Paragrahv 20.

Igaühel on õigus vabadusele ja isikupuutumatusele.

Vabaduse võib võtta ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras:

1) süüdimõistva kohtuotsuse või kohtu poolt määratud aresti täitmiseks;

2) kohtu korralduse täitmata jätmise korral või seadusega sätestatud kohustuse täitmise tagamiseks;

3) kuriteo või haldusõiguserikkumise ärahoidmiseks, sellises õiguserikkumises põhjendatult kahtlustatava toimetamiseks pädeva riigiorgani ette või tema pakkumineku vältimiseks;

4) alaealise üle kasvatusliku järelevalve sisseseadmiseks või tema toimetamiseks pädeva riigiorgani ette, et otsustada sellise järelevalve sisseseadmine;

5) nakkushaige, vaimuhaige, alkohooliku või narkomaani kinnipidamiseks, kui ta on endale või teistele ohtlik;

6) ebaseadusliku Eestisse asumise tõkestamiseks ning Eestist väljasaatmiseks või välisriigile väljaandmiseks.

Kelleltki ei tohi võtta vabadust üksnes sel põhjusel, et ta ei ole suuteline täitma mingit lepingulist kohustust.

 

1. 

Tänapäeva inimõiguste õiguse ühe alusakti – ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni artikkel 1 algab sedastusega, et kõik inimesed sünnivad vabadena. Õigus vabadusele ja turvalisusele on üks olulisemaid inimõigusi, sest sellest oleneb paljude teiste õiguste ja vabaduste kättesaadavus ja vaba kasutamine. Riigikohuski on sedastanud, et õigus vabadusele on Eesti PS üks olulisemaid põhiõigusi (RKÜKo, 10.04.2012, 3-1-2-2-11, p 48).

 

2. 

Paragrahvid 20 ja 21 on omavahel seotud ja käsitlevad üldise vabadus­õiguse ühte keskset osa – igaühe füüsilise vabaduse kaitset meelevaldse ehk omavolilise vahistamise või kinnipidamise eest. Paragrahvi esimene lause langeb sisuliselt ja suures osas sõnastuselt kokku EIÕK artikliga 5 ning ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artikli 9 esimese lausega. Vabaduse võtmist õigustavate asjaolude loetelu kommenteeritavas paragrahvis ja EIÕK artikli 5 lõikes 1 langeb suures ulatuses samuti kokku, mistõttu võib eeldada, et lõike sõnastamisel on eeskujuna kasutatud EIÕK teksti (vt ka Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee. Tallinn, 1997, lk 1023; Põhiseaduse Assamblee 30. istungi stenogramm). Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelises paktis vabaduse võtmist õigustavate asjaolude loetelu esitatud pole. Paragrahvid 20 ja 21 katavad valdkonna, mida üldise õiguse maades ja inimõiguste õiguses tuntakse habeas corpus doktriini all.

 

3. 

PS § 20 ja 21 ning EIÕK sätete omavahelise suhte kohta tuleb siiski tähele panna, et riik peab tagama põhiõiguste kaitse vähemalt konventsiooniga tagatud tasemel. See tähendab, et PS ja muude seaduste vastavate sätete sisustamisel tuleb arvestada EIÕK ja EIK praktikat. PS ja selle kohaldamise praktika ei pea aga piirduma konventsiooniga seatud kaitsetasemega. PS võib tagada põhiõigustele ja -vabadustele ka tugevama kaitse kui konventsioon (vt RKÜKo 21.06.2011, 3-4-1-16-10, p 78).

 

 

4. 

EIÕK kasutab kahte mõistet – isikuvabadus ja turvalisus – ning võiks eeldada, et on mõeldud neid sisu poolest eristada. Ometi pole kohtupraktika neid kunagi rangelt lahutanud ja on käsitlenud neid ühtsena: isikuvabadust kui vabadust mitte olla arreteeritud või kinni peetud ning turvalisust kui (protseduurilist) kaitset meelevaldse sekkumise eest sellesse vabadusse.

Sätte eesmärk on pakkuda igaühele kaitset meelevaldse vabaduse võtmise eest vahistamise (arreteerimise) või kinnipidamise teel. Meelevaldsus tähendab seadusliku aluse ja asjakohase kohtuliku kontrolli puudumist. Lisaks tähendab meelevaldsus ka seaduslikul alusel toimuvat, kuid ebaproportsionaalselt intensiivset vabaduse võtmist.

Kommenteeritav säte kaitseb füüsilist (kehalist/ruumilist) vabadust ja turvalisust ega hõlma vaimset, majanduslikku, keskkonnaga seotud, sotsiaalset või muud liiki vabadust.

Paragrahv annab igaühele kaitse vabaduse võtmisel kas kinnipidamise, vahistamise või vangistuse kujul, mille panevad toime ja mille eest on vastutavad avaliku võimu organid. Seega ei hõlma käsitletav (isiku)vabadusõigus tingimata füüsilise vabaduse igasugust piiramist (nt juhul, kui selle on toime pannud eraisikud).

Ei ole määrav, millises menetluses (nt kas kriminaal-, tsiviil-, haldus- või distsiplinaarmenetluses) vabaduse võtmine aset leiab või oli see hoopis menetluseväline. Oluline pole ka, milline ametiisik, organ või asutus (politsei, piirivalve, toll, sõjavägi, sotsiaal- või haridusasutus vm) seda teeb. Oluline on, et vabaduse võtmine on avaliku, s.o riigi- või munitsipaalvõimu akt.

Isiku enda nõusolek vabadusest loobuda või vabaduse võtmise vastu protestimata jätmine pole määrav ega vabasta võime käesoleva paragrahvi ja EIÕK art 5 garantiide kohaldamisest (näiteks juhul, kus isik ise omal vabal tahtel otsustab end anda võimude kätte või on paigutatud ravile vaimuhaiglasse või hooldekodusse (EIKo H.L. vs. Ühendkuningriik, 05.10.2004). „Õigus isikuvabadusele konventsiooni tähenduses on demokraatlikus ühiskonnas liiga tähtis selleks, et kaotada konventsiooni kaitse üksnes sellel põhjusel, et isik ise annab end välja vahi alla võtmiseks” (EIKo De Wilde, Ooms ja Versyp vs. Belgia, 24.10.1979).

 

5. 

Õigus vabadusele ja isikupuutumatusele ei ole absoluutne õigus. See õigus on suhteline. Sellest on võimalikud erandid ning erandid ehk riive õigustatud alused on loetletud ammendavalt PS § 20 lõike 2 punktides 1–6 (RKÜKo, 10.04.2012, 3-1-2-2-11, p 49). Ammendavusest järeldub, et võimudel puudub igasugune voli kehtestada ise lisaaluseid vabaduse võtmiseks või neid aluseid omatahtsi muuta. Teisisõnu, vabaduse võtmine saab toimuda ainult PS §-s 20 esitatud aluste (erandite) esinemisel. Riigikohus on lisaks sedastanud, et PS § 20 lg 2 ei tohi tõlgendada laiendavalt põhiõiguse kandja kahjuks. See tähendab, et PS § 20 lg-s 2 sätestatud vabaduse võtmise aluste erinevate tõlgenduste seast tuleb valida see, mis võimaldab kõige väiksemat vabadusse sekkumist (vt RKÜKo 21.06.2011, 3-4-1-6-10, p 79).

 

6. 

Vabaduse võtmisest tuleb eristada vabaduse piiramist.

PS § 20 ei ole mõeldud kaitsma mitte igasuguste, vaid ainult tõsisemate isikuvabadusse sekkumiste eest. Vabaduse võtmine on lubatud kitsalt PS §-s 20 lubatud alustel, kuid vabaduse piiramine laiematel alustel. Nii ei hõlma ei vaadeldav paragrahv ega EIÕK art 5 lg 1 selliseid vähem olulisi piiranguid nagu liikleja peatamine, isikute registreerimise nõue või dokumentide kontroll (nt isiku tuvastamine tänaval või mõne tunni vältel piiril või politseijaoskonnas), tingimisi vabastatute üle järelevalve sisseseadmine ja teostamine või mõnda muud vähem olulist üldist piirangut või kontrollivormi, mis oluliselt ei piira üksikisiku vabadust. Vahetegu vabaduse piiramise ja vabaduse võtmise vahel ei ole mitte niivõrd olemuslik, kuivõrd astmeline (määraline) ehk erinev intensiivsuse astmelt (vt EIKo Guzzardi vs. Itaalia, 06.11.1980). Selleks tuleb hinnata tegureid nagu sekkumise tüüp, kestus, toime ning rakendamise meetodid. Nii on EIK leidnud näiteks Engeli jt asjas, et sõdurite sulgemine kasarmusse ei ole vastuolus EIÕK art 5 nõuetega, sest niisugune kitsendus ei välju normaalse sõjaväeteenistusega kaasnevatest raamidest ja kitsendustest, samasugune kitsendus ei oleks aga vastuvõetav tsiviilisikute suhtes. Kaitseväeteenistusega kaasnevad vabaduse piirangud on õigustatud vahetult PS § 124 alusel.

On vahet tehtud „kerge kinnipidamise” ja „raske kinnipidamise” vahel. Samas Engeli asjas leidis EIK, et sõdurite kohustus olla kasarmus ka vabal ajal on kerge kinnipidamine, mis ei nõua art 5 garantiide kohaldamist, sest neil on kõik võimalused toimida vabalt oma normaalsete teenistuskohustuste raames. Kui aga sellise teenistuse sees rakendatakse individuaalset füüsilist eraldamist ja sulgemist, siis võib tõusta tarvidus art 5 garantiide rakendamiseks (vt EIKo Engel jt vs. Madalmaad, 08.06.1976). Politsei järelevalvet ning kohustust olla elukohas teatud kellaajast õhtul kuni teatud kellaajani hommikul (vrd kriminaalhooldus) ning kautsjoni sissemaksmist, et kindlustada ilmumine võimude ette, on käsitatud normaalsete piirangutena. Guzzardi asjas leidis EIK, et isiku, keda sunnitakse viibima saarel asuval piiratud territooriumil ja kelle normaalsed sotsiaalsed kontaktid on seetõttu väga piiratud, võib pidada vabaduse kaotanuks, mitte tema vabadust piiratuks (vt EIKo Guzzardi vs. Itaalia, 06.11.1980). Analoogilises olukorras olevaks võib pidada ka isikut, kes on kinni peetud näiteks rahvusvahelise lennuvälja transiiditsoonis. Kohus leidis Amuuri asjas, et Austrias asüüli taotlenud, kuid keeldumise osaliseks saanud kaebajate võimalus lahkuda omal soovil tsoonist on ainult teoreetiline, kui pole riike, kes oleks neid valmis vastu võtma ning pakkuma samaväärset õiguslikku kaitset nagu esialgne asüülitaotlemise riik (EIKo Amuur vs. Prantsusmaa, 25.06.1996).

 

7. 

Juhul kui isik juba on seaduslikult ja PS §-ga 20 kooskõlas ilma vabaduseta (nt talle mõistetud vabaduskaotuslikku karistust kandmas ehk vangistuses) ning tema suhtes rakendatakse lisapiiranguid (režiimipiiranguid) näiteks vastavalt sisekorraeeskirjadele, siis käesoleva paragrahvi ja EIÕK art 5 garantiisid enam ei rakendata.

 

8. 

Küsimusele, kas inimeselt on võetud vabadus kooskõlas §-ga 20 või mitte, tuleb vastata üksikjuhtumite kaupa, igat kaasust eraldi hinnates ja kõiki asjaolusid arvestavalt, sh lähtudes konkreetse isiku konkreetsest seisundist ning arvestades vabaduse võtmise liiki, kestust, mõju ja viisi.

 

9. 

Kommenteeritava paragrahvi lõike 2 loetelu punktid 1 ja 3 käsitlevad valdavalt vabaduse võtmist kriminaal- ehk karistusmenetluses; punktid 2, 4, 5 ja 6 aga valdavalt vabaduse võtmist (kinnipidamist) tsiviil- või haldusõiguslikus tähenduses (nt sundtoomine, sundkorras meditsiiniliste proovide võtmine, tahtevastane psühhiaatrilistele uuringutele saatmine, haiglasse paigutamine, erikooli saatmine jmt).

 

10. 

Paragrahvi teises lõikes antud alus „ ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras” annab vabaduse võtmise lubatud erandeile seaduse tasemel kaitse. Vabaduse võtmise võimalused ja kord peab olema sätestatud seaduses. Ainuüksi PS § 20 lõike 2 mõnele punktile viidates ei ole lubatud isikult vabadust võtta (RKKKm, 21.06.2006, 3-1-1-59-06, p 7). Õiguste ja vabaduste olulisuse ja parima võimaliku kaitse seisukohalt tuleb seda normi tõlgendada kitsendavalt, st et iga vabaduse võtmine, millel puudub õiguslik alus seaduse tasemel õigusakti näol, on põhiseadus­vastane (vt ka EIKo Iirimaa vs. Ühendkuningriik, 18.01.1978). Amuuri kaebuses Prantsusmaa vastu leidis EIK, et inimese pikaajaline kinnipidamine lennuvälja transiiditsoonis ainult ministri avaldatamata käskkirjalise õigusakti alusel on vastuolus konventsioonijärgse seadusliku aluse nõudega (otsus 25.06.1996). Baranowski kaebuses Poola vastu leidis aga EIK, et inimese jätkuv automaatne kinnipidamine eeluurimise lõppemise järgselt ilma vastavasisulise kohtu otsuseta, lugedes inimest kinnipeetuks kohtu järgi (ootel), ei vasta seadusliku aluse tingimusele (otsus 28.03.2000).

Seaduses kindlaksmääratud kord eeldab nii materiaalõiguslikke kui ka menetluslikke aluseid. Eesti õiguskorras annab vabaduse võtmise (põhi)alused KrMS, VTMS, psühhiaatriliseks, sh tahtevastaseks raviks vabaduse võtmise alused annab PsAS.

Vabaduse võtmist vahistamise teel Eesti kriminaalmenetluses reguleerib KrMS 4. ptk.

Euroopa vahistamismäärus on EL liikmesriigi pädeva õigusasutuse tehtud taotlus teisele liikmesriigile isiku kinnipidamiseks, vahi alla võtmiseks ning loovutamiseks kriminaalmenetluse jätkamiseks või jõustunud kohtuotsusega mõistetud vangistuse täideviimise eesmärgil. Selle täitmise korda Eestis reguleerib KrMS 19. ptk.

Seadusliku aluse nõue võimaldab püstitada küsimuse seaduse (õiguse) kvaliteedist. Et seadusliku aluse nõue oleks asjakohaselt täidetud, peab seadus vastama õigusselguse põhimõttele (vt § 13 komm 5).

 

11. 

Isegi kui vabaduse võtmine toimub seaduslikul alusel ja seaduses ette nähtud korras ning see alus ja kord on kooskõlas PS §-ga 20, võib vabaduse võtmine siiski olla põhiseadusvastane oma ebaproportsionaalsuse tõttu. Eestis ei pruugigi olla enamasti probleemiks mitte see, et avaliku võimu organ on kelleltki vabaduse võtnud kas seaduses sisalduva aluseta või õiguste kaitseks kehtestatud menetlust eirates. Vabaduse võtmise puhul on probleemiks pigem see, et vabaduse võtmine on konkreetse isiku puhul ebaproportsionaalne. Ebaproportsionaalsus seisneb kas asjaolus, et samu eesmärke on võimalik saavutada ka muul vabaduse võtmise asemel seda üksnes piiraval viisil või seetõttu, et vabadus on võetud liialt pikaks ajaks.

 

12. 

PS § 20 lg 2 p 1 kohaselt võib vabaduse võtta süüdimõistva kohtuotsuse või kohtu poolt määratud aresti täitmiseks.

 

12.1. 

Säte käsitleb vabaduse võtmist süüdimõistmise ja vabaduskaotusega karistamise tagajärjel ehk järgselt, s.o juhtu, kus isikult enne süüdimõistvat kohtu otsust vabadust võetud ei ole.

Tekstis süüdimõistva kohtuotsuse ja aresti eristamine ei ole iseenesest tarvilik, sest on ju ka arest kohtu süüdimõistva karistusotsuse tagajärg, sest süüst vabastava otsuse alusel aresti määramine oleks mõeldamatu. Vabaduse võtmise konkreetne õiguslik vorm või liik – vangistus, arest vm – pole peatähtis. Tähtis on vabaduse võtmise fakt süüdimõistva kohtuotsuse tagajärjel ja selle täitmiseks.

Eelvangistuse ehk eeluurimise ajal vahi alla võtmise juhtumid on käsitletavad PS § 20 lg 2 punkti 3 alusel. Kui isik on esimese astme kohtus süüdi mõistetud ja vabaduskaotusliku karistusega karistatud, läheb juhtum punkti 3 alt üle punkti 1 alla sellest sõltumata, kas otsus apelleeriti või mitte. Interneerimise juhtumeid käsitleb punkt 6.

 

12.2. 

Seaduslikkuse nõue eeldab sellel alusel vabaduse võtmiseks nii asjakohase materiaalõiguse normi kui ka süüdimõistmist põhjendava tõendusliku (faktilise) aluse olemasolu ning selle rakendamist kooskõlas kohase protsessi nõuetega. PS § 20 lg-s 1 tagatud vabaduspõhiõiguse riive saab olla põhiseadusega kooskõlas üksnes juhul, kui menetlus, mis viis kohtuotsuseni ja selle alusel vabaduse võtmiseni, oli põhiseadusega kooskõlas (RKÜKo, 10.04.2012, 3-1-2-2-11, p 49). Vabaduse võtmine peab olema kooskõlas eelkõige PS §-de 21–23 ja EIÕK art 6 nõuetega. Süüdimõistmist ja vabaduse võtmist võimaldav õigusnorm peab olema jõus teo toimepanemise ajal ning nägema ette vastava karistusliigi (vabaduse võtmise).

Seaduses sätestatud juhud selles punktis sätestatud eesmärgil vabaduse võtmiseks sisalduvad peamiselt KarS-s ja kord selleks on kehtestatud KrMS-ga. Vabaduse võtmist ettenägevad karistused Eesti õiguskorras on vangistus 30 päevast kuni 20 aastani või eluaegse vangistuseni kuriteo toimepanemise eest (KarS § 45) ja arest kestusega kuni kolmkümmend päeva väärteo toimepanemise eest (KarS § 48). Olemuselt on vabaduse võtmist ette nägev karistus ka karistusjärgne kinnipidamine (KarS § 872), mille Riigikohus on aga tunnistanud PS §-ga 20 vastuolus olevaks (RKÜKo, 21.06.2011, 3-4-1-16-10).

EIK praktikas kasutatakse mitte niivõrd formaalset (menetluse nimetus), vaid sisulist (materiaalset) lähenemist ja hindamist. Näiteks hinnatakse lisaks õiguse nimetusele ja selle kuuluvusele veel ka rakendatava sanktsiooni iseloomu ja raskust. Tähtis on riive (sanktsiooni) sisuline olemus, selle raskus ja toime. Seetõttu näiteks ka distsiplinaarmenetluse tulemina rakendatud vabaduse võtmine või kinnipidamine (nt sõjaväes kartserisse paigutamine) on käsitletav vaadeldava punkti alusel. Kartserisse panek kinnipidamiskohas režiimivahendina ei ole aga antud sätte järgi käsitletav. Kõigil juhtudel tuleb aga silmas pidada, et vabadust võttev otsus on nii PS kui ka EIÕK mõttes seadusjõuline üksnes siis, kui see on tehtud kooskõlas PS-s, EIÕK art-tes 6 ja 7 ning EIÕK 7. lisaprotokolli art-tes 2 ja 4 sisalduvate nõuetega.

Seaduslikkuse nõue tähendab lisaks õigusliku aluse olemasolule ja omavoli puudumisele veel ka seda, et kinnipidamine on õigustatud ainult neil eesmärkidel, milleks see määratud on, s.o käesoleval juhul vabaduskaotusliku sanktsiooni täideviimiseks ning ei millekski muuks. Juhul kui kinnipidamise õiguslikud alused ära langevad, kohustab KrMS § 316 õigeks mõistva või kohtualust karistusest vabastava kohtuotsuse pöörama täitmisele viivitamata ning vahi all viibiva kohtualuse vabastama istungisaalis.

 

12.3. 

Vabaduskaotusliku sanktsiooni ja edasise kinnipidamise tühistamine või muutmine muud liiki karistuseks apellatsioonikohtu otsuse tagajärjel ei tähenda veel kinnipidamise automaatset tunnistamist õigusvastaseks. See võib seda tähendada ja võib ka mitte tähendada, sõltub alustest, millel apellatsiooniinstantsi otsus rajaneb. Kogu kinnipidamine võib olla tunnistatud õigusvastaseks juhul, kui see oli ilmselt ekslik või oluliselt vastuolus PS ja EIÕK nõuetega. See on nn rehabiliteerivatel alustel õigeksmõistmine, mille vältimatuks osaks on ka kompensatsioon ohvrile. Juhul kui tegu on sellise juhtumiga, rakendatakse PS § 25 igaühe õigust saada talle õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju eest hüvitist (vt ka EIÕK 7. lisaprotokolli artikkel 3; RKÜKo, 31.03.2011, 3-3-1-69-09, p 53). Vabaduse võtmine aga ei pruugi õigusvastane olla siis, kui tühistamise või muutmise aluseks on tõendite hindamine või õiguse tõlgendamine. See on n-ö mitterehabiliteerivatel alustel õigeksmõistmine, mis ei too tingimata automaatselt kaasa õigust kompensatsioonile. Seda võidakse anda, kuid võidakse ka jätta andmata. EIÕK rakendamisel on siin riikidel kasutada suhteliselt suur otsustusvabadus. Vabaduse võtmisega kaasneva kahju hüvitamise regulatsioon on kommentaaride kirjutamise ajal reformimisel (vt riigivastutuse seaduse eelnõu, XII koosseisu SE 7). Tõuke selleks reformiks andis osaliselt RKÜK 31.03.2011 otsus asjas 3-3-1-69-09, mis vahetult puudutas küll vahistamisega põhjustatud kahju hüvitamist.

 

12.4. 

Punkti 1 tekst on üheselt selge selles, et süüdimõistmise ja vabaduse võtmise peab otsustama kohus ehk õigusemõistmise organ. EIÕK kasutab siin mõistet „pädev kohus”. Seega näiteks politsei või prokuröri otsus vabaduse võtmise kohta sellele tingimusele ei vasta. EIÕK praktika aga ei välista teatud erandeid, näiteks sõjaväelastele distsiplinaararesti määramist ülemuse või tribunali poolt juhul, kui EIÕK art 6 põhitingimused on täidetud. Selleks et vabaduse võtmist otsustavat organit võiks vaadelda kohtuna, peab ta olema sõltumatu nii täitevvõimust kui ka pooltest ning kohtule peaks laienema üldtunnustatud kohtu sõltumatuse garantiid (vt EIKo De Wilde, Ooms ja Versyp vs. Belgia, 18.06.1971).

Säte ei nõua, et vabaduse võtmise otsus tuleb kohe täitmisele pöörata ning et hilisemal (ajatatud) vabaduse võtmisel või reaalsele vabaduskaotusliku karistuse kandmisele saatmisel tuleks rakendada uuesti vastavat vabaduse võtmise menetlust. Juhul kui esimese astme kohus on teinud PS ja seadusega kooskõlas oleva menetluse järel otsuse isiku karistamiseks seaduses ette nähtud vabaduskaotusliku karistusega ning võtab otsuse täitmiseks isikult vabaduse (isiku vahi alla), siis on kohus vabaduse võtmisel toiminud PS ja EIÕK kohaselt, sest üldeeldus on, et kohus toimib kooskõlas seadusega ning tema otsus on lõplik. See on vabaduse võtmise üldeeldus ja õigustatud alus, mis aga ei tähenda, et tehtud otsust ei võida hilisema apelleerimise käigus korrigeerida. See aga ei muuda esmast otsust automaatselt PS-ga ja EIÕK-ga vastuolus olevaks.

Tekstis kasutatav mõiste „ süüdimõistev kohtuotsus” välistab selle aluse kasutamise preventiivseks kinnipidamiseks või üldistel julgeoleku­kaalutlustel kinnipidamise (vt EIKo Guzzardi vs. Itaalia, 06.11.1980). Asjas Stafford vs. Ühendkuningriik (28.05.2002) leidis EIK, et isiku kinnipidamine siseministri otsuse alusel pärast algses kohtuotsuses ettenähtud vangistustähtaja ärakandmist isiku jätkuva ohtlikkuse põhjendusel ei ole kooskõlas EÕIK artikliga 5.1.(a).

 

12.5. 

Riigikohuski on sedastanud, et PS § 20 lg 2 punkti 1 lauseosa „süüdimõistva kohtuotsuse [---] täitmiseks” õigustab isikuvabaduse võtmist, mis otseselt tuleneb isiku süüdimõistmisest konkreetse kuriteo toimepanemise eest (RKÜKo, 21.06.2011, 3-4-1-16-10, p-d 81–84). Selle otsusega tagas Riigikohus Eestis vabadusõigusele tugevama kaitse kui EIK praktika. PS § 20 lg 2 punkti 1 lauseosa „süüdimõistva kohtuotsuse [---] täitmiseks” ei anna alust KarS § 872 lg-s 2 sätestatud karistusjärgsele kinnipidamisele. KarS § 872 lg-s 2 sätestatud karistusjärgsel kinnipidamisel ei ole PS § 20 lg 2 punktis 1 nõutavat seost isiku süüdimõistmisega selle eest, et ta on toime pannud konkreetse kuriteo. KarS § 872 lg-s 2 sätestatud karistusjärgset kinnipidamist ei kohaldatud kitsalt konkreetse teo toimepanemise eest süüdimõistmise tulemusena. Karistusjärgne kinnipidamine määratakse lisaks isiku karistamisele konkreetse kuriteo eest, lähtudes isiku kuritegelikust kalduvusest. Karistusjärgsel kinnipidamisel on sisuline seos üksnes prognoosiga isiku ohtlikkuse kohta. Isiku kuritegelikust kalduvusest tulenev ohtlikkus on ainus asjaolu, millele kohus peab karistusjärgset kinnipidamist kohaldades sisulise hinnangu andma. Samamoodi saab üksnes isiku ohtlikkuse äralangemine olla aluseks kohtu otsustusele lõpetada karistusjärgne kinnipidamine. Vastupidiselt eeltoodule aga lõpeb vabaduse võtmine süüdimõistva kohtuotsuse täitmiseks karistuse ärakandmisega või lõpetatakse seaduses sätestatud juhtudel varem (karistuse kandmisest ennetähtaegne vabastamine). PS § 20 lg 2 punkt 1 ei anna alust võtta isikult vabadus üksnes isiku ohtlikkuse tõttu. Ainult vormilisest seosest kuriteo toimepanemise ja süüdimõistmisega ei piisa PS § 20 lg 2 punkti 1 nõuete täitmiseks.

 

12.6. 

Süüdimõistva kohtuotsuse või kohtu poolt määratud aresti täitmiseks vabaduse võtmisega seondub ka küsimus seaduses sätestatud vabadusekaotuslike karistuste alammäärade põhiseaduspärasusest. Riigikohtu praktika kohaselt saab seaduses sätestatud karistusmäära põhiseadusele vastavust kontrollida esiteks alles siis, kui konkreetses kriminaalasjas ei saa kohaldada mõnda üldosas sätestatud leevendavat regulatsiooni (nt KarS § 61 lg 1), mis näeb ette võimaluse mõista sanktsiooni alammäärast kergem karistus ja mille kohaldamisel mõistetav karistus oleks õige (RKPJKo 25.11.2003, 3-4-1-9-03, p 13). Niisiis on kohtutel enamasti ulatuslikud võimalused määrata proportsionaalne vabadusekaotuslik karistus ka vabaduse võtmist ette nägevat sätet põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamata. Vabadust võtvate karistuste määrade põhiseaduspärasuse vaidlustamine põhjusel, et need ei ole kindlat süütegu arvestades proportsionaalsed, on keeruline ka seetõttu, et Riigikohtu hinnangul tuleb seadusandjale jätta nende sätestamisel suur otsustamisvabadus (vt nt RKPJKo 25.11.2003, 3-4-1-9-03, p 21).

 

13. 

PS § 20 lg 2 p 2 kohaselt võib vabaduse võtta kohtu korralduse täitmata jätmise korral või seadusega sätestatud kohustuse täitmise tagamiseks.

 

13.1. 

Erandi esimene pool käsitleb juhtusid, kus kohus on varem juba teinud isikut kohustava otsuse ning viimane ei ole seda täitnud, mistõttu osutub vajalikuks karmima abinõu rakendamine. KarS-s näeb sellise võimaluse ette näiteks 4. peatüki 3. jagu, mis käsitleb rahalise karistuse, rahatrahvi ja varalise karistuse asendamist. Seega võib vaadeldav PS säte olla vabaduse võtmise aluseks juhul, kui inimene ei ole maksnud talle kohtu poolt mõistetud rahalist karistust (trahvi) (vt nt KarS §-d 70–72), täitnud mingit muud kui vabadusekaotuslikku karistust või ei ole järginud mingit muud talle pandud kohustust (nt läbinud meditsiinilist läbivaatust või andnud proove; ei ole ilmunud kohtu kutsel kohtu ette (vt nt KrMS § 139 – sundtoomine), täitnud kriminaalhoolduse eeskirju jmt).

 

13.2. 

Vabadust ei saa aga võtta siis, kui keegi ei ole suuteline täitma oma tsiviilõiguslikke lepingulisi kohustusi vajalike vahendite puudumise tõttu (vt PS § 20 lg 3 komm) isegi siis, kui selle kohta on olemas vastav isikut kohustav kohtuotsus. See on üldprintsiip, mis ei tähenda siiski seda, et kui tegu on näiteks kuritegeliku varade omastamise või raiskamisega ning sellega seonduva lepinguliste kohustuste (kuritegeliku) täitmata jätmisega, siis on isiku vabaduskaotuslik vastutus ja vabaduse võtmine välistatud. See on võimalik, kuid sel juhul kriminaalõiguslikul alusel ja kriminaalmenetluses.

 

13.3. 

Erandi teise poole sisustamine on raskem. Esimene tingimus on, et tegemist on „seadusega sätestatud kohustusega”, mis eeldab kohustuse sisaldumist seadusjõulises aktis. Teiseks on see abinõu kohustuse täitmise tagamiseks, mitte karistuseks kohustuse täitmata jätmise eest. Selline kohustus võib senise EIK kohtupraktika põhjal näiteks olla üldise sõjaväekohustuse või seda asendava tsiviilteenistuse täitmise tagamine (Johansen vs. Norra); isiku kindlakstegemine või tollikontrollile (läbivaatusele) allutamine; kohustus elada teatud piirkonnas või keeld teatud piirkonda siseneda. Kinnipidamiseks peab olema konkreetne isikuline põhjus, s.o mitte üldine põhjus, näiteks preventiivne või õiguskorra üldiseks tagamiseks vms. Engeli asjas määras EIK, et „sõnad „seaduses ettenähtud kohustuse täitmise tagamiseks” puudutavad ainult juhtumeid, mille puhul seadus lubab inimese kinnipidamist, et sundida teda täitma konkreetset ja kindlaksmääratud kohustust, mida ta seni ei ole täitnud” (EIKo Engel jt vs. Madalmaad, 08.06.1976). Kinnipidamise PS-ga kooskõla hindamisel tuleb arvestada kohustuse iseloomu ning seda, kas selle rakendamiseks (tagamiseks kinnipidamise teel) on kohene vajadus ja kas taotletavat eesmärki on võimalik saavutada ka muul viisil. Seega peab olema põhjendatud tasakaal isikuvabaduse kui väärtuse ja isikule pandud kohustuse täitmisele pööramise vajaduse vahel ehk hinnata tuleb ka reaktsiooni proportsionaalsust.

Vasileva kaebuses Taani vastu (25.09.2003) leidis EIK, et 65-aastase naise kinnipidamisel üle 24 tunni politseiasutuses pärast vaidlust bussikontrolöriga sõidupileti kehtivuse asjus ei leitud kohast tasakaalu vajaduste vahel tagada seadusejärgse kohustuse täitmine ja austada isikuvabadust. EIK aktsepteeris, et politsei toimis Taani seaduse kohaselt, sest naine ei öelnud oma nime ja aadressi, nagu Taani seadus nõuab, ning kui ta seda tegi, siis ta vabastati kohe. Seega oli kinnipidamisel seaduslik alus olemas. Kuid hinnates rakendatud meetme proportsionaalsust sündmuse asjaolude valguses, leidis EIK, et kohustuse iseloomu ja eesmärki, kinnipeetud isiku iseärasusi ja kinnipidamise asjaolusid ning kinnipidamise kestust arvestades ei leidnud võimud õiglast tasakaalu kohustuse täitmise kindlustamise ja isikuvabaduse tagamise vahel, mis tõi kogumis kaasa EIÕK rikkumise.

Juhul kui tegu on põhjendatud kahtlusega kuriteo toimepanemises, ei rakendata mitte kommenteeritavat, vaid järgmist – punkti 3. EIK on leidnud, et isiku kinnipidamine võib olla õigusvastane, kui selle nähtav eesmärk erineb selle tegelikust eesmärgist (Hodorkovski vs. Venemaa, 31.05.2011, p 142). Seega ei saa selle sätte alusel kinni pidada isikuid, kelle kinnipidamise tegelik eesmärk on tema kahtlustatavana toimetamine pädeva riigiorgani ette konventsiooni art 5 lg 1 p c alusel.

 

14. 

PS § 20 lg 2 p 3 kohaselt võib vabaduse võtta kuriteo või haldusõiguserikkumise ärahoidmiseks, sellises õiguserikkumises põhjendatult kahtlustatava toimetamiseks pädeva riigiorgani ette või tema pakkumineku vältimiseks.

 

14.1. 

Kommenteeritav punkt annab vabadusõiguse riive õigustatud aluse üldise turvalisuse ja kriminaalmenetluse tagamiseks vahi alla võtmise ehk vahistamise (arreteerimise) teel (vt ka EIÕK art 5 lg 1 p c.

Seaduses sätestatud juhud selles sättes väljendatud eesmärgil vabaduse võtmiseks sätestab KrMS. Kuna vabaduse võtmine on vabadusõiguse raske piiramine, näeb KrMS vahi alla võtmise tõkendina ette põhiseaduse mõttes äärmuslikumateks juhtudeks (ultima ratio põhimõte). Vahistamine on kriminaalmenetluse tagamise vahend, mis kõige tõsisemalt riivab isikuvabadust (RKÜKo, 01.02 2008, 3-3-1-15-07, p 24). KrMS võimaldab ka muid, isiku õigusi ja vabadusi suhteliselt vähem piiravaid kriminaalmenetluse tagamise vahendeid (vt KrMS 4. ptk § 128, §-d 141–142, ka § 135). Vahistamine on PS § 20 lg 2 punkti 3 kohaselt lubatud juhul, kui on põhjendatud kahtlus, et pannakse toime õigusrikkumine, kui põhjendatult peetakse vajalikuks süüteo toimepanemise ärahoidmist või kui on vajalik takistada põgenemist pärast kuriteo toimepanemist olukorras, kus isiku süütegu ei ole veel tõendatud, kuid selle võimalikkuses on põhjendatud kahtlus (vt ka EIKo 30. august 1990. a Fox, Campbell ja Hartley vs. Ühendkuningriik, punkt 32).

Vahistamine on kahtlustatavale, süüdistatavale või süüdimõistetule kohaldatav tõkend, mis seisneb isikult kohtumääruse alusel vabaduse võtmises (KrMS § 130 lg 1). KrMS § 130 lg 2 kohaselt võib kahtlustatava või süüdistatava vahistada (st tõkendi kohaldamiseks on alus), kui ta võib kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduda või jätkuvalt toime panna kuritegusid. Kohtu alla antud ja vabaduses viibiva süüdistatava võib vahistada linna- või maakohtu või ringkonnakohtu määruse alusel, kui ta ei ole kohtu kutsel ilmunud ja võib kohtumenetlusest jätkuvalt kõrvale hoiduda (KrMS § 130 lg 4). PS § 20 lg 2 punktist 1 lisandub ka süüdimõistva kohtuotsuse täitmise tagamise eesmärk, mille huvides võib kohus süüdimõistva kohtuotsusega mõistetud vangistuse täitmise tagamiseks vahistada vabaduses viibiva süüdistatava (KrMS § 130 lg 41) ja süüdimõistva kohtuotsuse täitmise tagamiseks vabaduses viibiva süüdimõistetu (KrMS § 130 lg 5, vahistamise kord §-s 429).

Vahistamisaluse olemasolu hindamisel on arvestatavad näiteks kahtlustatava käitumine selle terviklikkuses, tema eelnev elukäik ja isiklikud, perekondlikud ning majanduslikud suhted, aga ka teda vabaduses ümbritsev sotsiaalne keskkond (RKPJKo, 04.04.2011, 3-4-1-9-10, p 65).

Tuleb silmas pidada, et vabaduse võtmine on ühe põhilisema vabadusõiguse raske piiramine, mistõttu ei saa seda kohaldada kergekäeliselt ning esmalt tuleb kaaluda, kas on võimalik tõkendi eesmärke saavutada leebema sekkumise teel. Enne kui (eeluurimis)kohtunik kohaldab prokuröri taotlusel KrMS § 130 lg-te 2, 4, 41 või 5 alusel tõkendina vahistamist, tuleb KrMS § 127 lg 1 kohaselt arvestada tõkendi valimisel kriminaalmenetlusest või kohtuotsuse täitmisest kõrvalehoidumise, kuritegude toimepanemise jätkamise või tõendite hävitamise, muutmise ja võltsimise võimalikkust, karistuse raskust, kahtlustatava, süüdistatava või süüdimõistetu isikut, tema tervist, perekonnaseisu ja muid tõkendi kohaldamise seisukohalt tähtsaid asjaolusid.

Lisaks on kriminaalmenetluse seadustikus nähtud ette võimalus vaidlustada vahi all pidamist iga kahe kuu järel, üle kuue kuu kestvatel vahistamisjuhtudel peab eeluurimiskohtunik vahi all pidamist ka omal algatusel kontrollima vähemalt korra kuus (KrMS § 137 lg-d 1 ja 4). EIK on vahi all pidamise vaidlustamisega seoses leidnud, et vahi all viibimise kaebuse läbivaatamise alles pärast vahi alla võtmiseks määruses antud tähtaja ammendumist rikub art 5 lg 4 (S.T.S. vs. Madalmaad 07.06.2011). Kui kohtu arvates on vahi all pidamine muutunud õigustamatuks, tuleb vahi all pidamine lõpetada, vajadusel asendada see mõne muu tõkendiga. Kui vahi all pidamise alus on ära langenud, tuleb isik KrMS § 131 lg 5 kohaselt vabastada viivitamatult.

Vahi all pidamise pikkuse kohta on seaduses sätestatud, et kahtlustatav või süüdistatav ei või olla vahistatud üle kuue kuu (KrMS § 130 lõike 3 esimene lause); KrMS § 130 lõige 31 näeb ette, et kriminaalasja erilise keerukuse või mahukuse korral või kriminaalmenetluses rahvusvahelise koostööga kaasnevatel erandlikel asjaoludel võib eeluurimiskohtunik riigi peaprokuröri taotlusel pikendada vahi all pidamise tähtaega üle kuue kuu.

 

14.2. 

Vahistamine ja vahi all olemine ehk eelvangistus on tundlik ja suurt tähelepanu nõudev ala, sest selle kohaldamine tähendab demokraatliku õigussüsteemi ühe alusprintsiibi, süütuse presumptsiooni, samuti üldise vabadusõiguse tõsist riivet. Süütuse presumptsiooni kaitseb nii PS (§ 22 lg 1) kui ka EIÕK (art 6 lg 2). Vahistamisel võetakse vabadus isikult, kelle suhtes pole veel jõustunud süüdimõistev ning vabaduse võtmist ettenägev kohtuotsus. Huvide põrkuvus tuleneb samaaegsest avaliku võimu kohustusest tagada igaühe õigused ja vabadused, ühiskonna turvalisus, tabada õigusrikkujad, selgitada välja nende poolt toimepandu, tuua nad kohtu ette, kindlustada õigusemõistmine ning seejuures austada igaühe õigusi ja vabadusi.

Säte võimaldab vabaduse võtta juhul, kui süüteo toimepanek konkreetse isiku poolt ei ole veel tõendatud, kuid selle võimalikkuses on põhjendatud kahtlus (EIKo Fox, Campell ja Hartley vs. Ühendkuningriik, 30.08.1990). Seega on võtmeprobleemiks põhjendatud kahtluse õigustatuse ja usaldusväärsuse kindlakstegemine ning õiglase tasakaalu leidmine põrkuvate huvide ja õiguste, väärtuste ja ootuste vahel.

 

14.3. 

Käsitletavat sätet tuleb lugeda koos PS §-ga 21 ning seal sätestatud garantiidega ning EIÕK artikli 5 lg-s 3 ettenähtud garantiidega. Viidatud garantiid näevad ette, et vahistatu või kinnipeetu toimetatakse viivitamata kohtuniku või mõne muu seadusjärgse õigusvõimuga ametiisiku ette ning tal on õigus asja kohtulikule arutamisele mõistliku aja jooksul või vabastamisele kuni asja arutamiseni. PS-s selline nõue expressis verbis puudub.

Eelnimetatud garantiid sisalduvad KrMS §-s 131, mille kohaselt kahtlustatav või süüdistatav, kelle kohta on koostatud vahistamistaotlus, toimetatakse prokuratuuri korraldusel uurimisasutuse poolt vahistamistaotluse läbivaatamiseks eeluurimiskohtuniku juurde. Vahistamismääruse tegemiseks tutvub kohtunik toimikuga ja küsitleb vahistatavat vahistamistaotluse põhjendatuse selgitamiseks. Kuulatakse ka mõlema poole esindajate arvamust ning kui vahistamiseks puudub alus, vabastatakse isik viivitamata.

Kohtuniku ees olemist ja kohtuniku otsust ei või taandada juurdleja või uurija põhistuse ja ettepanekuga nõustumiseks/mittenõustumiseks selle alla kirjutades või jättes see tegemata. See tähendaks kohtu vahetust aktiivsest rollist loobumist, vastutuse üleandmist ja taandamist formaalsuseks ning ei pruugi seetõttu olla kooskõlas PS ja EIÕK sätete mõttega.

 

14.4. 

Vahistamine või kinnipidamine punktis 3 toodud alustel on PS-ga kooskõlas üksnes juhul, kui selle eesmärk on isiku pädeva riigiorgani ehk lõppastmes kohtu ette toomine tema süüküsimuse otsustamiseks. Seega kui isikut kohtu ette ei tooda või puudub kavatsuski seda teha, kuigi vabaduse võtmise muudest seadusjärgsetest alustest ja nõuetest peeti kinni, siis pole selline kinnipidamine kooskõlas EIÕK-ga. Selle põhimõtte fikseeris EIK juba 1961. aastal Lawlessi kaasuses (Lawless vs. Iirimaa, 01.07.1961) ning on seda hiljem mitmel korral korranud. Ka PS § 20 lg 2 punkt 3 seob kinnipidamise isiku toimetamisega pädeva riigiorgani ette ning seda sätet tuleb lugeda koos PS §-ga 21, mis tagab vahistatud isiku menetluslikud õigused ( RKÜKo, 21.06.2011, 3-4-1-16-10, p 88 ).

Vahi alla võtmine ja seal pidamine ei või olla kohustuslik (automaatne) ning see ei või olla ei n-ö üldiselt preventiivne ega karistuslik ehk karistamise eesmärki taotlev. EIK on leidnud, et konventsiooni artikli 5 lg 1 punkt c annab riigile õiguse hoida ära konkreetne kuritegu, kui ilmneb selle toimepanemise oht. Konventsiooni artikli 5 lg 1 punkt c ei õigusta aga kuritegeliku kalduvuse tõttu ohtliku isiku kinnipidamist ebamäärastel preventiivsetel kaalutlustel. EIK hinnangul oleks vastupidine tõlgendus vastuolus konventsiooni artikli 5 eesmärgiga hoida ära meelevaldne vabadusevõtmine (vt EIKo 17. detsember 2009. a kohtuasjas M. vs. Saksamaa, p 89 ja selles viidatud kohtupraktika). Preventiivsuse ehk ärahoidmise eesmärk võib olla kasutatud ainult põhjendatud kahtluse korral konkreetse isiku, kuriteo või haldusõigusrikkumise suhtes.

Riigikohus on seoses karistusjärgsele kinnipidamisele põhiseadusliku õigustuse otsimisega otsustanud, et PS § 20 lg 2 punkt 3 õigustab üksnes isiku kinnipidamist või vahistamist kui akuutset reaktsiooni konkreetse kuriteo toimepanemise ohule. PS § 20 lg 2 punkt 3 ei anna alust vabaduse võtmiseks ebamäärastel preventiivsetel ega karistuslikel eesmärkidel. Seega ei õigusta PS § 20 lg 2 punkti 3 lauseosa „kuritegude [---] ärahoidmiseks” isikuvabaduse võtmist KarS § 872 lg-s 2 sätestatud karistusjärgse kinnipidamise vormis. Vastupidine tõlgendus oleks PS § 20 lg 2 punkti 3 laiendav tõlgendamine ning vastuolus sätte mõttega ( RKÜKo, 21.06.2011, 3-4-1-16-10, p 89).

EIÕK-ga kooskõla probleem võib tõusta näiteks nn näilike vahistamiste puhul, kus isik on vahi alla võetud mõnel teisesel (nt relva ebaseadusliku omamise) põhjendusel või mõnel otsitud põhjusel ning võimud teavad juba ette, et nad halvemal juhul ei soovi, paremal juhul ei ole võimelised kahtlustatavat kohtu ette tooma põhisüüdistuses, ning eelvangistuse tegelik eesmärk on kas isiku mõjutamine, hirmutamine, avalikkusele mulje jätmine otsustavast tegutsemisest, karistamine vms.

Vabaduse võtmine peab olema seaduslik. See tähendab, et see ei või olla meelevaldne. Just meelevaldsuse kahtlus võib tekkida eelmises lõikes toodud näidete puhul ning iga vahistamisluba andva kohtuniku ülesanne on teha kindlaks muu hulgas ka vabaduse võtmise tegelik eesmärk ja põhjendatus, et mitte lubada meelevaldsust. Vahi alla võtmine peab olema välistatud, kui isikule süüks arvatav tegu ei näe ette vabaduskaotuslikku karistust.

Ametiisikuil on üksikjuhtumi asjaolude hindamisel, õiguse tõlgendamisel ning põhjendatuse ja otstarbekuse otsuse tegemisel teatud suvamäär, mis aga igal juhul peab alluma kohtu sisulisele kontrollile. Laiemas mõttes on nimetatud tegevuse kohtuliku hindamise ja kontrolli esemeks nii see, kas asjaomased ametiisikud toimisid seaduslikult, kui ka see, kas nad toimisid heas usus ja mõistliku põhjendatusega. Vabaduse võtmise kohtulikul hindamisel võib nii siseriiklik kui ka Strasbourgi kohus anda hinnangu ka vabaduse võtmist reguleerivatele õigusnormidele juhul, kui need on ilmses vastuolus EIÕK nõuetega (EIKo Winterwerp vs. Madalmaad, 24.10.1979).

 

14.5. 

Pädeva riigiorgani all tuleb mõista isikut või institutsiooni, mis on sõltumatu täitevvõimust ning pooltest. Selline nõue ei tulene otseselt §-st 20, kuid EIÕK art 5 lg 1 p c, mis lubab vabadust võtta samadel põhjustel vaadeldava sättega, nõuab, et isik toimetataks kohtuvõimu ette (vt EIKo Schiesser vs. Šveits, 02.12.1979). Esmajoones peetakse siin silmas kohut või kohtunikku, kuid kõne all võib tulla ka mõni muu sõltumatu ja erapooletu institutsioon (kohtu sõltumatuse kohta vt §-de 15 ja 24 komm-d).

 

14.6. 

Vahi all pidamise pikendamise juhtudel rakendatakse EIÕK art 5 lg 3 ning vabaduse võtmise faktilisi aluseid ja põhjendatud kahtlust (selle õigustatust) peab igal taolisel korral uuesti sisuliselt hindama ja otsustama kohus, sest varasemad põhjendused võivad olla muutunud või ära langenud (vt ka § 21 komm). Riigikohus on selgitanud, et isiku vahi all pidamise tähtaega pikendatakse vahi alla võtmist reguleerivate sätete alusel. Mõlema protseduuri raames tuleb kontrollida ühtede ja samade õiguslike aluste olemasolu (vt RKKKm 25.10.2001, 3-1-1-108-01).

 

14.7. 

Üks kommenteeritava sätte keskseid mõisteid on „põhjendatud kahtlus”. Selle mõiste määratles EIK asjas Fox, Campell ja Harley vs. Ühendkuningriik (otsus 30.08.1990). Otsuses Kudla asjas märkis EIK, et „tugev põhjendatud kahtlus, et arreteeritud isik on toime pannud kuriteo, on jätkuva vabaduse võtmise õiguspärasuse conditio sine qua non, kuid pärast teatud aja möödumist sellest enam ei piisa. Sel juhul peab kohus kontrollima, kas ka muud alused õigustavad edasist kinnipidamist. Kui need alused leitakse olevat „olulised” ja „piisavad”, tuleb vaadata ka, kas võimud on asja menetlenud „erilise tähelepanuga.”” (EIKo Kudla vs. Poola, 26.10.2000.)

Põhjendatud kahtlus eeldab faktide või informatsiooni olemasolu, mis võimaldab objektiivsel hindajal arvata, et isik on toime pannud kuriteo ning temalt vabaduse võtmine neis tingimustes on vältimatu. Seega on see fakti ja asjaolude küsimus, mida tuleb hinnata vastavas ajahetkes. Subjektiivsest hinnangust, näiteks politseiametniku siirast siseveendumusest, jääb väheseks. Rakendada tuleb ka objektiivset testi ehk faktilise põhjendava andmestiku olemasolu. EIK leidis asjas Labita vs. Itaalia (otsus 06.04.2000), et teiste tõenditega toetamata kuuldused anonüümselt informaatorilt seotuse kohta maffiaga ei kvalifitseeru „ põhjendatud kahtluseks”. EIÕK ei eelda, et andmetel oleks kohtuliku tõendi vorm.

Riigikohus on osutanud, et „ erikaebust läbivaatav kohus peab sisuliselt kontrollima, kas loa andmisel esines põhjendatud kahtlus – nii kuriteokahtlus kui näiteks pakkumineku kahtlus […] ning et põhjendatud kahtlus peab tuginema konkreetsele informatsioonile” (RKKKm 11.03.1997, 3-1-1-27-97).

EIK on vahi all pidamise põhjendatud alustena aktsepteerinud ka tõendite kõrvaldamise (EIKo Wemhoff vs. Saksamaa, 27.06.1968), tunnistajate mõjutamise (EIKo Ringeisen vs. Austria, 16.07.1971) ja õigusemõistmist kahjustavate kokkulepete ohtu (Wemhoff vs. Saksamaa, 27.06.1968), isiksuse kriminogeenset eripära, inkrimineeritava teo ohtlikkust, sotsiaalset seotust (töö, perekond jmt) jne.

Vabaduse võtmise esimeses staadiumis, s.o kuni kohtu ette viimise ja kohtu poolt vabaduse võtmise otsustamiseni ehk kohtu sanktsioonini, mis PS § 21 lg 2 kohaselt peab toimuma 48 tunni jooksul, võib tõenduslik alus olla nõrgem ja üldisem (nt operatiivinformatsioon jmt). Piisab prima facie ja bona fide tasemest. Selles staadiumis ausa õigusemõistmise kõikide parameetrite rakendamist (nt kohest kaitse kaasamist, tõlgi kindlustamist jmt) ei nõuta. Kahtlustatava kohtu ette toomisel rakendatakse aga juba võistleva menetluse põhimõtteid ning kohtule, kinnipeetavale ja tema kaitsjale tuleb teatavaks teha piisav (veenev) hulk fakte ja muud teavet, mis on isikult vabaduse võtmise aluseks.

Paljas fakt, et vahistatu või kinnipeetu hiljem, eeluurimise käigus või kohtu hilisema sisulise otsuse (lahendi) põhjal vabaks lastakse, ei muuda vahistamist või kinnipidamist automaatselt ja iseenesest ebaseaduslikuks koos sellega kaasneva retroaktiivse efektiga ja riigi kompensatsioonikohustusega. Juhul kui võimud näitavad veenvalt, et neil oli tollel ajahetkel ja faktilises informatsioonilises situatsioonis põhjendatud kahtlus, siis toimisid nad PS ja EIÕK kohaselt ning riigil pole kompensatsiooni maksmise kohustust, kuigi seda võidakse teha.

 

14.8. 

PS § 22 lg-st 1 ja EIÕK art 6 lg-st 2 tulenev süütuse presumptsiooni nõue laieneb mõistetavalt täiel määral ka vahi all ehk eelvangistuses olijatele ning nende kohtlemisele ehk teisisõnu – ka vahi all olevat kahtlustatavat või süüdistatavat ei tohi käsitleda süüdlasena (vt PS § 22 lg 1). Neil lasub üksnes põhjendatud kahtlus. Vastavalt peavad selle kategooria kinnipeetavatele rakendatavad piirangud olema vähem ranged ja lähtuma teistest alustest kui süüdimõistetuile rakendatavad piirangud. See tähendab muu hulgas ka seda, et vahialuseid ja süüdimõistetuid tuleb hoida lahus. Euroopa Nõukogu soovituste (resolutsioon (65)11) ja EIK praktika põhjal tuleb vahistamist ja kinnipidamist (eelvangistust) käsitada erandliku abinõuna, mida kohaldatakse ainult siis, kui see on vältimatult vajalik ning muul viisil soovitud seaduslikku eesmärki saavutada pole võimalik, ning üksnes nii kaua, kui see on põhjendatud.

Vaadeldava sätte toime lõpeb, kui isik mõistetakse esimese astme kohtu poolt kas süüdi või õigeks. Kui tegu on süüdimõistmisega, siis edasise kinnipidamise konstitutsiooniline kaitse toimub kommenteeritava paragrahvi p 1 kohaselt. Juhul kui isik vabastatakse vastutusest tulenevalt tema psüühilisest seisundist ja mõistetakse talle näiteks sundravi, siis rakendatakse punkti 5.

 

15. 

PS § 20 lg 2 p 4 kohaselt võib vabaduse võtta alaealise üle kasvatusliku järelevalve sisseseadmiseks või tema toimetamiseks pädeva riigiorgani ette, et otsustada sellise järelevalve sisseseadmine.

 

15.1. 

See vabadusõiguse riive õigustatud alus on mõeldud kasutamiseks väljaspool kriminaalmenetlust.

Alaealiseks peab lastekaitse konventsioon ja lastekaitse seadus isikut, kes on vähem kui 18 aastat vana. Alaealise mõjutusvahendite seadus piiritleb seaduse isikulise toimeala 7–18-aastastega.

Alaealise mõjutusvahendite seaduse § 18 näeb ette alaealise komisjoni ette sundtoomise võimaluse, milleks teda võib samas asulas kinni pidada kuni 18 tundi enne istungi algust ja muudel juhtudel kuni 48 tundi.

Nagu teistegi erandite puhul on esimene tingimus seadusliku aluse ja korralduse olemasolu. Eestis annab selle aluse käsitletav PS säte, KarS § 87, mille järgi kohus võib 14–18-aastase alaealise allutada käitumiskontrollile, paigutada noortekodusse või internaatkooli või kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste kooli, ning alaealise mõjutusvahendite seadus, mille § 3 loetleb kohtuväliselt alaealisele kohaldatavad mõjutusvahendid. PS tekst ei viita, et korraldus mõjutusvahendi rakendamiseks peab tingimata kohtult lähtuma. See võib olla antud ka mõne teise selleks volitatud (haldus)organi või ametiisiku poolt. Seaduslik korraldus tähendab siin õiguslikul alusel oma pädevuse piires ning põhjendatult antud korraldust, mitte üksnes korralduse lähtumist seaduse tasemel õigusaktist.

Seaduses sätestatud alus ja kord alaealise üle isikuvabadust piirava kasvatusliku järelevalve sisseseadmiseks sisaldub eeskätt AMVS § 6 lg-tes 2 ja 4. Neist sätetest esimesena nimetatus on märgitud, et alaealiste komisjonil on õigus taotleda kohtult alaealise kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste kooli suunamist, kui alaealine on toime pannud AMVS § 1 lg-s 2 sätestatud teo, mille eest kohaldatud mõjutusvahendid ei ole andnud tulemust ja kui kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste kooli suunamine toimub alaealise kasvatusliku järelevalve huvides. AVMS § 6 lg 4 kohaselt aga paigutatakse alaealine kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste kooli kuni kaheks aastaks, arvestades seejuures õppeaasta lõpuga. Vabaduse võtmine selle sätte alusel toimub seega kohtumäärusega, mille tegemise menetlus on reguleeritud KrMS 17. ptk-s.

Alaealiselt vabaduse võtmise peamine eesmärk on kasvatusliku (EIÕK-s „ haridusliku”) järelevalve sisseseadmine, näiteks juhul, kui alaealine on hoidnud eemale koolikohustusest. Kuid kasvatuslik järelevalve ja sundkorras koolikohustusele allutamine ei ole inimõiguste kohtu praktikas olnud ainukesed aktsepteeritavad põhjused. Kohaseks on peetud ka kinnipidamist muudest alaealise üldistest huvidest, lähtuvalt näiteks alaealise arengu ja tervise tõsist ohustatust narkootikumide tarvitamisest, prostitueerimisest või ahistamisest. Asja sisulisel otsustamisel tuleb alati esikohale seada lapse huvid.

 

15.2. 

Nagu vabaduse võtmist üldse kommenteeritava paragrahvi alusel võib käsitada ainult vahendina, mitte eesmärgina, tuleb seda eriti arvestada sellise haavatava kontingendi nagu alaealised puhul. Seega võib vabaduse võtta ainult selleks, et alaealine pärast lühiajalist vältimatut kinnipidamist ning tarvilikke menetlusi saata edasi asjakohase kasvatusliku ja haridusliku järelevalve alla, sotsiaalsele rehabiliteerimisele (nt sotsiaaljärelevalve alla, erikooli või ravile vms) (EIKo Bouamar vs. Belgia, 29.02.1988). Et vabaduse võtmine selle erandi alusel on õigustatud laias mõistes kasvatusliku (haridusliku) järelevalve sisseseadmiseks, võib vastupidine, s.o sisuliselt sellekohase järelevalve (õpetuse, kasvatuse või ravi) puudumine või ebapiisavus järelevalveasutuses (nt erikoolis) osutuda PS rikkumiseks (vt EIKo Koniarska vs. Ühendkuningriik, 12.10.2000).

Nagu iga vabaduse võtmine ei või ka alaealise kinnipidamine olla meelevaldne ja sealhulgas ebaproportsionaalne. Kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste kooli suunamise määrust on võimalik vaidlustada KrMS-s sätestatud korras (vt KrMS § 387 p 2).

 

15.3. 

Riigikohus on leidnud, et selle sätte alusel on võimalik piirata ka seaduslikult kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste kooli paigutatud, kuid enam mitte koolikohustusliku (ehk vanema kui 17-aastase) alaealise isikuvabadust (RKKKo, 07.04.2010, 3-1-2-1-10, p 7.4).

 

16. 

PS § 20 lg 2 p 5 kohaselt võib vabaduse võtta nakkushaige, vaimuhaige, alkohooliku või narkomaani kinnipidamiseks, kui ta on endale või teistele ohtlik. Seaduses sätestatud juhud sel eesmärgil vabaduse võtmiseks sisalduvad KarS-s ja PsAS-s, kord on sätestatud KrMS-s ja TsMS-s.

 

16.1. 

PS ja EIÕK teksti võrdlus näitab, et PS on neil alustel kinnipidamise suhtes rangem, pakkudes selles mõttes avaramat kaitset kui EIÕK. Nii isikute ring kui ka kinnipidamise alused on PS-s sätestatud kitsamalt. PS näiteks ei luba hulkurite kinnipidamist. Samas lubab PS sättes nimetatud isikute kinnipidamise üksnes juhul, kui nad on endale või teistele ohtlikud. Konventsiooni tekstis säärast piiravat klauslit ei ole.

Millist juhtumit käsitada nakkushaigusena, keda ebaterve psüühikaga isikuna, keda alkohooliku või narkomaanina, seda ei PS ega EIÕK ei täpsusta. Eestis on asjakohaseks seaduseks psühhiaatrilise abi seadus (PsAS). Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete seaduse § 11 kohaselt toimub vaimsete häirete tõttu endale või teistele ohtlike narkomaanide tahtevastane haiglasse paigutamine ja ravi psühhiaatrilist abi reguleerivate õigusaktide kohaselt. Guzzardi asjas viitas EIK seoses psüühiliselt haigete, alkohoolikute ja narkosõltlastega, et selle kategooria isikute kinnipidamine võib olla õigustatud „ mitte ainult seetõttu, et nad on ajutiselt ohtlikud avalikule turvalisusele, vaid et kinnipidamise võivad tingida ka nende enda huvid” (EIKo Guzzardi vs. Itaalia, 06.11.1980). Pretsedendiõigus selles osas on enam välja arendatud ebaterve psüühikaga isikute ja hulkurite osas.

 

16.2. 

Mõistele „ebaterve psüühika” (ingl k unsound mind, PS-s „vaimuhaige”) on EIK andnud autonoomse tähenduse. Winterwerpi asjas (EIKo Winterwerp vs. Madalmaad, 24.10.1979) sedastas EIK, et ebaterve psüühika konstateerimiseks peab olema täidetud kolm tingimust:

1) isik peab olema usaldusväärselt näidanud, et ta on ebaterve ehk haige psüühikaga (mis tingib objektiivse meditsiinilise ekspertiisi korraldamise vajaduse);

2) vaimse häire iseloom ja sügavus peab olema selline, et see õigustab vabaduse võtmist;

3) kinnipidamise jätkumine on õigustatud üksnes niikaua, kuni vaimuhäire kestab.

Samas osutas kohus, et kellegi kinnipidamine lihtsalt sel põhjusel, et tema vaated või käitumine lahknevad ühiskonnas valitsevatest normidest, ei ole EIÕK-ga kooskõlas. Tugevate ja ilmsete meelehäiretega inimeste puhul ei ole välistatud erakorraline paigutamine raviasutusse või isolatsiooni, mis eeldab aga esimesel võimalusel meditsiinilist konsulteerimist. Psüühiliselt haigete hindamise kriteeriumi tuleb mutatis mutandis kohaldada ka teiste selles punktis osutatud isikukategooriate suhtes (v.a hulkurid).

 

16.3. 

Psühhiaatrilise ravi üldreegel on, et see toimub vabatahtlikkuse alusel. PsAS § 11 kohaselt võidakse isiku enda tahtest olenemata anda vältimatut psühhiaatrilist abi ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral:

1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida;

2) haiglaravita jätmine ohustab isiku enda või teiste elu, tervist või julgeolekut ning

3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.

Tahtest olenematut ravi võib kohaldada üksnes kohtu määruse alusel. Tahtest olenematut ravi võib kohaldada ka kohtu määruseta, kui see on vältimatu isiku enda või avalikkuse kaitseks ja kohtu määruse saamine ei ole piisavalt kiiresti võimalik. Isiku tahtest olenematu ravi kohaldamise kauemaks kui esialgse õiguskaitse rakendamiseks, selle pikendamise ja lõpetamise otsustab kohus isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetlusele ettenähtud korras isiku elukohajärgse kohaliku omavalitsuse avalduse alusel. Isiku tahtest olenematu ravi haigla psühhiaatriaosakonnas võib kesta üle 48 tunni ainult kohtu loal.

 

16.4. 

Ka vaadeldavatel juhtudel ei tohi vabaduse võtmine olla meelevaldne. See tähendab seda, et kinnipidamine peab olema vältimatult vajalik ning eesmärgikohane, s.o teostatud üksnes neil eesmärkidel, milleks see on ette nähtud (vt ka PS § 11 ja EIÕK art 18). PsAS § 13 kohaselt peavad kaks psühhiaatrit isiku läbivaatuse tegema 48 tunni jooksul, ning kui mõlemad leiavad, et ravi on põhjendatud, võidakse isik jätta tema enda tahtest olenemata ravile. Kui kinnipidamise luba ei anta või on ära langenud kas või üks PsAS-s nimetatud alustest, võib isik ravilt kohe lahkuda. Seadus reguleerib ka ohjeldusmeetmete rakendamist ja psühhiaatriaekspertiisi tegemist. Asjas Varbanov vs. Bulgaaria paigutati ohtlikult käitunud inimene prokuröri korralduse alusel psühhiaatriahaiglasse, kus ta oli 20 päeva ilma ühegi meditsiinilise tõendita psüühilise haiguse kohta. EIK möönis, et erakorralistel juhtudel on võimalik isiku ohtlikkuse põhjendusel teda paigutada raviasutusse, kuid sellele peab järgnema juhtumi ja isiku asjakohane meditsiiniline hinnang, mida Varbanovi puhul kunagi ei tehtud, mistõttu oli tegu EIÕK rikkumisega (EIKo Varbanov vs. Bulgaaria, 05.10.2000).

 

16.5. 

Kommenteeritav PS säte ei kohusta ravima ega anna õigust vastavat ravi nõuda. Kuid kui selle järele on ilmne vajadus ja seda ei tehta, võib esile tõusta ebainimliku kohtlemise küsimus PS § 18 või EIÕK art 3 mõttes. Oluline on ka see, et kommenteeritaval alusel kinnipeetu ei ole kuriteos süüdimõistetu, vaid haige inimene, patsient. Seetõttu peavad inimesele säilima teistele vabadele inimestele (patsientidele) omased õigused ja vabadused, sh elutingimused niivõrd, kuivõrd seda võimaldab tema meditsiiniline seisund.

Vastutajaks neis asjus on avalik võim (riik). Seega kui keegi on paigutatud näiteks ravile eestkostja ettepanekul või nõudmisel, tuleb selgitada, milline on riigi ja milline eraisiku vastutus ning kas PS ja EIÕK garantii sellele juhtumile laieneb. Sama tuleb selgitada ka erameditsiiniasutusse paigutamisel. Igal juhul ei tähenda selline olukord aga raviasutuse juhtkonna automaatset vabanemist vabaduse võtmise põhjendatuse ja õigustatuse hindamisest, seda ka mitte siis, kui ravi toimub eraraviasutuses (vt EIKo Nielsen vs. Taani, 28.11.1988).

Pole kahtlust selles, et vaadeldava kategooria isikutel (ka vaimuhaigel) on nagu teistelgi vabadusest ilmajäänuil ise või oma seadusjärgsete esindajate kaudu õigus vaidlustada kohtus vabaduse võtmise põhjendatust ja seaduslikkust esmase kinnipidamise korral ning ka selle jätkuvust (perioodilisust).

Esmane otsustaja tahtevastase ravi asjus võib olla ka kvaasikohtulik institutsioon, näiteks ravinõukogu vms, tingimusel, et ta vastab sõltumatu kohtu põhitunnustele ning arvestab otsustamisel ausa õigusemõistmise üldpõhimõtteid. Strasbourgi kohus on olnud küllalt range sellise kogu sõltumatuse hindamisel (vt EIKo D.N. vs. Šveits, 29.03.2001).

Konventsiooni tekst ei anna mingeid viiteid kinnipidamise aja (kestuse) kohta. Kinnipidamise kestus sõltub otseselt kinnipeetavate isikute seisundist ning seetõttu on täiesti mõistetav, et neil on õigus oma jätkuvat kinnipidamist perioodiliselt kohtu ees vaidlustada.

 

16.6. 

EIÕK otsustusvälja on kerkinud nakkushaiguse temaatika seoses aidsihaigete kinnipidamisega. Asjas Enhorn vs. Rootsi peeti HIV-positiivset alkohoolikut raviasutuses kinni 18 kuud, sest ta tegi katseid põgeneda ega järginud ravi- ja käitumisettekirjutusi. Seetõttu oli olemas reaalne oht nakkushaiguse levikuks, ühiskondlikule turvalisusele ning avalikule tervisele (EIKo Enhorn vs. Rootsi, 25.01.2005).

Alkohooliku kinnipidamist on EIK käsitanud Witold Litwa kaebuses Poola vastu (otsus 04.04.2000).

 

16.7. 

EIK on tuvastanud EIÕK art 5 lg 1 rikkumise Eesti suhtes, kuna kohus võttis isikult vabaduse tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse paigutamiseks, kuid kuulas isiku ära alles 15 päeva möödudes ravile paigutamisest (S. vs. Eesti, 04.11.2011). Riigikohus oli selle rikkumise oma otsuses tuvastanud (RKTKm, 10.10.2007, 3-2-1-81-07, p 18), kuid ei olnud sellele mingil moel reageerinud (S. vs. Eesti, 04.11.2011, p 46).

 

16.8. 

PS § 20 lg 2 p 5 kohast seaduslikku alust vabaduse võtmiseks soovitakse sätestada ka kommentaaride kirjutamise ajal Riigikogu menetluses oleva [PsAS jt seaduste muutmise seadusega (170 SE)]. Eelnõu kohaselt võib haigla psühhiaatriaosakonnas tahtest olenematul ravil viibivale psühhoaktiivsest ainest sõltuvuses olevale alaealisele, kes ohustab sõltuvuse ja sõltuvusest tingitud sotsiaalse toimetulekuvõime vähenemise tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut, kohaldada tahtest olenematut ravi ööpäev läbi sõltuvusvastase taastusabi andja juures, kui alaealise terviseseisund võimaldab sõltuvusvastase taastusabi andmist väljaspool haigla psühhiaatriaosakonda. Alaealisele võib tahtest olenematut ravi sõltuvusvastase taastusabi andja juures kohaldada kuni kolm järjestikust kuud. Tahtest olenematut ravi sõltuvusvastase taastusabi andja juures võib kohaldada üksnes kohtu määruse alusel.

 

17. 

PS § 20 lg 2 p 6 kohaselt võib vabaduse võtta ebaseadusliku Eestisse asumise tõkestamiseks ning Eestist väljasaatmiseks või välisriigile väljaandmiseks.

 

17.1. 

PS ega EIÕK ei anna õigust asüüliks või õigust elada konkreetse riigi territooriumil, v.a Eesti kodaniku õigus elada Eestis (PS § 36). Sellele vaatamata annab PS vaadeldav säte ja EIÕK ekvivalentne säte art-s 5 lõike 1 p-s f mõned garantiid juhuks, kui isik on kinni peetud selleks, et otsustada tema vastuvõtmine, väljasaatmine või väljaandmine. Ka on Eesti Vabariik ühinenud väljaandmise Euroopa konventsiooniga. Konventsiooni art 16 kohaselt võidakse edasilükkamatutel asjaoludel taotleda otsitava isiku eelvangistust, mis otsustatakse väljaandva riigi seaduste kohaselt. Valdkonda reguleerib ka kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsiooni lisaprotokoll.

Väljaandmist reguleerib KrMS 19. ptk. Eesti on täitva riigina õigustatud isikut välja andma väljaandmistaotluse alusel, kui isiku suhtes on taotletavas riigis alustatud kriminaalmenetlust ning koostatud vahistamismäärus või kui jõustunud süüdimõistva kohtuotsusega on mõistetud isikule karistuseks vangistus.

Vabaduse võtmine väljasaatmise tagamiseks on reguleeritud VSS-ga (vt §-d 18–26).

 

17.2. 

Sõltuvalt asjaoludest on EIK vahet teinud ühelt poolt kinnipidamise seaduslikkusel ning teiselt poolt väljasaatmise või väljaandmise seaduslikkusel.

Kinnipeetud isikuil on õigus EIÕK art 5 lg 4 järgi vaidlustada oma kinnipidamine kohtus. Garantiina võib vaadelda ka seda, et kinnipidamist väljasaatmise või väljaandmise alusel saab kasutada üksnes selleks, milleks see ette on nähtud. Veel on EIK osutanud, et kinnipidamine peab järgima mõistliku aja tingimust. See võib kesta või on õigustatud ainult niikaua (niipalju), kui see on vajalik asüüli andmise või väljasaatmise või väljaandmise otsustamiseks. Quinni asjas osutas EIK, et kui menetlus väljasaatmise otsustamiseks ei ole läbi viidud kohase tähelepanu ja kavatsusega, kaotab kinnipidamine oma õigustatuse (EIKo Quinn vs. Prantsusmaa, 22.03.1995). Millise pikkusega kinnipidamine on põhjendatud ja ajaliselt mõistlik, on fakti ja asjaolude küsimus ning tuleb otsustada iga üksiku juhtumi puhul eraldi (vt EIKo Chahal vs. Ühendkuningriik, 15.11.1996). Mõnedel juhtudel võib isiku tausta uurimine võtta palju aega, ka tuleb asüülitaotluste puhul välja selgitada selle põhistatus ning pärida informatsiooni asjasse puutuvaist või valdkonnaga tegelevaist institutsioonidest, sealhulgas näiteks ÜRO põgenikeorganisatsioonidest vms. Seejuures tuleb selget vahet teha, milline viivitus on riigivõimude ja milline asjasse puutuva isiku põhjustatud. Samuti tuleb silmas pidada, et neil alustel kinnipeetuid tuleb kohelda erinevalt kriminaalmenetluses lõplikult süüdimõistetuist.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel art 15 lg 5 kohaselt peab iga liikmesriik sätestama väljasaatmise eesmärgil toimuva kinnipidamise piiratud kestuse, mis ei tohi ületada kuut kuud. Selle tähtaja pikendamine on lubatud veel kuni 12 kuu võrra, kui hoolimata riigi mõistlikest jõupingutustest on tõenäoline, et väljasaatmise viibimise põhjuseks on väljasaadetava koostöö puudumine või päritoluriigist vajalike dokumentide hankimise viibimine.

VSS § 24 lg 11 lubab isikut väljasaatmiskeskuses kinni pidada kõige enam 18 kuud. Selle aja hulka ei arvata välismaalase poolt esitatud rahvusvahelise kaitse saamise taotluse menetlemise aega. Kinnipidamine eeldab halduskohtu luba, mis antakse kuni kaheks kuuks ning seejärel vajadusel pikendatakse. Kohtupraktika kohaselt saab ka rahvusvahelise kaitse saamise taotluse menetluse kestel anda halduskohus loa isiku jätkuvaks kinnipidamiseks väljasaatmiskeskuses mitte enam kui kaheks kuuks (vt TlnRnKm 19.04.2010, 3-09-2196).

Varjupaiga andmata jätmine, isiku väljaandmine või väljasaatmine võib osutuda komplitseeritumaks ja aeganõudvamaks ka juhul, kui isik väidab, et maal, kuhu teda suunatakse, võidakse teda kohelda EIÕK põhimõtete vastaselt. Arvesse tuleb võtta just tõsisemate rikkumiste võimalust EIÕK art-te 2 (õigus elule), 3 (õigus mitte olla piinatud), 5 ja 6 järgi. Seda ohtu peab isik tõendama, ning kui see tundub taustinformatsiooni ja isiku väidete põhjal tõene, siis peavad riigid väljaandmisest või väljasaatmisest hoiduma, sest selline teguviis ei oleks kooskõlas PS ning EIÕK-ga võetud kohustusega tagada „ igaühele, kes on nende jurisdiktsiooni all […] konventsioonis […] kindlaksmääratud õigused ja vabadused”.

 

17.3. 

Eesti suhtes on EIK tuvastanud sellel eesmärgil vabaduse võtmisega põhjustatud EIÕK art 5 lg 1 p f rikkumise, kuna isiku kinnipidamine tema väljasaatmiseks ei olnud kogu tema kinnipidamise aja jooksul põhjendatud tingituna asjaolust, et teda oli võimatu välja saata ja riik ei olnud tema juhtumit menetlenud nõuetekohase hoolsusega (Mikolenko vs. Eesti, 08.10.2009).

 

18. 

PS § 20 lg 3 kohaselt ei tohi kelleltki võtta vabadust üksnes sel põhjusel, et ta ei ole suuteline täitma mingit lepingulist kohustust. Sätte tekst langeb kokku [kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti art-ga 11]. Vastav säte sisaldub ka [EIÕK 4. lisaprotokolli art-s 1]. See kaitseb vabaduse võtmise eest igasuguste lepinguliste kohustuste täitmata jätmise (sh ka võlgade maksmata jätmise) pärast. Normi rakendusala on üsna piiratud ning on määratud sõnastusega „üksnes sel põhjusel”. See tähendab, et vabaduse võtmine ei ole välistatud, kui esinevad muud seaduslikud alused (nt lepinguosaline on käitunud kriminaalkorras karistataval viisil). Siinses sättes sisalduva keeluga seondub TMS §-s 62 kehtestatud võimalus kohaldada isiku suhtes kohtusse sundtoomist või vajadusel kuni 30-päevast aresti, kui isik ei esita kohtutäiturile mõjuva põhjuseta oma vara nimekirja või ei anna vannet, et kohtutäiturile esitatud andmed vara kohta on talle teadaolevalt õiged.