Paragrahv 130.

Erakorralise või sõjaseisukorra ajal võib riigi julgeoleku ja avaliku korra huvides seadusega ettenähtud juhtudel ja korras piirata isikute õigusi ja vabadusi ning panna neile kohustusi. Piirata ei tohi õigusi ja vabadusi, mis on sätestatud põhiseaduse paragrahvides 8, 11–18, 20 lõige 3, 22, 23, 24 lõiked 2 ja 4, 25, 27, 28, 36 lõige 2, 40, 41, 49 ja 51 lõige 1.

 

1. 

PS §-d 130 ja 131 ning § 161 lg 2 on ainsad PS-s määratletud sõjaseisukorra ja erakorralise seisukorra erisusi kindlaks määravad sätted.

Paragrahv 130 annab täiendavad alused paragrahvis loetlemata põhiõiguste piiramiseks. Põhiõigused, mida selle sätte alusel võib ulatuslikumalt piirata, on valdavalt poliitilised, sotsiaalsed ja kultuurialased õigused ning isiku- ja liikumisvabaduse alased õigused, aga ka omandiõigus (sundvõõrandamine ja sundkasutus riigikaitselistel eesmärkidel).

Nii sõjaseisukorra kui ka erakorralise seisukorra ajal nõuavad avalikud huvid üldjuhul põhiõiguste ulatuslikumat piiramist riigi ja elanike ohutuse tagamiseks. Avaliku ressursi kasutamine on enim orienteeritud riigi julgeoleku ja põhiseadusliku korra kaitsmisele ning isikute kultuuriliste ja sotsiaalsete põhiõiguste tagamine ei ole seetõttu tavapärasel määral võimalik. Poliitiliste õiguste, sh arvamusvabaduse, kogunemisvabaduse ja ühinemisvabaduse ulatuslikumat piiramist õigustab aga vajadus ära hoida ühiskonnas tekkivate erimeelsuste eskaleerumist. Liikumisvabaduse, omandiõiguse, isikuvabaduse, eraelu ja kodu ning sõnumi saladuse puutumatuse piirangud on aga õigustatavad riigi julgeolekut ja avalikku korda konkreetsetel juhtudel ohustava tegevuse ärahoidmiseks. Arvestades ohtude ulatust ja suurust erakorralise ja sõjaseisukorra ajal on nende põhiõiguste ulatuslikumad piirangud tavaliselt põhjendatud.

 

2. 

Ka ilma §-des 128 ja 129 sätestatud korda kehtestamata õigustab sõjategevus või muu suurem oht riigi julgeolekule põhiõiguste ulatuslikumat piiramist. Põhiõiguste piirangu eesmärgiks on eelkõige isikute ohutuse tagamine ning seetõttu võib esineda olukordi, kus põhiõigusi tuleb piirata juba enne erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra väljakuulutamist. Seetõttu tuleb lähtuda konkreetsest olukorrast, mitte faktist, kas sõjaseisukord on välja kuulutatud või mitte. Seda eelkõige seetõttu, et reaalne sõjategevus algab varem, kui jõutakse sõjaseisukord välja kuulutada. Kui sõjaseisukord ei ole välja kuulutatud, tuleb lähtuda seaduses sätestatud põhiõiguste piiramise regulatsioonist, kuid pärast vastava olukorra väljakuulutamist võib põhiõigusi piirata ulatuslikumalt. Lähtuma peab sellest, et iga konkreetne piirang peab olema proportsionaalne ähvardatava ohuga. Seetõttu on vaadeldav norm oluline põhiõiguste seaduse kvalifitseeritud reservatsiooniga piiramise ja ilma seadusereservatsioonita põhiõiguste piiramise seisukohalt, sest ülejäänud põhiõigusi piiratakse seaduse alusel avalikes huvides niigi. Ka seaduse kvalifitseeritud reservatsiooniga ja ilma seadusereservatsioonita põhiõigusi on enamasti võimalik piirata riigi julgeoleku huvides, arvestades mitmeid PS norme, eriti preambulit. Riigikohus on märkinud seda nt seoses välismaalase õigusega elada Eestis perekonnaelu (RKPJKo 05.03.2001, 3-4-1-2-01).

 

3. 

Põhiõiguste piiramine § 130 alusel toimub põhiõiguste piiramise üldisi nõudeid järgides, arvestades §-s 11 sätestatud tingimusi. Et § 110 kohaselt ei saa SRKS ega ESS muudatusi kehtestada Vabariigi Presidendi seadlusega, ei ole seadlusega võimalik kehtestada põhiõiguste olulisi ja ulatuslikke piiranguid erakorralise ega sõjaseisukorra ajal. Nende piirangute kehtestamise vajadus tuleb otsustada Riigikogu poolt. Samuti võib põhiõiguste piirangute aktiivsus erineda piirkonniti, kuna peab vastama antud ajahetkel konkreetses piirkonnas olevatele julgeolekuohtudele. Nii näiteks võib olla ebaproportsionaalne piirata riigi ühes osas isikute õigust omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada, samas kui riigi teises osas võib selline põhiõiguste piirang osutuda tarvilikuks.

 

4. 

Paragrahv 130 ei sätesta keeldu piirata tavapärasest ulatuslikumalt neid põhiõigusi, mis on sätestatud PS muudes peatükkides peale II peatüki. Valimisõiguse ja rahvahääletusel osalemise õiguse piirangute küsimus ei ole aktuaalne, sest valimiste läbiviimine on sellel ajal § 131 kohaselt keelatud ning RaHS § 3 lg 3 ei luba ka rahvahääletuse korraldamist. Paragrahvis 113 sätestatud põhiõiguse tavapärasest ulatuslikum piiramine on võimalik, arvestades maksude, koormiste ja lõivude kehtestamise ulatuslikumat vajadust riigi institutsioonide kaitse tagamisel. Seadusliku aluse nõue jääb tulenevalt §-st 11 püsima, mistõttu ei ole maksude ja koormiste kehtestamine tavapärasest erinevas korras võimalik.

 

5. 

Teise lause sõnastus „piirata ei tohi õigusi ja vabadusi” ei tähenda keeldu lauses nimetatud põhiõigusi üldse piirata, vaid erandit esimesest lausest. Teises lauses loetletud õiguste piiramine on jätkuvalt lubatav II peatükis sätestatud tingimustel üldistel alustel.

 

6. 

Vaadeldav norm on rahvusvaheliselt üldtunnustatud. Sarnane on ka EIÕK art 15 ja ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste pakti art 4. Sõjaseisukorra ja eriolukorra väljakuulutamisel ei ole nimetatud art 15 ja art 4 kohaldamine automaatne, vaid nõuab riigilt lisatoimingut. Vastasel juhul jäävad nimetatud konventsioonid täies ulatuses kehtima ka kriisisituatsioonis.

 

7. 

Avaliku korra mõiste PS-s on käsitatav laiemalt kui õiguskord. Avaliku korra mõiste kohta vt II ptk sissejuhatust ja § 26 komm. Et avalikku korda mõistetakse PS-s laias tähenduses, on §-s 130 loetlemata põhiõiguste piiramine erakorralise ja sõjaseisukorra ajal lubatav nii nagu seaduse lihtsa reservatsiooniga põhiõiguste piiramine (vt II ptk sissejuhatust).

 

8. 

Paragrahv 130 lubab panna isikutele erakorralise ja sõjaseisukorra ajal kohustusi. Kuna Eesti kodanikele riigikaitseliste kohustuste panemist võimaldab § 124 lg 1, saab käesoleva paragrahvi alusel kohustusi ette näha Eesti kodakondsust mitteomavatele isikutele. Eesti kodanikele erakorralise või sõjaseisukorra ajal täiendavate riigikaitseliste kohustuste panemiseks ei ole vajadust seda §-s 130 üle korrata.

Kohustuste panemise rõhutamine PS-s väljendab põhimõtet, et erakorralise ja sõjaseisukorra ajal ei ole riigi julgeoleku ja avaliku korra tagamine mitte üksnes riigi ülesanne, vaid igaüks peab seaduse alusel selles osalema.

 

9. 

Paragrahv 130 nõuab, et põhiõiguste piiramine erakorralise või sõjaseisukorra ajal võib toimuda „seadusega ettenähtud juhtudel ja korras”. 2011. a on Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi lisatud ülesanne kaitseministrile algatada rahu- ja sõjaaja riigikaitseseaduste nüüdisajastamine, mille käigus muudetakse toimekindluse tagamiseks rahu- ja sõjaaja riigikaitselised juhtimissüsteemid ning vastutusalad võimalikult sarnaseks. Selle protsessi käigus ühendatakse RRKS ja SRKS ning vaadatakse üle, millises olukorras ja mis alustel on õigus põhiõigusi piirata. Hetkel on põhiõiguste piirangud sätestatud SRKS-s, ESS-s ning RKSKS-s.

 

10. 

Erakorralise või sõjaseisukorra ajal omab suurt tähtsust ka riigi kohustus kaitsta põhiõigusi teiste isikute või ka teiste riikide eest. Nimetatud kohustus jääb riigile alles samasugusena kui rahuajal. Kui avalik-õiguslikes suhetes võib erakorralise või sõjaseisukorra ajal kehtestada põhiõiguste täiendavaid piiranguid, siis eraisikute omavahelises suhtluses peab riigi kaitse jääma samaväärseks või olema ulatuslikum, arvestades võimalikke ohte tulenevalt korratustest.

Tsiviilelanike ja sõjategevuses osalevate isikute kaitseks ja suurte ohvrite vältimiseks on loodud rahvusvaheline humanitaarõigus, mille kohaselt peavad vaenupooled (riik ja mitteriiklikud toimijad) sõjategevuse läbiviimisel võtma tarvitusele abinõud üksikisikute kaitseks. Näiteks selle kohustuse täitmisest rahvusvahelisel tasandil on 1949. a Genfi konventsioon haavatud ja haigete sõjaväelaste olukorra parandamise kohta (I konventsioon), Genfi konventsioon haavatud, haigete ja merehädas sõjaväelaste olukorra parandamise kohta merel (II konventsioon), sõjavangide kohtlemise Genfi konventsioon (III konventsioon), tsiviilisikute sõjaaegse kaitse Genfi konventsioon (IV konventsioon) ja nende konventsioonide 1977. a lisaprotokollid rahvusvaheliste relvakonfliktide ohvrite kaitsmise kohta ning mitterahvusvaheliste relvakonfliktide ohvrite kaitse kohta, aga ka erinevad konventsioonid üldohtliku relvastuse piiramise kohta.

Rahvusvahelise humanitaarõiguse eesmärk ei ole asendada inimõiguste kaitse regulatsiooni, vaid luua tasakaal sõjalise vajaduse ja üksikisiku kaitse vahel. Seetõttu võib tekkida situatsioon, kus riik peab kohaldama omavahel vastuolus olevaid rahvusvahelise õiguse norme. Tänapäeval rõhutavad väga paljud riigid relvajõudude liikmete koolitamise tähtsust, et nad suudaksid reageerida faktiliselt ja õiguslikult keerulistes situatsioonides.

 

11. 

Riigikohus ei ole erakorralise või sõjaseisukorra ajal põhiõiguste piiramise probleemidega kokku puutunud.