Paragrahv 16.

Igaühel on õigus elule. Seda õigust kaitseb seadus. Meelevaldselt ei tohi kelleltki elu võtta.

 

1. 

Õigust elule võib pidada kõige olulisemaks põhiõiguseks, sest see on eelduseks kõigi teiste õiguste ja vabaduste kasutamisele. Õigus elule kaitseb kehalist olemasolu. Õigus elule saab olla ainult füüsilistel isikutel.

 

2. 

Õigust elule kaitsevad ka kesksed rahvusvahelised inimõigusaktid. Paragrahvi 16 sõnastus on peaaegu identne kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti art 6 lg 1 sõnastusega. Õiguse elule sätestavad ka inimõiguste ülddeklaratsiooni art 3 ning lapse õiguste konventsiooni art 6. EIÕK art 2 lg 1 kohaselt kaitstakse igaühe õigust elule seadusega. EL põhiõiguste harta art 2 lg 1 sätestab, et igaühel on õigus elule.

 

2.1. 

Paragrahv 16 ei keela iseenesest surmanuhtlust (st surma mõistmist ja hukkamist) (vt RKÜKo 25.09.1996, 3-1-1-97-96, eriti Rait Maruste eriarvamust), küll aga keelustab rahuaegse surmanuhtluse EIÕK 6. lisaprotokoll. 13. lisaprotokoll keelustab surmanuhtluse igas olukorras. Peaaegu kõik Euroopa riigid, sh Eesti, on mõlemad nimetatud lisaprotokollid ratifitseerinud ning need on Eesti suhtes jõustunud (6. protokoll 1. mail 1998 ning 13. protokoll 1. juunil 2004) (surmanuhtluse kohta vt ka komm 3.4).

Ka Euroopa Liidu põhiõiguste harta sätestab, et kedagi ei tohi surma mõista ega hukata (art 2 lg 2).

 

2.2. 

Paragrahv 130, mis lubab erakorralise või sõjaseisukorra ajal riigi julgeoleku ja avaliku korra huvides piirata isikute õigusi ja vabadusi, ei luba piirata §-s 16 sätestatud õigusi. EIÕK-s sisalduv sarnane säte, art 15, mis lubab sõja ajal või muus hädaolukorras, mis ähvardab rahva eluvõimet, konventsiooniga võetud kohustustest teatud ulatuses taganeda, ei luba taganemist art-st 2, välja arvatud inimeste hukkumine õiguspärase sõjategevuse tagajärjel. 6. ja 13. lisaprotokollist taganemine ei ole lubatud.

 

3. 

Paragrahv 16 sätestab isiku subjektiivse õiguse elule, millele vastab riigi kohustus mitte võtta inimese elu. Lisaks kaitsele tahtliku elu võtmise eest hõlmab § 16 ka kaitset selliste rünnete eest, mis pole otseselt suunatud elu võtmisele, kuid mis võivad elu võtmise endaga kaasa tuua.

Peale isiku subjektiivse õiguse sätestab § 16 ka riigi objektiivse kohustuse inimelu kaitsta. Sellele viitab paragrahvi teine lause. Elu kaitseks on riik karistusseadustikuga kehtestanud kriminaalõiguslikud sanktsioonid eluvastaste süütegude eest (KarS §-d 113–117). Kriminaalkorras on karistatavad ka mitmed muud süüteod, mis ei ole suunatud otseselt elu vastu, kuid millega on ettevaatamatusest põhjustatud inimese surm või on põhjustatud oht inimese elule. Riigi roll ei piirdu aga vaid karistusseadustiku kehtestamisega, riik peab tagama ka kuritegude uurimise ning kurjategijate vastutusele võtmise ja karistamise. Nende kohustuste täitmata jätmine elu vastu suunatud kuritegude puhul võib kujutada endast § 16 rikkumist.

Tapmise ja tapmiskatse puhul eeldatakse kriminaalmenetluses avaliku huvi olemasolu ja selliste kuritegude menetlemisel kehtib eranditult kohustuslikkuse põhimõte ning otstarbekuse kaalutlusel menetluse lõpetamine ei ole lubatud (vt RKÜKo 22.03.2011, 3-3-1-85-09).

Kaudsemalt teenivad eesmärki kaitsta elu ka mitmesugused muud riiklikud abinõud avaliku korra ja julgeoleku, riigi- ja tervisekaitse jm valdkondades.

 

3.1. 

Riigi positiivne kohustus kaitsta elu ei ole piiramatu. Nii pole mõeldav, et riik kaitseks iga tema jurisdiktsiooni all olevat isikut ihukaitsja abil. Igasuguse vägivalla vältimine ei ole praktiliselt saavutatav. Küll aga on riigil aktiivne kaitsekohustus juhul, kui võimud teavad või peaksid teadma, et konkreetse isiku elule on olemas tegelik ja vahetu oht kolmanda isiku poolt ning võimudel on võimalik oma pädevuse piires võtta tarvitusele abinõusid, mis mõistlikult hinnates võiksid seda ohtu vältida (EIKo-d Osman vs. Ühendkuningriik, 28.10.1998; Opuz vs. Türgi, 09.06.2009 ning Dink vs. Türgi, 14.09.2010). Oluline on siinkohal, kas võimudel on olemas asjasse puutuv informatsioon – kui isiku elule on tema arvates olemas tegelik ja vahetu oht, ei teki võimudel siiski aktiivset kaitsekohustust, kui isik ei ole võime sellest ohust teavitanud ning kui puudub alus arvata, et nad oleksid pidanud sellest muul viisil teadlikud olema (EIKo Denizci ja teised vs. Küpros, 23.05.2001).

Võimalik on ka eelkirjeldatuga vastupidine olukord, kus küsimus ei ole konkreetse inimese kaitsmises, vaid võimude kohustuses kaitsta ühiskonda üldiselt teatud isiku eest, kes võib kujutada endast ohtu mis tahes inimese elule. Juhul kui vägivaldse kuriteo eest vangistust kandev süüdimõistetu paneb eluvastase süüteo toime lühiajalise väljasõidu ajal vanglast, tekib küsimus, kas võimudel oli või pidanuks olema informatsiooni, et selle süüdimõistetu käitumine võib kujutada endast tegelikku ja vahetut ohtu teiste inimeste elule. Kui lühiajalise väljasõidu õiguse andmine otsustati kohase hoolsusega läbi viidud menetluses ja miski ei viidanud sellele, et isik võiks olla teiste elule ohtlik, ei ole tegemist riigi kaitsekohustuse rikkumisega (EIKo Mastromatteo vs. Itaalia, 24.10.2002). Samasugusele seisukohale jõudis Euroopa Inimõiguste Kohus asjas, kus eluaegse vabadusekaotuse kandmisest tingimisi vabastatud süüdimõistetu pani mõni kuu pärast ennetähtaegset vabastamist toime tapmise (EIKo Choreftakis ja Choreftaki vs. Kreeka, 17.01.2012). Riigi kaitsekohustuse rikkumisega oli aga tegemist asjas, kus eluaegset vabaduskaotuslikku karistust kandval ning jätkuvalt kuritegusid toime paneval ja võimudele teadaolevalt uusi kuritegusid kavandaval süüdimõistetul lubati teha ühepäevaseid väljasõite vanglast, mille käigus ta pani taas toime tapmise (EIKo Maiorano ja teised vs. Itaalia, 15.12.2009). Euroopa Inimõiguste Kohus on leidnud ka, et riik ei täitnud oma kaitsekohustust juhul, kui ohtlik vaimuhaige vang tappis oma kambrikaaslase, kusjuures võimudele oli tema ohtlikkus teada, kuid seda infot ei edastatud asjasse puutuvale vanglale, samuti oli puudulik vanglasisene kontroll saabuvate vangide osas (EIKo Paul ja Audrey Edwards vs. Ühendkuningriik, 14.03.2002).

Politseiametnikele, kellele on usaldatud teenistusrelvad, tuleb tagada vajalik praktiline väljaõpe; samuti tuleb põhjalikult kaaluda, millistele ametnikele relvakandmisõigus anda (EIKo Gorovenky ja Bugara vs. Ukraina, 12.01.2012). Riigikohus on leidnud, et kuriteos kahtlustatavale või süüdistatavale relvaloa andmisest keeldumine või tema relvaloa kehtivuse peatamine, samuti kriminaalkorras karistatud isiku relvaloa kehtetuks tunnistamine on iseenesest sobivad ja vajalikud vahendid kaitsmaks teiste inimeste elu ja tervist. Samas ei ole absoluutsed piirangud, mis täielikult välistavad kaalutlusõiguse, mõõdukad. Piirangute kohaldamisel tuleb arvestada kahtlustuse või süüdistuse sisuks olevate asjaoludega või kuriteo asjaoludega, samuti kahtlustatava, süüdistatava või kriminaalkorras karistatud isiku isikuomaduste ning muude oluliste asjaoludega (RKPJKo 26.03.2009, 3-4-1-16-08; RKPJKo 14.12.2010, 3-4-1-10-10; RKPJKo 26.04.2011, 3-4-1-2-11).

 

3.2. 

Lisaks eluvastaste süütegude karistatavuse sätestamisele ning nende uurimise ja süüdlaste vastutusele võtmise tagamisele hõlmab riigi kaitsekohustus reeglite kehtestamist ning nende järgimise tagamist mitmesuguste muude potentsiaalselt elu ohustavate tegevusvaldkondade ja olukordadega seoses. Vajaduse korral – sõltuvalt tegevusvaldkonna ohtlikkusest – peavad asjasse puutuvad reeglid hõlmama ohtlikus tegevusvaldkonnas tegutsemise litsentsimist, sellise tegevuse läbiviimise korda, ohutusnõudeid ning järelevalvet. Nii leidis Euroopa Inimõiguste Kohus, et riik ei täitnud oma kohust kaitsta elu, kui jäätmehoidlast eraldunud metaani plahvatuse tagajärjel hukkusid inimesed. Võimud olid sellest ohust teadlikud, kuid ei võtnud ette küllaldasi samme, et kaitsta inimesi vahetu ja teadaoleva ohu eest (EIKo Öneryildiz vs. Türgi, 30.11.2004). Ka näiteks tervishoiuvaldkonnas peab riik kehtestama reeglid, mis tagavad, et nii era- kui avaliku sektori meditsiiniasutused võtaks tarvitusele kohased meetmed oma patsientide elu kaitseks. Kui sellised reeglid on kehtestatud, ei vastuta riik meditsiinilise valeotsuse puhul oma kaitsekohustuse täitmata jätmise eest (EIKo Byrzykowski vs. Poola, 27.06.2006). Riigi positiivset kohustust astuda kohaseid samme oma jurisdiktsiooni all olevate isikute elude kaitseks on käsitletud ka näiteks asjades, mis puudutavad päästeoperatsioone mägedes (EIKo Furdík vs. Slovakkia, 02.12.2008), laevade tehnilist kontrolli ja merepäästeoperatsioone (EIKo Leray, Guilcher, Ameon, Margue ja Mad vs. Prantsusmaa, 16.01.2001), tööohutust ehitustel (EIKo Pereira Henriques ja teised vs. Luksemburg, 26.08.2003), ning liiklusohutust (EIKo Rajkowska vs. Poola, 27.11.2007). Riigikohus on leidnud, et mootorsõiduki juhtimisõiguse peatamine liiklusalaste õigusrikkumiste eest teenib muu hulgas eesmärki kaitsta inimeste elu (RKÜKo 27.06.2005, 3-4-1-2-05).

 

3.3. 

Kohustus kaitsta elu hõlmab ka protseduurilist aspekti ehk kohustust läbi viia tõhus ametlik uurimine – seda nii juhul, kui inimene on surnud võimudepoolse jõu kasutamise tagajärjel (EIKo McCann ja teised vs. Ühendkuningriik, 27.09.1995), kui ka näiteks juhul, kui isiku surm seondub meditsiinisfääriga (EIKo-d Calvelli ja Ciglio vs. Itaalia, 17.01.2002 ning Šilih vs. Sloveenia, 9.04.2009). Sellise uurimise põhiline eesmärk on tagada õigust elule kaitsvate seaduste tõhus rakendamine ning süüdlaste vastutusele võtmine. Võimud peavad uurimise läbi viima omal initsiatiivil ega või jätta uurimise algatamise taotlemist ohvri lähedaste õlule. Kui isiku surma on põhjustanud võimuesindajad, on oluline, et uurimist läbiviivad ja selle eest vastutavad isikud oleks õiguslikult ja faktiliselt sõltumatud ja erapooletud. Uurimine peab olema tõhus ning selgitama välja, kas konkreetsel juhul oli kasutatud jõu rakendamine õigustatud, samuti tuleb kindlaks teha süüdlased ning neid karistada. Võimudel tuleb teha kõik, mida võib mõistlikult pidada nende võimuses olevaks, et tagada juhtumiga seonduvate tõendite kogumine. Uurimistulemused peavad tuginema kõigi asjaolude põhjalikule, objektiivsele ja erapooletule analüüsile (EIKo Nachova ja teised vs. Bulgaaria, 06.07.2005). Oluline on ka, et uurimine viidaks läbi kiiresti ning et ohvri lähedane isik oleks menetlusse kaasatud määral, mis on vajalik tema õigustatud huvide kaitseks (EIKo Hugh Jordan vs. Ühendkuningriik, 04.05.2001). Kui Euroopa Inimõiguste Kohtus kasutab tõendite hindamisel üldiselt mõistlike kahtluste puudumise standardit (beyond reasonable doubt), siis näiteks juhtudel, mil terve inimene võetakse vahi alla ning ta vahi all pidamise ajal saab vigastusi või sureb, tõusetuvad kaalukad faktioletused ning tõendamiskoormus esitada toimunu kohta rahuldavad ja veenvad seletused lasub võimudel (EIKo Salman vs. Türgi, 27.06.2000). Sama kehtib ka näiteks kainestusmajja kainenema paigutatud inimese surma korral (EIKo Mojsiejew vs. Poola, 24.03.2009).

Ka juhul, kui õiguse elule rikkumine ei ole olnud tahtlik, peavad olemas olema õiguskaitsevahendid, mis võimaldavad tuvastada juhtunu asjaolud, võtta vastutusele süüdlased ning tagada kohase hüvitise ohvrile (EIKo Ciechońska vs. Poola, 14.06.2011). Samas ei pruugi tõhusa uurimise nõue sellisel juhul tingimata tähendada kriminaalmenetluse läbiviimise kohustust. Näiteks arstliku hooletuse korral võib olla piisav, kui ohvritele on tagatud tsiviilõigusliku õiguskaitse võimalus, kui selle raames on võimalik võtta arstid vastutusele ja saada hüvitist ning saavutada otsuse avalikustamine. Kõne alla võib tulla ka distsiplinaarmeetmete rakendamine (EIKo Calvelli ja Ciglio vs. Itaalia, 17.01.2002). Euroopa Inimõiguste Kohus on leidnud, et riik võib olla oma kaitsekohustust rikkunud, kui arstliku hooletuse kahtluse tõttu läbiviidavad menetlused on ebamõistlikult pikad (EIKo Byrzykowski vs. Poola, 27.06.2006).

 

3.4. 

EIK on leidnud, et isiku väljaandmine riigile, kus teda ootaks reaalne surmanuhtluse ning EIÕK art 2 vastase kohtlemise oht (nt surmamõistmine ebaõiglases kohtumenetluses), võib kujutada endast EIÕK art 2 rikkumist väljaandva riigi poolt (vt EIKo Bader ja teised vs. Rootsi, 08.11.2005). EIK on ka märkinud, et kuigi EIÕK koostamise ajal ei peetud surmanuhtlust rahvusvaheliste standarditega vastuolus olevaks, näitavad viimase aja arengud, eriti 6. ja 13. lisaprotokolli ratifitseerimine peaaegu kõigi Euroopa riikide poolt, et EIÕK art 2 on muudetud nii, et see keelab surmanuhtluse igas olukorras. Seetõttu ei ole art 2 lg 1 tekst enam takistuseks, et tõlgendada artiklit 3 viisil, et „piinamise, ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise” keeld hõlmab ka surmanuhtluse. Euroopa Inimõiguste Kohus leidis, et isiku väljaandmine riigile, kus talle võidakse karistusena mõista ja täide viia surmanuhtlus, on vastuolus EIÕK artikliga 3, mh vaimsete kannatuste tõttu, mis sellises olukorras isikule osaks said, võtmata konkreetses asjas seisukohta, kas väljaandev riik rikkus ka EIÕK artiklit 2 ning 13. lisaprotokolli artiklit 1 (EIKo Al-Saadoon ja Mufdhi vs. Ühendkuningriik, 02.03.2010).

KrMS sätestab, et kui isiku väljaandmist taotlevas riigis võib väljaandmistaotluse aluseks oleva kuriteo eest mõista karistuseks surmanuhtluse, võib isiku välja anda üksnes tingimusel, et taotleva riigi pädeva asutuse kinnituse kohaselt ei mõisteta talle surmanuhtlust või ei viida seda täide, kui surmanuhtlus on mõistetud enne väljaandmistaotluse esitamist (vt ka RKEKo 29.01.2010, 3-3-1-72-09).

VRKAS kohaselt ei saadeta üldjuhul pagulast välja ega tagasi riiki, kus tema elu on ohus mingisse rassi, rahvusesse või usku või sotsiaalsesse gruppi kuulumise või poliitiliste veendumuste tõttu. Sama seaduse kohaselt tunnustatakse täiendava kaitse saajana pagulaseks mittekvalifitseeruvat isikut, kelle tagasi- või väljasaatmine päritoluriiki võib talle kaasa tuua tõsise ohu (nt surmanuhtluse kohaldamise või täideviimise või tema elu ohtu sattumise rahvusvahelise või riigisisese relvakonflikti tõttu).

Juhtudel, kus väljasaatmine kujutab ohtu isiku elule ja tervisele arstiabi puudulikkuse tõttu vastuvõtvas riigis, võib samuti kerkida küsimus väljasaatva riigi kohustusest isiku elu kaitsta. EIK on niisugustel juhtudel pidanud EIÕK art 2 ja art 3 alusel esitatud kaebusi lahutamatult seotud olevateks, kuid pigem eelistanud selliseid asju käsitleda art 3 (piinamise ja ebainimliku kohtlemise keeld) valguses. Nii või teisiti on väljasaatva riigi arsti-, sotsiaal- vm abi ärajäämisest tulenev vastutus väga piiratud (vt nt EIKo-d D. vs. Ühendkuningriik, 02.05.1997 ning Ndangoya vs. Rootsi, 22.06.2004).

 

4. 

Paragrahv 16 ei välista absoluutselt elu võtmist. Sellele viitab § 16 kolmas lause, mis keelab meelevaldse elu võtmise.

 

4.1. 

Elu võtmine võib osutuda õiguspäraseks juhul, kui tegemist on mingi muu olulise õigushüve kaitsega. Nii võib jõu kasutamine (mis võib viia selle isiku elu võtmiseni, kelle vastu jõudu kasutatakse) olla õigustatud ja õiguspärane teiste inimeste kaitseks õigusvastase vägivalla eest, seaduslikul vahistamisel või seaduslikult kinnipeetud isiku põgenemise vältimiseks, samuti rahutuste või mässu mahasurumisel (vt EIÕK art 2 lg 2). Elu võtmine ei tohi aga ka neil juhtudel olla omaette eesmärgiks. Elu võtmine võib olla vaid teise õigushüve kaitsega kaasnev kahetsusväärne tagajärg.

Potentsiaalselt surmava jõu kasutamine ülalviidatud eesmärkidel on lubatav vaid juhtudel, mil see on „absoluutselt vajalik”. Absoluutne vajadus kasutada jõudu tähendab, et rakendada tuleb rangemat proportsionaalsuse testi, võrreldes nende põhiõigustega, mille piirang peab olema lihtsalt „vajalik demokraatlikus ühiskonnas” (EIKo-d McCann ja teised vs. Ühendkuningriik, 27.09.1995 ning Giuliani ja Gaggio vs. Itaalia, 24.03.2011). Sellist absoluutset vajadust ei ole näiteks juhul, kui põgenik ei kujuta ümbritsevate inimeste elule ega tervisele ohtu ja kui teda ei kahtlustata vägivaldse kuriteo toimepanemises – isegi kui surmava jõu kasutamata jätmise tõttu põgeniku kinnipidamine luhtuks (EIKo Nachova ja teised vs. Bulgaaria, 06.07.2005). Jõu kasutamine peab olema seadusega lubatud ning piisavalt reguleeritud; omavoli ja jõu kuritarvitamise ning isegi välditavate õnnetusjuhtumite ärahoidmiseks peab olema loodud küllaldaste ja tõhusate abinõude süsteem. Eelöelduga seonduvalt ei uuri EIK mitte ainult nende võimuesindajate tegevust, kes vahetult jõudu rakendasid, vaid võtab vaatluse alla kogu situatsiooni laiemalt, sh jõu kasutamise planeerimise ja selle kontrolli (EIKo Makaratzis vs. Kreeka, 20.12.2004; EIKo Giuliani ja Gaggio vs. Itaalia, 24.03.2011), samuti jõu kasutamisele järgnenud päästeoperatsiooni (EIKo Finogenov ja teised vs. Venemaa, 20.12.2011).

Euroopa Inimõiguste Kohus on analüüsinud asju EIÕK art 2 aspektist – ja leidnud selle artikli rikkumisi – ka juhtudel, kui potentsiaalselt surmava jõu kasutamine konkreetsel juhul ei viinud ohvri surmani. Sealjuures võetakse arvesse muu hulgas seda, mil määral ja millist jõudu kasutati ning milline oli jõu kasutamise eesmärk (EIKo Makaratzis vs. Kreeka, 20.12.2004).

 

4.2. 

Elule potentsiaalselt ohtliku jõu kasutamist reguleerivad näiteks politsei ja piirivalve seadus, abipolitseiniku seadus, kaitseväe korralduse seadus, Kaitseliidu seadus, julgeolekuasutuste seadus, riigisaladuse ja salastatud välisteabe seadus, riigipiiri seadus, tolliseadus, turvaseadus, keskkonnajärelevalve seadus, vangistusseadus, väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadus ja erakorralise seisukorra seadus. Relvaseadus reguleerib relvade kui ühtede enim levinud ohtliku jõu kasutamist võimaldavate vahendite käitlemist.

Elule ohtliku jõu kasutamist võib teatud tingimustel õigustada ka hädakaitse (vt nt RKKKo 4.05.2011, 3-1-1-26-11; RKKKo 21.02.2011, 3-1-1-108-10; RKKKo 20.06.2008, 3-1-1-34-08; RKKKo 04.02.2005, 3-1-1-111-04; RKKKo 25.03.2004, 3-1-1-17-04; RKKKo 21.01.2002, 3-1-1-124-01).

  

 

5. 

Veidi lihtsustatud oleks seisukoht, et õigus elule algab sünniga ning lõpeb surmaga. Elu ei teki hetkeliselt sünnimomendil; elu tekkimist võib vaadelda pigem protsessina. Seega kaitseb § 16 ka veel sündimata elu – loodet. Ühest seisukohta ei ole küsimuses, kas lootel on ka subjektiivne õigus elule või kaitseb loodet ainult objektiivne õigus. Euroopa Inimõiguste Kohus ei ole võtnud selget ja ühest seisukohta, kas ja mil määral EIÕK art 2 pakutav kaitse laieneb lootele, jättes selle küsimuse riikide otsustada (vt nt EIKo-d Evans vs. Ühendkuningriik, 10.04.2007, Vo vs. Prantsusmaa, 08.07.2004 ning Boso vs. Itaalia, 05.09.2002).

Loote kaitse puhul võib tekkida kollisioon ema õigusega enesemääratlemisele. Riik – vähemalt ilmalik riik – ei saa ema möödapääsmatult ja sunniviisiliselt kohustada sünnitama. Tulevane elu ei ole kaitstud samal määral juba sündinud inimese eluga. Raseduse katkestamist reguleerib raseduse katkestamise ja steriliseerimise seadus. Selle seaduse kohaselt võib üldjuhul naise soovil tema raseduse katkestada, kui rasedus ei ole kestnud üle 11 nädala. Teatud tingimustel võib raseduse katkestada ka kuni 21. rasedusnädalani. Raseduse ebaseaduslik (sh hilinenud) katkestamine on kriminaalkorras karistatav.

Sarnaselt elu algusega ei ole ka elu lõpp – surm – alati momentaanne. Ka surm on pigem protsess. Tänapäeva meditsiin on võimeline inimorganismi teatud funktsioone (nt hingamist, südametegevust) pikaajaliselt kunstlikult alal hoidma. Õiguslikus mõttes peetakse surmaks enamasti ajusurma, st olukorda, kus aju on pöördumatult kahjustatud ning seetõttu oma tegevuse lõpetanud.

 

6. 

Vaieldav on küsimus, kas isiku surmale kaasaaitamine – ja millisel määral kaasaaitamine – on §-ga 16 keelatud ja kriminaalõigusega karistatav. Lubatavaks peetakse passiivset eutanaasiat, st loobumist terminaalses seisundis haige ravist. Aktiivset eutanaasiat peetakse enamikus riikides, sh Eestis, kuriteoks.

Euroopa Inimõiguste Kohus on leidnud, et EIÕK art-st 2 ei tulene õigus surra kolmanda isiku või avaliku võimu kandja kaasabil (EIKo Pretty vs. Ühendkuningriik, 29.04.2002; vt ka EIKo Haas vs. Šveits, 20.01.2011, kus käsitleti EIÕK art 8 valguses küsimust elu lõpetamiseks kasutatava medikamendi kättesaadavusest).

 

7. 

Keelatud ega karistatav ei ole enesetapp – § 16 ei kohusta inimest elama. Riigil on siiski õigus sekkuda, kaitsmaks inimese elu inimese enda eest: § 20 lg 2 p 5 kohaselt võib vaimuhaigelt võtta vabaduse, kui ta on endale ohtlik. Samuti on vanglavõimudel kohustus võtta oma pädevuse piires mõistlikke samme kaitsmaks suitsidaalsete kalduvustega kinnipeetava elu, kui võimudele on teada või peaks teada olema, et tema elu on tegelikus ja vahetus ohus (EIKo-d Keenan vs. Ühendkuningriik, 03.04.2001 ning Trubnikov vs. Venemaa, 05.07.2005). Ka tuleb positiivseid ennetusabinõusid rakendada psüühiliste probleemidega ajateenija enesetapu vältimiseks sõjaväes (EIKo Lütfi Demirci ja teised vs. Türgi, 02.03.2010). Samas ei leitud rikkumist asjas, kus kinnipeetav, kellele oli tagatud kohane arstiabi, suri näljastreigi tagajärjel (EIKo Horoz vs. Türgi, 31.03.2009).