Paragrahv 21.

Igaühele, kellelt on võetud vabadus, teatatakse viivitamatult talle arusaadavas keeles ja viisil vabaduse võtmise põhjus ja tema õigused ning antakse võimalus teatada vabaduse võtmisest oma lähedastele. Kuriteos kahtlustatavale antakse viivitamatult ka võimalus valida endale kaitsja ja kohtuda temaga. Kuriteos kahtlustatava õigust teatada vabaduse võtmisest oma lähedastele võib piirata ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras kuriteo tõkestamiseks või kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamise huvides.

Kedagi ei tohi vahi all pidada üle neljakümne kaheksa tunni ilma kohtu sellekohase loata. Kohtu otsus teatatakse vahistatule viivitamatult talle arusaadavas keeles ja viisil.

 

1. 

Kommenteeritav paragrahv seondub tihedalt PS §-ga 20 ning neid tuleks parema mõistmise huvides lugeda koos. Paragrahvidel 20 ja 21 on tihe seos isikuvabaduse ja õiglase õigusemõistmise põhimõtetega, mis EIÕK-s on esitatud artiklites 5 ja 6. Eesti põhiseaduses asjakohane tervikparagrahv puudub ning nimetatud põhimõtted on läbisegi laiali mitmetes paragrahvides, mis teeb tervikliku ülevaate ja kommenteerimise raskeks.

Vabaduse võtmine võib toimuda kolmes vormis – kinnipidamine (kõige kergem, lühiajaline, näiteks isiku kindlakstegemiseks, ei vaja kohtu luba), vahistamine ehk arreteerimine (kriminaalmenetluse läbiviimiseks, vajab kohtu luba) ja vangistus ehk vabadusekaotuslik karistus süüdimõistva kohtuotsuse põhjal.

Paragrahvi lg 1 esimese lause sõnastus hõlmab igasugust kinnipidamist ehk vabaduse võtmist, sh ka vabaduse võtmist kriminaalmenetluses vahi alla võtmise teel. Sellisena kuulub see oma sisult pigem eelmise, paragrahvi 20 juurde. Kommenteeritavat paragrahvi tervikuna tuleb aga lugeda kinnipidamise erijuhtumi ehk vahistamise regulatsiooniks.

Paragrahvi 21 lg 1 esimene ja kolmas lause reguleerivad kinnipeetu või vahistatu õigust teada vabaduse võtmise põhjust ning õigust teatada vabaduse võtmisest lähedastele. Kokkuvõtlikult tähendavad mõlemad laused õigust olla informeeritud vabaduse võtmise põhjustest. Kommenteeritava sättega analoogne norm sisaldub EIÕK artikli 5 lg-s 2.

PS § 21 lg 1 teine lause näeb ette kuriteos kahtlustatava õiguse valida endale kaitsja ja temaga kohtuda.

 

2. 

Isikuvabaduse idee on, et vabadus on reegel ning see on tagatud. Vabaduse võtmine on lubatud üksnes juhul, kui see on seaduses selgelt ette nähtud, see on põhjendatud ning teostatud kooskõlas kehtiva õigusega. Selleks, et igaüks saaks vabadusse sekkumise õigustatust hinnata ning teha tarvidusel otsus vabaduse võtmise vaidlustamiseks erapooletu ja sõltumatu kohtu ees, peab isikul olema adekvaatne informatsioon vabaduse võtmise põhjuste ja enda õiguste kohta. Samuti annab see garantii võimaluse vältida ekslikke või meelevaldseid vabaduse võtmise juhtumeid.

PS ei sisalda otsesõnu habeas corpus’e printsiipi, mis on demokraatliku õigusriigi üks üldtunnustatud põhimõtteid (lähim norm sellele on kommenteeritava paragrahvi lõige 2, mille kohta vt allpool). Habeas corpus on keskaegse vangistuskäsu algussõnad, mis pärinevad Inglise 17. sajandi seadusest kodanike kaitseks omavolilise vangistamise eest. Anglosaksi õiguses tähendab habeas corpus kohtuniku kirjalikku korraldust kahtlustatava kohtu ette toomiseks.

Habeas corpus’e põhimõte Eesti õiguskorras tuleb välja lugeda EIÕK artikli 5 lg-st 4, mille järgi igaühel, kellelt on võetud vabadus vahistamise või kinnipidamise teel, on õigus taotleda menetlust, millega kohus otsustaks kiires korras tema kinnipidamise seaduslikkuse ning korraldaks tema vabastamise, kui kinnipidamine osutub ebaseaduslikuks, ning PS § 15 lg 1 esimese lause üldnormist – igaühel on õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse – ning kommenteeritava paragrahvi viimasest lausest. EIÕK art 5 lg-s 4 ning PS § 15 lg-s 1 väljendatu võimaldab kinnipidamise seaduslikkuse ka uuesti (regulaarselt) läbi vaadata ning annab inimesele võimaluse taotleda enda vabastamine juhul, kui kinnipidamine osutub ebaseaduslikuks.

Habeas corpus’e põhimõte on iseseisev norm ning seda rakendatakse kriminaal­menetluses nii eelvangistuse (sh kohtu ootel vahi all olemise) kui ka vabadus­kaotusliku karistuse kandmise suhtes. Kriminaalmenetluseväliselt laieneb see igasugusele vabaduse võtmisele, mille suhtes on vastutav avalik võim. Seega ei piirne põhimõtte rakendusala ainult kriminaalmenetlusega, vaid on laiem, hõlmates igasuguse vabaduse võtmise (seega näiteks ka psühhiaatrilise sundravi, distsiplinaarkinnipidamise, kinnipidamise väljasaatmisel jmt, vt § 20 komm-d).

 

3. 

Paragrahvi isikuline kaitseala eristab selgelt kahte isikute gruppi:

1) igaüht, kellelt on võetud vabadus, kaasa arvatud kuriteos kahtlustatavad, ehk nn lai grupp ja

2) kuriteos kahtlustatavad ehk nn kitsas grupp.

Kuriteos kahtlustataval on võrreldes igaühega lisaõigus viivitamata valida endale kaitsja ja kohtuda temaga (lg 1 teine lause), samas võib tema vabaduse võtmisest teatamise õigus olla piiratud (lg 1 kolmas lause). Ilma vabaduse võtmise põhjusi ja oma õigusi teadmata pole võimalik kasutada adekvaatselt kohtuliku kaitse õigust.

 

4. 

Kriminaalmenetluse seadus eristab kahtlustatavat ja süüdistatavat (vt KrMS §-d 33 ja 35). Nende õigused ja kohustused on mõneti erinevad.

KrMS § 9 lg 2 näeb ette, et „ kohtu vahistamisotsus tehakse vahistatule viivitamatult teatavaks talle arusaadavas keeles ja viisil”. Seadustiku § 33 lg 2 kohaselt selgitatakse kahtlustatavale viivitamata tema õigusi ja kohustusi ning ta kuulatakse üle kahtlustuste sisu kohta ning vastavalt on kahtlustataval ka õigus teada kahtlustuste sisu (§ 34 lg 1 p 1).

KrMS § 133 annab selge regulatsiooni vahistamisest teatamise kohta. Nimetatud paragrahvi lg 1 kohaselt teatab eeluurimiskohtunik või kohus vahistamisest viivitamata vahistatu lähedastele ning töö- või õppimiskohta.

Informeerimiskohustuse krestomaatilises asjas Fox, Campell ja Hartley vs. Ühendkuningriik otsustas EIK, et inimesele tuleb öelda lihtsas ja mittetehnilises keeles, mida ta on võimeline mõistma, millised on temalt vabaduse võtmise kõige olulisemad õiguslikud ja faktilised alused, nii et tal oleks võimalik pöörduda kohtusse kinnipidamise seaduslikkuse vaidlustamiseks, kui ta seda vajalikuks peab (EIKo 30.08.1990; samuti Kerr vs. Ühendkuningriik, 07.12.1999). EIK ei ole rõhutanud, et informatsioon vabaduse võtmise algstaadiumis peab olema mingil kindlal kujul või vormis või et see peab olema kirjalik. Vastavalt ei pea ka menetluse selles staadiumis võimud andma vahistatule või tema kaitsjale kasutada kogu nende käsutuses olevat informatsiooni ning seda sisaldavat toimikut. Kas informatsioon on küllaldane või mitte, saab hinnata iga üksiku asja põhjal vastavalt selle tehioludele.

Informeerimisnõude esmane eesmärk on anda inimesele võimalus vaidlustada esmase vabaduse võtmise seaduslikkus ja põhjendatus. See norm eristub vastavasisulisest õigusest kohtupidamise staadiumis. EIÕK art 6 lg 3 p-s a sisalduv õigus „ saada kiires korras talle arusaadavas keeles üksikasjalikku teavet tema vastu esitatud süüdistuse iseloomust ja põhjustest” on suunatud süüdistuse vaidlustamisele ning on seetõttu spetsiifilisem ja seotud kaitseõiguse konkreetse teostamisega. Vastavalt peab selles staadiumis olema ka informatsioon detailsem ja spetsiifilisem.

Informeerimise nõue kommenteeritava paragrahvi mõttes on põhimõtteliselt seotud esmase vabaduse võtmisega. Kuid seda rakendatakse ka neil juhtudel, kui tegu on kas vahi all pidamise või muu kinnipidamise pikendamisega juhul, kui selle aluseid on muudetud.

Juhul kui isik ise ei ole võimeline mõistma talle vabaduse võtmisega seoses antavat informatsiooni (nt alaealisuse või vaimse seisundi tõttu), siis tuleb see edastada tema esindaja(te)le. Juhul kui kinnipeetu ei valda keelt, milles temaga võimuesindajad suhtlevad, siis tuleb tagada asjakohane tõlge või keelekasutus. Juhul kui kinnipeetu vaidlustab talle informatsiooni esitamise arusaadaval viisil, siis on võimude asi tõendada, et nad seda siiski kohaselt tegid.

 

5. 

PS ja KrMS tekst kasutavad viivitamatuse mõistet. Mida viivitamatus tähendab, pole avatud ei PS-s ega EIÕK tekstis. EIK pole kunagi andnud ajalist määratlust (nt et informeerida tuleb kohe või 15 minuti või kolme tunni jooksul). On oldud seisukohal, et see sõltub vabaduse võtmise asjaoludest ja tingimustest. Kõige üldisem informatsioon tuleb anda kohe ehk toimingu teostamisel ning järgnev, põhjalikum esimesel võimalusel ehk viivitamata, s.o näiteks politseijaoskonda jõudmisel ja vajalike formaalsuste õiendamisel, vahistamisele järgneval esimesel küsitlemisel vms. Seega on ilmne, et puudub kohustus anda kogu informatsioon vabaduse võtmise hetkel.

On selge, et vahistatut ei saa alati kohtu ette tuua kohe arreteerimise järel. See on mõistetav mitmetel praktilistel põhjustel. Kuid õigustust pole ka sellele, kui inimest hoitakse tarbetult või õigustamatult teadmatuses.

Kui informeerimiskohustuse puhul kasutatakse mõistet „ viivitamata”, siis peetakse silmas muu hulgas ka seda, et informeerimine ei eelda kolmanda(te) isiku(te), näiteks vanema, esindaja, kaitse või kohtu kaasamist menetlusse. Informeerida saavad vabaduse võtjad ise, kohtu ette toomine eeldab aga paratamatult teatud ettevalmistust, transporti, kooskõlastamist jmt. Seega on viivitamatus informeerimises ja viivitamatus kohtu ette toomisel erineva sisuga.

 

6. 

Paragrahvi teises lauses antakse „kuriteos kahtlustatavale viivitamatult võimalus valida endale kaitsja ja kohtuda temaga”. See lause on PS ainuke säte, mis käsitleb kaitseõigust. PS § 151 lisab, et esinduse ja kaitse korralduse kohtumenetluses sätestab seadus. PS §-st 151 ei tulene ei spetsiifilist kriminaalmenetlusega seotud kaitseõigust ega ka üldist õigust õigusabile. Kaitseõigus tuleneb PS §-st 21 (RKPJKo, 18.06.2010, 3-4-1-5-10, p 38). Lause sõnastusest „kuriteos kahtlustatavale…” tuleneb, et viivitamata õigus kaitsele ei ole PS-ga tagatud mitte igale vabadusest ilmajäetule, vaid ainult kuriteos kahtlustatavale (mõistagi ka süüdistatavale). Sellest tuleb järeldada, et muudel puhkudel vabaduse võtmisel (vt PS § 20) võib kaitsjat taotleda ja lubada, kuid see pole isiku põhiseaduslik õigus ja võimude põhiseaduslik kohustus, mis tuleb tagada viivitamatult. Kaitsja võib kriminaalmenetlusest osa võtta hetkest, mil isik saab kahtlustatava menetlusseisundi.

Et PS vaikib kaitseõiguse lähemast sisust, on alljärgnevalt selle menetluslikku osa lühidalt käsitletud EIÕK põhinõuetele tuginedes, kuigi aines ise jääb kommenteeritava paragrahvi kitsast alast väljapoole.

EIÕK-s sätestab kaitseõiguse art 6 lg 3 p-d b, c ja d, mille kohaselt igal kuriteos süüdistataval on vähemalt järgmised (menetluslikud) õigused:

1) saada piisavalt aega ja võimalusi enda kaitse ettevalmistamiseks;

2) kaitsta end ise või enda poolt valitud kaitsja abil või saada tasuta õigusabi juhul, kui õigusemõistmise huvid seda nõuavad ja süüdistataval pole piisavalt vahendeid õigusabi eest tasumiseks;

3) küsitleda ise või lasta küsitleda süüdistuse tunnistajaid, saavutada omapoolsete tunnistajate kohalekutsumine ja nende küsitlemine süüdistuse tunnistajatega võrdsetel tingimustel;

4) kasutada tasuta tõlgi abi, kui ta ei mõista või ei räägi kohtus kasutatavat keelt.

Tuleb tähele panna, et eeltoodud on süüdistatava, mitte kahtlustatava õigused.

Mille poolest kahtlustatava ja süüdistatava õigus kaitsele erineb Eesti kriminaalmenetluses, tuleb selgitada KrMS abil. KrMS § 8 p 2 kohustab riiki, s.o uurimisasutusi, prokuratuuri ja kohut tagama kahtlustatavale ja süüdistatavale reaalse (efektiivse) võimaluse end kaitsta. Õigus kaitsele uurimise varases staadiumis ei ole EIK praktika kohaselt absoluutne õigus ning võib teatud juhtudel olla piiratud. Riigikohus on siiski leidnud, et põhiseaduse § 21 on reservatsioonita põhiõigus, mida võib piirata üksnes mõne muu põhiõiguse või põhiseadusest tuleneva väärtuse kaitseks (RKPJKo, 18.06.2010, 3-4-1-5-10, p 38).

Kaitse osalust kohtumenetlustes reguleerivad vastavad menetlusseadustikud. Riik peab õigusemõistmise huvides kindlustama isikuile, kellel puuduvad vajalikud vahendid õigusabi eest tasumiseks, tasuta õigusabi (EIKo Pham Hoang vs. Prantsusmaa, 25.09.1992).

 

 

7. 

Paragrahvi kolmas lause sätestab võimaluse piirata esimeses lauses antud õigust teatada vabaduse võtmisest oma lähedastele. Selle kohaselt kuriteos kahtlustatava õigust teatada vabaduse võtmisest oma lähedastele võib piirata ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras kuriteo tõkestamiseks või kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamise huvides. Menetlusseadustik sellekohast lähemat regulatsiooni siiski ei anna ning KrMS § 133 lg 2 sätestab üksnes, et vahistamisest teatamisega võib viivitada kuriteo tõkestamise või kriminaalmenetluses tõe selgitamise huvides. Kui pikk viivitus olla võib ja kuidas võimude huvid põhjendatud peavad olema, on jäetud lahtiseks. Seega, juhtudele on seadus teinud üldise viite, kuid kord on jäetud avamata, mida ei saa põhiõiguse piiramise puhul lugeda õigeks.

EIÕK tekst lähedastele teatamise õigust ega ka selle piiramist ette ei näe. Samas, inimväärikuse ja eraelu austamise vajadusest lähtuvalt on seda peetud loomulikuks. Selliselt on probleemi reguleerinud ka KrMS üldnorm ehk § 133 lg 1, mille kohaselt eeluurimiskohtunik või kohus teatab vahistamisest viivitamata vahistatu lähedastele ning töö- või õppimiskohta.

 

8. 

Kommenteeritava paragrahvi teine lõige näeb ette vabaduse võtmise kohtuliku kontrolli. Sama tagatis on sätestatud EIÕK art 5 lg-tes 3, 4 ja 5. See PS säte koos EIÕK vastava normiga käsitleb kahte olukorda:

1) vahi alla võtmise seaduslikkuse ja põhjendatuse esmast otsustamist ning

2) vahi all viibimise pikendamist.

Kohustus tuua vahistatu kohtu ette on võimu põhiseadus- ja seadusjärgne kohustus ega eelda, et vahistatu või kinnipeetu seda ise taotleks. Vabaduse võtmise kohtulik kontroll tähendab õigust olla isiklikult kohtu (kohtuniku) ette toodud ning ära kuulatud (vt EIKo Assenov jt vs. Bulgaria, 28.10.1998), seejuures tuleb järgida süüdistava ja kaitse poole võrdse kohtlemise põhimõtet.

Vabaduse võtmise kohtulikku kontrolli käsitlev normistik PS-s on oluliselt vähem välja arendatud kui EIÕK-s. Kuigi kommenteeritava paragrahvi esimeses lõikes antud informeerimiskohustus sisaldab kohustuse teada anda vabadusest ilmajäetule vabaduse võtmise põhjused ning vahistatule ka tema õigused, on PS nende õiguste täpsustamisel napim kui EIÕK. Nii puudub PS-s EIÕK art 5 lg-s 3 sisalduv regulatsioon: „ Iga lõike 1 punkti c kohaselt vahistatu või kinnipeetu toimetatakse viivitamata kohtuniku või muu seadusjärgse õigusemõistmise pädevusega ametiisiku ette ning tal on õigus kohtumenetlusele mõistliku aja jooksul või vabastamisele kuni asja arutamiseni. Vabastamise tingimuseks võib olla tagatiste kohaldamine asja arutamisele ilmumiseks” – see on kitsas mõttes habeas corpus’e õigus ja menetlus. Samuti puuduvad PS-s otsesed vasted EIÕK art 5 lg-le 4 – „ Igaühel, kellelt on võetud vabadus vahistamise või kinnipidamisega, on õigus taotleda menetlust, milles kohus otsustaks kiires korras tema kinnipidamise õiguspärasuse ning korraldaks tema vabastamise, kui kinnipidamine on õigusvastane” – ja lg-le 5 – „ Igaühel, kes on vahistatud või kinni peetud vastuolus käesoleva artikliga, on õigus nõuda hüvitist.”. On küll selge, et vabadusest ilmajäetu need loetletud õigused on Eesti põhiõiguskorra osaks tulenevalt siduvast EIÕK-st, kuid on kahetsusväärne, et sedavõrd olulised õigused on jäänud PS-s üheselt ja selgelt fikseerimata.

PS kommenteeritava sätte peamine eesmärk on pakkuda kohtuliku kaitse garantiid neile, kes on võetud vahi alla õigusrikkumises kahtlustatavana. Kohtuliku menetluse eesmärk on vältida vabaduse meelevaldset võtmist ning tagada, et vahi all pidamine oleks seaduslik ning nii lühike kui võimalik ehk vältimatult vajalik. Säte laieneb ainult neile, kes on vahi all, ega laiene neile, kes on vahi alt vabastatud muud liiki tõkendi kohaldamise tõttu või kelle suhtes on kohaldatud muu tõkend kui vabaduse võtmine.

Selle kaitseabinõu eesmärk on ka politsei või kinnipidamisasutuste ametnike võimalike kuritarvituste ja väärkohtlemiste ärahoidmine või nende õigeaegne avastamine. Samuti on selle eesmärk anda vahistatule võimalus esitada kohtunikule oma vastuväited, selgitused ja asjakohane kaebus, kui ebaõige vabaduse võtmine või väär­kohtlemine on aset leidnud. Samuti on sätte eesmärk anda kohtunikule võimalus/kohustus vahistatut ise vahetult küsitleda ja otsesest allikast veenduda vahistamise aluste ja asjaolude õigsuses ning kaebuste puudumises väärkohtlemise kohta.

Seadus annab tõkendi valimise üldised alused KrMS §-s 127, kus muu hulgas viidatakse tõendite hävitamise, muutmise või võltsimise võimalikkusele, võimaliku karistuse raskusele, isiku omadustele, tervisele, perekondlikule seisule jm tähtsatele asjaoludele. Vahistamise seadusliku aluse (õigustuse) erinorm §-s 130 on antud erakordselt kitsalt – võimalik menetlusest kõrvalehoidumine või jätkuv kuritegude toimepanemine. Väärib silmas pidada, et EIÕK art 5 lg 1 p c järgi on „ põhjendatud kahtlus” vahistamise seaduslikkuse conditio sine qua non.

 

9. 

Ajapiiri, mille jooksul vahi alla võetud isik kohtu ette tuleb tuua, määrab PS § 21 lg 2 lakooniliselt: isik tuleb kohtu ette tuua 48 tunni jooksul. See on absoluutne reegel ning Euroopas üks lühemaid. EIÕK ei sisalda mingit ajapiiri, mille jooksul isik kohtu ette tuleb tuua, kuid pikemat kui neljapäevast viivitust ei ole enamasti vastuvõetavaks peetud. Kuigi teostuslikust seisukohast tekitab 48-tunnine ajapiir probleeme näiteks nädalavahetustel või pühade aegu, ei anna normi absoluutne sõnastus mingit võimalust teha selles mööndusi.

Kommenteeritav säte räägib üksnes vahi all pidamise kohtulikust kontrollist 48 tunni jooksul. Seega vabaduse võtmised, mis ei ole vahi alla võtmised ehk teisisõnu ei seondu kriminaalmenetlusega (nt tahtevastane psühhiaatriline ravi, väljasaatmine jmt), ei nõua PS kohaselt 48 tunni jooksul kohtu sellekohast luba. Tuleb arvata, et neil puhkudel tuleb juhinduda asjakohastest seadustest ja EIÕK kohaldamispraktikast. Siiski on 48 tunni piirang kehtestatud ka nt PsAS § 11 lg-s 4 ja 5 ning AMVS § 18 lg-s 4, samuti väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse §-s 18, VMS § 283 lg-s 3. Seadustes on seega lähtutud seisukohast, et tegemist on üldise piiranguga, mis puudutab igasugust vabaduse võtmist.

PS ei reguleeri vahi all pidamise üldist lubatud pikkust. KrMS § 130 sätestab, et kohtueelses menetluses ei tohi vahi all pidamine kesta rohkem kui kuus kuud. Kriminaalasja erilise keerukuse või mahukuse korral võib isikut vahi all pidada erandjuhuna riigi peaprokuröri taotlusel üle kuue kuu. Vahi all pidamise üldise maksimaalse tähtaja puudumist PS-s ja seaduses ei saa pidada heaks lahenduseks.

Isikult vabaduse võtmine on üks raskemaid põhiõiguste riiveid per se ning seetõttu tuleb seda rakendada äärmise vajaduse juhtumitel ning vältimatult vajalikuks ajaperioodiks ning ei enamaks. Wemhoffi asjas sedastas EIK juba 1968. aastal, et vahi all viibival süüdistataval on õigus tema asja prioriteetsele ja kiirele menetlemisele (EIKo Wemhoff vs. Saksamaa, 27.06.1968). EIK praktikas ei oma mingit tähtsust see, kas isikut peetakse kinni eeluurimisega seoses või on eeluurimine juba lõpule viidud ja isik kohtu alla antud ning on kinnipeetav (vahi all) kohtu ootel. Loeb tegelik vabadusest ilmaolek ja selle kestus enne lõpliku karistuse jõustumist või õigeksmõistmist (vt EIKo asjas Baranowski vs. Poola, 28.03.2000).

Mõistlik aeg käsitletavas kontekstis on seotud isiku põhjendatud vahi all olemisega ega seondu automaatselt kohtueelse menetluse pikkusega. Eeluurimise pikk kestus võib olla mõistetav ja põhjendatud näiteks asja keerulisuse, paljuepisoodilisuse jm sellisega, mis aga ei tingi automaatselt pikaajalist eelvangistust. See tähendab, et mõistliku aja tingimuse kriteeriume EIÕK art 5 lg-s 3 ja art 6 lg-s 1 tuleb sisustada ja rakendada erinevalt. Lubatav ehk mõistlik aeg eeluurimisel ehk EIÕK art 5 lg 3 järgi on lühem kui art 6 lg 1 järgi, sest normi eesmärk on piirata isikute põhjendamatut eelvangistuses viibimise aega, mitte aga taotleda kiiret kohtuistungini jõudmist, või siis ümberpöördult, vältida põhjendamatut venimist kohtulahendini jõudmisel, mis on art 6 lg 1 eesmärk.

Periood, mida tuleb eelvangistuses viibimise mõistliku aja hindamisel arvestada, algab isikult tegeliku vabaduse võtmise hetkest (vahistamisest) ning lõpeb kas tema vahi alt vabastamisega või hetkest, kui talle mõistetud vabaduskaotuslik karistus muutub lõplikuks, s.o karistus jõustub.

Kriminaalmenetluses vahistamisel on „ põhjendatud kahtlus” seaduslikkuse vältimatu tingimus. Seega kui põhjendatud kahtlus taandub või kaob, taandub või kaob ka sellekohane seaduslik alus jätkuvaks kinnipidamiseks ning edasine vahi all pidamine muutub ebaseaduslikuks (vt EIKo asjas Stögmüller vs. Austria, 10.11.1969). Milline periood on mõistlik, saab hinnata konkreetse kaasuse põhjal, vastandades isiku huvid avalike huvidega ning arvestades süütuse presumptsiooniga. See otsus tuleb teha asjaosalistel võimuesindajatel, kes peavad vahi all pidamise otsust alati ka põhjendama. Küsimus vahi all pidamise mõistlikust ajast koosneb inimõiguste kohtu praktika põhjal kahest osast:

1) kas vahi all pidamise põhjendused on „ olulised ja piisavad”, et õigustada jätkuvat vahi all pidamist;

2) kas võimud on (eeluurimis)menetluse läbi viinud „ kohase tähelepanu ja hoolega”.

Kui vastused on jaatavad, siis võib vahi all pidamist pidada põhjendatuks, kui aga üks neist vastustest on eitav, kerkib küsimus vahi all viibimise põhjendatusest ja vastavalt ka selle mõistlikust ajast (EIKo asjas B vs. Austria, 28.03.1990).

Üldistatult on EIK aktsepteerinud nelja gruppi põhjuseid, mis võivad olla vahi all pidamise aluseks ja õigustuseks. Need on:

1) pakkumineku oht;

2) laias mõistes õigusemõistmise, sh ka kohtueelse menetluse võimalik takistamine;

3) kuriteo ärahoidmine ja

4) avaliku korra hoidmine.

Pakkumineku oht peab olema reaalne (nt sellekohased mõtteavaldused, kontaktid ja võimalused, ettevalmistused, varasem taoline käitumine jmt), mitte oletatav-abstraktne. Võimalike kuritegude ärahoidmise seisukohalt on EIK aktsepteerinud selliseid põhjendusi nagu tõendite hävitamise oht, kuriteo ohtlikkus (raskus), ilmne tunnistajate või kaasosaliste mõjutamise oht, õigusvastase ning õigusemõistmist kahjustava kokkulepluse oht jmt. Paljast õigusemõistmise takistamise ohu konstateerimisest ei piisa, lisada tuleb seda kahtlust toetav informatsioon ja tõendid (EIKo asjas Clooth vs. Belgia, 12.12.1991). EIK on esile toonud, et ainult ähvardava karistuse raskusega ei saa piisavalt põhjendada pakkumineku ohtu või jätkuvat pikaajalist vahi all pidamist. Selleks tuleb hinnata ka teisi tegureid ja asjaolusid, näiteks inimese iseloomuomadusi, hoiakuid, moraali, töökoha olemasolu, perekondlikke suhteid, vara ja kontaktide iseloomu ning tervislikku seisundit. Vastuvõetav võib olla ka vahistatu isikust lähtuv reaalne oht uute kuritegude toimepanemise ja ühiskondliku turvalisuse ohustamise näol (nt kättemaksuna). Aktsepteeritud on ka ohtu avalikule korrale, kui võimud on selgeks teinud, et see võib kaasa tuua aktuaalse ohu avalikule turvalisusele (väljaastumised või korratused) (EIKo asjas Letellier vs. Prantsusmaa, 26.06.1991). Kokkuvõttes ei tohi võimud vahi all pidamise pikendamise otsustes piirduda standardsete ja stereotüüpsete põhjendustega, vaid need tuleb põhistada ehk lahti kirjutada (vt EIKo asjas Steel jt vs. Ühendkuningriik, 23.09.1998).

Vabaduse võtmine peab järgima ka proportsionaalsuse põhimõtet ning seetõttu näiteks 65-aastase võõramaalasest halvasti keelt oskava naise politseijaoskonda toimetamine ning seal tunde kinnihoidmine vaidluse pärast trammisõidu pileti ja isikutuvastuse asjus väljus EIK arvates vältimatult vajalikust (Vasileva vs. Taani, 25.09.2003).

Isegi kui vahistamine on hästi põhjendatud ja selles mõttes õigustatud, ei kao veel iseenesest küsimus võimude kohasest hoolest kriminaalasja menetlemisel ehk selle asjakohasest ja operatiivsest teostamisest mõistliku ajaga, st tarbetute ja põhjendamatute venitusteta. Põhjendatud kahtluse jätkuv olemasolu on vältimatu tingimus isiku kinnipidamiseks, kuid teatud aja möödudes ainult sellest enam ei piisa ning võimud peavad esitama uued, süvendatud-arendatud põhjendused edasiseks kinnipidamiseks ning asja hindav kohus peab kriitiliselt hindama, kas esitatud põhjendused olid „ olulised” ja „ piisavad” ning kas võimud on eeluurimist läbi viinud kohase hoolega (EIKo asjas Scott vs. Hispaania, 18.12.1996). Vajalikku aega ei saa hinnata abstraktselt, seda tuleb teha üksikjuhtumite kaupa ning see võib olla väga erinev. Seetõttu on kohtuasju, mille puhul EIK pole ligi nelja-aastast eelvangistust pidanud rikkumiseks (vt nt EIKo asjas W vs. Šveits, 26.01.1993), ja ka asju, kus rikkumisena on käsitatud kaheaastast vahi all viibimist (vt nt EIKo asjas Toth vs. Austria, 12.12.1991).

Nii EIÕK kui KrMS näevad ette vahi all viibimise põhjendatuse regulaarse kontrolli. KrMS § 137 näeb ette, et vahistatu või tema kaitsja võib vahistamisest 2 kuu möödumisel esitada eeluurimiskohtunikule või kohtule taotluse kontrollida vahistuse põhjendatust. Uue taotluse võib esitada jälle kahe kuu möödumisel. Kui isik on viibinud vahi all enam kui 6 kuud, kontrollitakse vahistuse põhjendatust vähemalt ühe korra kuus. Asjaomased riigivõimuorganid peavad pöörama tõsist tähelepanu põhjendatud kahtluse jätkuvale olemasolule ja sellest tulenevalt jätkuvale vahi all pidamise põhjendatusele ning põhistamisele. Juhul kui põhjendusi ei ole esitatud, tõuseb esile kinnipidamise seaduslikkuse küsimus. Praktika, mis lähtub paljasõnalisest põhjendatud kahtluse kordamisest formaalse viitega seaduse tekstile vahi all pidamise pikendamise taotlemisel ja otsustamisel, ei ole piisav.

Vahi alla võtmine ja kinnipidamine võivad olla toimunud nii põhjendatult kui ka seaduslikult, kuid nii üks kui teine alus võib aja jooksul ja asjaolude toimel teiseneda või kaotada oma esialgse tähenduse. Veel võivad esialgse vahi all pidamise otsustuse revideerimise aluseks olla näiteks vahistatu tervislik seisund, akuutne (eri)ravi vajadus või erakorralised perekondlikud asjaolud. Seega peab igaühel, kellelt vabadus on võetud, olema õigus taotleda kohtulikku kontrolli (järelevalvet) ja teha seda regulaarselt. Asjas X. vs. Ühendkuningriik otsustas EIK, et kui isikult on pikemaks ajaks võetud vabadus ja puudub vabaduse võtmise automaatne perioodiline kohtulik revisjon, on isikul igal juhul õigus taotleda mõistlike ajavahemike tagant menetlust kohtus, et välja selgitada kinnipidamise seaduslikkust, ning seda sellest sõltumata, kas vabaduse võtmise otsustas tsiviil- või kriminaalkohus või mõni muu võimuasutus (otsus 05.11.1981). Kohtuasjas De Wilde, Ooms ja Versyp tegi EIK selge järelduse, et „ juhul kui vabaduse võtmise otsuse teeb haldusasutus, ei ole kahtlust, et artikli 5 lõige 4 kohustab lepinguosalisi riike andma kinnipeetutele võimaluse edasi kaevata kohtule” (EIKo De Wilde, Ooms ja Versyp vs. Belgia, 18.06.1971). EIÕK ja selle kohaldamispraktika ei anna mingeid ajapiire (tähtaegu), mille jooksul või järel on õigus kohtulikku järelevalvet taotleda. See on siseriikliku õiguse ja/või kohtupraktika reguleerida. Kuid on selge, et see võimalus peab olema ning selle tähtaeg peab eelvangistusega seoses olema lühike, võib olla aga pikem sundravi (nt on aktsepteeritud üheksakuulist intervalli) ja vabaduskaotusega seoses. EIÕK art 5 lg 4 ei kohusta riike tagama selles menetluses apellatsiooniõigust. Kuid kui siseriiklik menetlus apellatsiooni lubab, siis peab apellatsioonimenetlus toimuma samade garantiide alusel, mis esimeses astmeski.

Kui isik on kohtu ootel kinnipeetav, on tal samuti õigus perioodiliselt taotleda enda vabastamist vahi alt ning kohus peab need taotlused viivituseta läbi vaatama ning iga kord individuaalselt ja põhjendustega otsustama, kas jätkuv vahi all pidamine on õigustatud ja seaduslik. On loogiline ja mõistetav, et vahi alt vabastamine juhul, kui menetlus veel kestab ning kohtuistungini jõudmine võtab aega, võidakse seostada asja arutamisele ilmumise tagatistega. Tuntuim neist tagatistest on kautsjon (KrMS § 135), kuid see võib ka olla muu tõkend. Selliste abinõude ring sõltub riigi õigussüsteemist ja nende valikul on riikidel suur suva. Menetluskoodeks näeb muu tõkendina ette allkirja elukohast mittelahkumise kohta, isikliku käenduse, kautsjoni ning alaealise ja kaitseväelase puhul järelevalve alla andmise.

 

10. 

Vahi all viibimise kohtuliku kontrolli põhimõte nõuab selgelt, et kohus otsustaks „kiires korras” (EIÕK art 5 lg 4). Milline kord on kiire, on fakti küsimus ning otsustatakse iga üksiku juhtumi asjaolude põhjal. Hinnatava perioodi alguseks peetakse kinnipeetu poolt vastava taotluse esitamise ja lõpuks kohtu sisulise otsuse tegemise kuupäeva. Kaheastmelise menetluse puhul arvestatakse astmeid kogumis. Hindamise metoodika ja arvesse­võetavad asjaolud on sarnased nendega, mida rakendatakse mõistliku aja üle otsustamisel. Seega arvesse tuleb ja hindamisele kuulub ka osapoolte, s.o nii kaebaja kui ka võimude käitumine ning ei suur töökoormus ega puhkuste periood saa õigustada kiire menetlemise tingimuse eiramist riigi poolt (EIKo Luberti vs. Itaalia, 23.02.1984).

EIÕK art 5 lg-s 4 kasutatud sõnastus „ kiires korras” viitab siiski väiksemale kiirusele ja on selles mõttes leebem kui lõikes 3 kasutatud sõnastus „ kohe” ega nõua seega kohest reageerimist. Kuid taolist eristust ei tule tõlgendada kui luba venitamiseks või põhjendamatuks viivituseks. Milline kiirus (aeg) vastab viivituseta tingimusele, on, nagu juba osutatud, fakti küsimus.

 

11. 

Juhul kui vahistamine või kinnipidamine osutub PS või rahvusvahelise lepinguga (EIÕK) vastuolus olevaks, on kohane, et kannatanu vabastatakse kohe ja talle antakse hüvitis ehk kompensatsioon. EIÕK-s näeb kompensatsiooni ette art 5 lg 5, mis sedastab, et igaühel, kes on osutunud käesoleva artikliga vastuolus oleva vahistamise ohvriks, on täitmisele kuuluv õigus kompensatsioonile. PS-s vastavat erinormi ei ole ning seetõttu tuleb juhinduda §-s 25 sisalduvast üldnormist. KrMS järgi tuleb isikule, kelle suhtes on ebaseaduslikult kohaldatud vahi alla võtmist, selgitada tema rikutud õiguste ennistamise korda ning võtta tarvitusele abinõud tekitatud kahju hüvitamiseks. Hüvitamise täpsema korra sätestab RVastS ja riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seadus. Riigikohus on siiski leidnud, et sellise kahju hüvitamise materiaalõiguslikud alused ja menetluskord ei pruugi olla täielikult põhiseadusega kooskõlas (RKÜKo, 31.03.2011, 3-3-1-69-09).