Paragrahv 10.

Käesolevas peatükis loetletud õigused, vabadused ja kohustused ei välista muid õigusi, vabadusi ega kohustusi, mis tulenevad põhiseaduse mõttest või on sellega kooskõlas ja vastavad inimväärikuse ning sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõtetele.

 

1. 

Paragrahv 10 on põhiõiguste arenguklausel. Selle peamine funktsioon on näidata, et põhiõigused ei ole midagi tardunut ja suletut, vaid need arenevad ja on avatud. Rahvusvahelises plaanis on tegemist ainulaadse, kuid kaugeltki mitte ebaõnnestunud sättega. Saksa riigiõiguslane Peter Häberle, kes oli ka PS sünni juures, nimetas seda ilmselt parimaks lahenduseks kogu maailmas ja põhiseaduste tekstiarengu tipuks. Paragrahviga 10 sarnane säte sisaldus juba 1920. aasta põhiseaduse § 26 lg-s 1. Ka 1937. aastal koostatud põhiseaduse teksti § 33 sarnaneb PS §-ga 10. Põhiseaduse Assambleel nähti § 10 funktsiooni eelkõige põhiõiguste kaitse laiendamises (L. Hänni. Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee, lk 528).

Paragrahvil on kahesugune funktsioon. Esiteks sisaldab § 10 argumenti isikute põhiõigusliku kaitse laiendamise kasuks – põhiõiguste arenguklauslit. Teiseks sisaldab § 10 küll mitte täielikku, kuid siiski mitut olulist printsiipi loetlevat PS aluspõhimõtete kataloogi. Paragrahvi 3 lg 1 esimeses lauses sätestatud üldise seadusreservatsiooni põhimõtte tõttu tulevad muude kohustustena kõne alla vaid seaduses sätestatud kohustused (vt § 3 komm 2.3.1).

 

2. 

Paragrahv 10 „tunnustab kodanike põhiõigustena sääraseid õigusi, mis olgugi mitte põhiseaduses üksikasjalikult ette nähtud, on selle põhiideedega kooskõlas” (E. Maddison, O. Angelus. Das Grundgesetz des Freistaats Estland, § 26). Paragrahv formuleerib põhiõiguste arenguklausli üsna napisõnaliselt, mainides ainult, et muud õigused ei ole välistatud. Kui muud õigused ei ole välistatud, siis tähendab see seda, et põhiõigused ei ole PS-s ammendavalt loetletud. Sellega sätestab § 10 põhiõiguste kataloogi avatuse. Avatus tähendab nii tõlgenduslikku avatust, st PS tõlgendust on võimalik aja jooksul muuta, kui ka uute sätete PS-sse lisamise võimalust. Nõutav on, et tulevased õigused ja kohustused vastaksid PS sättele ja mõttele. Tõlgenduslik avatus väljendub seejuures eelkõige põhiõiguste kaitsealade tõlgenduslikus väljakujundamises. Uute põhiõiguste lisamisel tuleb arvestada PS XV peatüki nõuetega. Kui põhiõigust ei ole võimalik luua tõlgenduse teel, saab selle lisada ainult PS muutmise teel.

Loodavale põhiõigusele esitab § 10 kaks eeldust: see peab kas tulenema PS mõttest või olema sellega kooskõlas. Kui PS mõttest tulenemise nõuet võib nimetada mõtteklausliks, siis koosseisu teine pool vajab tõlgendamist. Võimalusi on kaks: asesõna „sellega” võib asendada PS mõtet või PS ennast. Esimesel juhul oleks tegu osalise kordusega, sest mis PS mõttest tuleneb, on sellega ka kooskõlas. Kui asesõna „sellega” tähistab PS, siis on silmas peetud PS sätet. Säte ja mõte esinevad koos nt ka § 152 lg-s 2. Et PS teksti tuleb tõlgendada, kus võimalik, selliselt, et igal sättel oleks iseseisev tähendus, tuleb eelistada teist võimalust. Sääraselt tõlgendatuna võib seda nimetada sätteklausliks (vt selle kohta § 152 komm 5.2).

Tõlgendamisel kehtib juhtlause, et igal sättel peab olema iseseisev tähendus. „Paragrahvist 10 järeldub, et Põhiseaduse tõlgendamine on midagi enamat kui sõnade tähenduse kindlakstegemine” (RKPJKo 05.03.2001, 3-4-1-2-01, p 13). PS mõtte väljaselgitamiseks tuleb lähtuda PS aluspõhimõtetest, mis moodustavad Eesti Vabariigi põhikorra tuumiku. Vahendid, mida seejuures tuleks rakendada, on koherentsuse idee ja ratsionaalne juriidiline argumentatsioon (vt tõlgendamise kohta lähemalt PS kommentaari sissejuhatust ja § 152 komm 5.2.2).

 

3. 

PS aluspõhimõtted ehk põhiprintsiibid on need normid, mis on aluseks PS kõigile ülejäänud printsiipidele ja reeglitele. Printsiibid erinevad reeglilise struktuuriga normidest selle poolest, et neil on olulisuse dimensioon. PS põhiprintsiipide puhul tuleb olulisuse dimensioon eriti selgelt esile. Põhiprintsiibid PS ülejäänud normide alusena määratlevad Eesti Vabariigi põhikorra tuumiku. Tegemist on kõige olulisemate normidega Eesti õiguskorras.

PS aluspõhimõtteid tuleb eristada rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtetest (§ 3 lg 1 teine lause), milleks on nt pacta sunt servanda põhimõte. Rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted on kõigi rahvusvahelise õiguse subjektide jaoks siduvad põhimõtted, mida enamik rahvusvahelise õiguse subjekte säärasena tunnustab. PS aluspõhimõtted on seevastu rahvusliku õiguskorra aluseks olevate põhiväärtuste normatiivne dimensioon.

Riigikohus ei ole seni PS aluspõhimõtete kataloogi sõnaselgelt määratlenud. Ta on § 10 tõlgendades kord öelnud: „Demokraatliku õigusriigi põhimõte tähendab, et Eestis kehtivad sellised õiguse üldpõhimõtted, mida tunnustatakse Euroopa õigusruumis” (RKÜKo 12.07.2012, 3-4-1-6-12, p 131; RKPJKo 17.02.2003, 3-4-1-1-03, p 14). See sisuliselt õige tõdemus jätab aga need põhimõtted nimetamata. Näiteks Saksa riigi- ja Euroopa õiguslane Armin von Bogdandy identifitseerib Euroopa õiguse üldpõhimõtetena kõigi võrdse vabaduse, õigusriigi, demokraatia ja solidaarsuse põhimõtted. See on üsna lähedane Riigikohtu enda mitmes eri kohas väljendatud seisukohtadele. Näiteks nimetab Riigikohus PS põhiprintsiipidena sotsiaalriigi ja inimväärikuse põhimõtted (RKPJKo 21.01.2004, 3-4-1-7-03, p 14; vt inimväärikuse kohta ka RKHKm 04.05.2011, 3-3-1-11-11, p 10), Eesti riigikorralduse aluspõhimõttena õigusele rajatud riigi ehk õigusriigi põhimõtet (RKPJKo 19.03.2009, 3-4-1-17-08, p 26), Eesti riigiehitusliku korralduse olulisima põhimõttena demokraatiat (RKÜKo 01.07.2010, 3-4-1-33-09, p 67) ning Eesti rahva ja riigi alusena suveräänsuse põhimõtet (RKÜKo 12.07.2012, 3-4-1-6-12, p 127). Teisal on PS kandvate printsiipidena nimetatud õigusselguse, õiguskindluse, võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtet (RKÜKo 03.12.2007, 3-3-1-41-06, p 21; 02.06.2008, 3-4-1-19-07, p 25). Riigikohtu varasemas praktikas kohtab ka terminit „õiguse üldpõhimõtted”, milleks on seaduslikkus (RKPJKo 12.01.1994, III-4/A-1/94), (ebasoodsa) tagasiulatuva mõju keeld ja õiguspärase ootuse põhimõte (RKPJKo 30.09.1994, III-4/A-5/94) või õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõte (RKPJKo 30.09.1998, 3-4-1-6-98, p II) ning võrdse kohtlemise põhimõte (RKHKm 24.03.1997, 3-3-1-5-97, p 4).

Õiguse üldpõhimõtte mõiste on siiski laiem, nt nimetatakse ka karistusõiguse süüpõhimõtet või keskkonnaõiguse ettevaatuspõhimõtet õiguse üldpõhimõteteks. Peale selle on kasutatud mõistet „haldusõiguse printsiibid”, milleks on õiguskindlus, õiguspärane ootus, proportsionaalsus, mittediskrimineerimine, õigus olla haldusmenetluses ära kuulatud, õigus menetlusele mõistliku aja jooksul, tulemuslikkus ja tõhusus (RKPJKo 17.03.2003, 3-4-1-1-03, p 14), kuid kohus eristab neid samas põhiseaduslikest printsiipidest (vt lähemalt Riigikohtu mõistekasutuse kohta M. Ernits. Põhiõigused, demokraatia, õigusriik. Tallinn 2011, lk 6 jj, ja õiguskirjanduse analüüsi samas, lk 24 jj).

Järgnevalt on lähtutud süstemaatilistel kaalutlustel vaheteost viie aluspõhimõtte vahel, mis võimaldab liigitada kõik Riigikohtu nimetatud põhimõtted ning hõlmata ka aspektid, mida Riigikohtul ei ole seni tulnud rakendada. Aluspõhimõtted on inimväärikus (§ 10), sotsiaalriik (§ 10), demokraatia (§ 1 lg 1 ja § 10), õigusriik (§ 10) ja Eesti identiteet ehk rahvusriik (preambul, § 1 lg 2). Ülejäänud printsiibid ja reeglid tulenevad neist. Loetletud viiest aluspõhimõttest mainib § 10 nelja: inimväärikuse, sotsiaalriigi, demokraatia ja õigusriigi printsiipi.

Hiljuti on RKÜK leidnud, et § 1 lg­-ga 1 „on suveräänsuse põhimõte kinnistatud põhiseaduslikult Eesti rahva ja riigi alusena” (RKÜKo 12.07.2012, 3-4-1-6-12, p 127). Kas tuleks ka suveräänsus lugeda PS aluspõhimõtteks, nagu on välja öelnud riigikohtunik Tambet Tampuu ning nagu on sisuliselt osutanud riigikohtunikud Jüri Ilvest, Henn Jõks, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Ants Kull, Lea Laarmaa ja Jaak Luik (eriarvamused RKÜKo 12.07.2012, 3-4-1-6-12 juurde)? See on siiski kaheldav, sest Jean Bodini mõttes suveräänsust kui absoluutset viimase sõna õigust demokraatlikus võimude lahususe ja tasakaalustatusega riigis enam ei esine. Kui lähtuda traditsioonilisest mõistepaarist – riigi- ja rahvasuveräänsus –, siis esimene neist on alates Charles de Montesquieu õpetusest seesmiselt jagatud eri võimude vahel (vt § 4 komm 6) ning tänapäevases integreeritud maailmas ka väliselt riikide ja vähem või rohkem supranatsionaalsete rahvusvaheliste organisatsioonide vahel (eelkõige EL, aga ka nt Euroopa Nõukogu, NATO, ÜRO). Rahvasuveräänsust (§ 1 lg 1) on aga soovitav käsitleda pigem demokraatia osapõhimõttena, sest see moodustab riigivõimu legitimatsiooniprotsessi aluse. Seetõttu on suveräänsuse loovutamise (ulatuse) lubatavuse küsimus muutunud valdavalt parlamendi otsustusõiguse piiramise (ulatuse) lubatavuse küsimuseks. Kui peaks juhtuma, et mõni suveräänsuse aspekt jääb demokraatia aluspõhimõttega katmata, siis võib seda pidada Eesti identiteedi osaks (§ 1 lg 2). Eelnevast tulenevalt ei ole suveräänsust siinkohal liigitatud aluspõhimõtteks § 10 mõttes.

 

3.1. 

Inimväärikuse aluspõhimõttel on selja taga rohkem kui kahe tuhande aasta pikkune ajalugu. Sellest hoolimata on selle sisu veel tänagi kõike muud kui selge, sest iga käsitlus on seotud kindla filosoofilis-maailmavaatelise lähenemisega. Lähtuvalt kristliku loomuõiguse ja Kanti filosoofia traditsioonist tähistab inimväärikus inimese väärtust iseenesest, tema olemist eesmärgiks ja mitte vahendiks, tema isiksust. „[I]nimväärikus on kõigi isiku põhiõiguste alus ning põhiõiguste ja vabaduste kaitse eesmärk” (RKHKo 22.03.2006, 3-3-1-2-06, p 10). Levinud on negatiivne definitsioon, mille kohaselt keelab inimväärikus muuta isikut riigivõimu objektiks. Ka PS inimväärikuse printsiipi võib pidada sellesse traditsiooni kuuluvaks. Inimväärikus on PS vabadusõiguste alus. Iga vabaduspõhiõigus kujutab endast inimväärikuse aluspõhimõtte mõne aspekti väljendust.

Inimväärikus § 10 tähenduses ei ole otseselt seotud isiku sisemise ega välimise auga (vrd nende mõistete kohta RKKKo 25.04.2002, 3-1-1-46-02, p 8). Au ja head nime kaitseb § 17, mis on vaid üks paljudest isikuks olemise aspektidest. „Mõiste „au ja hea nimi” väljendab ühiskonna positiivset hinnangut inimesele kui isiksusele […] Üldjuhul hindab ühiskond isiksust tema tegude alusel.” (RKEKo 01.12.1997, 3-2-1-99-97.) See tähendab, et isik võib oma au ja hea nime ebaväärikalt käitudes maha mängida, nt võib kuritegelikku ühendusse kuulumise eest süüdimõistetud isikut nimetada avalikult kuritegeliku grupeeringu liikmeks. Inimväärikus § 10 mõttes ei lähe seevastu kaduma, kui isik käitub ebaväärikalt, vaid see on igal inimesel tema inimeseksolemise tõttu. Samuti tuleb inimväärikust § 10 mõttes eristada nt RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud väärikusest, mille alandamise korral on võimalik nõuda riigilt kahju rahalist hüvitamist (vrd RKHKo 14.12.2006, 3-3-1-56-06, p 9). Väärikus RVastS § 9 lg 1 mõttes on iseenesest laiem mõiste kui inimväärikus. Kuna RVastS § 9 lg 1 näeb riigivastutuse ette ka au ja hea nime teotamise korral, siis tuleks väärikuse alandamise juhte ilmselt au ja hea nime teotamise juhtudest eristada. Seetõttu on küsitav, kas üks hinnang saab üldse olla inimväärikust alandav (nii aga RKHKo 12.06.2012, 3-3-1-3-12, p-d 42, 44). Küll on aga mõeldav, et väärikust RVastS § 9 lg 1 mõttes tõlgendatakse inimväärikuse valguses PS-ga konformselt.

Inimväärikuse aluspõhimõtte puhul tuleb eristada põhimõtet kui sellist ja selle põhimõtte väljendusi, üksiktagatisi või elemente, mille rikkumise tuvastamise kontekstis mängib inimväärikuse argument olulist rolli. Inimväärikuse aluspõhimõte on abstraktne põhimõte, mille puhul on raske ette kujutada kohaldamisjuhte, mis ei oleks kaetud juba mõne spetsiaalgarantiiga. Samas võib inimväärikuse argument mängida rolli just mõne spetsiaalgarantii tõlgendamisel. RKKK on leidnud: „[I]nimkeskses ühiskonnas tohib põhiõiguste konfliktolukordades kõige vähem piirata inimväärikust – kompleksset põhiõigust, mille elementideks on eeskätt õigus heale nimele, õigus mitte olla hirmul enese ja oma lähedaste eksistentsi pärast, õigus õiguslikule võrdsusele kõigi teiste inimestega, õigus inimlikule identiteedile, informatsioonilise enesemääramise õigus, õigus kehalisele puutumatusele.” (RKKKo 26.08.1997, 3-1-1-80-97, p I.) Lähtudes sellest käsitlusest, on järgnevalt peatutud kuuel inimväärikuse kohaldamisjuhul.

 

3.1.1. 

Üks inimväärikuse element on kehalise puutumatuse austus ja kaitse. Kehaline puutumatus on kõigepealt tihedalt seotud keeluga kedagi piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda või karistada (§ 18 lg 1) (vrd RKHKo 06.06.2002, 3-3-1-27-02, p 14). Näiteks kasutas Riigikohtu halduskolleegium inimväärikuse argumenti kartseri tingimuste tunnistamisel õigusvastaseks: „[K]innipeetava inimväärikust kahjustati tema paigutamisega kartserisse, mille tingimused ei vastanud nõuetele” (RKHKo 22.03.2006, 3-3-1-2-06, p 14). Konkreetsel juhtumil puudusid kartseris tool ja laud, ventilatsiooninõudeid ei olnud järgitud ning WC-st levis hais. Riigikohus pidas seda õigusega väärikust alandavaks kohtlemiseks ning ka seos inimväärikusega pole antud juhul meelevaldne. EIK on ühes Eestiga seotud kaasuses öelnud, et „riik [peab] garanteerima, et isikut peetaks kinni inimväärikust austavates tingimustes, et meetme rakendamise viis ega meetod ei põhjustaks talle kannatusi ega raskusi, mis ületaksid kinnipidamisega kaasneva vältimatu kannatustaseme ja et, võttes arvesse vangistuse praktilisi nõudeid, oleksid tema tervis ja heaolu piisavalt kindlustatud […]. Kinnipidamisolude hindamisel tuleb arvesse võtta nende olude ja kaebaja poolt esitatud süüdistuste kogumõjusid […]. Samuti tuleb arvesse võtta ajavahemikku, mille vältel kinnipeetavat vastavates tingimustes hoiti.” (EIKo Alver vs. Eesti 08.11.2005, 64812/01, p 50; vrd Kochetkov vs. Eesti 02.07.2009, 41653/05, p 40.) Samuti on EIK rõhutanud: „Füüsilise jõu kasutamine, mis ei tulene otseselt kinnipeetava enda käitumisest, alandab inimväärikust ja rikub põhimõtteliselt konventsiooni artiklis 3 sätestatud õigust” (EIKo Julin vs. Eesti 29.05.2012, 16563/08 jt, p 121).

Peale selle on inimväärikus argumendiks kehalist puutumatust puudutavates debattides, mis peetakse nt kunstliku viljastamise, lootega katsetamise või geenitehnika teemadel.

 

3.1.2. 

Teine inimväärikuse element on inimväärsete elutingimuste tagamine. Paragrahvi 28 lg 2 esimene lause sätestab õiguse riigi abile puuduse korral. Riigikohus on selle normi tõlgendamisel toonud mängu ka inimväärikuse argumendi: „Sotsiaalriik ja sotsiaalsete õiguste kaitse sisaldavad ideed abist ja hoolest neile, kes ei ole suutelised iseseisvalt end piisavas ulatuses kindlustama. Nende isikute inimväärikus oleks alandatud, kui jätta nad ilma abist, mida nad vajavad oma esmavajaduste rahuldamiseks.” (RKPJKo 21.01.2004, 3-4-1-7-03, p 14.) Inimväärikust on siin kasutatud puuduse mõiste sisustamisel, seostades selle esmavajaduste rahuldatusega. Esmavajadusteks, mille rahuldamata jätmine on ühtlasi inimväärikuse põhimõtte rikkumine, tuleb pidada vähemalt piisava toidu ja ilmastikule vastava riietuse olemasolu, magamisaset, mis peab olema külmal aastaajal köetud ruumis, elementaarseid hügieenitarbeid ja pesemisvõimalust, elementaarset meditsiiniabi ning toimetulekut võimaldavat haridust.

 

3.1.3. 

Kolmas inimväärikuse kohaldamisjuht on inimeste õiguslik võrdsus (§ 12 lg 1). Inimväärikuse põhimõttega on vastuolus orjus, klassiühiskond, inimkaubandus, samuti diskrimineerimine nt rassi tõttu. Sellistel juhtudel ei ole võrdsuspõhiõiguse rikkumise tuvastamisel väär kasutada ka inimväärikuse argumenti.

 

3.1.4. 

Neljas inimväärikuse element on isiku identiteedi säilitamine. RKKK mainib nii õigust inimlikule identiteedile kui ka informatsioonilise enesemääramise õigust (RKKKo 26.08.1997, 3-1-1-80-97, p I). Need on seotud §-s 26 sätestatud eraelu puutumatuse ja § 19 lg-s 1 sätestatud üldise isiksuspõhiõigusega. Inimväärikust rikub selles kontekstis nt ebaseaduslik jälgimine, millest isikut ei teavitata, sest kui isik tema suhtes kohaldatud jälitusmeetmetest teada ei saa, on ta muudetud riigivõimu objektiks ning tema suhtes toime pandud rikkumiste suhtes kaitsetu (sisuliselt selles suunas, kuid inimväärikust sõnaselgelt mainimata nt RKPJKo 12.01.1994, III-4/A-1/94). Samuti võib informatsioonilise enesemääramisõiguse parema kaitse argument mängida rolli seaduse põhiseaduskonformsel tõlgendamisel (nt RKHKo 12.06.2012, 3-3-1-3-12, p 26).

 

3.1.5. 

Viies inimväärikuse element on igaühe õigus ise vabalt otsustada. Kõigepealt tähendab see, et iga vabaduspõhiõigus kujutab endast inimväärikuse aluspõhimõtte mõne aspekti väljendust. Eriliste vabaduspõhiõiguste kaitsealadest välja jäävaid juhte kaitseb üldine vabaduspõhiõigus (§ 19 lg 1). Inimväärikus võib esineda argumendina vabaduspõhiõiguse riive mõõdukuse hindamisel. Näiteks on inimväärikuse argumendil oluline koht eutanaasia-teemalises debatis. Samuti on inimväärikuse argument asjakohane, kui riik asetab isiku väljapääsmatusse olukorda. Näiteks ei tohi paigutada kaua aega Eestis elanud määratlemata kodakondsusega isikut väljasaatmiskeskusse, kuna puudub riik, kes peab sellise isiku vastu võtma. Seejuures tugines RKHK ka inimväärikuse argumendile: „[K]aua aega Eestis elanud määratlemata kodakondsusega isiku väljasaatmiskeskusse paigutamise õiguspärasus ja kooskõla inimväärikusega on problemaatiline” (RKHKo 09.05.2006, 3-3-1-6-06, p 28; 16.10.2006, 3-3-1-53-06, p 13).

 

3.1.6. 

Kuues inimväärikuse element on menetlus, mis tagab isiku kohtlemise subjektina. „[T]ulenevalt inimväärikuse, õigusriigi, efektiivse õiguskaitse ning hea halduse põhimõtetest tuleb haldusmenetlusse kaasata iga isik, kelle puhul on haldusülesannete hoolsal täitmisel võimalik ette näha, et haldusakt võib piirata tema õigusi. Neid põhiseaduslikke põhimõtteid rakendades tagatakse asutuse parem informeeritus, sunnitakse asutust otsustamisel arvestama isiku huvidega ja tõstetakse haldusotsuste sisulist kvaliteeti. Puudutatud isiku ärakuulamisel on ka iseseisev protseduuriline väärtus, sest tagaselja otsuseid tegev asutus käsitab isikut kui vaid menetluse objekti ja mitte kui õigusvõimelist kodanikku.” (RKHKm 08.10.2002, 3-3-1-56-02, p 9.) Selles kontekstis on probleemsed liiklusseaduse juhtimisõiguse peatamise regulatsiooni käsitlenud lahendid (RKÜKo 25.10.2004, 3-4-1-10-04; 27.06.2005, 3-4-1-2-05; 27.06.2005, 3-3-1-1-05; RKPJKo 10.12.2004, 3-4-1-24-04), mille esemeks oli muu hulgas küsimus, kas ärakuulamis- ja kaebevõimaluse sisuline puudumine olid kooskõlas PS-ga. „Menetlus peab olema suunatud isiku õiguste kaitsele, vastasel korral võib isikul osutuda võimatuks oma õigusi realiseerida” (RKPJKo 31.01.2007, 3-4-1-14-06, p 28). „Seadusega kindlaksmääratud ja avalikustatud õiguste ja vabaduste piiramise kord ning avalikkus võimaldab valikuvabaduse ning tagab võimaluse vältida võimu kuritarvitust. Põhjaliku seadusandliku regulatsiooni puudumine ja varjatus jätab aga isiku ilma õigusest informatsioonilisele enesemääratlusele, valida käitumisjoont ja end kaitsta.” (RKPJKo 12.01.1994, III-4/A-1/94.) Kui riik teadlikult loobub menetlusest, võttes inimeselt võimaluse saada ära kuulatud, siis eitab riik sellega inimväärikuse elementaarseid nõudeid ning muudab inimese pelgalt riigivõimu objektiks.

 

3.2. 

Sotsiaalriigi aluspõhimõtte oluline sisu on lühidalt, et riik ei tohi oma kodanikku hätta jätta. Riik peab hoolitsema nende kodanike eest, kes ei suuda endale ise elatist teenida, ja tagama ka neile äraelamise. Sotsiaalriigi aluspõhimõtte puhul tuleb eristada objektiivset ja subjektiivset dimensiooni.

 

3.2.1. 

Sotsiaalriigi aluspõhimõttest tulenevad kõigepealt riigivõimu kandjate objektiivsed kohustused. „Sotsiaalpoliitiliste valikute tegemisel on seadusandja seotud Põhiseaduse printsiipide ja põhiõiguste olemusega” (RKPJKo 21.01.2004, 3-4-1-7-03, p 16). Et sotsiaalsel eesmärgil ettevõetavate abinõudega kaasneb paratamatult hüvede ümberjaotamine, aitab sotsiaalriigi objektiivne dimensioon lisaargumendina õigustada nt omandi- (§ 32) või maksupõhiõiguse (§ 113) piiranguid.

Objektiivse dimensiooni puhul kerkib üles küsimus, kui kaugele ulatub riigivõimu kandjate objektiivne kohustus ning kust maalt algab perekonna kohustus (§ 27 lg 5), mille järgi on perekond kohustatud hoolitsema oma abivajavate liikmete eest (vrd RKPJKo 21.01.2004, 3-4-1-7-03, p 18). See on küsimus, kuidas tuleks PS järgi sotsiaalseid riske jaotada. Et Eesti riik on rajatud preambuli järgi esmajoones vabadusele, mis tähendab individuaalset vabadust, ning sisaldab mahukat vabaduspõhiõiguste kataloogi, on PS-l sotsiaalse dimensiooni kõrval ka tugev vabaduslik dimensioon. Paragrahvi 27 lg-s 5 kehtestatud perekonna kohustus on PS vabadusliku dimensiooniga pinevussuhtes. Et sellest üle saada, on soovitav tõlgendada § 27 lg 5 kitsendavalt ja tuletada sellest eelkõige vanemate kohustuse hoolitseda oma alaealiste laste eest. Ülejäänud riskide maandamine on selle tõlgenduse järgi ühiskonna ülesanne ning oleks sotsiaalriigi objektiivse dimensiooni väljenduseks(vrd ka § 27 komm.).

 

3.2.2. 

Sotsiaalriigi aluspõhimõtte subjektiivses dimensioonis vastab riigi kohustusele isiku põhiõigus riigi abile puuduse korral (§ 28 lg 2 esimene lause). „Õigus saada riigilt puuduse korral abi on subjektiivne õigus, mille riive korral on isikul õigus võtta ette kohtutee ja kohtul kohustus kontrollida sotsiaalseid õigusi andva seaduse vastavust Põhiseadusele” (RKPJKo 21.01.2004, 3-4-1-7-03, p 16). Subjektiivne dimensioon on kitsam kui objektiivne.

Selles kontekstis on olulised kaks küsimust. Esiteks on ka subjektiivsel dimensioonil ümberjaotav iseloom, mille tagajärjeks on pinevussuhe maksumaksjate põhiõigustega: „Maksukoormuse tõstmine ja vahendite ümberjaotamine võib […] põhjustada sotsiaalsete põhiõiguste kollisiooni teiste põhiõigustega” (RKPJKo 21.01.2004, 3-4-1-7-03, p 15).

Teiseks kaasneb subjektiivse dimensiooniga küsimus põhiseaduslikkuse järelevalve kohtu ja parlamendi pädevuste jaotusest. Abi ulatus, liigid ja saamise tingimused peavad olema suuresti seadusandja kujundada, sest eelarve vastuvõtmise pädevus on üksnes Riigikogul (§ 115). „Põhiseaduslikkuse järelevalve kohus peab […] vältima olukorda, kus eelarvepoliitika kujundamine läheb suures osas kohtu kätte” (RKPJKo 21.01.2004, 3-4-1-7-03, p 16). „Seadusandjale ulatusliku otsustusõiguse andmine on tingitud asjaolust, et majandus- ja sotsiaalpoliitika ning eelarve kujundamine kuulub tema pädevusse” (RKPJKo 21.01.2004, 3-4-1-7-03, p 15). Mida laiemalt tõlgendada subjektiivset dimensiooni, seda enam nihkub riigi kulude ja tulude üle otsustamise pädevus parlamendilt põhiseaduslikkuse järelevalve kohtule. Et seda vältida, tuleb tõlgendada sotsiaalriigi aluspõhimõtte subjektiivset dimensiooni tagasihoidlikult. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohus saab sotsiaalriigi printsiibi alusel alles siis kohustada riiki suurendama sotsiaalkulutusi, kui põhiseaduslikult tagatud miinimum ei ole realiseeritud.

„ Sellest tulenevalt on kohtu ülesanne sekkuda siis, kui abi langeb minimaalsest tasemest allapoole” (RKPJKo 21.01.2004, 3-4-1-7-03, p 16). Sotsiaalriigi subjektiivne dimensioon nõuab niisiis ainult elatusmiinimumi tagamist. Kuna PS ei täpsusta, millal isik kannatab puudust ehk millal pole tagatud tema elatusmiinimum, on PS tõlgendamisel võimalik võtta appi ka rahvusvahelised lepingud, millega Eesti Vabariik on ühinenud (RKPJKo 21.01.2004, 3-4-1-7-03, p 20). Siinkirjutaja on seisukohal, et elatusmiinimum kattub inimväärikuse aluspõhimõtte kohaselt nõutavate esmavajadustega ning koosneb vähemalt piisava toidu ja ilmastikule vastava riietuse olemasolust, magamisasemest, mis peab olema külmal aastaajal köetud ruumis, elementaarsetest hügieenitarvetest ja pesemisvõimalusest, elementaarsest meditsiiniabist ning toimetulekut võimaldavast haridusest. Koosmõjus inimväärikuse aluspõhimõttega tuleneb sotsiaalriigi subjektiivsest dimensioonist põhiõigus inimväärsele äraelamisele. Üldise heaolu kasv võib mõjutada ka minimaalselt nõutava ümberjaotamise taset, mistõttu ei saa välistada, et sotsiaalriiklik elatusmiinimum ühiskonna arenedes mõnevõrra tõuseb. Seejuures tuleb aga arvestada sellega, et „sotsiaalsete õiguste tagamisel on seadusandjal avar diskretsiooniõigus ja kohtud ei tohi seadusandja asemel asuda langetama sotsiaalpoliitilisi otsuseid. Sotsiaalsete põhiõiguste täpsema mahu määrab kindlaks riigi majanduslik olukord ning riik ei saa rohkem anda ja keegi ei saa riigilt rohkem nõuda, kui riik võimeline on.” (RKHKm 17.06.2004, 3-3-1-17-04, p 32.) RKPJK on täiendavalt leidnud: „Põhiseaduse § 28 teise lõike teine lause, mille kohaselt sätestab abi liigid, ulatuse ning saamise tingimused ja korra seadus, jätab seadusandja otsustada, mil määral riik puudust kannatavatele isikutele sotsiaalabi osutab” (RKPJKo 21.01.2004, 3-4-1-7-03, p 15).

 

3.3. 

„Eesti riigikorra demokraatlikkus on väga oluline põhiseaduslik põhimõte” (RKÜKo 01.07.2010, 3-4-1-33-09, p 52). Võib isegi öelda, et „[d]emokraatia on Eesti riigiehitusliku korralduse olulisemaid põhimõtteid” (RKÜKo 01.07.2010, 3-4-1-33-09, p 67). Peale selle on demokraatia aluspõhimõte üks Euroopa õigusruumis kehtivatest õiguse üldpõhimõtetest ning põhiväärtustest (RKPJKo 17.02.2003, 3-4-1-1-03, p 15). Demokraatia aluspõhimõte on mitmetahuline printsiip, mis reguleerib riigivõimu legitimatsiooniprotsessi, samal ajal kui õigusriigi aluspõhimõte reguleerib legitimeeritud võimu teostamise protsessi. Selle allikaks on PS § 1 lg 1 kõrval ka PS § 10 (RKPJKo 14.10.2005, 3-4-1-11-05, p 21). „Demokraatia põhimõte on suunatud avaliku võimu legitiimsusele, hõlmates riigiorganite moodustamist, legitimeerimist ja kontrolli ning mõjutades kõiki poliitilise tahte kujundamise astmeid” (RKÜKo 12.07.2012, 3-4-1-6-12, p 132). Selle põhisisu võib võtta kokku lausesse, et poliitilise tahte kujunemise protsessis peavad valitsema ausad reeglid.

Demokraatia kui rahva võim tähistab midagi olemuslikult positiivset. Seetõttu on juba väga pikka aega olnud tegemist ka poliitilise loosungiga, millega ehtisid end meelsasti nt nn rahvademokraatiad. Just nende tautoloogilise nimetusega režiimide kogemus näitab, et demokraatia peab olema seotud põhiõigustega. Põhiõigused on midagi demokraatlikku. Nad loovad eeldused demokraatliku riigikorra toimimiseks. Ilma vabadusteta oma seisukohta väljendada (§ 45), selleks eelnevalt vajalikku informatsiooni koguda (§ 44), koguneda ja meelt avaldada (§ 47), poliitilise eesmärgi nimel ühineda (§ 48) ning valimistel oma tahet väljendada (§-d 57, 58, 60) ei oleks demokraatia mõeldav. Samas kaitsevad põhiõigused vähemusi, piirates enamuse õigust kehtestada demokraatlikult oma tahet. Selles funktsioonis on põhiõigused midagi ebademokraatlikku. Selline vastandite tõmme ja tõukumine iseloomustab ka demokraatia aluspõhimõtte struktuuri.

Demokraatia aluspõhimõtet iseloomustavad pinevussuhted, mis on kantud eesmärgist leida tasakaal vastassuunaliste õigusväärtuste vahel. Järgnevalt on demokraatiat lühidalt iseloomustatud viie pinevussuhte kaudu.

 

3.3.1. 

Ühelt poolt on rahvasuveräänsuse põhimõte keskne demokraatia osaprintsiip. Paragrahvi 1 lg 1 nimetab riigivõimu kandja ja allika, kelleks on rahvas, st kodanikkond (vt § 1 komm-d 3, 4). „[D]emokraatia tähendab võimu teostamist rahva osalusel ja oluliste juhtimisotsuste tegemist võimalikult laial ja kooskõlastatud alusel” (RKÜKo 12.07.2012, 3-4-1-6-12, p 132; vrd ka RKPJKo 21.12.1994, III-4/1-11/94, p I).

Kuid teisalt ei teosta rahvas talle kuuluvat riigivõimu ise, vaid esindajate ehk representantide kaudu (esindusdemokraatia põhimõte). „Põhiseaduse järgi on demokraatia esindusdemokraatia, kus riigivõim kuulub küll rahvale, kuid riigivõimu teostavad rahva volitusel erinevad riigiorganid” (RKÜKo 12.07.2012, 3-4-1-6-12, p 132). Esindusdemokraatia puhul võib omakorda eristada representatsiooni, vaba mandaadi ning erakonnademokraatia põhimõtteid.

Representatsiooniprintsiip tuleneb §-st 59 ning § 65 p-dest 1 ja 16, mille kohaselt kuulub seadusandlik võim Riigikogule, kes võtab vastu seadusi ning otsustab kõiki riigielu küsimusi, mis pole antud teiste riigiorganite – sh rahva – otsustada.

Vaba mandaadi (§ 62) „põhimõtte järgi ei esinda Riigikogu liige Riigikogus mitte üksnes oma valijate huve, vaid teostab riigivõimu kogu rahva esindajana. Teiseks tuleneb vaba mandaadi põhimõttest, et parlamendi liige peab saama langetada poliitilisi valikuid oma südametunnistusest lähtuvalt.” (RKPJKo 02.05.2005, 3-4-1-3-05, p 15.)

RKPJK märgib, et demokraatia printsiibis sisaldub ka erakonnademokraatia põhimõte (RKPJKo 02.05.2005, 3-4-1-3-05, p 30). Erakond on „demokraatiat tagavaks sillaks ühiskonna ja riigi vahel, mille funktsiooniks on poliitilisi seisukohti koondada ja hoomatavaks tervikuks kujundada ning neid valimistel edu saavutamise korral avalikku võimu teostades ellu viia” (RKPJKo 02.05.2005, 3-4-1-3-05, p 31). Erakonnademokraatia põhimõte kuulub süstemaatiliselt samuti esindusdemokraatia alla. „Demokraatia põhimõte eeldab, et valijal on võimalus teha valik erinevate valimisprogrammide ja ideede ning neid esindavate kandidaatide ning nimekirjade vahel. Demokraatia toimimise seisukohalt on oluline, et erinevad ühiskondlikud huvid oleksid ka […] poliitilise otsustuse protsessis võimalikult ulatuslikult esindatud.” (RKÜKo 19.04.2005, 3-4-1-1-05, p 26.) Selleks on vaja demokraatlikult organiseeritud erakondi. Osundatud valikuvõimalus eeldab mitmeparteilisust, st peab olema vähemalt kaks tõsiseltvõetavat erakonda, kelle valimisprogrammide, ideede, neid esindavate kandidaatide ja nimekirjade vahel Riigikogu valimistel valida. Peale selle tähendab erakonnademokraatia põhimõte järgmist: „Arvestades erakondade suurt tähendust poliitilises elus, peavad seadusandja kehtestatud reeglid poliitilisele ühinemisvabadusele erakondade vormis olema mõistlikud” (RKÜKo 02.05.2005, 3-4-1-3-05, p 39). „Ebamõistlikud piirangud erakonna registreerimisele ja tegevusele oleksid eelkõige sellised, mis kahjustaksid märkimisväärselt erakondade loomist, arvestades, et erakondadele on antud olulised õigused poliitilises süsteemis. Erakondade üks olulisemaid eriõigusi on osalemine Riigikogu valimistel ja kohalikel valimistel oma nimekirjaga. Teistel isikutel ja organisatsioonidel puudub võimalus kandidaatide nimekirju esitada. Seetõttu oleks ebamõistlik see, kui näiteks erakonna asutamine seataks sõltuvusse täidesaatva võimu suvast või kui erakonna asutamisele seataks niivõrd ranged piirangud, mis teeks erakonna asutamise praktiliselt võimatuks.” (RKÜKo 02.05.2005, 3-4-1-3-05, p 40.) Samuti esitab erakonnademokraatia põhimõte nõudmisi erakondade rahastamise korraldusele ning järelevalvele. Erakondade rahastamine peab olema piisav, kuid läbipaistev. Rahastamise mudeli tagajärjeks ei tohiks olla, et kaob side valijaga. Samuti peab järelevalve erakondade rahastamise üle olema laiaulatuslik, sisuline, järjepidev ja asjatundlik ning poliitilistest huvidest sõltumatu (vrd RKÜKo 21.05.2008, 3-4-1-3-07 jättis selles küsimuses PS tõlgendamata). Peale selle võib erakonnademokraatiaga seoses esile kerkida küsimus, kuidas jaotada eetriaega avalik-õiguslikus meedias valimiskampaania ajal.

 

3.3.2. 

Ühelt poolt on demokraatia aluspõhimõtte paratamatu osa enamuspõhimõte. Enamuspõhimõte on demokraatliku tahtekujunduse põhimõte, sel põhinevad nii esindusorganite valimine kui ka parlamentaarne otsustamisprotsess. Enamuspõhimõte lähtub lihthäälteenamuse lihtsast reeglist. See kehtib nii rahvahääletuse (§ 105 lg 2) kui ka Riigikogu (§ 73) puhul. Kvalifitseeritud häälteenamused (nt § 72 lg 1, § 104 lg 2) on erandid ja vajavad sõnaselget sätestust PS tekstis.

Enamuse otsustusõigus ei tohi muutuda enamuse türanniaks vähemuse üle, mistõttu peab enamuspõhimõttega kaasnema ka vähemuse kaitse. Vähemuse materiaalõigusliku kaitse tagavad eelkõige põhiõigused eesotsas väljendusvabadusega. „[S]õnavabaduse põhimõte on demokraatliku ühiskonnakorralduse vältimatu tagatis ning seeläbi üks olulisemaid sotsiaalseid väärtusi” (RKKKo 26.08.1997, 3-1-1-80-97, p 1; vrd RKTKo 05.12.2002, 3-2-1-138-02, p 9). Menetlusõiguslikult tagab vähemuse kaitse eelkõige toimiv põhiseaduslikkuse järelevalve. Vähemuse kaitse seisukohalt on olulised ka parlamentaarse opositsiooni õigused.

 

3.3.3. 

Ühelt poolt eeldab demokraatia aluspõhimõte katkematu demokraatliku legitimatsiooni keti toimimist. Katkematu legitimatsiooni keti nõue tähendab, et kogu riigiaparaat peab olema legitimeeritud rahva kui kõrgeima riigivõimu kandja poolt. Legitimatsiooni kett toimib nii alt üles – rahvas legitimeerib valimistel parlamendi (§ 60), parlament valitsuse (§ 89 lg 2) ja Riigikohtu (Riigikohtu esimehe kaudu: § 65 p-d 7 ja 8, § 150 lg-d 1 ja 2) – kui ülevalt alla – valitsus legitimeerib kogu täitevvõimu ning Riigikohus legitimeerib koos Vabariigi Presidendiga alama astme kohtud. Kõrgeima tasandi demokraatlikul legitimatsioonil on omadus vananeda, mis tingib legitimatsiooni perioodilise uuendamise nõude, mis omakorda väljendub valimiste perioodilisuses (§ 60 lg 3: 4 aastat). Legitimatsiooni perioodilise uuendamise nõude tõttu muutub demokraatia aluspõhimõte eriti aktuaalseks teatud intervalli järel, nimelt siis, kui valimised lähenevad. Samuti sõltub kõrgeima tasandi legitimatsiooni „kvaliteet” valimisaktiivsusest ning valimisreeglite aususest. Mida suurem on valimisaktiivsus ja mida ausamad on valimisreeglid, seda representatiivsem on valitud kogu (vrd RKÜKo 19.04.2005, 3-4-1-1-05, p 32).

Teiselt poolt kannab kõrgeim legitimatsioonitasand langetatud otsuste eest õigusliku vastutuse asemel poliitilist vastutust. „[P]oliitilise vastutuse tagamine on põhiseaduslik väärtus. Poliitilise vastutuse põhimõte tuleneb PS §-s 1 väljendatud demokraatia põhimõttest.” (RKÜKo 19.04.2005, 3-4-1-1-05, p 26.) Poliitiline vastutus tähendab seda, et kõrgeimal legitimatsioonitasandil annavad parlamendi ja valitsuse tegevuse kvaliteedile hinnangu valijad. Vastutus on poliitiline seetõttu, et poliitiliste otsuste puhul ei ole võimalik luua õiguslikku mehhanismi vastutusele võtmiseks. Poliitiline vastutus ei välista mingil juhul õiguslikku vastutust õiguserikkumise eest, vaid puudutab ainult vastutust poliitiliste otsuste eest. Poliitilise vastutuse tagamise mehhanismi saab jaotada avalikkuse kontrolliks parlamendi üle ja parlamentaarseks kontrolliks.

Avalikkuse kontroll parlamendi üle väljendub Riigikogu istungite avalikkuse nõudes (§ 72), valimiste perioodilisuses (§ 60 lg 3), samuti erakonnademokraatia põhimõttes. „Mida püsivam on valimistel kandideerivate poliitiliste jõudude kooslus, seda selgepiirilisem peaks olema ka poliitiline vastutus, sest valija saab alles järgmistel valimistel anda hinnangu eelmiste valimiste ajal esitatud valimislubaduste täitmisele” (RKPJKo 19.04.2005, 3-4-1-1-05, p 26).

Parlamentaarne kontroll tähendab tänapäeval eelkõige opositsiooni kontrolli valitseva erakonna või koalitsiooni üle. Parlamentaarse kontrolli mehhanismid on õigus aru pärida (§ 74) ning võimalus avaldada umbusaldust ministrile (§ 65 p 13, § 97) või Vabariigi Valitsusele (§ 65 p 13, § 92 lg 1 p 3, § 97, § 98).

 

3.3.4. 

Demokraatia aluspõhimõtte elementideks on õigus hääletada ja õigus saada valitud. „Demokraatia eeldab, et valijatel on oma eelistuste ja häältega võimalik mõjutada enda suhtes tehtavaid avaliku võimu otsuseid” (RKÜKo 01.07.2010, 3-4-1-33-09, p 39). Samuti eeldab demokraatia aluspõhimõte, „et valijal on võimalus teha teadlik valik erinevate valimisprogrammide ja ideede ning neid esindavate kandidaatide ning nimekirjade vahel” (RKÜKo 01.07.2010, 3-4-1-33-09, p 67). Riigikohus jaotab valimisõiguse kandideerimisõiguseks, õiguseks valida (hääletamisõiguseks) ja õiguseks üles seada kandidaate (RKPJKo 15.07.2002, 3-4-1-7-02, p 17) (vt valimisõiguse põhimõtete kohta § 60 lg 1 komm).

 

3.3.5. 

Kui ühelt poolt tähendab demokraatia „võimu teostamist rahva osalusel ja oluliste juhtimisotsustuste tegemist võimalikult ulatuslikul ja kooskõlastatud alusel” (RKÜKo 12.07.2012, 3-4-1-6-12, p 132; vrd ka RKPJKo 21.12.1994, III-4/1-11/94), mis muudab demokraatliku riigikorralduse hapraks ja kergesti rünnatavaks, siis peab demokraatia aluspõhimõtte elemendiks olema ka demokraatia kaitse demokraatia vaenlaste eest. See tähendab, et demokraatia ei tohi istuda, käed rüpes, kui on olemas poliitiline jõud, mille eesmärk on demokraatia kõrvaldada. Riigikohus on öelnud: „Demokraatia täidab oma eesmärki siis, kui ta toimib” (RKPJKo 05.02.1998, 3-4-1-1-98, p II).

Demokraatia kaitse nõudeks tuleb kõigepealt pidada läbipaistvuse nõuet. Demokraatia aluspõhimõte nõuab eelkõige erakondade rahastamise läbipaistvust. Avalikkusel peab olema ülevaade selle kohta, kes ja millises ulatuses on andnud millisele erakonnale kui palju raha ja vahendeid. Erakond ei tohi saada materiaalset toetust varjatud kujul või avalikkuse eest varjatud isikutelt.

Teiseks demokraatiat tagavaks nõudeks on stabiilsus. 1920. a põhiseaduse ajalooline kogemus näitab, et ebastabiilne demokraatia ei ole jätkusuutlik. Stabiilsuse nõue õigustab nt 5% lävendit valimisõiguses (vt RKVS § 62). Samuti saab stabiilsuse nõudest järeldada nt et erakondadele peab olema tagatud piisav rahastamine.

Kolmandaks kaitse väljenduseks on § 48 lg 3, mille kohaselt on keelatud erakond, mille eesmärk on Eesti põhiseadusliku korra vägivaldne muutmine. Vastav menetlus on sätestatud PSJKS 5. peatükis. Taotluse erakonna tegevuse lõpetamiseks peab Riigikohtule esitama Vabariigi Valitsus (PSJKS § 32 lg 1).

Äärmuslike juhtude puhuks näeb PS ette erakorralise seisukorra kehtestamise võimaluse põhiseaduslikku korda ähvardava ohu puhul (§-d 129–131) ning lõpuks omaalgatusliku vastupanu võimaluse (§ 54). Viimasega on seotud dilemma: kuidas tohib omaalgatuslikult õiguspäraselt rakendada jõudu, kui PS kehtib; kui aga PS enam ei kehti, siis kuidas saab § 54 jõu kasutamist õigustada (vt § 54 komm 12).

 

3.4. 

Kui demokraatia aluspõhimõte reguleerib riigivõimu legitimeerimise protsessi, siis õigusriigi põhimõte „reguleerib riigivõimu toimimise sisu, ulatust ja viisi” (RKÜKo 12.07.2012, 3-4-1-6-12, p 132). Tegemist on mitte ainult PS, vaid kogu vabadusliku riigikorra keskse põhimõttega, mille tähendus ei piirdu ainult selle õigusliku aspektiga. „Õigusele rajatud riigi ehk õigusriigi põhimõte on põhiseaduse preambuli kohaselt üks Eesti riigikorralduse aluspõhimõtteid” (RKPJKo 19.03.2009, 3-4-1-17-08, p 26). Kui tegemist on preambuli kohaselt ühe Eesti riigikorralduse aluspõhimõttega, siis võib seda pidada ka põhiseaduse aluspõhimõtteks. Õigusriigi aluspõhimõte on nagu demokraatiagi üks Euroopa õigusruumis kehtivatest õiguse üldpõhimõtetest ning põhiväärtustest (RKPJKo 17.02.2003, 3-4-1-1-03, p 15).

Õigusriigi kui õigusprintsiibi idee ajaloolised juured ulatuvad tagasi valgustusaega. Õigusriigi mõiste on ligikaudu kaks sajandit vana. Termin „õigusriik” pärineb saksakeelsest mõistest Rechtsstaat, mis võeti kasutusele 19. sajandi algul. Esimene õigusriiki käsitlev monograafia pärineb aastast 1864. Eesti keeles kasutas sisult sarnast terminit „õiguslik riik” teadaolevalt esimest korda 1918. aastal Karl Einbund (Kaarel Eenpalu).

Õigusriigi mõiste on nagu enamik riigikorralduse põhimõisteid mitmetähenduslik. Vahet tuleb teha formaalse ja materiaalse õigusriigi vahel. Õigusriigi formaalne mõiste jaguneb omakorda kaheks. Õigusriik formaalses kitsamas tähenduses on seadusriik, st riik, milles on seadused, mida järgitakse. Õigusriik formaalses laiemas tähenduses on riigikorraldus, kus lisaks seadustele, mida järgitakse, on olemas ka põhiõigused, võimude lahusus, sõltumatud kohtud ja seadusi järgiv haldus. See mõiste kattub kodanlik-liberaalse õigusriigi mõistega.

Õigusriik materiaalses tähenduses eeldab poliitilis-maailmavaatelist väärtushinnangut. Materiaalse õigusriigi mõiste raames võib omakorda vahet teha kodanlik-liberaalsel ja sotsiaalsel õigusriigil. Kodanlik-liberaalne õigusriik on riik, kus olulisteks väärtusteks on põhiõigused, võimude lahusus, sõltumatud kohtud ja seadusi järgiv haldus. Sotsiaalne õigusriik on riik, mille esmane eesmärk on jalule seada sotsiaalne õiglus.

PS õigusriik on riigikorraldus, kus lisaks seadustele, mida järgitakse, on olemas ka põhiõigused, võimude lahusus, sõltumatud kohtud ja seadusi järgiv haldus. See on nii formaalne õigusriik laiemas tähenduses kui ka kodanlik-liberaalne õigusriik. Seaduste järgimine täitevvõimu poolt on PS õigusriigi paratamatu, kuid mitte piisav eeltingimus. Sotsiaalriik aga on PS iseseisev aluspõhimõte.

Õigusriik kui aluspõhimõte on keeruka struktuuriga. Selle oluliseks sisuks on:

1) riigivõimu piiramine individuaalse vabadusega ja sellest tulenev proportsionaalsuse põhimõte,

2) võimude lahusus,

3) õiguskindlus,

4) halduse seaduslikkus ning

5) sõltumatute kohtute poolt tagatav õiguskaitse.

 

3.4.1. 

Õigusriigis ei tohi riigivõim käituda eraisikuga oma suva järgi, vaid võimu teostamine on piiratud individuaalsete põhiseaduslike õigustega. Eraisikul on PS-ga tagatud prima facie piiramatu vabaduse sfäär (§ 19 lg 1). Riigivõim tohib seda kitsendada üksnes siis, kui ta suudab rakendatavat abinõu õigustada. „Ka demokraatlikult valitud esinduskogu ei või oma otsuseid teha meelevaldselt, vaid valikuid tuleb ratsionaalsete argumentidega põhjendada” (RKHKo 14.10.2003, 3-3-1-54-03, p 20). Riigivõimu abinõu on õigustatud, kui see on demokraatlikus ühiskonnas vajalik ega moonuta piiratava õiguse olemust (§ 11 teine lause), mis tähendab, et riigivõimu iga põhiõigusi riivav abinõu peab olema proportsionaalne võrreldes selle eesmärgiga. „[P]roportsionaalsuse põhimõtte näol on tegemist põhiõiguste piiramise nn telgklausliga” (RKPJKo 02.05.2005, 3-4-1-3-05, p 11). Iga üksikisiku vabadussfääri kitsendav abinõu peab olema sobiv seatud eesmärgi saavutamiseks, vajalik kitsamas tähenduses, st sama mõjusatest vahenditest vabadust vähim kitsendav, ja mõõdukas. Mõõdukus eeldab kaalumist (RKPJKo 06.03.2002, 3-4-1-1-02, p 15; vrd RKPJKo 12.06.2002, 3-4-1-6-02, p 12; 30.04.2004, 3-4-1-3-04, p 31; RKÜKo 17.03.2003, 3-1-3-10-02, p 30; 17.06.2004, 3-2-1-143-03, p 20 jj; 03.01.2008, 3-3-1-101-06, p 27; RKHKo 17.03.2003, 3-3-1-10-03, p 46; 17.03.2003, 3-3-1-11-03, p 48). Kaalumine eeldab võimalikult kõigi poolt- ja vastuargumentide nimetamist ning kohtu seisukohavõttu (vt § 11 komm 3).

 

3.4.2. 

Võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõte on kompleksne põhimõte, mille keskne väljendus sisaldub §-des 4 ja 14. „Võimude lahususe põhimõtte kohaselt on seadusandlik, täitev- ja kohtuvõim seatud üksteist tasakaalustama ning on seega teatud mõttes vastandlike huvidega. See on vajalik riigivõimu jaotamiseks ja seeläbi demokraatia ja seaduslikkuse printsiibi kindlustamiseks.” (RKPJKo 02.11.1994, III-4/A-6/94, p 2.) „Põhiseaduse kohaselt on avaliku võimu põhiseadusliku ja demokraatliku teostamise aluseks avaliku võimu rajanemine õigusele (preambula) ning võimude lahususe ja tasakaalustatuse (§ 4), demokraatliku õigusriigi (§ 10) ning seaduslikkuse (§ 3 lg 1) printsiibid. Nimetatud printsiipide järgimiseks ning igaühe põhiõiguste ja vabaduste kaitseks peavad legislatiiv- ja haldusfunktsioonid olema eristatud ja täpselt määratletud ning nende funktsioonide täitmine peab toimuma kooskõlas Põhiseadusega ja õigusteoorias tunnustatud põhimõtetega. Pädevuse umbmäärasus, samuti pädevuse ületamine kahjustab üldist õiguskindlust ning loob ohu Põhiseaduses sätestatud riigiehituslike põhimõtete ning igaühe õiguste ja vabaduste kahjustamiseks.” (RKPJKo 20.12.1996, 3-4-1-3-96, p 1.) Võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõte lähtub võimu dekontsentratsiooni vajadusest (vt lähemalt § 4 komm).

Võimude lahususe elementideks on kõigepealt funktsionaalne ja institutsionaalne võimude lahusus. Et ühe organi kätte ei koonduks liiga palju võimu, jagatakse võimufunktsioonid eri riigiorganite vahel: parlament annab seadusi, valitsus viib neid ellu ja kohtuvõim kontrollib valitsuse tegevuse seaduslikkust (vt § 4 komm, § 14 komm 4). Funktsionaalsele ja institutsionaalsele võimude lahususele lisandub personaalse võimude lahususe nõue: ükski isik ei tohi täita korraga mitme võimu funktsioone. Üheks personaalse võimude lahususe tagatiseks on nt PS § 63 lg 1, mis keelab Riigikogu liikmel olla üheski muus riigiametis (vrd RKPJKo 02.11.1994, III-4/A-6/94, p 2). „Kui üks isik täidab samaaegselt riigivõimu kahe haru funktsioone ja tema tegevust tasustatakse mõlemalt poolt, siis võib see põhjustada eetilise ja huvide konflikti täidetavate võimufunktsioonide ning sellest johtuvalt ka isiklike ning avalike huvide vahel. Huvide konflikt kui olukord, kus riigiametnik üheaegselt täidab olemuselt vastandlikke ülesandeid ja taotleb vastandlikke eesmärke, võib põhjustada minetusi tema ametikohustuste täitmisel ja võib luua eeldused korruptsiooniks. Huvide konflikti peab vältima kõigis riigiametites.” (RKPJKo 02.11.1994, III-4/A-6/94, p 2.) Huvide konflikti vältimise põhimõte laieneb kui kandev idee ka kõigile ülejäänud personaalse võimude lahususe juhtudele (PS § 64 lg 1 ja lg 2 p 1, § 84, § 99, § 147 lg 3).

Võimude tasakaalustatus (checks and balances) tähendab võimude vastastikust kontrolli. Igal pool, kus tekib poliitilise või muu võimu kontsentratsiooni võimalus, peab olemas olema vastassuunalise võimu teostamise võimalus. Erisuunalised huvid peavad olema tasakaalus. Võimu dekontsentratsiooni põhimõte avaldab mõju ka riigivõimude sees. Eelkõige just täidesaatev ja kohtuvõim ning kõik nende võimude organid peavad olema korraldatud selliselt, et ühe isiku kätte ei koonduks liiga suur võim. Liiga suure võimukontsentratsiooni vältimiseks peavad olema toimivad tasakaalu- ja järelevalvemehhanismid.

 

3.4.3. 

Õiguskindlus tähendab kõige üldisemas plaanis seda, et õiguse eesmärk on luua korrapära ja stabiilsust ühiskonnas (RKPJKo 30.09.1994, III-4/1-5/94; 23.03.1998, 3-4-1-2-98, p IX). „Põhiseaduse §-st 10 tuleneb õiguskindluse põhimõte. Kõige üldisemalt peab see printsiip looma kindluse kehtiva õigusliku olukorra suhtes. Õiguskindlus tähendab nii selgust kehtivate õigusnormide sisu osas (õigusselguse põhimõte) kui ka kindlust kehtestatud normide püsimajäämise suhtes (õiguspärase ootuse põhimõte).” (RKPJKo 02.12.2004, 3-4-1-20-04, p 12; 15.12.2005, 3-4-1-16-05, p 20; 20.03.2006, 3-4-1-33-05, p 21; 31.01.2007, 3-4-1-14-06, p 23.) Nimetatud kahele lisandub salajase õiguse keelu põhimõte.

 

3.4.3.1. 

Õigusselguse põhimõte tuleneb § 13 lg-st 2 ja keelab riigivõimu omavoli, st tagab, et üksikisikul on võimalik riigiorganite käitumist teatava tõenäosusega ette näha ja sellega arvestada (vt § 13 komm 5).

 

3.4.3.2. 

Õiguskindluse põhimõtte osaks on usalduskaitse põhimõte (vt mõistekasutuse kohta RKHKo 29.03.2006, 3-3-1-81-05, p 13 jj). Usalduskaitse põhimõtte elemendiks on kõigepealt nulla poena sine lege põhimõte (§ 23 lg 1, lg 2 esimene lause). Tegemist on lex specialis’ega võrreldes üldise usalduskaitse põhimõttega.

Teiseks on usalduskaitse põhimõtte osaks ebasoodsa tagasiulatuva mõju keeld. Norm avaldab tagasimõju, kui see seab õigusliku tagajärje (vähemalt osaliselt) sõltuvusse asjaoludest, mis on selle kehtimahakkamisel juba aset leidnud. Põhiseadus ei keela anda tagasiulatuva mõjuga norme, mis muudavad isiku õigusliku positsiooni paremaks. Ebasoodsa tagasiulatuva mõju keeld on põhimõte, mitte kategooriline keeld. „[M]õnele seadusesättele tagasiulatuva jõu andmine ei ole iseenesest põhiseadusega vastuolus” (RKPJKo 19.01.2010, 3-4-1-13-09, p 39; vrd RKHKo 17.03.2003, 3-3-1-11-03, p 33). „Seadusandjal on põhimõtteline õigus Põhiseaduses väljendatud rahva tahet arvestades, riigi üldisi huve silmas pidades ning tegelikku olukorda ja legaalsuse printsiipi arvesse võttes anda tagasiulatuva jõuga mittekriminaalõiguslikke õigusakte, millega võidakse muuta või tühistada varasemaid õigustloovaid akte” (RKPJKo 21.12.1994, III-4/A-10/94; 20.10.2009, 3-4-1-14-09, p 50). Seejuures tuleb siiski arvestada sellega, et „üldreeglina ei tohi seadusel olla tagasiulatuvat jõudu” (RKPJKo 30.09.1994, III-4/A-5/94; RKHKo 17.03.2003, 3-3-1-11-03, p 34). „Tagasiulatuva jõu võib anda ka koormavale seadusesättele, kui selleks on põhjendatud vajadus, sellega ei kahjustata ebaproportsionaalselt isiku õiguspärast ootust ja see regulatsioon ei ole isikule üllatuslik” (RKPJKo 20.10.2009, 3-4-1-14-09, p 50; RKHKo 17.03.2003, 3-3-1-11-03, p 33). Ebasoodsa tagasimõju keelul on niisiis järgmine struktuur: 1) esimesel astmel tuleb tuvastada, kas üldse on tegemist ebasoodsa tagasimõjuga; 2) kui on tegemist ebasoodsa tagasimõjuga, siis tuleb selle põhiseaduspärasuse kindlakstegemiseks läbi viia kaalumine. Seejuures tuleb lähtuda reeglist: koormav tagasiulatuva mõjuga norm on PS-ga vastuolus, v.a juhul, kui seda õigustavad ülekaalukad põhjused (prima facie ebasoodsa tagasimõju keeld). See varases Riigikohtu praktikas eraldi põhimõttena mainitud õiguskindluse printsiibi alapõhimõte erineb õiguspärase ootuse põhimõttest just selle kaalumisreegli tõttu.

Kolmandaks on usalduskaitse põhimõtte osaks õiguspärase ootuse põhimõte. Õiguspärase ootuse põhimõtte kohta on olemas rikkalik kohtupraktika. „Õiguspärase ootuse põhimõtte kohaselt peab igaühel olema võimalus kujundada oma elu mõistlikus ootuses, et õiguskorraga talle antud õigused ja pandud kohustused püsivad stabiilsetena ega muutu rabavalt isikule ebasoodsas suunas” (RKPJKo 02.12.2004, 3-4-1-20-04, p 13; 31.01.2012, 3-4-1-24-11, p 49). Õiguspärase ootuse printsiibi kohaselt „on igaühel õigus tegutseda mõistlikus ootuses, et rakendatav seadus jääb kehtima. Igaüks peab saama temale seadusega antud õigusi ja vabadusi kasutada vähemalt seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Seaduses tehtav muudatus ei tohi olla õiguse subjektide suhtes sõnamurdlik.” (RKPJKo 30.09.1994, III-4/A-5/94; 02.12.2004, 3-4-1-20-04, p 13; 31.01.2012, 3-4-1-24-11, p-d 49 ja 50; vrd RKÜKo 16.03.2010, 3-4-1-8-09, p 78.) Igaühel on „õigus mõistlikule ootusele, et seadusega lubatut rakendatakse isikute suhtes, kes on hakanud oma õigust realiseerima” (RKPJKo 17.03.1999, 3-4-1-2-99, p II). Õiguspärane ootus ei laiene kõigile võimalikele õiguspositsioonidele, vaid „kaitseb isiku õiguspärast ootust ja usaldust, et isikult ei võeta ära riigi poolt antud õigusi, mida isik on asunud realiseerima” (RKHKo 21.02.2002, 3-3-1-6-02, p 18; vrd RKPJKo 17.03.1999, 3-4-1-2-99, p II; 31.01.2012, 3-4-1-24-11, p 49). Õiguspärase ootuse põhimõte kaitseb autonoomiat: et isik saaks olla autonoomne, peab tal olema võimalus planeerida ning vähemalt mõistlikul määral ette näha oma tegude tagajärgi. Usaldust kehtiva õiguse püsimisse tuleb alati kaitsta, kui enne ettenähtud tagajärje täielikku saabumist muutub õiguslik olukord selliselt, et tagajärg ei saabu või ei saabu täies ulatuses. Samas ei saa kellelgi olla absoluutset õigust olukorra püsimisse. Õiguspärane ootus ei tähenda, et „isikute õiguste piiramine või soodustuste lõpetamine on üldse lubamatu. Õiguspärase ootuse põhimõte ei nõua kehtiva regulatsiooni kivistamist – seadusandja võib õigussuhteid vastavalt muutunud oludele ümber kujundada ning sellega paratamatult halvendada mõnede ühiskonnaliikmete olukorda. Otsus selle kohta, milliseid reforme läbi viia ja milliseid ühiskonnagruppe nende reformidega eelistada, on seadusandja pädevuses.” (RKPJKo 02.12.2004, 3-4-1-20-04, p 14; vrd RKPJKo 31.01.2012, 3-4-1-24-11, p 49; RKHKo 29.03.2006, 3-3-1-81-05, p 14.) Selleks et muudatuse lubatavust hinnata, tuleb kaaluda : „Piisavust ehk mõistlikkust saab hinnata, arvestades vaatluse all oleva õigussuhte iseloomu, õigussuhte muutmise ulatust ning sellest tulenevat vajadust ümberkorraldusteks normiadressaatide tegevuses, samuti hinnates, kas muudatus õiguslikus olustikus oli ettenähtav või ootamatu” (RKPJKo 02.12.2004, 3-4-1-20-04, p 26). Kokkuvõttes on isikul PS järgi õiguspärane ootus, kui on täidetud neli tingimust: 1) õigusakt (universaal- või individuaalakt) annab isikule subjektiivse õiguse; 2) isik on hakanud seda õigust realiseerima või on hakanud kulgema soodsa õigusjärelmi tingimuseks olev tähtaeg; 3) muudatusega kaasneb isiku jaoks halvemus; 4) isiku mõistlik ootus õigusliku olukorra püsimisse kaalub üles avaliku huvi ümberkorralduse järele. Arvestada tuleb muudatuse ettenähtavust, õigusliku olukorra selgust, muutunud olusid, muudatusega kaasnevaid tagajärgi jne. Seejuures erineb õiguspärase ootuse kaalumine ebasoodsa tagasimõju keelu põhimõttest selle poolest, et siin tuleb õiguspärast ootust põhjendada. Kahtluse korral on muudatus lubatud.

Kõige tuntum õiguspärase ootuse kaasus on üks varane otsus, milles kohus tuletas õiguspärase ootuse õiguse üldpõhimõtetest. Kaasuses nägi seadus ette viieaastase maksuvabastuse, mis enne tähtaja möödumist tühistati. Kohus tunnistas hilisema seadusemuudatuse kehtetuks, sest „seaduses tehtav muudatus ei tohi olla õiguse subjektide suhtes sõnamurdlik” (RKPJKo 30.09.1994, III-4/A-5/94). Esile tuleb tõsta veel 1998. ja 1999. aasta omandireformi muudatuste kaasusi, kus kohaldati õiguspärase ootuse põhimõtet juba algatatud vara kompenseerimise menetluste suhtes, kus muutunud õigusliku olukorra tõttu kadus taotlejatel õigus kompensatsiooni saada (RKPJKo 30.09.1998, 3-4-1-6-98; 17.03.1999, 3-4-1-2-99). Ühes uuemas kaasuses jättis RKPJK sootuks kõrvale ettevõtlusvabaduse, kohaldades õiguspärase ootuse põhimõtet vedelkütuse müüjatele 16-päevase etteteatamisega 100 000-eurose tagatisekohustuse sisseviimise hindamisel nagu põhiõigust (RKPJKo 31.01.2012, 3-4-1-24-11). Selline kontrolliskeem põhjustab raskusi kaalumisel (vrd RKPJKo 31.01.2012, 3-4-1-24-11, p-d 60–64), kuna nimetamata jääb sisuline õiguslik positsioon, mida kaitstakse.

 

3.4.3.3. 

Kolmandaks õiguskindluse põhimõtte alapõhimõtteks on salajase õiguse keelu põhimõte, mis nõuab, et seadused oleksid selle adressaadile kättesaadavad. Salajase õiguse keelu põhimõte tuleneb § 3 lg-st 2 ja §-st 108.

Kõigepealt tähendab salajase õiguse keeld, et õigusakt peab olema selle adressaadile kättesaadav. „[S]eaduste avaldamise kohustusega kaasneb riigil ka kohustus tagada avaldatud seaduste kättesaadavus – igaühel peab olema võimalus avaldatud seadusest teada saada ja seda ka mõista. Eriti tähtis on see seaduste puhul, millega kehtestatakse ühe või teise teo eest kriminaalvastutus.” (RKKKo 09.09.1997, 3-1-1-86-97; vrd § 3 komm 4 jj, § 11 komm 2.1.1.) Seaduste puhul saab üldjuhul lähtuda sellest, et „Riigi Teatajas avaldamine tagab õigusaktide kättesaadavuse” (RKPJKm 12.09.2003, 3-4-1-10-03, p 3; vrd RKPJKo 02.10.2003, 3-4-1-13-03, p 9). Seadusest madalamate isiku subjektiivseid õigusi puudutavate aktide puhul ei pruugi Riigi Teatajas avaldamine akti kättesaadavust seevastu igal juhul tagada. „Riigi Teatajas avaldamine ei saanud eeldatavasti tagada kaebajate tegelikku informeerimist. Informatsiooni levimist ei taga ainult see, et teave on põhimõtteliselt või isegi küllalt hõlpsasti kättesaadav. Selleks, et teabega tutvuda, peab huvitatud isikul olema aimu sellest, et teave üldse eksisteerib.” (RKHKm 07.05.2003, 3-3-1-31-03, p 30.) Millal on tegu Riigi Teatajaga PS mõttes, ei ole samuti päriselt selge. Näiteks luges RKPJK ka 1934. a Riigi Teataja PS mõttes Riigi Teatajaks (RKPJKo 03.05.2001, 3-4-1-6-01, p 16). See on siiski kaheldav, kuna üldkehtivuse eelduseks olev kättesaadavuse nõue ei pruugi olla täidetud. Vastuseta on ka küsimus, kas ka Euroopa Liidu Teataja on Riigi Teataja PS mõttes.

Teiseks on RKÜK leidnud: „Õiguskindluse põhimõte tähendab muu hulgas, et uute regulatsioonide jõustamiseks tuleb ette näha mõistlik aeg, mille jooksul adressaadid saaksid uute normidega tutvuda ning oma tegevuse vastavalt ümber korraldada. Õiguskindlusele vastab olukord, kus riik ei kehtesta uusi regulatsioone meelevaldselt ja n-ö üleöö. Uue õigusliku olukorra loomisel peab seadusandja seega tagama, et õiguse adressaadil oleks oma tegevuse ümberkorraldamiseks mõistlikul määral, st piisavalt aega. Piisavust ehk mõistlikkust saab hinnata, arvestades vaatluse all oleva õigussuhte iseloomu, õigussuhte muutmise ulatust ning sellest tulenevat vajadust ümberkorraldusteks normiadressaatide tegevuses, samuti hinnates, kas muudatus õiguslikus olustikus oli ettenähtav või ootamatu.” (RKÜKo 16.03.2010, 3-4-1-8-09, p 83; vrd RKPJKo 02.12.2004, 3-4-1-20-04, p 26.) See kehtib eriti seaduste puhul, millega võivad kaasneda olulised muudatused: „Olulisi muudatusi kaasa toov õigusakt tuleks vastu võtta võimalikult aegsasti enne jõustumist selleks, et anda adressaatidele piisavalt aega sellega tutvumiseks ja oma tegevuses ümberkorralduste tegemiseks” (RKHKo 05.10.2006, 3-3-1-33-06, p 18). See on vacatio legis’e mõistlikkuse või piisavuse nõue (vrd RKÜKo 16.03.2010, 3-4-1-8-09, p 83; RKPJKo 02.12.2004, 3-4-1-20-04, p 40). Vacatio legis on „seaduse avaldamise ja selle jõustumise vahele jääv ajavahemik” (RKPJKo 02.12.2004, 3-4-1-20-04, p-d 7, 40). „Põhiseadus peab üldreeglina aktsepteeritavaks üheksapäevast vacatio legis’t” (RKPJKo 02.12.2004, 3-4-1-20-04, p 27). Arvestada tuleb siiski seda, et adressaatide jaoks regulatsiooni ebasoodsamaks muutmisel võib olla vajalik näha ette pikem vacatio legis (vrd RKÜKo 16.03.2010, 3-4-1-8-09, p 83). Pikema jõustumisaja vajalikkuse põhjendamiseks peavad olema mõjuvad põhjused. „Sellised põhjused esinevad tõenäoliselt näiteks mingi õigusharu tervikliku reformi korral” (RKPJKo 02.12.2004, 3-4-1-20-04, p 27).

Kolmandaks eeldab salajase õiguse keelu põhimõte, et õigusaktid on riigikeeles, milleks on eesti keel (PS § 6).

 

3.4.4. 

Halduse seaduslikkuse ehk legaalsuse põhimõtte keskne säte on § 3 lg 1 esimene lause (vrd RKPJKo 06.10.1997, 3-4-1-3-97, p 1). Halduse seaduslikkus tähendab ühelt poolt, et täitevvõim tohib individuaalset vabadust piirata ainult siis, kui teda volitab selleks seadus, ja teiselt poolt, et ükski halduse õigusnorm (määrus, üldkorraldus, halduse individuaalakt) ei tohi olla vastuolus ühegi kõrgemal astmel oleva õigusnormiga (seadus, PS). Esimest võib nimetada üldiseks seadusereservatsiooni põhimõtteks; teist seaduse prioriteedi põhimõtteks (vt § 3 komm-d 2.3.1.2, 2.3.2).

 

3.4.5. 

Sõltumatute kohtute poolt tagatava õiguskaitse keskne norm on üldine põhiõigus tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele (§ 15 lg 1 koosmõjus §-ga 14), mis annab igaühele õiguse pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse (vt § 15 komm 2.1.1). Seda täiendavad eelkõige §-s 14 sätestatud kohtuvõimu kohustus tagada õigusi ja vabadusi, § 15 lg-s 2 sätestatud kohustus järgida PS, §-s 24 sätestatud protsessipõhiõigused ja § 146 teise lausega tagatud kohtute sõltumatus. Põhiõiguste õiglase ja tõhusa kaitse menetluse olemasolu on üks õigusriigi põhitunnuseid (RKÜKo 08.06.2009, 3-4-1-7-08, p 26).

 

3.5. 

Rahvusriigi aluspõhimõte tuleneb paljude sätete koosmõjust. Seda väljendavad rohkemal või vähemal määral preambuli teine, neljas ja viies osalause, § 1 lg 2, § 2 lg 1, § 6, § 8, § 36 lg 3, § 49, § 51 lg 1, § 52 lg 1 ning § 54. Keskseteks säteteks tuleb pidada preambulit ja § 1 lg 2. Viimase kohaselt on Eesti iseseisvus ja sõltumatus aegumatu ja võõrandamatu. Rahvusriigi põhiprintsiibi põhisisuks on tagada eestlaste rahvusliku identiteedi säilimine.

 

3.6. 

Kui pidada kõigi võrdset vabadust inimväärikuse osaks, siis võib piirduda Riigikohtu poolt aluspõhimõtteks tõstetud inimväärikusega. Vastasel korral tuleks PS aluspõhimõtetena mainida eraldi nii vabadust (§ 19 lg 1) kui ka võrdse kohtlemise põhimõtet (§ 12 lg 1).