) kõnnakut. Piiritlemisraskused küsimusele vastamisel, kas tegemist on NT riive (ja rikkumisega) võivad praktikas tekkida aga siis, kui näiteks igati seadusliku läbiotsimise tulemina leitakse süüdistatava päevik, milles on detailselt kirjeldatud tema poolt kuriteo toimepanemist. Pole alust arvata, et EIK enda nn tervikhinnangulise lähenemisega tunnistaks (NT rikkumise kaudu) ausat kohtumenetlust rikkuvaks sellist süüdistatavat süüdi tunnistanud kohtuotsuse, milles tugineti olulisel määral just päevikus märgitule, kuigi nenditi, et süüdistatav keeldus ütlusi andmast ja end süüdi tunnistamast.

 

33. 

NT esemelise kaitseala piiritlemine eeldab kahtlemata seaduse tasandil ka selle täpsustamist, keda lugeda lähedaseks. Eesti seadusandja sellealast õiguspoliitilist valikut kajastab KrMS § 71 lg 1 tekst. Kohtupraktikas on enim vaidlusi põhjustanud KrMS § 71 lg 1 p-s 5 ettenähtud tunnistaja õigus keelduda ütluste andmisest kahtlustatava vastu mitte üksnes tema abikaasana, vaid ka püsivas kooselus oleva isikuna. Vaidluste põhjuseks on mõistetavalt kooselu püsivuse määratlematus.

 

34. 

Kuna NT on ütluste andmisega seonduv põhiõigus, saab ka valitseva kohtupraktika kohaselt selle esemelise kaitseala toimest tegelikult rääkida alles siis, kui isikut on enne ütluste andmisele asumist (reeglina siis enne sisulisele ülekuulamisele asumist) kõnealusest põhiõigusest teavitatud. Kui teavitamiskohustus on jäänud täitmata, tuleb seda käsitada kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena ja saadud ütlusi ei saa lugeda lubatavateks tõenditeks (vt RKKKo nr 3-1-1-25-02). Riigikohtu selles kohtuotsuses on märgitud, et kriminaalasja menetlemisel on lubamatu suhtuda menetlusosaliste õiguste selgitamisse formaalselt. Õiguste selgitamine tunnistajale tähendab vastavate menetlusõiguse sätete suulist avaldamist ning nende sätete sisu lahtimõtestamist uurija poolt. Õiguste selgitamiseks ei saa lugeda üksnes allkirja võtmist kriminaalmenetluskoodeksi paragrahvide loetelule ega ka mitte ülekuulatavale võimaluse andmist lugeda iseseisvalt menetluskoodeksi vastavaid paragrahve.

 

35. 

Lähtudes KrMS § 68 lg-tes 1 ja 2 säetestatust on põhjust eristada ülekuulamiste kahte etappi: esimese raames tuvastatakse üksnes ülekuulatava isikusamasus ja selgitatakse talle tema õigused ning alles teine etapp hõlmab sisulist ülekuulamist. Sellisest piiritlemisest lähtuvalt on valitsemas arusaam, et NT esemeline kaitseala hõlmab üksnes teist etappi ja et enne seda on isik kohustatud kaasa aitama enese isikusamasuse tuvastamisele ega tohi siin keelduda ütluste andmisest. Praktilist tähtsust sellisel piiritlemisel siiski ei ole, sest eelnimetatud isikusamasuse tuvastamisele kaasaaitamise kohustus ei ole õiguslikult tagatud: kedagi ei saa Eestis õiguslikule vastutusele võtta üksnes selle eest, et ta ei aita süüteomenetlustes kaasa enese isikusamasuse tuvastamisele.

 

36. 

Mõistetavalt ei muuda NT põhimõte menetlejate tööd kergemaks, pigem vastupidi. Seetõttu ei tohiks olla üllatav, et nii erialakirjanduses kui ka kohtupraktikas diskuteeritakse selle üle, kas kohus võib otseselt sellisest vaikimisest lähtuvalt teha kohtualuse olukorda halvendavaid järeldusi. Erialakirjanduses valdavalt eitatakse sellist võimalust. Õigustatud on ilmselt ka küsimus, et kuidas saab vaikimise pinnalt teha järeldusi, kui vaikimise motiivid võivad olla erinevad. EIK poolt Murray kohtuasjas (Murray vs. Suurbritannia, 28. 10.1994) tehtud otsuses asuti siiski seisukohale, et süüdistatava vaikimise (ütluste andmisest keeldumise) tõlgendamine tema kahjuks ei ole käsitatav EIÕK art 6 rikkumisena. Ka mitmetes hilisemates lahendites on kohus jäänud põhimõtteliselt samale seisukohale. Kindel on siiski see, et KarS § 58 kohaselt ei saa süüdistatava vaikimine olla tema karistust raskendavaks asjaluks.

 

37. 

Erialakirjanduses võrdlemisi üksmeelse arvamuse kohaselt puudub sellel tunnistajal, kes on loobunud kõnealuse põhiõiguse kasutamisest ja on nõustunud andma ütlusi oma lähedase vastu, n-ö valetamise õigus. Kuigi mitte kõige õnnestunumal kujul, on seda mõtet püütud edastada ka alates 01.09.2011 kehtiva KrMS § 66 lg-s 3 teises lauses. Seega põhimõtteliselt tuleb kõnealuse põhiõiguse kasutamisest loobunud tunnistajat ka hoiatada kriminaalvastutusest ütluste andmisest keeldumise ja teadvalt valeütluste andmise eest. Vaieldud on erialakirjanduses aga selle üle, kas ka süüdistataval, kes ei keeldu ütluste andmisest enese vastu, on valetamise õigus. Väga tõsimeelselt viimasesse vaidlusesse ei saa siiski suhtuda, sest mis tahes õiguslikke järelmeid kohtualuse valetamisega siduda ei saa.

 

38. 

NT on PS § 22 lg-s 3 kirjas seadusereservatsioonita põhiõigusena. Põhimõtteliselt tuleb nõustuda R. Alexy poolt öelduga, et raske on ette kujutada juhtu, mil NT riivet (nii nagu SP riivetki) võiks õigustada mingi teise põhiõiguse või põhiseaduse printsiibi tagamise vajadusega. Tegelikkuses on selline riive siiski paraku täiesti võimalik. Ei saa nimelt jätta märkamata, et nüüdisaegses kriminaalmenetluses peetakse vältimatult vajalikuks mõningaid regulatsioone, mille puhul NT riive eitamine oleks silmakirjalik.

 

38.1. 

Tänaseks on muutunud domineerivaks arusaam, et eeskätt organiseeritud kuritegevuse vastane võitlus eeldab üha aktiivsemat jälitustegevust (JT). KrMS III ptk 8. jaos sätestatu kohaselt võib kriminaalmenetluses tõendiks olla muu hulgas ka jälitustegevuse (näiteks telefonikõne salajase pealtkuulamise) tulemina vormistatud jälitustoimingu protokoll, millele võidakse lisada ka salajase pealtkuulamise salvestus. Kuna selline salajane salvestus võib sisaldada ka süüdistatava juttu (sisuliselt ütlusi), siis on põhjust väita, et jälitustegevuse vahendusel tõendite kogumine võib NT põhimõtet riivata. JT põhimõttelist lubatavust või täpsemalt öeldes vältimatust tõendite kogumisel on aktsepteeritud EIK poolt Klassi jt kohtuasjas (otsus G. Klass jt vs. Saksamaa, 06.09.1978) tehtud otsuses. Selles nenditakse, et erinevalt isikute salajase jälgimise loomulikkusest politseiriigis, on selline tegevus EIÕK järgi talutav üksnes siis, kui see on riigi demokraatlike institutsioonide kaitseks hädavajalik. EIK praktika kohaselt on liikmesriikidel jälitustegevuse konkreetsete tingimuste kehtestamisel teatud valikuvabadus, kuid see ei tähenda piiramatut valikuvabadust kohaldada oma jurisdiktsiooni piires isikute varjatud jälgimist. Kõigepealt tuleb siinjuures märkida, et vastavalt KarS §-dele 137 ja 315 on ebaseaduslik jälitustegevus kuritegu. Jälitustegevuse seaduses ja KrMS III peatüki 8. jaos on kehtestatud võrdlemisi ulatuslik garantiisüsteem, mis põhimõtteliselt peaks vältima jälitustegevust, mis ei ole riigi demokraatlike institutsioonide kaitseks hädavajalik. Samas tuleb tunnistada, et jälitustegevuse varjatusest tingitult on kõnealuse garantiisüsteemi piisavus ja tõhusus olnud kestvalt ja ilmselt ka jääb kestvalt nii õiguslikuks kui poliitiliseks diskusssiooniteemaks.

 

38.2. 

Vastavalt KrMS §-dele 205 ja 2051 võib Riigiprokuratuur kriminaalmenetluse kahtlustatava või süüdistatava suhtes tema nõusolekul lõpetada, kui see isik on vastavalt kas oluliselt kaasa aidanud avaliku menetlushuvi seisukohalt tähtsa kuriteo tõendamiseseme asjaolude selgitamisele ja kui ilma selleta oleks selle kuriteo avastamine ja tõendite esitamine olnud välistatud või oluliselt raskendatud (§ 205) või kui isik on esimesena esitanud konkurentsiseaduses sätestatud leebuse kohaldamise tingimusi täitva leebuse kohaldamise taotluse (§ 2051). Selline nn kroontunnistajalik kaasaaitamine tõendamiseseme asjaolude selgitamisele on lõppkokkuvõttes sisuliselt siiski alati käsitatav ütluste andmisena. Kahtlemata ei ole kõnealune regulatsioon käsitatav ütluste andmisele otsese ja vahetu sunniga, kuid samas oleks kindlasti silmakirjalik väita, et sellisel regulatsioonil ei ole mingit puutumust NT põhimõttega.

 

38.3. 

Mingil määral on NT riivega kahtlemata tegemist ka nn kärbitud menetluste (seega KrMS IX ptk-s sätestatud lihtmenetluste, samuti VTMS X peatüki 1. ja 2. jaos sätestatud hoiatamis- ning kiirmenetluse) puhul. Lõppkokkuvõttes mingil viisil siiski kõigis nendes kärbitud lihtmenetlustes pakub riik oma süüd vähemalt mingil viisil tunnistavale isikule teatud soodustusi (kiiremat menetlust, teatud kuritegude menetlemata jätmist, normiga võrreldes kergemat karistust jne). Igasuguste kärbitud menetluste juurutamine peegeldab tänapäeva kriminaalmenetluse ühte vältimatut arengutendentsi. Ilmselt oleks raske üheselt eitada seda, et nendele menetlustele omased teatud „ võiduvõimalused” võivad kallutada süüdistatavaid või menetlusaluseid isikuid nende menetlustega nõustumise ja selle kaudu vältimatult ka enese süü tunnistamise suunas. Kuid teisalt on kärbitud menetlused põhimõtteliselt kahtlemata kohased ja proportsionaalsed alternatiivid ajaliselt üha pikemat aega vältavatele n-ö tavalistele kriminaalmenetlustele. Need erimenetlused on vajalikud alternatiivid ka ühiskondliku julgeoleku tagamise seisukohalt, sest vaid neid kasutades on riiklike ressursside nappust arvestades võimalik adekvaatselt reageerida süütegude kasvule. Kuid nimetatud, aga ka teised kärbitud menetluste pooltargumendid ei saa ilmselt välistada teatud juhtudel vajadust kaaluda, kas mingi kärbitud menetluse valikut (või vastava pakkumisega nõustumist) on põhjust lugeda NT ebaproportsionaalseks riiveks. Üldmenetluse põhiseaduslikku eelistatavust võrreldes kärbitud menetlustega võib välja lugeda ka Riigikohtu otsusest nr 3-1-1-16-07. Selle kohtuotsuse p-s 11 on muuhulgas märgitud järgmist. „Vaatamata sellele, et seadusandja on uues kriminaalmenetluse seadustikus pidanud õigeks igati toetada KrMS IX peatükis sätestatud lihtmenetluste juurutamist kriminaalmenetluse praktikasse, ei saa üld- ja lihtmenetlusi siiski käsitada võrdsete alternatiividena. Kriminaalmenetluse seadustiku üldine loogika lähtub üldmenetlusest ja selle raames tagatavatest maksimaalsetest menetluslikest garantiidest. Lihtmenetluste kui erimenetluste puhul tagatavate menetluslike garantiide ulatus on üldmenetlusega võrreldes märgatavalt väiksem. Kolleegiumi arvates puudub alus rääkida süüdistatava (põhi)õigusest lihtmenetlustele ja nn ettevaatusprintsiibist lähtuvalt tuleks need jätta kohaldamata siis, kui see võiks kuidagi riivata teiste süüdistatavate õigust täiemahuliste garantiidega üldmenetlusele. See tähendab, et kui mitme süüdistatavaga kriminaalasjas üks süüdistatav ei nõustu vastavalt kas lühi- või kokkuleppemenetlusega, peaks sellele üldjuhul järgnema kõigile selles kriminaalasjas süüdistatavatele maksimaalselt võimalike kriminaalmenetluslike garantiide tagamine – st kogu kriminaalasja lahendamine üldmenetluses.” Paraku ei ole meie seadusandja pidanud vajalikuks või võimalikuks Riigikohtu neid juhiseid arvestada ja alates 01.09.2011 kehtiv KrMS § 216 lg 2 p 1 võimaldab otsesõnu eraldada eraldi menetluseks kriminaalasja ühe kaassüüdistatava suhtes, kes erandina teistest kaassüüdistatavatest soovib enda kriminaalasja menetlemist lihtmenetluses.

 

39. 

NT riivetemaatika kontekstis tuleb esile ka küsimus sellest, kas ja kuivõrd on selle põhimõttega kooskõlas isiku poolt varasemates menetluslikes situatsioonides kas ennast või enda lähedast süüstavate ütluste avaldamine (st ülekuulamisprotokollides fikseeritu ettelugemine) kohtus juhul, mil see isik ei ole eri põhjustel kohtusse ilmunud või on ilmunud, kuid keeldub nüüd kohtus ütluste andmisest. Esmalt tuleb märkida, et EIK praktikas aktsepteeritakse põhimõtteliselt võimalust, et isiku vahetu kohtuliku ülekuulamise asemel avaldatakse kohtuistungil kohtuliku arutamise eelselt antud ütlused. Ausa kohtumenetluse põhimõttega kooskõlas olevaks peetakse sellist võimalust siis, kui see on siseseriikliku menetlusõiguse kohaselt lubatav ja kui süüdistatava vastu ütlusi andnud isikut on süüdistataval (või erandjuhtudel vähemalt tema kaitsjal) olnud võimalus küsitleda. Kuid selline varem (eeskätt kohtueelses menetluses) antud ütluste avaldamise põhimõtteline lubatavus on kohtuliku arutamise avalikkuse ja kohtumenetluse poolte võrdsuse lubatava riive temaatika. Küsimust sellest, kas ja kuivõrd meie seaduste kohaselt on nn immuniteediõigusega isikute poolt siiski varem antud ütluste kohtus avaldamine kooskõlas PS § 22 lg-s 3 sätestatud NT põhimõttega, väärib ilmselt eraldi käsitlemist.

 

39.1. 

Kuni 01.09.2011 kehtinud KrMS § 291 p 2 kohaselt oli otsesõnu keelatud avaldada kohtus KrMS §-s 71 sätestatu mõttes selliste tunnistaja immuniteediõigusega isikute poolt kohtueelses menetluses antud ütlusi, kes kohtus ütluste andmisest keeldusid. Eelnõuga 599 KrMS §-s 291 tehtud muudatusega on seadusandja alates 01.09.2011 sellise keelu kaotanud. Tõsi, teatud vastukaaluks (garantiiks) võib pidada sama seadusemuudatusega kehtestatud KrMS § 291 teist lõiget, mille kohaselt üldjuhul saab kohtus avaldada vaid tunnistaja eelnevalt deponeeritud ütlusi (st eeluurimiskohtuniku juures vastaspoolele küsitlemisõiguse tagamisega antud ütlusi). Paraku võimaldab KrMS § 291 lg 3 põhiseaduslikult äärmiselt küsitavatel erandjuhtudel (nt KrMS § 291 lg 3 täiesti voluntaristlik lg 3 p 1: „ütluste andmise asjaolud ning tunnistaja isik ei anna alust kahelda tõendi usaldusväärsuses”!) avaldada ka deponeerimata ütlusi. Ja teiseks on küsitav, kas seadusandja mõttekäik, mille kohaselt „eeluurimisel kord juba suu avanud immuniteet-tunnistajal ei ole enam õigust kusagil – eriti kohtus – vait jääda”, on ikka täielikus kooskõlas NT põhimõttega.

 

39.2. 

Tunnistaja immuniteediõigusega isikuga võrreldes on seadusandja hoopis kergekäelisemalt võimaldanud avaldada kohtueelses menetluses süüdistatava poolt antud ütlusi ja seega ka riivata NT põhimõtet. KrMS § 294 p-des 1 ja 2 sätestatu kohaselt lubatakse nii täna ja lubati ka enne 01.09.2011 kohtumenetluse poole taotlusel avaldada kohtus süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütlusi siis, kui ta keeldub kohtus ütluste andmisest või kui kohtulik arutamine toimub ilma tema osavõtuta. Ilmselt on seadusandja siinjuures soovinud tugineda tõe tuvastamise vajadusele (kui väärtusele). Kuid tõe tuvastamise vajadust üle tähtsustades võib NT põhimõte paraku jääda hoopis märkamatuks.

 

40. 

Eelmises punktis käsitletud NT laia kohaldamisala kärbib omakorda õnneks meie kohtupraktikas valitsev arusaam, et NT põhimõtet on rikutud siis, kui isik on süüdi tunnistatud tuginedes muu hulgas ka tema enda poolt kohtueelses menetluses varem tunnistaja rollis antud ütlustele (vt RKKKo 3-1-1-105-97). Kõnealust seisukohta on omakorda mõnevõrra korrigeeritud RKKK otsuses 3-1-1-105-99. Nimelt on selles märgitud, et kuigi süüdistatava poolt varem tunnistajana antud ütlused ei saa ise olla vahetult tõendina kasutatavad (st et neile ei või kohtuotsuses tugineda), võib kohus kohtualuse ütluste hindamisel arvestada ka kohtualuse enese poolt nimetatavaid motiive selle kohta, miks ta hiljem süüdistatavana ülekuulamisel on muutnud varem tunnistajana antud ütlusi.

 

41. 

Niinimetatud varasemaid ütlusi, mille kohtus avaldamist kaaludes tuleb tegeleda NT riive lubatavuse problemaatikaga, ei pruugita anda mitte üksnes süüteomenetluste varasemates staadiumites, vaid ka teist liiki kohtumenetlustes. Eesti oludes (kuid teadaolevalt ka paljudes teistes riikides) on eriti aktuaalne küsimus sellest, kas ja kuivõrd tohib süüteomenetlustes avaldada isiku poolt varem maksumenetluses nn kaasaaitamiskohustuse kehtimise tingimustes antud ütlusi. Seda küsimusteringi on Riigikohtu kriminaalkolleegium põhiliselt obiter dictum korras vaaginud kohtuotsuses nr 3-1-1-57-07. Selles märgitu kohaselt kasutas L. R. PS § 22 lg-st 3 ja KrMS § 34 lg 1 p-st 1 tulenevat õigust keelduda ütluste andmisest. Viidates sellele asjaolule avaldas maakohus KrMS § 294 p 1 alusel muu hulgas L. R. poolt maksumenetluses antud suulise seletuse protokolli, seda vaatamata asjaolule, et süüdistatava mõlemad kaitsjad vaidlesid L. R. maksumenetluses antud suuliste seletuste avaldamisele vastu. Kõnealuse suulise seletuse andmise aluseks oli MKS § 56, mille esimene lõige sätestab, et maksukohustuslane on kohustatud maksuhaldurile teatama kõik talle teadaolevad asjaolud, mis omavad või võivad omada maksustamise seisukohast tähendust. Samuti näeb MKS § 60 lg 1 esimene lause ette, et maksuhalduril on õigus saada maksumenetluses tähendust omavate asjaolude väljaselgitamiseks maksukohustuslaselt või tema esindajalt suulist või kirjalikku teavet. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates oli siin tegemist seletustega, mille kasutamine tõendina kriminaalmenetluses L. R. vastu on selges vastuolus PS § 22 lg-st 3 ja KrMS § 34 lg 1 p-st 1 tuleneva süüdistatava õigusega mitte olla sunnitud aitama kaasa enda (või oma lähedaste) poolt toime pandud kuriteo tõendamisele. Seletused, mis L. R. andis olukorras, kus seadus (MKS § 56 lg 1 ja § 60 lg 1) kohustas teda seda tegema, on saadud sunniviisiliselt. L. R. maksumenetluses antud seletuste kasutamist tõendina kriminaalmenetluses ei muuda lubatavaks ka asjaolu, et nendes seletustes eitas L. R. maksustatava tulu varjamist, väites, et raha, mida ta kasutas aastatel 2000 ja 2001 kinnistute ostmiseks ja laenu andmiseks, sai ta 1988. aastal oma vanaemalt. EIK leidis viidatud kohtuasjas Saunders vs. Ühendkuningriik muu hulgas, et õigus ennast mitte süüstada ei piirdu keeluga avaldada üksnes selliseid sundkorras saadud ütlusi, mis on õigusrikkumist jaatavad või otseselt isikut süüstavad. Inimõiguste kohtu hinnangul rikub art 6 lg 1 nõudeid ka see, kui teises menetluses sundkorras saadud ütlusi, mis on küll esmapilgul õigusrikkumist eitavad, kasutatakse kriminaalmenetluses selleks, et vaidlustada või seada kahtluse alla süüdistatava teisi ütlusi või muid tema poolt esitatud tõendeid või õõnestada muul viisil süüdistatava usaldusväärsust. Selles kriminaalasjas ei olnud Riigikohtul kahtlust, et prokuröri taotlus avaldada L. R. maksumenetluses antud seletused teenis eesmärki nõrgendada L. R. kaitsepositsiooni. Seega rikuti maksumenetluses kaasaaitamiskohustuse raames antud seletuste avaldamisega maakohtus L. R. õigust mitte anda ennast süüstavaid ütlusi.

 

42. 

 Lõpetuseks veel kaks olulist NT põhimõttega seonduvat käsitlevat Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsust. Kohtuotsuses 3-1-1-60-07 on nenditud, et PS § 22 lg-s 3 ja EIÕK art 6 lg-s 1 sätestatud enese mittesüüstamise privileegist tulenevalt on välistatud isiku karistamine selle eest, et ta esitab ametivõimudele ebaõigeid andmeid eesmärgiga mitte paljastada enda poolt toime pandud kuritegu – seda küll tingimusel, et valetõendite esitamisega ei kaasne aktiivne tegevus teise isiku alusetuks süüstamiseks. Otsuses 3-1-1-85-10 aga märkis Riigikohus, et kui ametiisik ei põhjusta järelevalvekohustuse väidetava rikkumisega täiendavat kahjulikku tagajärge lisaks sellele, mis oli juba tekkinud tema poolt toime pandud teise süüteo tõttu, välistab PS § 22 lg-st 3 ja EIÕK art 6 lg-st 1 tulenev enese mittesüüstamise privileeg ametiisiku vastutuse KarS § 2911 lg 1 järgi selle eest, et ta jättis järelevalvekohustust rikkudes tegemata toimingud, mis viinuksid suure tõenäosusega tema poolt varem toime pandud süüteo ilmsikstulekuni.