Paragrahv 144.

Õiguskantsleri õigusliku seisundi ja tema kantselei töökorralduse sätestab seadus.

 

1. 

Seaduslikkuse põhimõttest lähtudes täpsustatakse õiguskantslerile esitatavad nõuded, tema tegevuspiirid, töövormid ja -meetodid ning teda abistavate isikute töökorraldus seadusega. Selle eesmärk on tagada õiguskantsleri sõltumatus ja poliitiline puutumatus ning sätestada õiguskantsleri ja tema kantselei selline töökord, mis võimaldaks kõige tõhusamal viisil realiseerida õiguskantsleri kõik pädevused. On siiski paslik rõhutada, et põhiseaduslikel institutsioonidel on üldjuhul õigus ise määratleda oma pädevuse teostamise sisemine organisatsioon ja kord, sealhulgas ka nõustamine ja selle tähtajad ( RKPJKo 14.04.1998, 3-4-1-3-98 ).

 

2. 

Esimene õiguskantsleri institutsiooni tegevust reguleeriv seadus, mis võeti vastu 1992. a PS alusel, oli õiguskantsleri tegevuse korraldamise seadus (RT I 1993, 25, 436). Selle asendas Riigikogu 25. veebruaril 1999 ÕKS-ga, mis kehtib alates 1. juulist 1999.

 

3. 

Kehtiv seadus sätestab esiteks õiguskantsleri põhiülesanded ja õigusliku seisundi suhetes Riigikoguga. Teiseks määratletakse õiguskantslerile esitatavad nõuded, tema ametisse nimetamise ja ametist tagandamise kord, ametisoleku aeg ja ametihüved ning tema tegevuse piirangud. Kolmandas peatükis reguleerib seadus küsimusi, mis seonduvad õiguskantsleri järelevalvega õigustloovate aktide põhiseaduslikkuse ja seaduslikkuse üle. Neljas peatükk sätestab reeglistiku õiguskantsleri kontrolli teostamisel riigiasutuste tegevuse üle põhiseaduslike õiguste ja vabaduste tagamisel, sisaldades ka regulatsioone lepitusmenetluse läbiviimiseks ning õiguskantsleri ülesandeid võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise põhimõtte edendamisel. Seaduse viies peatükk käsitleb õiguskantsleri kantselei töökorraldust, tuues seejuures välja ametkonna koosseisu kuuluvate õiguskantsleri asetäitjate-nõunike ja nõunike õigusliku staatuse erisused võrreldes teiste avalike teenistujatega. Seadus esitab nii õiguskantslerile kui ka tema ametkonna töötajatele kõrged nõuded nii isikuomaduste kui ka erialase kvalifikatsiooni osas, samas annab neile mitmeid sotsiaalseid, õiguslikke ja majanduslikke garantiisid personaalse ja institutsioonilise sõltumatuse kindlustamiseks.

 

4. 

Lisaks põhiseadusele ja õiguskantsleri seadusele reguleerivad õiguskantsleri pädevust ka paljud teised seadused. Erinevalt näiteks riigikontrolli seadusest ei ole õiguskantsleri seadus PS § 104 järgne konstitutsiooniline seadus, mida saab vastu võtta ja muuta vaid Riigikogu koosseisu häälteenamusega. Samas täpsustavad mitmed konstitutsioonilised seadused õiguskantsleri pädevust või annavad talle koguni lisaülesandeid. Nii täpsustab Riigikogu kodu- ja töökorra seaduses õiguskantslerile esitatavate arupärimiste ja kirjalike küsimustega seonduvat. Õiguskantsleri tegevus kohtuniku distsiplinaarmenetluse algatajana on aga reguleeritud näiteks kohtute seadusega ning õiguskantsleri ülesanded immuniteedimenetluses on sätestatud kriminaalmenetluse seadustikus. Kuna konstitutsioonilised seadused on õigusnormide hierarhias kõrgemalseisvad, tuleb võimaliku vastuolu tõttu neid õiguskantsleri seaduse normidele eelistada. See võib osutuda praktikas mõneti problemaatiliseks, kuna õiguskantslerile lisaülesannete panemise eelduseks on, et see ei takista tema põhifunktsioonide – normikontrolli ja ombudsmani funktsioon – täitmist. Institutsiooni sõltumatuse ja stabiilsuse tagamiseks ning taolise äraspidise funktsioonihierarhia vältimiseks tuleks ka õiguskantsleri seadus lisada PS § 104 seaduste loetellu. On oluline rõhutada, et riigivõimu harud ning põhiseaduslikud institutsioonid peavad olema neile põhiseadusega otsesõnu antud pädevuse teostamise korraldamisel autonoomsed (RKPJKo 14.04.1998, 3-4-1-3-98 ).