Paragrahv 19.

Igaühel on õigus vabale eneseteostusele.

Igaüks peab oma õiguste ja vabaduste kasutamisel ning kohustuste täitmisel austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning järgima seadust.

 

1. 

Varasemad põhiseadused PS §-ga 19 sarnast sätet ei sisaldanud. Seevastu valitses Põhiseaduse Assambleel § 19 vajalikkuse suhtes üksmeel. Sarnane säte sisaldus nii Põhiseaduse Assamblee töö aluseks võetud J. Adamsi töögrupi eelnõus kui ka kõigis järgnevates PS eelnõu redaktsioonides (Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee, lk 1171, § 9; lk 1191, § 9; lk 1205, § 11). I. Hallaste tõdes vaid, et „ [v]abadus on kõige tähtsam omadus, mis üldse ühiskonnast ühiskonna teeb” (Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee, lk 810). Käesoleval kujul jätkab § 19 põhiseadusõiguslikku traditsiooni, mille alguseks võib pidada 1776. aasta Virginia Bill of Rights’i art 1, mis algab sõnadega: „Kõik inimesed on loomult võrdselt vabad.” Sarnase sisuga on ka Prantsuse 1789. aasta inim- ja kodaniku­õiguste deklaratsiooni art-d 4 ja 5. Samas ei sisalda üldist vabaduspõhiõigust nt EIÕK ega EL põhiõiguste harta, kuid EIK tõlgendab laiendavalt EIÕK art 8, andes sellele üldisele vabaduspõhiõigusele sarnaneva funktsiooni.

Olgugi et § 19 lg 1 tõdeb lakooniliselt, et „ [i]gaühel on õigus vabale eneseteostusele”, on tegemist PS II peatüki keskse sättega mitmes mõttes: sellest tuleneb nii üldine vabaduspõhiõigus kui ka üldine isiksusõigus. Lisaks sisaldub lõikes 2 nii üldine teiste inimeste õiguste ja vabaduste järgimise kohustus kui ka põhimõte, mis määrab kindlaks põhiõiguste kehtivuse põhiõiguste kandjate omavahelistes suhetes.

 

2. 

Erinevalt ülejäänud PS vabaduspõhiõigustest – nt kaitseb PS § 45 ideede jm vaba levitamist – ei defineeri PS § 19 lg 1 vabaduse sisu ehk eset, vaid nimetab ainult õigust vabale eneseteostusele. Eneseteostus on mõiste, mille tõlgendamise võimalikud tulemused erinevad rohkem kui näiteks sõnumisaladuse (PS § 43) mõiste omad. Abstraktsel tasandil on siiski võimalik piirduda vaid kahe fundamentaalselt erineva eneseteostuse tõlgendusega.

Kõigepealt on võimalik lähtuda eeldusest, et PS põhiõiguste kataloog kaitseb ainult kõige olulisemaid vabadusi. Kui kaitstud oleks ainult kõige olulisemad vabadused, siis saaks PS § 19 lg 1 hõlmata ainult eneseteostuse kõige väärikamad viisid ehk need vabadused, mille esemed on vähemalt sama olulised kui kataloogis sisalduvatel vabadustel. PS § 19 lg-l 1 oleks lüngatäitmisfunktsioon, see tagaks ainult need vabaduse valdkonnad, mis põhiseadusandjal n-ö kahe silma vahele on jäänud. PS kohaldaja peaks alati andma hinnangu isiku tegevuse, omaduse või seisundi olulisusele ning otsustama, kas tegu on väärika eneseteostuse viisiga või mitte, olgu siis tegemist ideede levitamise, tuvide söötmise või metsas ratsutamisega.

Teiseks lähenemisviisiks on tõdemus, et kui PS § 19 lg 1 ei nimeta erinevalt muudest põhiõigustest vabaduse eset, siis saab selleks vabaduse esemeks olla ainult vabadus ise. Vastavalt sellele seisukohale tagab PS § 19 lg 1 igaühe õiguse teha ja tegemata jätta mida iganes.

Eelistada tuleb teist lähenemisviisi. Milline eneseteostuse viis võiks olla väärikaim, selle üle vaieldi nt ka Põhiseaduse Assambleel. Kui Hando Runnel leidis, et töö on inimese eneseteostuse väärikaim viis, siis Kaido Kama pidas selleks puhkust, Peet Kask armastust ning Illar Hallaste palvetamist (Vt Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee, lk-d 569 ja 601). Eneseteostus­vabaduse vaieldavus näitabki, et eneseteostus saab olla vaba ainult siis, kui selle sisu võib igaüks enda jaoks ise defineerida.

Erilised vabaduspõhiõigused ei suuda katta kogu vabaduse valdkonda, vaid üksnes nimetatud juhte, millest väljapoole jääb hoopis suurem nimetamata juhtude hulk. PS-st võib leida vähemalt kolm argumenti nimetamata vabaduste põhiseadusliku kaitse kasuks. Esiteks asetab preambuli kolmas osalause vabaduse ettepoole õiglusest ja õigusest, tõstes selle Eesti riigi üheks olulisimaks väärtuseks. Teiseks määrab PS § 10 kindlaks, et kirjutatud põhiõiguste kataloog ei ole lõplik, vaid avatud kõigile õigustele, mis tulenevad PS mõttest või on sellega kooskõlas ja vastavad inimväärikuse ning sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõtetele. Vabadus kujundada oma elu vastavalt oma soovile on inimväärikuse alus. Kolmandaks kannab PS II peatükk pealkirja „Põhiõigused, vabadused ja kohustused”. Siin on viidatud peale õiguste ja kohustuste ka vabadustele, samal ajal kui nt mõistet „võrdsus” ei ole kasutatud. Kõigest sellest ilmneb, et PS omistab vabadusele erilise kaalu. PS kehtestab niisiis ühtlasi ka üksikisiku vabadussfääri lünkadeta kaitse.

Kui PS tagab üksikisiku lünkadeta vabadussfääri, peab olemas olema üldine vabaduspõhiõigus, mis hõlmab kõik nimetamata vabadused, mis ei ole kaitstud mõne erilise vabadus­põhiõigusega. See üldine vabaduspõhiõigus ei tulene PS § 20 lg-st 1, mis sätestab muu hulgas õiguse vabadusele, sest selle all on mõeldud klassikalist habeas corpus põhiõigust, mis kaitseb füüsilist vabadust ehk isikuvabadust (vt § 20 komm). See on küll oluline, kuid siiski ainult üks vabaduse aspekt. Üldine vabaduspõhiõigus tuleneb § 19 lg-st 1, mis sätestab vaba eneseteostuse kaudu üldise vaimse vabaduse, olles sel viisil üks inimväärikuse garantii (§ 10) peamisi väljundeid PS tekstis. RKPJK mainis § 19 esimest korda põhiõigusena 2000. aasta sügisel, kuid jättis kaitseala riive küsimuse lahtiseks (RKPJKo 06.10.2000, 3-4-1-9-00, p 12). Aasta hiljem tunnustas RKÜK PS § 19 sisuliselt üldise vabadus­põhiõigusena (RKÜKo 11.10.2001, 3-4-1-7-01, p 13 jj; vrd expressis verbis RKPJKo 25.06.2009, 3-4-1-3-09, p-d 16, 25; 14.12.2010, 3-4-1-10-10, p 40; RKKKo 24.09.2009, 3-1-1-67-09, p 13.3).

 

3. 

PS § 19 lg-s 1 sisalduv üldine vabaduspõhiõigus kujutab endast lex generalis’t, mis taandub, kui on riivatud mõni eriline vabaduspõhiõigus. Sellest tulenevalt on PS § 19 lg-l 1 subsidiaarne iseloom: selle rikkumist ei asuta tuvastama, kui põhiõiguse adressaadi abinõu riivab mõne erilise vabaduspõhiõiguse kaitseala. „PS § 19 lõikest 1 tuleneb üldine vabaduspõhiõigus, mille riive vastavust põhiseadusele ei ole vajalik kontrollida, kui vaidlusalune säte riivab mõnd spetsiifilist põhiõigust” (RKPJKo 25.06.2009, 3-4-1-3-09, p 16; vrd RKKKo 24.09.2009, 3-1-1-67-09, p 13.3). See kehtib nii siis, kui tuvastatakse erilise vabaduspõhiõiguse rikkumine, kui ka siis, kui erilise vabaduspõhiõiguse riive on PS-ga kooskõlas. PS § 19 lg-l 1 on praktiline tähtsus ainult neil juhtudel, kui avaliku võimu abinõu ei riiva ühegi erilise vabaduspõhiõiguse kaitseala. Subsidiaarse funktsiooni tõttu võib üldist vabaduspõhiõigust nimetada ka kinnipüüdvaks põhiõiguseks, mis hõlmab kõiki neid juhte, mis eriliste vabaduspõhiõiguste võrku pidama ei jää.

 

3.1. 

Üldise vabaduspõhiõiguse esemelisel kaitsealal on kaks aspekti: esiteks õiguslik vabadus ja teiseks olek kui õiguslik positsioon.

 

3.1.1. 

PS § 19 lg 1 esemelisse kaitsealasse kuulub kõigepealt õiguslik vabadus. Õiguslik vabadus seisneb loas teha ja tegemata jätta seda, mida isik soovib. Kaitstud on isiku otsustamisvabadus sellest sõltumata, milline kaal on valitud tegevusel eneseteostuse jaoks või milline on moraalne hinnang valitud tegevusalternatiivile.

Üldise vabaduspõhiõiguse kaitsealas on nt lepinguvabadus (RKPJKo 30.04.2004, 3-4-1-3-04, p 21). Lepinguvabadus tähendab valikuvabadust sõlmida või mitte sõlmida mis tahes sisuga leping. Seetõttu on üldine vabaduspõhiõigus privaatautonoomia alus. Subsidiaarsuse tõttu on lepinguvabadus üldise vabaduspõhiõigusega hõlmatud siiski ainult niivõrd, kuivõrd tegu ei ole omandi, töö või muidu elukutse, tulundus- või mittetulundusühingu või pärimis- või abielulepinguga, mille puhul pakuvad kaitset spetsiaalsed põhiõigused (§-d 32, 29, 31, 48 ja 27). Üldise vabaduspõhiõiguse kaitsealas on Riigikohtu praktika järgi ka nt sõiduki juhtimine (RKÜKm 28.04.2004, 3-3-1-69-03, p 33; vrd ka RKÜKo 27.06.2005, 3-4-1-2-05, p 71 jj; RKHKo 09.06.2006, 3-3-1-20-06, p 15), nii relvaga kui relvata jahipidamine (RKÜKo 11.10.2001, 3-4-1-7-01, p 13; vrd RKÜKo 25.02.2004, 3-3-1-60-03, p 17 jj; RKPJKo 26.03.2009, 3-4-1-16-08, p 22; 14.12.2010, 3-4-1-10-10, p 40), õigus soetada relv (RKPJKo 11.10.2001, 3-4-1-7-01, p 13; 26.03.2009, 3-4-1-16-08, p 22; 14.12.2010, 3-4-1-10-10, p 40; 26.04.2011, 3-4-1-2-11, p 38), turvalisuse tagamine enese ja vara kaitse eesmärgil (RKPJKo 26.03.2009, 3-4-1-16-08, p 24) ning lepinguvabadus (RKKKo 24.09.2009, 3-1-1-67-09, p 13.3; vrd § 32 komm-d 4.4, 4.10). Teisalt on RKPJK relvaloa kontekstis abstraheerinud põhjendatult § 19 lg 1 kaitseeset ning pidanud selleks „õiguslikku vabadust relvaga jahil käia ja relvaga turvalisust tagada” (RKPJKo 14.12.2010, 3-4-1-10-10, p 45). Lisaks nimetatutele hõlmab vaba eneseteostus ka nt tänaval kõndimise, ilma kiivrita mootorrattasõidu, vabaabielu elamise, metsas ratsutamise, alasti päevitamise, alkoholi või uimasti tarvitamise, suitsetamise ning mahasülitamise avalikus kohas. Kas tegu on hea või halb, väärtuslik või väärtusetu, ei ole kaitseala küsimus.

Seevastu õigus omada relva (vrd RKPJKo 11.10.2001, 3-4-1-7-01, p 13; 26.03.2009, 3-4-1-16-08, p 22; 14.12.2010, 3-4-1-10-10, p 40; 26.04.2011, 3-4-1-2-11, p 38) peaks olema omandipõhiõiguse ja mitte üldise vabaduspõhiõiguse kaitseala küsimus.

 

3.1.2. 

Teiseks kaitseb PS § 19 lg 1 esemeline kaitseala isiku integriteeti, st kitsamat isikusfääri ja selle säilimise õiguslikke põhitingimusi. Isiku integriteedi kaitse on inimväärikuse (PS § 10) kõige elementaarsem väljendus ja esimene tagatis. Seda üldise vabaduspõhiõiguse aspekti võib nimetada üldiseks isiksus- või isikupõhiõiguseks. See on lex generalis võrreldes PS §-s 17 sätestatud au ja hea nime teotamise keeluga; § 26 esimeses lauses sätestatud õigusega eraelu puutumatusele; §-s 33 sätestatud kodu puutumatusega; §-des 40 ja 41 sätestatud südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadusega; §-s 42 sätestatud keeluga koguda andmeid veendumuste kohta ning §-s 49 sätestatud rahvuskuuluvuse säilitamise õigusega. Kui avaliku võimu abinõu riivab mõnda nimetatud põhiõigustest, siis taandub üldine isiksuspõhiõigus subsidiaarsena.

Riigikohus on PS § 19 lg 1 maininud kontekstis, mis kujutab endast üldise isiksuspõhiõiguse kohaldamist. Esimesel juhul leidis RKPJK, et PS § 19 lg 1 kaitsealasse kuulub sõltuvalt asjaoludest vabadus muuta oma nime (RKPJKo 03.05.2001, 3-4-1-6-01, p 15), teisel RKKK – samuti sõltuvalt asjaoludest – isiku salajane pealtkuulamine ja salvestamine (RKKKo 21.03.2003 3-1-1-25-03, p 8.2), kolmandal leidis RKTK, et § 19 lg-s 1 sätestatud üldisest isiksuspõhiõigusest tuleneb enesekujutamise õigus, mille all tuleb muu hulgas mõista õigust oma kujutisele, mis hõlmab nii kujutise pildis kui liikuvas pildis ning annab isikule õiguse määrata oma kujutise kasutamine ise (RKTKo 13.01.2010, 3-2-1-152-09, p-d 11, 12). Kõigil juhtudel piiritles Riigikohus PS § 19 lg 1 kaitseala ja PS § 26 kaitseala. Piiri tõmbamine sõltub sellest, milline tähendus anda PS § 26 esimese lause mõistele „eraelu”. Kui võtta eeskujuks EIK poolt EIÕK art-le 8 antud tõlgendus, siis muutub PS § 26 kaitseala oma ulatuse tõttu sisuliselt konkureerivaks üldiseks vabaduspõhiõiguseks, hõlmates kogu isiku füüsilise ja vaimse puutumatuse ning kaitstes teda isegi nt sundkorras uriiniproovi võtmise eest (Tln RgKo 12.04.2005, 2-3/297/05; vrd RKPJKo 24.12.2002, 3-4-1-10-02, p 23). Kui tõlgendada eraelu seevastu semantilisest argumendist lähtuvalt kitsamalt isiku erasfääri kaitsegarantiina, mis hõlmab nt päeviku märkmed, kirjavahetuse, kehasfääri, tekiks vajadus ka üldise isiksuspõhiõiguse järele. PS süstemaatikat arvestades on mõeldav ka kolmas tõlgendus, kus § 19 lg 1 on üldine vabaduspõhiõigus ja § 26 avara kaitsealaga eraelu garantii, mis hõlmab ka siin käsitletud üldise isiksuspõhiõiguse kaitsevaldkonnad. Riigikohus ei ole seni võtnud ühest seisukohta, millist tõlgendust eelistada. Arvestades eraelu mõiste laia tõlgenduse levikuga (vrd iseäranis RKPJKo 25.06.2009, 3-4-1-3-09, p 16: „Esemeliselt kaitseb PS § 26 kõiki eraelu valdkondi, mis ei ole kaitstud eriõigustega”) võib süstemaatilise selguse huvides olla kolmas tee eelistatav.

Süstemaatiliselt võib üldise isiksuspõhiõiguse esemelise kaitseala jagada kaheks valdkonnaks.

 

3.1.2.1. 

Esiteks hõlmab üldine isiksuspõhiõigus enesemääramisõiguse. See puudutab eelkõige isiku pärinemist, seksuaalset enesemääramist, sugu, soo jätkamist ja nime, samuti isiku informatsioonilist enesemääramist. Õigus enesemääramisele hõlmab nt isiku õiguse vabalt otsustada enda suhtlusringkonna, kasutatavate suhtluskanalite ja suhtluse sisu üle (vrd RKÜKo 07.12.2009, 3-3-1-5-09, p 30). Isikul on õigus saada teada, kes on tema vanemad, õigus olla seksuaalvahekorras mis tahes viisil mis tahes muu isiku või isikutega, õigus muuta oma sugu, õigus lasta ennast steriliseerida, õigus oma sünnijärgsele nimele ja omandatud akadeemilise kraadi kandmisele. Informatsiooniline enesemääramine tähendab igaühe õigust ise otsustada, kas ja kui palju tema kohta andmeid kogutakse ja salvestatakse (mõistekasutuse kohta vt RKPJKo 12.01.1994, III-4/A-1/94; RKKKo 26.08.1997, 3-1-1-80-97, p I; RKHKo 12.06.2012, 3-3-1-3-12, p 26).

 

3.1.2.2. 

Teiseks hõlmab üldine isiksuspõhiõigus enesekujutamise õiguse. Enesekujutamise õiguse all tuleb mõista eelkõige õigust oma kujutisele ja sõnale. Nendega haakuvad avaldatu ümberlükkamise õigus ja õiendi õigus. Lisaks kuulub siia õigus otsustada ise enda kohta käivate andmete avaldamise üle. Isikul peab olema õigus ise otsustada, kas ja millisel viisil ta tahab end avalikkuse ees kujutada ning kas ja mil määral tohivad kolmandad isikud muuta tema isiksuse avaliku arutelu esemeks. Oma kujutise õigus hõlmab nii kujutise pildis kui ka liikuvas pildis (RKTKo 13.01.2010, 3-2-1-152-09, p 11), nii analoog- kui ka digitaalülesvõtted. Õigus sõnale hõlmab nii igat liiki salvestused kui ka kirjalikus vormis edasiantava sõna. Samuti kuulub siia õigus, et isiku kohta ei avaldataks ebaõigeid asjaolusid (vrd RKTKo 19.02.2008, 3-2-1-145-07, p 14: „isiku isiklik õigus sellele, et tema kohta ei avaldataks ebaõigeid asjaolusid”). Ebaõigete andmete ümberlükkamise õigus tähendab seda, et väljaanne või ringhäälinguasutus peab avaldatu ümberlükkamiseks võimaldama isikule ümberlükatava teabega võrreldava lehe- või saateruumi. Selle õiguse eraõiguslikuks aluseks on VÕS § 1047 lg 4 (vrd RKTKo 13.05.2005, 3-2-1-17-05, p 27; 21.12.2005, 3-2-1-95-05, p 26; 31.05.2006, 3-2-1-161-05, p 14). Isik võib valida ka õiguse parandusele, mis tähendab seda, et avaldaja peab avaldatu ise õiguse kandja juhiste järgi korrigeerima (vrd RKTKo 19.02.2008, 3-2-1-145-07, p 17). Siingi kehtib võrreldava lehe- ja saateruumi põhimõte. Samuti tekib isikul teda puudutavate ebaõigete asjaolude internetis avaldamisega õigus kohustada avaldajat esitama interneti teabeotsingusüsteeme käitavatele isikutele taotlus ebaõigete andmete avaldamise lõpetamiseks (RKTKo 09.12.2010, 3-2-1-127-10). Niivõrd, kuivõrd au kaitse ei ole hõlmatud PS §-ga 17, hõlmab õigus enesekujutamisele ka au.

 

3.2. 

PS § 19 lg 1 on isikuliselt kaitsealalt kõigi ja igaühe õigus. PS § 19 lg 1 laieneb § 9 lg 2 alusel ka juriidilistele isikutele. Kaheldav on siiski, kuivõrd saab oma olemuselt juriidilistele isikutele laieneda üldine isiksusõigus, sest juriidiline isik ei ole eesmärk omaette, vaid on alati vahend eesmärgi saavutamiseks, inimene aga alati eesmärk ja mitte kunagi vahend.

 

3.3. 

Üldise vabaduspõhiõiguse kaitseala riivab iga kaitstud positsiooni ebasoodus mõjutamine põhiõiguse adressaadi poolt. Oluline ei ole, kas riive pannakse toime õigusakti või toiminguga. Riive võib olla ka kaudne vaba eneseteostuse riive, nt võib kaasneda vabaduse võtmisega (vrd RKKKm 27.02.2012, 3-1-1-9-12, p 14.1) või keskkooli lõputunnistuse mittesaamisega (vrd RKHKo 05.03.2009, 3-3-1-97-08, p 14). Kaudse riive puhul juhtub siiski sageli, et mõni spetsiaalne vabaduspõhiõigus (nt § 20 või § 29 lg 1) tõrjub üldise vabaduspõhiõiguse kõrvale. Kahtluse korral tuleks siiski lähtuda ka üldise vabaduspõhiõiguse riivest.

Näiteks riivab üldist vabaduspõhiõigust relvaloa kehtivuse peatamine (RKPJKo 26.03.2009, 3-4-1-16-08, p 25), relvaloa kehtetuks tunnistamine (RKPJKo 14.12.2010, 3-4-1-10-10, p 45) ning relvaloa taotlemise kohustus kui selline (RKPJKo 26.04.2011, 3-4-1-2-11, p 43). Samuti riivavad üldist vabaduspõhiõigust kriminaalmenetlusega kaasnevad piirangud, eeskätt kohustus osa võtta menetlustoimingutest ja kohtuistungitest (RKKKo 28.12.2009, 3-1-1-100-09, p 20) või eestkostja määramine (RKTKm 09.11.2011, 3-2-1-87-11, p 21).

 

3.4. 

Iga põhiõiguse riive vajab põhiseaduslikku õigustamist. PS § 19 lg 1 piiramisel vajab esmalt selgitamist, milline on riive põhiseaduspärasuse mõõdupuu. Seejärel kirjeldatakse üldise vabaduspõhiõiguse riive õigustamise tingimusi.

 

3.4.1. 

Põhiõiguse piiramise lubatavad eesmärgid määrab kindlaks põhiõiguse piiriklausel. Et § 19 lg 1 piiriklauslit ei sisalda, tuleb sellena kõne alla ainult lõige 2. Lähtuvalt § 19 lg 2 sõnastusest on tegu äärmiselt laia kehtivusalaga sättega. Riigikohus on seda ka vastavalt tõlgendanud: „Mis tahes põhiõiguse kasutamisele seab piirid PS § 19 lg 2” (RKEKo 01.12.1997, 3-2-1-99-97). Küsimus seisneb selles, kas PS § 19 lg 2 sisaldab peale kõigi põhiõiguste suhtes kehtiva üldklausli ka § 19 lg 1 kohta käivat spetsiaalset seadusereservatsiooni.

Kui asuda seisukohale, et § 19 lg 2 sisaldab üksnes üldklauslit, sisaldamata erivolitust § 19 lg 1 piiramiseks, siis oleks üldine vabaduspõhiõigus ilma piiriklauslita põhiõigus. Sel juhul tohiks üldist tegevusvabadust piirata üksnes siis, kui piirangut õigustab mõni muu põhiõigus või muu põhiseaduslikku järku õigusväärtus.

Säärase tõlgenduse vastu kõneleb kaks süstemaatilist argumenti. Esiteks oleksid § 19 lg 1 tõlgendamisel ilma piiriklauslita põhiõigusena nimetamata vabadused, sealhulgas nt alkoholi joomine, tugevamalt kaitstud kui paljud nimetatud vabadused, sealhulgas nt õigus elule (§ 16). Selline järeldus pööraks põhiõiguste süsteemi pea peale, kuna erilise garantii alla langemine tähendaks reeglina nõrgemat kaitset kui üldise garantii alla jäämine. Praktikas tooks see endaga kaasa eriliste garantiide kitsa tõlgendamise tendentsi, mida siiski seni Riigikohtu puhul täheldada ei saa. Teiseks on piiriklausel teatud mõttes ka juhtnöör kaalumiseks. Mida kitsam on põhiõiguse piiriklausel, seda suurema kaaluga on põhiõigus üldjuhul kaalumisel. Kui aga kõige avaram põhiõigus oleks ühtlasi kõige kaalukam, võiks tasakaal paigast nihkuda – nt peaks seadusandja avalikus kohas alasti viibimise piiramiseks otsima mõnda põhiseaduslikku järku õigusväärtust, selle asemel et kehtestada proportsionaalsed piirangud lihtsalt ühiskonnas valitsevast kõlblustundest lähtuvalt. Selline tagajärg on vastuvõetamatu. Sel põhjusel tuleb asuda seisukohale, et § 19 lg 2 sisaldab lisaks üldisele teiste õiguste austamise kohustusele ka spetsiaalset piiriklauslit, mis kehtib lg 1 kohta. See sisaldub formuleeringus „Igaüks peab oma õiguste ja vabaduste kasutamisel [...] järgima seadust”. Seda klauslit tuleb mõista kui seadusandjale adresseeritud volitust piirata üldist vabaduspõhiõigust seadusega. Mitmuse kasutamine – nimetades õiguse ja vabaduse asemel õigusi ja vabadusi – on seotud § 19 lg-ga 1 kaitstud positsioonide paljususega. Et see piiriklausel ei nimeta legitiimseid riive eesmärke, on tegu lihtsa piiriklausliga.

Kirjanduses on pakutud alternatiivina võimalust võtta § 19 lg 1 piiramisel abiks § 10 sätted ja näha igaühe kohustusena järgida vaba eneseteostuse käigus seadusi. Selline lähenemine ei ole kooskõlas PS põhiõiguste süsteemiga. Selle vastu räägib argument, et kui põhiõigussäte piiriklauslit ei sisalda, on tegu ilma piiriklauslita põhiõigusega, mida saab piirata ainult mõne muu põhiõiguse või muu põhiseaduslikku järku õigusväärtuse alusel (vt II ptk sissejuhatus p 8).

 

3.4.2. 

Paragrahvi 19 lg 1 on niisiis lihtsa piiriklausliga põhiõigus. Sisuliselt on sellele seisukohale asunud ka RKÜK ja RKPJK (vrd RKÜKo 11.10.2001 3-4-1-7-01, p 14; 25.02.2004, 3-3-1-60-03, p 20; RKPJKo 26.03.2009, 3-4-1-16-08, p 28; 14.12.2010, 3-4-1-10-10, p 49). RKTK on selle õigusega sõnaselgelt välja öelnud: „PS § 19 lg 1 on lihtsa seadusreservatsiooniga põhiõigus, millest tulenevalt võib seda piirata mis tahes põhjusel, mis ei ole PS-ga otseselt keelatud” (RKTKo 13.01.2010, 3-2-1-152-09, p 11). Riive põhiseaduspärasuse mõõtmisel kehtivad üldised põhimõtted, riive peab olema formaalselt ja materiaalselt PS-ga kooskõlas (vt II ptk sissejuhatust). Erilise tähtsuse omandab üldise vabaduspõhiõiguse suhtelise määramatuse tõttu proportsionaalsuse põhimõte (vt § 11 komm 3). Mõõdukuse kaalumisel tuleb arvestada sellega, et negatiivne vabadus, st vabadus midagi teha või tegemata jätta, on väärtus iseenesest. Mida rohkem on kästud või keelatud, seda vähem on olemas õiguslikku vabadust. Mida intensiivsem on vabaduse kitsendus, seda tähtsamad peavad olema kitsendamise põhjused.

RKÜK leidis õigusega, et „Piirang, mis keelab andmast relvaluba isikule, keda on karistatud tahtlikult toimepandud kuriteo eest, olenemata sellest, kas karistatus on kustunud või kustutatud, ei ole proportsionaalne eesmärgiga kaitsta teiste isikute elu ja tervist” (RKÜKo 11.10.2001 3-4-1-7-01, p 24). Viidatud juhtumil oli üldine vabaduspõhiõigus rikutud, kuna seadusandja välistas relvaloa andmise isikule, keda oli kord elus karistatud mis tahes tahtliku kuriteo eest (teisiti veel aasta varem RKPJKo 06.10.2000, 3-4-1-9-00). Samuti pidas RKÜK üldise vabaduspõhiõiguse rikkumiseks jahipidamise eesmärgil relvaloa saamise piiranguid, mis eeldasid tähtajalise elamisloa alusel Eestis viibivalt välismaalaselt tööloa olemasolu ja välisriigis alalist elukohta mitteomavalt tähtajalise elamisloa alusel Eestis viibivalt välismaalaselt alalise elukoha järgse riigi pädeva asutuse poolt seda liiki relva kohta antud relvaloa olemasolu (RKÜKo 25.02.2004, 3-3-1-60-03, p-d 25, 30). RKPJK leidis, „et soetamisloa või relvaloa kehtivuse kohustuslikus korras peatamine, kui loa omaja on kriminaalmenetlusest tulenevatel asjaoludel kahtlustatav või süüdistatav, ei ole mõõdukas abinõu teiste isikute elu ja tervise kaitsmiseks, kuna see ei võimalda arvestada kahtlustatava või süüdistatava isikut ja kahtlustuse või süüdistuse sisuks olevaid asjaolusid” (RKPJKo 26.03.2009, 3-4-1-16-08, p 37). Samas otsuses lisas RKPJK: „Üldise vabaduspõhiõiguse piiramisel ette nähtud kaalutlusruum väldib isiku muutumist riigivõimu objektiks ja aitab kaasa inimväärikuse tagamisele” (RKPJKo 26.03.2009, 3-4-1-16-08, p 39; 14.12.2010, 3-4-1-10-10, p 64.) Teisal leidis RKPJK, „et kriminaalkorras karistatud isiku relva soetamise loa või relvaloa kehtetuks tunnistamine kaalutlusõigust välistades ei ole mõõdukas abinõu teiste isikute elu ja tervise, riigi julgeoleku ja avaliku korra kaitsmiseks, kuna see ei võimalda arvestada asjaolu, et kriminaalkorras karistatud isik ei tarvitse loa kehtetuks tunnistamisega kaitstavaid õigushüvesid kahjustada” (RKPJKo 14.12.2010, 3-4-1-10-10, p 62). Samuti leidis RKPJK, et relvaloa andmise keeld isikule, kes on kriminaalmenetlusest tulenevatel alustel kahtlustatav või süüdistatav, „on ebaproportsionaalne PS § 19 lõikes 1 sätestatud vaba eneseteostuse õiguse piirang osas, milles see ei võimalda relvaloa andmisel arvestada kahtlustatava või süüdistatava isikuga ja kahtlustuse või süüdistuse sisuks olevate asjaoludega” (RKPJKo 26.04.2011, 3-4-1-2-11, p 45).

Üldise isiksuspõhiõiguse puhul on tõenäoliselt ühe laiema kasutusalaga õigus oma kujutisele. Seda on sageli võimalik piirata isiku enda konkludentse nõusoleku alusel, mis tuleb kvalifitseerida loobumiseks (vt loobumise kohta § 9 komm 3.4). Avalikkuse ees esinevad isikud on reeglina konkludentselt nõus sellega, et neid filmitakse ja pildistatakse ning et sel moel saadud materjali avaldatakse. Seksuaalse enesemääramise õiguse puhul tuleb kaalumisel arvestada vabatahtlikkuse põhimõtte ja alaealiste kaitsega.

 

4. 

Paragrahvi 19 lg 2 kui põhikohustus austada ja arvestada teiste inimeste õigusi ning järgida seadust sisaldab kahte eri ulatuse ja mahuga põhikohustust.

 

4.1. 

Esiteks sisaldab § 19 lg 2 üldist teiste inimeste õiguste ja kohustuste austamise ja arvestamise kohustust. Sel kohustusel on omakorda kolm tähendust.

Esiteks, kui § 19 lg 1 väljendab kõigi võrdse vabaduse idee õiguse poolt, siis lõige 2 täiendab seda, sätestades kohustuse poole. Selles tähenduses on tegu Immanuel Kanti kategoorilise imperatiivi väljendusega. „PS § 19 tagab igaühele vaba eneseteostuse õiguse tingimusel, et austatakse ja arvestatakse kolmandate isikute õigusi, põhiseaduslikku korda ning häid kombeid” (RKKKo 24.09.2009, 3-1-1-67-09, p 13.3).

Teiseks võib vaielda austamis- ja arvestamiskohustuse ulatuse üle. RKKK on § 19 lg 2 sõnakasutuse (eriti väljendi „austama”) põhjal järeldanud, „et ka eraisikud ei saa oma hüvede kaitsel jätta teiste isikute õigustega meelevaldselt ja mõõdutundetult arvestamata” (RKKKo 04.02.2005, 3-1-1-111-04, p 15). Nõustuda tuleb sellega, et nt hädakaitse puhul võetavad meetmed ei tohi olla ilmselgelt ebaproportsionaalsed (nt jahipüssist õunavarga tulistamine ei ole õigustatud). Teisalt ei tohi aga unustada, et põhiõigused eesotsas põhivabadustega garanteerivad just ja eelkõige sfääri, kus kõigil põhiõiguste kandjatel on vaba voli käituda meelevaldselt ja ilma kohustuseta iga sammu põhjendada, nagu seda peab tegema avalik võim. Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et kohustus ei ulatu sedavõrd kaugele kui õigus, ning et tegu on vabaduse piiranguga, vajab see vahetuks kehtimiseks konkretiseerimist seadusega. Paragrahvi 3 lg 1 esimese lause järgi saab riigivõimu teostada üksnes seaduse alusel. Selles tähenduses sisaldab § 19 lg 2 volitust seadusandjale piirata ka ilma seadusereservatsioonita põhiõigusi, kui piirangu eesmärk on mõne muu põhiõiguse tagamine.Paragarahvi 19 lg 2 kinnitab niisiis, et ei ole olemas piiramatuid põhiõigusi (vrd RKKKo 26.08.1997, 3-1-1-80-97, p I).

Kolmandaks sisaldab § 19 lg 2 üldist rahumeelsuskohustust, mis on riigi võimumonopoli üheks allikaks. RKKK on nimetanud seda koguni ühiskonda kooshoidvaks solidaarsuspõhimõtteks (RKKKo 04.02.2005, 3-1-1-111-04, p 15), mis on ehk pisut kaugeleulatuv. Riigi võimumonopol pole põhiseaduses sõnaselgelt sätestatud. Selle allikaks võib § 19 lg 2 kõrval pidada preambulis sätestatud sisemise ja välise rahu kaitset ning võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtet (§ 4, § 14; vrd § 4 komm 3). Inimkoosluse võime tagada sisemine rahu ja kord ning kaitsta ennast välisvaenlaste eest on olnud ajalooliselt riigi tekkimise peamine tunnus. Riik institutsionaliseeris (õigus)vaidluste lahendamise korralduse, millega sai esmakordselt võimalikuks rahu tagamine kõigile ühiskonnaliikmeile. Üldine rahumeelsuskohustus on ühtaegu nii selle allikas kui ka väljendus.

 

4.2. 

Teiseks sisaldab § 19 lg 2 üldist kohustust järgida seadust. See kohustus hõlmab kõik PS-ga kooskõlas olevad normid. Tegemist on põhjapaneva üldist hüvangut teeniva kohustusega, mis tekib ühiskondliku lepingu sõlmimisega.

 

5. 

Lõpuks sätestab § 19 lg 2 põhiõiguste kolmikmõju ehk kehtivuse eraisikute vahelistes suhetes. RKKK on öelnud: „[Ü]hiskonnas ei saa olla absoluutseid – piiramatuid põhiõigusi. Mis tahes põhiõiguse realiseerimisvõimalused saavad piiramatult kesta vaid seni, kuni seejuures ei takistata mingi teise põhiõiguse realiseerimist. Sellises põhiõiguste konkurentsi olukorras tekib paratamatult põhiõiguste piiramise vajadus.” (RKKKo 26.08.1997, 3-1-1-80-97, p I.)

Põhiõigused kehtivad eelkõige eraisiku ja avaliku võimu kandja vahelises suhtes, kusjuures esimene on suhte õigustatud, teine kohustatud pool. „Põhiseaduse II peatükk käsitleb eelkõige suhteid isikute ning avaliku võimu teostajate vahel” (RKPJKo 19.03.2009, 3-4-1-17-08, p 25). Seda kinnitavad ühelt poolt § 9 lg 1, mis sätestab põhiõiguste kandjad, ja teiselt poolt § 14, mis sätestab põhiõiguste adressaadid. Füüsiliste ja eraõiguslike juriidiliste isikute (eraisikute) omavahelisi suhteid, mis on üldjuhul erinevalt avalikule õigusele omasest vertikaalsest subordinatsiooni- ehk alluvussuhtest võrdsete õigussubjektide horisontaalsed koordinatsioonisuhted, reguleerib eelkõige eraõigus, kuid teatud määral ka haldus- ja karistusõigus.

Siiski ei saa kellegi vabadus olla piiramatu. Sellest tulenevalt sätestavad põhiõigused lõppastmes ka eraisikute omavahelistes suhetes teatud õigusi ja kohustusi. Seda nähtust nimetatakse põhiõiguste teoorias põhiõiguste kolmikmõjuks. Paragarhvi 19 lg 2 on põhiõiguste kolmikmõju keskne sätestus, kuid kõrval tuleb kolmikmõju üldnormina arvestada ka § 13 lõiget 1, mis annab igaühele õiguse riigi ja seaduse kaitsele. Peale põhiõiguste kolmikmõju üldnormide (§ 19 lg 2 ja § 13 lg 1) sisaldab põhiõiguste kataloog ka teiste inimeste õiguste austamise ja arvestamise kohustuse erilisi väljendusi. Nendeks on kohustus mitte teotada teise inimese au ega head nime (§ 17), igaühe õigus talle õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele (§ 25), perekonnaga seotud vanemate kohustus kasvatada oma lapsi (§ 27 lg 3) ning perekonna kohustus hoolitseda oma abivajavate liikmete eest (§ 27 lg 5).

Põhiõiguste kolmikmõju puhul tuleb eristada kahte tasandit: esiteks küsimust, kuidas põhiõiguste mõju eraisikute omavahelistes suhetes abstraktselt konstrueerida (nn konstruktsiooniprobleem), ja teiseks küsimust, kuidas lahendada konkreetsel juhul eraisikute vahelist õigusvaidlust, tuginedes poolte põhiõigustele (nn kollisiooniprobleem).

 

5.1. 

Konstruktsiooniprobleem ei ole kirjanduses tänaseni lõpuni selgeks vaieldud. Pikka aega seisid vastamisi kaks teooriat: otsese ehk vahetu ja kaudse kolmikmõju teooria. Uuemal ajal on lisandunud ka kaitsekäsu teooria.

 

5.1.1. 

Otsese kolmikmõju teooria kohaselt kehtivad põhiõigused eraisikute vahel otse, ilma riigi osaluseta. Mõlema õigussuhte poole õigused ja kohustused tekivad otse põhiõiguse alusel. On olemas ainult kaks eraisikut ja kaks vastassuunalist kollideeruvat subjektiivset õigust. Otsese kolmikmõju teooria rajajaks võib pidada Saksa õigusteadlast Hans Carl Nipperdeyd.

 

5.1.2. 

Kaudse kolmikmõju teooria konstrueerib põhiõiguste mõju eraõiguslikele suhetele märksa keerulisemalt. Tegemist on kolme õigussuhtega kolme osaleja vahel. Eraisikute vaheline suhe rajaneb eraõiguse normidel. See suhe võib tuleneda näiteks lepingu- või kahjutasuõigusest. Eraisikute vahelised subjektiivsed õigused on eraõiguslikud. Ühel eraisikul on põhiõiguse alusel õigus riigi kaitsele teise eraisiku – eraõigussuhte vastaspoole – poolt ähvardava ohu eest. Teisel eraisikul on riigi vastu suunatud põhiõiguslik tõrjeõigus. Et mõlemal eraisikul on riigi suhtes vastassuunalised põhiõigused, peab riik selle kollisiooni lahendama. Kollisiooni lahendavaks organiks on toodud näites tsiviilkohus. Kaudse kolmikmõju teooria rajajaks on kuulus Saksa riigiõiguslane Günter Dürig.

 

5.1.3. 

On neid, kes peavad nii otsest kui kaudset kolmikmõjuteooriat ebaadekvaatseks ning konstrueerivad selle asemel põhiõiguste kolmikmõju lähtudes põhiõiguste kaitseõiguslikust funktsioonist. Seda võib nimetada kaitsekäsu teooriaks. Põhiõigused ei nõua riigilt ainult riivetest hoidumist, vaid kohustavad avaliku võimu kandjaid ka tegevusele. Näiteks kohustab sotsiaalne põhiõigus tagama riigi abi puuduse korral (§ 28 lg 2). Samamoodi kohustab üldine kaitsepõhiõigus (§ 13 lg 1) riiki positiivselt tegutsema, et kaitsta isikut kolmandate isikute õigusvastaste rünnete eest. Kuna aga kolmandal isikul, kelle suhtes avalik võim meetmeid tarvitusele võtab, on samuti põhiõiguslikud tõrjeõigused, kaasneb kaitsega vajadus kaaluda kaitsepõhiõigust ja tõrjepõhiõigust.

 

5.1.4. 

Tänapäeval on kujunenud arusaam, et need teooriad ei välista, vaid täiendavad üksteist. Kõigil kolmel teoorial on õigus, erinevus on vaid perspektiivis. Kui vaadelda ainult kahe eraisiku vahelist eraõigussuhet, siis on õige otsese kolmikmõju teooria, sest põhiõigustest tulenevad õigused ja kohustused, millega tuleb eraõiguskäibes arvestada. Kui vaadelda ka põhiõigustest tulenevate eraõiguslike õiguste protsessuaalset realiseerimist, siis on õige kaudse kolmikmõju teooria. Protsessuaalse nõude adressaadiks on tsiviilkohus, mis eraõiguslikku vaidlust lahendab. Samuti on õigus kaitsekäsu teoorial, sest eraõigussuhtes ühe poole kaitseks teise poole suhtes rakendatav meede on alati põhiõiguste kaitseõigusliku funktsiooni väljendus.

 

5.2. 

Ükskõik kas lähtuda otsese või kaudse kolmikmõju teooriast või kaitsekäsu teooriast, lõpp-astmes tuleb anda vastus küsimusele, kumb vastassuunalistest õigustest jääb peale. Seda võib nimetada kollisiooni­probleemiks, mida saab adekvaatselt lahendada ainult proportsionaalsuse põhimõtet rakendades, kaaludes kollideeruvaid põhiõigusi.

Riigiorgan, mis kaalumist teostab, on kolmikmõju puhul reeglina tsiviilkohus. Tsiviilkohus on § 3 lg 1 esimese lause, § 14, § 15 lg 2 ja § 146 teise lause kohaselt põhiõigustega seotud ning teostab tsiviilprotsessis eraisikust protsessipoole suhtes riigivõimu. Paragrahvi 19 lg 2 reguleerib põhiõiguste kehtivust eraõiguses; selle sisuks on kokkuvõttes tõdemus, et eraisikul on põhiõigustest tulenev subjektiivne õigus, et riik ka tsiviilkohtumõistmises vajalikul määral tema põhiõigustega arvestaks. Näiteks on RKTK rõhutanud: „Sõnavabaduse, sealhulgas ajakirjandusliku sõnavabaduse kasutamisel peab PS § 19 lg 2 kohaselt austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning järgima seadusi” (RKTKo 30.10.1997, 3-2-1-123-97; 05.12.2002, 3-2-1-138-02, p 9). Teisal on RKTK seda mõtet laiendanud ja täpsustanud: „Mis tahes põhiõiguse kasutamisele seab piirid PS § 19 lg 2, sätestades, et igaüks peab oma õiguste ja vabaduste ning kohustuste täitmisel austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning järgima seadust. PS § 45 esimese lõike esimeses lauses tagatakse igaühe õigus väljendusvabadusele, s.o õigusele levitada mis tahes sisuga informatsiooni mis tahes viisil. Seda õigust on piiratud põhiseaduses sätestatud au ja hea nime teotamise keeluga (PS § 17). Väljendusvabaduse ning au ja hea nime konflikti käsitlemisel tuleb kolleegiumi arvates silmas pidada seda, et keeluna sõnastatud PS § 17 ei välista au ja hea nime riiveid (sekkumist) üldse, vaid keelab üksnes au ja hea nime teotamise.” (RKTKo 10.06.2009, 3-2-1-43-09, p 15.) Sellega viitab RKTK PS §-s 45 sätestatud väljendusvabaduse kalduvusele põhjustada sageli põhiõiguste kolmikmõju juhtumeid.

Peale tsiviilkohtu võib § 19 lg 2 ja § 13 lg 1 järgi kaalumist teostada ka nt politsei, kohalik omavalitsus, halduskohus või ka kriminaalkohus. Politsei peab arvestama põhiõigustega nt siis, kui ta peab otsustama, kas tuleb sekkuda kahe isiku vahelisse tülisse; kohalik omavalitsus peab arvestama naabri põhiõigustega siis, kui ta kavatseb kinnitada detailplaneeringut; halduskohus siis, kui ta peab eelnevatele tegevustele õigusliku hinnangu andma. Näiteks on RKHK käsitlenud selles kontekstis ehitusloa andmist: „Ehitusloa andmine on diskretsiooniotsus, mille langetamisel tuleb muuhulgas arvestada naabri õigusi ja huve. […] Ehitusluba ei tohi anda, kui see põhjustab ebaõiglaselt suure kahju naabrile. Riik ja omavalitsused ei tohi võimaldada omandiõiguse teostamisel kahjustada piiramatult teiste isikute ja avalikke huve (PS § 19 lg 2 ja § 32 lg 2).” (RKHKo 26.11.2002, 3-3-1-64-02, p 16.) Kriminaalkohtus võivad vastassuunalised põhiõigused kõigepealt tulla mängu nt hädakaitseõiguse piiride kindlaksmääramisel: „Ehkki esmajoones on üksikisikute kollideeruvate õiguste tasakaalustaja roll avalikul võimul, võimaldab PS § 19 lg 2 sõnakasutus (eriti väljend „austama”) järeldada, et ka eraisikud ei saa oma hüvede kaitsel jätta teiste isikute õigustega meelevaldselt ja mõõdutundetult arvestamata. Ühiskonda kooshoidev solidaarsuspõhimõte, mis on sätestatud PS § 19 lg-s 2, nõuab, et isiku hädakaitseõigus taanduks, kui selle täismahus realiseerimine tooks kaasa õiguse kuritarvitamise ja talumatu sotsiaaleetilise konflikti. Sellest tulenevalt on näiteks väheohtlike õigusvastaste rünnete puhul nõutav, et kaitsja vaatamata KarS § 28 lg-le 3 väldiks rünnet või piirduks üksnes mõõdukate (ründajat säästvate) kaitsevahenditega. Nimetatud võimaluste puudumisel lasub rünnataval teatud juhtudel aga isegi kohustus taluda väheväärtusliku hüve kahjustamist, kui ainuke sobiv kaitseabinõu tooks ründaja hüvedele võrreldes kaitstava hüvega kaasa silmatorkavalt ebaproportsionaalse kahju (näiteks ei tohi omanik tulistada saagiga põgenevat õunavarast isegi siis, kui see oleks ainus võimalus varastatud puuvilja tagasisaamiseks).” (RKKKo 04.02.2005, 3-1-1-111-04, p 15; vrd ülal komm 4.1.) Peale selle võib olla vajalik teiste isikute põhiõigusi arvesse võtta süüteokoosseisude tõlgendamisel: „Karistusseadustiku selle jao [Vabadusevastased süüteod] ülesanne on kaitsta isiku eneseteostusvabadust ja enesemääramisõigust kõige laiemas mõttes” (RKKKo 23.12.2004, 3-1-1-124-04, p 17.)