Paragrahv 18.

Kedagi ei tohi piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda ega karistada. Kedagi ei tohi tema vaba tahte vastaselt allutada meditsiini- ega teaduskatsetele.

 

1. 

Piinamise, ebainimliku või alandava kohtlemise ja karistamise keeld on üks demokraatliku ühiskonna kõige fundamentaalsemaid väärtusi, kuuludes nn tüviõiguste hulka (core rights) See on absoluutne õigus ja keeld, millest PS ega rahvusvaheline õigus ei luba mingeid erandeid. Isegi sõjaolukorras või selliste raskete probleemide lahendamisel nagu võitlus terrorismi või organiseeritud kuritegevusega pole mingilgi määral lubatud ei piinamine, ebainimlik või alandav kohtlemine ega karistamine. EIÕK art 15 ei luba sellest põhimõttest taganeda ei sõja ajal ega muus hädaolukorras, mis ähvardab rahva eluvõimet (vt EIKo Iirimaa vs. Ühendkuningriik, 18.01.1978). Rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni art 53 kohaselt peetakse piinamist keelustavaid norme rahvusvahelise õiguse peremptoorseteks ehk ius cogens normideks.

Normi alusväärtuseks on inimväärikus. Lisaks PS-le kaitseb inimväärikust piinamise keelu kaudu inimõiguste ülddeklaratsioon (art 5), EIÕK art 3, ÜRO piinamise ning muude julmade, ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- ja karistamisviiside vastane konventsioon ning kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti art 7. Vastavad sätted sisalduvad ka EL põhiõiguste harta art-tes 1, 3 ja 4.

PS kommenteeritavat ja EIÕK art 3 vastavat normi võrreldes ilmneb, et PS-s puudub mõiste „ebainimlik kohtlemine või karistamine”. PS kasutab mõistet „julm kohtlemine ja karistamine”. Normidele rahvusvahelises jurisprudentsis antud sisu arvestades tuleb arvata, et PS-s on julmust käsitletud ebainimlikkuse sünonüümina, s.o ebainimlik ehk julm.

 

2. 

Kaitstud õiguse esemeline kaitseala hõlmab igaühe vabaduse ja inimväärikuse, paragrahvi teises lauses kitsamalt ka igaühe valiku- ja tahtevabaduse. Kellegi allutamine tema vaba tahte vastaselt meditsiini- või teaduskatsetele on toimimine personaalse vabaduse ja inimväärikuse vastaselt, sest inimväärikus eeldab tahtevabadust ning võimalust ise oma elu, vaimu ja keha üle otsustada. Tahtevastane meditsiini- või teaduskatse, kui selline peaks aset leidma, ei tähenda automaatselt piinamist, julma või väärikust alandavat kohtlemist, kuid ta võib seda olla, sõltuvalt asjaoludest.

 

3. 

Paragrahvi isikuline kaitseala hõlmab igaüht, s.o iga inimest, kes on Eesti Vabariigi jurisdiktsiooni all. Seega nii kodanikke kui ka mittekodanikke, nii neid, kes on vabad, kui ka neid, kes on oma vabaduses piiratud seaduslike sanktsioonide tagajärjel (nt kinnipeetavad), ning neid, kelle võime mõista oma tegude tähendust ja neid juhtida on piiratud kas vanuse või psüühilise seisundi tõttu (nt patsiendid), kui ka neid, kelle väärikusekäsitlus on erinev üldlevinust.

 

4. 

Piinamise mõiste sisustamisel tuleb pidada eriseaduseks ÜRO asjakohast eriakti ehk nn piinamisvastast konventsiooni, kus on antud piinamise mõiste. Sellele toetuvad oma lahendites ka rahvusvahelised järelevalveorganid, sealhulgas ÜRO Piinamisvastane Komitee ja EIK. Euroopa asjakohane eriakt – Euroopa Nõukogu vastu võetud Euroopa piinamise vältimise konventsioon näeb ette spetsiaalse järelevalve­mehhanismi kinnipeetavate isikute piinamise ning ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise või karistamise vältimiseks. Selleks on Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee, millel on konventsiooni art 2 alusel inspekteerimise eesmärgil piiramatu ja etteteatamatu juurdepääs kõikidele kohtadele, kus peetakse kinni vabaduse kaotanud isikuid, sh arestimaju ja kinniseid raviasutusi.

 

5. 

ÜRO piinamisvastase konventsiooni art 1 kohaselt on piinamine iga avaliku võimu organi või ametiisiku tahtlik akt, millega põhjustatakse isikule tugev füüsiline või vaimne valu või kannatus eesmärgiga saada temalt või kolmandalt isikult informatsiooni või ülestunnistust, karistada teda või kolmandat isikut teo eest, mida ta on toime pannud või milles teda kahtlustatakse, või et teda või kolmandat isikut ähvardada või alandada.

Definitsioon on lai, hõlmates tugeva valu, kannatuse ja piina – nii füüsilise kui ka vaimse – tekitamise kõiki vorme.

Piinamise kvalifitseerimiseks peab olema täidetud kolm tingimust:

1) piin peab olema teadlikult ehk meelega tekitatud ühel või mitmel määratluses toodud eesmärgil;

2) piin peab olema tekitatud ametiasutuste või -isikute õhutusel, teadmisel, korraldusel või vahetul osalemisel;

3) määratlusega ei ole hõlmatud seaduspäraste sanktsioonide või piirangutega paratamatult kaasnevad mõõdukad kannatused, valu või üleelamised.

 

6. 

Õigus mitte olla piinatud, julmalt ega inimväärikust alandavalt koheldud ning karistatud toob avalikule võimule kaasa esiteks negatiivse kohustuse hoiduda igasugustest sammudest, mis võiks olla käsitatavad piinamise, julmuse või alandamisena, ning teiseks positiivse kohustuse astuda samme selleks, et hoida ära igasugused võimalikud piinamisjuhtumid, või kui need on ilmnenud, siis rakendada kõik meetmed toimunu väljaselgitamiseks ning süüdlaste karistamiseks.

Põhiõiguste kaitse kontekstis on välistatud normi horisontaalmõju ehk normi rakendus ühe (era)isiku piinamisele teis(t)e poolt. Selline juhtum on käsitatav põhiõiguste vastase ründena ja lahendatav tavapärase kriminaalmenetluse raames (nt KarS §-d 121, 122, 138 jm).

Piinamisel, s.h. kinnipidamistingimustel on puutumus ka teiste põhiõigustega (nt § 13 lg 1 ja 14).

 

7. 

ÜRO piinamise ning muude julmade, ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- ja karistamisviiside vastane konventsioon kui Eesti Vabariigile siduv rahvusvaheline leping (RT II 1994, 14/15, 44) toob oma art 4 kaudu kaasa osalisriigi üldise kohustuse karistada mis tahes piinamisakti või selle katse toimepanijaid või neis osalejaid. See kohustus eeldab asjakohase seadusandluse ning selle efektiivse elluviimise mehhanismi olemasolu. Samas alluvad sedalaadi teod ka rahvusvahelisele jurisdiktsioonile.

Kahetsusväärselt on KarS § 122 piinamist keelav põhinorm oma mahult oluliselt kitsam välislepingus fikseeritust, seega tuleb käesoleval juhul, toetudes PS § 123 lg-le 2, kohaldada asjakohase välislepingu sätteid. Kriminaalmenetluse seadustiku paragrahvi 9 lg 3 kohustab uurimisasutusi, prokuratuuri ja kohut kohtlema menetlusosalisi nende inimväärikust alandamata ning keelab kellegi piinamise või muul viisil julma või ebainimliku kohtlemise. Sama seadustiku § 64 keelab piinamise, vägivalla või inimväärikust alandaval teel tõendite kogumise ja kasutamise.

 

8. 

EIK eristab piinamise keelu materiaalset ja protsessuaalset rikkumist. Materiaalse (sisulise) rikkumisega on tegu siis, kui avaliku võimu asutus või ametiisik on kedagi piinanud, ebainimlikult või inimväärikust alandavalt kohelnud või karistanud. Iga otsus sõltub üksikjuhtumi asjaoludest. Protseduurilise ehk menetlusliku rikkumisega on tegu siis, kui väidetava piinamise, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise või karistamise juhtumid on jäetud välja selgitamata ja süüdlased karistamata. Tõendamiskoormis piinamiskaebuste puhul lasub võimudel, ohvril piisab esmapilgul usutava (prima facie) kaebuse esitamisest.

Tõendamisstandardina piinamise, ebainimliku või alandava kohtlemise ja karistamise hindamisel rakendab EIK standardit „väljaspool mõistlikku kahtlust”. Iseenesest ei ole sellise tõendamisstandardi rakendamine osalisriikidele riigisiseselt siduv, kuid mõistlik on tähele panna, et riigisisene ja rahvusvaheline standard ei lahkneks oluliselt ega tooks seeläbi kaasa hinnangutes konventsiooniga vastuolu.

 

9. 

Piinamine, julmus, ebainimlikkus ning alandamine on väärkohtlemise alaliigid. Selline kohtlemine ning karistamine toob kaasa nii füüsilisi kui ka psüühilisi-vaimseid kannatusi, mis erinevad üksteisest isikule osaks langevate kannatuste intensiivsuse ehk raskusastme poolest (EIKo asjas Iirimaa vs. Ühendkuningriik, 18.01.1978).

Piinamine on väärkohtlemise raskeim vorm. See seisneb eriti raskes ja teadlikus julmuses, ebainimlikkuses või alandamises, mis toob kaasa tugeva ja terava kannatuse või valu ning inimväärikuse alandamise. Teadlikkus, tahtlikkus ja sihipärasus on omane kannatuste tekitamisele. Kui teadlikkuse ja eesmärgipärasuse tunnus puudub, ei ole üldjuhul tegu piinamisega. Piinamise eesmärk võib olla näiteks soov saada informatsiooni või ülestunnistust või saavutada süü omaksvõttu, kuid eesmärk ei pea tingimata olema selles ja võib seisneda ka näiteks kättemaksus ning agressiivsuse kontrollimatus väljaelamises nende poolt, kellel on isiku üle võim.

Enamikul juhtudel seisneb piinamine tahtlikus ja sihipärases füüsiliste kannatuste tekitamises löömise või peksmise näol või valu ja kannatuste tekitamises mitmesuguste tehniliste abivahendite abil või olukordadesse paneku kaudu. See võib seisneda näiteks isiku teadlikus paigutamises tingimustesse, mis on piinavad ja kutsuvad esile nii füüsilisi kui ka psüühilisi teravaid kannatusi, nagu pikaajaline külma või müra käes hoidmine, veega ülevalamine, kestev une häirimine, seksuaalne vägivald või sellekohane šantaaž, elektrišoki andmine, ravimi või arstiabi andmata jätmine, käeraudadega haigevoodi külge aheldamine jmt.

Piinamisena võib olla kvalifitseeritav ka üksnes psüühiline (vaimne) inimväärikuse teadlik ja sihipärane alandamine ning psüühiliste kannatuste tekitamine (nt lähedaste kannatuste sunnitud pealtnägemine; põhjendamatu avalik lahtiriietamine vastassoost inimeste ees koos kaasnevate mõnituste, solvangute ja alandustega (vt EIKo Selmouni vs. Prantsusmaa, 28.07.1999); isiku enda või tema lähedaste elu ohustavate alusetute ähvarduste esitamine jmt). Iga üksikut juhtu tuleb alati hinnata eraldi ning isiku, tingimuste ja asjaolude kogumis, seejuures nüüdisaegsete väärtus- ja elutingimuste ja arusaamiste valguses.

Väärkohtlemise kahtlus seondub sagedamini politsei ülemäärase jõukasutusega. Sellised olukorrad nõuavad detailset olukorra ja asjaolude ning rakendatud abinõude proportsionaalsuse hindamist. EIÕK artiklit 3 riivav jõukasutus võib EIK arvates seisneda ka verbaalses ähvarduses kasutada kinnipeetu suhtes elule ohtlikku vägivalda või piinamist, sh tugeva valu tekitamist ja seksuaalse vägivalla kasutust, et teada saada näiteks pantvangistatu asukoht ja/või murda ohvrite füüsiline või moraalne vastupanu või suunata neid toimima vastu oma tahtmist ja teadvust (EIKo-d Gäfgen vs. Saksamaa, 20.05.2008; Keenan vs. Ühendkuningriik, 03.04.2001) või jõu abil kahtlustatavale oksendamist esilekutsuva aine manustamist, et saada tema maost kätte peidetud narkootikumid (EIKo Jalloh vs. Saksamaa, 11.07.2006). Isiku arreteerimisel või transportimisel kasutatav jõud peab olema vältimatult vajalik (vt EIKo-d Raninen vs. Soome, 16.12.1997; Rehbock vs. Sloveenia, 28.11.2000).

Kommenteeritava paragrahvi vastaste meetoditega kogutud tõendeid ei saa kasutada kohtumenetluses ning ohvri suhtes tuleb selles osas taastada status quo ante. Ausa õigusemõistmise standardid eeldavad, et kriminaalsüüdistus ei toetu tõenditele, mis on kogutud süüdistatava tahet eirava surve- ja ähvardusmeetodite abil (EIKo Saunders vs. Ühendkuningriik, 17.12.1996).

Tervikuna, selleks et mingi teguviis kvalifitseeruks väärkohtlemiseks EIÕK art 3 ja kommenteeritava paragrahvi mõttes, peab see saavutama teatud minimaalse tugevusastme. Viimase hindamine sõltub kõikidest asjaoludest, sh kohtlemise kestvusest, selle füüsilistest ja psüühilistest tagajärgedest ning mõnedel juhtudel ka kannatanu soost, vanusest ja tervislikust seisundist (vt EIKo Moldovan jt vs. Rumeenia, 12.07.2005). Füüsiliste kannatuste puhul on üheks objektiivseks ja obligatoorseks tõendiks selged ja meditsiiniliselt fikseeritud vigastuste jäljed jm tagajärjed.

 

10. 

Juhul kui inimene on sattunud võimu kontrolli alla (nt võetud vahi alla, saadetud karistust kandma, paigutatud sundraviasutusse või võetud sõjaväeteenistusse) tervena ja väljub sealt selgete ja ilmsete vigastustega ning inimene on sellest võime (nt politseid, prokuröri, kohut) informeerinud, siis läheb tõendamiskoormis üle võimudele. Neil lasub sel juhul rahvusvahelisest õigusest tulenev ex officio kohustus selgitada välja vigastuste tekkimise asjaolud, esitada veenvad põhjendused vigastuste põhjuste ja päritolu kohta ja nende tekitamise süüdlased ning neid karistada (vt EIKo Selmouni vs. Prantsusmaa, 28.07.1999). Kui seda ei tehta, siis võib tagajärjeks olla riigile võetud rahvusvaheliste (positiivsete) kohustuste rikkumine ja seda sellest sõltumata, kas materiaalne piinamise fakt tuvastati või mitte. Euroopa Inimõiguste Kohus on rõhutanud, et milline ka ei oleks siseriikliku menetluse tulemus, siis näiteks politseiametniku süüdi- või õigeksmõistmine ei vabasta riiki konventsioonijärgsest vastutusest (vt EIKo Ribitsch vs. Austria, 04.12.1995). Seda põhjusel, et võimud ei saaks kasutada näilikku või formaalset menetlust ja süüdimõistmist rahvusvahelisest vastutusest kõrvalehoidmiseks.

Vaimsete kannatuste puhul võivad tagajärjeks olla sügav meeleheide, depressioon või stress, meeltetegevuse häired või muud akuutsed tõsised psüühikahäired, mille tõendiks võib olla inimese vajadus psüühilise rehabilitatsiooni ja ravi järele, kuid mitte tingimata. Vaimsete kannatuste tuvastamisel võib toetuda lisaks meditsiinilis-psühholoogilistele hinnangutele ka tunnistajate ütlustele ning tervest mõistusest lähtuvale üldtunnustatud arusaamisele inimväärikusest ja selle alandamisest.

 

11. 

Julm ehk ebainimlik ja alandav kohtlemine ja karistamine erineb piinamisest ennekõike tugevusastme poolest, olles viimasest nõrgem. Nende eristamine on jällegi faktide ja asjaolude hindamise küsimus, mida tehakse iga üksikjuhtumi puhul eraldi. Üldiselt on iseloomulik, et julm ehk ebainimlik ja alandav kohtlemine on isiksuse tahet ja väärikust tugevalt riivav, põhjendamatult ja taotluslikult isiksust ning tema väärikust kahjustav ning teda alandav. EIK on korduvalt leidnud, et väärkohtlemine pole oma raskusastmelt ulatunud küll piinamise kvalifitseerimiseks vajaliku tugevusastmeni, kuid on siiski tuvastanud ebainimliku või alandava kohtlemise ja vastavalt ka EIÕK art 3 rikkumise.

Ebainimlik ja alandav kohtlemine seondub enamasti kinnipidamistingimustega, kuid mitte ainult. Kinnipidamiskoha ülerahvastatus, halvad sanitaartingimused, arstiabi puudumine või ebapiisavus, pesemistingimuste puudulikkus, värskes õhus viibimise ja jalutamistingimuste puudumine, vaimse tegevuse, sh ajalehtede ja ajakirjade lugemise võimatus, üksikvangistus ning kontaktide puudumine jmt võivad teatud tingimustel olla hinnatud kui ebainimlik ning alandav kohtlemine (vt nt EIKo-d Kalashnikov vs. Venemaa, 15.10.2002 ja Alver vs Eesti 8.11.2005; vt ka Euroopa Parlamendi 15.12.2011 resolutsioon).

Asüülitaotlejate (põgenike) kinnipidamise tingimuste kohta, sh nn refoulement (tagastamine Dublin II regulatsioonide järgi) vt EIKo M.S.S. vs. Belgia ja Kreeka 21.01.2011.

 

12. 

Väärkohtlemise tõkestamiseks peavad olemas olema efektiivsed õiguskaitseabinõud. Juhul kui inimene on tõstatanud põhjendatud kaebe, et teda on tõsiselt väärkoheldud, siis toob see riigile kaasa EIÕK artiklis 1 endale võetud kohustusena „tagada igaühele, kes on nende jurisdiktsiooni all”, ex officio kohustuse efektiivse ametliku uurimise läbiviimiseks, mis on võimeline süüdiolevaid kindlaks tegema ja karistama (EIKo Assenov jt vs. Bulgaaria, 28.10.1998). Selmouni asjas osutas EIK, et „küsimus ei ole niivõrd selles, kas uurimine viidi läbi või mitte [...], vaid selles, kas see viidi läbi põhjalikult, kas võimud olid häälestatud sellele, et identifitseerida ja karistada neid, kes vastutavad, ehk kas uurimine oli efektiivne. See on eriti oluline asjades, kus isikul on põhjendatud kaebus artikli 3 või 2 rikkumise kohta.” (vt Selmouni vs. Prantsusmaa, 28.07.1999; RKHKo 26.05.2008, 3-3-1-20-08.)

Selleviisilisele toimimisele peaks riigivõime häälestama ka PS § 13 sisalduv viide, et „seadus kaitseb igaüht riigivõimu omavoli eest”. KarS § 324 näeb ka kinnipeetava, arestialuse või vahistatu inimväärikuse alandamise, diskrimineerimise või tema õiguste ebaseadusliku piiramise eest kinnipidamiskoha ametniku poolt ametiseisundit ära kasutades ette rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse. Maskides politseinike kasutamisel peavad viimased olema identifitseeritavad (EIKo Hristovi vs. Bulgaaria, 11.10.2011).

Selle õiguse katteks Eesti õiguskorras on PS § 25 ning üldaktina RVastS, mille § 9 näeb ette, et füüsiline isik võib nõuda ka mittevaralise kahju rahalist hüvitamist „süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral”. Kui väärkohtlemine on kaasa toonud ka varalise kahju (nt ravikulude või töövõime kaotuse näol), kuuluvad ka need RVastS § 8 järgi hüvitamisele. Võib märgata siiski, et ei KarS ega RVastS kasuta expressis verbis piinamise mõistet ning karistatav on üksnes süüline käitumine.

Väärkohtlemise tuvastamisele ja süüdlase karistamisele peab lisanduma ka ohvri kannatuste kompenseerimine (vt PS § 25). Seejuures peab siseriiklik õiguskaitseabinõu olema efektiivne nii asjaolude selgitamise ja süüdlaste karistamise kui ka kompenseerimise osas ning seda mitte ainult „teoorias, vaid ka praktikas” (EIKo Akdivar vs. Türgi, 16.09.1996).

 

13. 

Piinamise tõkestamise universaalsuse üks väljund on muu hulgas ka see, et ÜRO piinamisvastase konventsiooni iga osalisriik on kohustatud mõistma piinamises süüdistatu üle kohut või andma ta sel eesmärgil välja mõnele teisele riigile ning abistama vastavas tegevuses teisi riike.

Teisalt, artikliga 3 nõutakse osalisriikidelt, et need ei saadaks välja, ei annaks välja ega sunniks naasma ühtki isikut ühessegi teise riiki, kui on põhjendatult alust uskuda, et seda isikut võidakse selles riigis piinata, ebainimlikult või inimväärikust alandavalt kohelda või karistada. Eesti asjakohane tõkestusnorm KarS §-s 134 on kitsam, mistõttu tuleks seda normi tõlgendada laiendavalt, lähtudes piinamisvastasest konventsioonist ja EIK asjakohasest praktikast.

 

14. 

PS § 18 teises lauses sisalduva normi – kedagi ei tohi tema vaba tahte vastaselt allutada meditsiini- ega teaduskatsetele – esemeline kaitseala on kitsam paragrahvi esimeses lõikes sätestatust. Lõige keskendub tahte ja valikuvabaduse kaitsele, kaudsemalt ja üldisemalt aga samuti inimväärikuse kaitsele. Rahvusvaheliste inimõiguste kontekstis kuulub käsitletav valdkond eraelu ehk privaatsuse kaitsealasse (vt PS § 26; EIÕK art 8).

Õigus mitte olla allutatud oma tahte vastastele meditsiini- ja teaduskatsetele on üldise vabadusõiguse väljendus ning selle eesmärk on kaitsta isiku õigust ise otsustada oma elu, sh keha ja vaimu üle. Sõltuvalt asjaoludest, eriti mõju tugevusest ja tagajärgedest, võib keeld olla käsitatav kas piinamise üldise keelu alla kuuluvana või mahedama vormi puhul eraelu kaitse kontekstis (vt nt EIKo Herczegfalvy vs. Austria; 24.09.1992).

Valdkonda käsitlevaks üheks põhiliseks rahvusvaheliseks õigusaktiks on inimõiguste ja biomeditsiini konventsioon ehk nn Oviedo konventsioon (RT II 2002, 1, 2). Selle art 2 kohaselt valitsevad inimese huvid ja heaolu puhtühiskondlike ja -teaduslike huvide üle. Üldreeglina (art 5) võib sekkumine tervise valdkonnas toimuda pärast seda, kui asjaomane isik on informeerituna ja vabatahtlikult andnud selleks oma nõusoleku. Seega on inimese autonoomia juhtiv väärtus ja sellest tulenevalt informeeritud nõusolek meditsiinilise tegevuse ja selle võimaliku õigusliku hindamise lähtepositsiooniks ehk lähtutakse voluntas aegroti suprema lex est põhimõttest.

Üldine ühiskondlik huvi ja vajadus teha teatud meditsiini- ja teaduskatsetusi, sh ka inimkatseid, on võimalik, mõistetav ja osati vältimatu. Huvi peab olema tõepoolest avalik ja üldine, mitte pelgalt äriline, kitsalt isiklik või eksperimentaalne ning muud võimalused tulemuse saavutamiseks peavad puuduma või olema ära kasutatud. See üldine ühiskondlik huvi peab üldjuhul olema eriala erapooletute esindajate poolt hinnatud ning heaks kiidetud ning selle viimaseks tasakaalustajaks on katse võimalike objektide nõusolek, mis peab olema ka fikseeritud. Uuritava isiku kaitset käsitleb konventsiooni art 16, mille kohaselt inimuuringut võib teha ainult siis, kui kõik järgmised tingimused on täidetud:

1) inimuuringutele ei ole võrdväärse tulemuslikkusega alternatiivi;

2) isiku võimalik risk ei ole suurem kui uuringust tulenev võimalik kasu;

3) uuringukava on pärast selle teadusliku väärtuse sõltumatut kontrollimist, sealhulgas uuringu eesmärgi tähtsuse kindlakstegemist, ning sellele eri erialade esindajate eetilise hinnangu andmist kinnitanud pädev organ;

4) uuritav isik on informeeritud oma õigustest ja tema kaitseks seadusega ettenähtud abinõudest;

5) nõusolek on antud sõnaselgelt, konkreetse juhtumi jaoks ja dokumenteerituna. Niisuguse nõusoleku võib igal ajal vabalt tagasi võtta.

Konventsiooni art 12 sätestab, et geenihaiguste ennustusteste või teste, millega sedastatakse kas haiguspõhjusliku geeni kandmine või geneetiline eelsoodumus haiguse tekkeks või eelsoodumuskahtlus, võib teha ainult tervise huvides või terviseotstarbeliseks teadusuuringuks koos asjakohase geneetikaalase nõustamisega. Konventsiooni artikkel 21 keelab inimkeha ja selle osade kasutamise tulu teenimiseks.

 

15. 

Normi isikuline kaitseala hõlmab kõiki füüsilisi isikud, kes on allutatud meditsiini- või teaduskatsetele.

Et normi rakendus seondub tahtega, hõlmab see need isikud, kes on võimelised oma vaba tahet väljendama, ning need, kes seadusjärgselt on seatud esindama neid inimesi, kes ise ei saa või ei ole võimelised mõistma oma tegude tähendust ning oma vaba tahet väljendama. Seega laieneb kaitse kõigile, ka lootele, kuid loote eest peab otsustama loote kandja. Osa inimeste, nt laste ja vaimupuudega inimeste puhul peavad otsustama nende seadusjärgsed eestkostjad. Kaitse laieneb ka neile, kes on teatud asjaoludel oma tahte väljendamises piiratud ning allutatud režiimile ja subordinatsioonile (nt vangid, sõjaväelased). On problemaatiline, kuivõrd laieneb norm traditsioonilisele ravile. On ilmne, et teatud osas laieneb see olukordadele, kus puuduvad varem järeleproovitud meetodid ja nende põhjal prognoositavad tulemused ning tuleb toimida katseliselt.

Vaba tahte väljendamine eeldab adekvaatset ja põhjalikku informeeritust ning võimet mõista informatsiooni sisu, sh katsete sisu, eesmärki ja võimalikke tagajärgi ning katsetega kaasnevaid ohte. Juhul kui inimesele vajalikku informatsiooni esitatud ei ole või ta ei ole olnud võimeline mõistma selle sisu, ei saa rääkida vabast tahtest. Vaba tahte küsimus võib esile kerkida näiteks ka siis, kui objektiivselt ilmselt kitsikuses inimene nõustub katsetega selgelt rahalistel põhjustel või on mõnes muus sundolukorras ning kus võib tõusta küsimus, kas inimene oleks nõus katsetega ka siis, kui sundasjaolusid ei esine.

Ka siis, kui isik on vabatahtlikult ja korrakohaselt end allutanud meditsiini- või teaduskatsele, säilib tal õigus tema tervist puudutava teabe eraelulisuse kaitsele (PS § 26) ning õigus saada mis tahes teavet oma tervise kohta, nagu ka õigus seda mitte saada, ehk teisisõnu keelduda selle täielikust või osalisest vastuvõtmisest (nt mingi geenipuude ja sellega paratamatult kaasneda võivate haiguste kohta). Teabe vastuvõtmisest keeldumine ei vabasta aga asjaga seotud asutusi kohustusest seda inimesele pakkuda.

Juhul kui meditsiini- või teaduskatsetega on isikule tekitatud (konventsiooni sõnastuses) „lubamatut kahju, on tal õigus saada õiglast hüvitist seaduses ettenähtud tingimustel ja korras”. Sellist kaitset pakub PS § 25, EIÕK art 24, RVastS ja KarS.

KarS § 138 sätestab kriminaalvastutuse meditsiinilise või teadusliku uuringu tegemise eest inimesega, kes ei ole selleks andnud seaduses sätestatud korras oma nõusolekut või keda enne nõusoleku andmist ei ole teavitatud olulistest uuringuga kaasneda võivatest ohtudest (vt Tartu Maakohtu 8.12.2011 otsus Andres Sell kriminaalasjas 1-11-13408).