Paragrahv 127.

Riigikaitse kõrgeimaks juhiks on Vabariigi President.

Vabariigi Presidendi juures on nõuandva organina Riigikaitse Nõukogu, kelle koosseisu ja ülesanded sätestab seadus.

 

1. 

PS § 127 on keskne riigikaitse korraldust reguleeriv säte PS-s. Senises riigikaitsealases praktikas on see tekitanud enim vaidlusi, seda peamiselt Vabariigi Presidendi, Vabariigi Valitsuse ja kaitseväe juhataja pädevuste jaotuse osas. Vaidlused olid ajendatud 1995. a vastuvõetud RRKS-st, mis PS regulatsiooni piisavalt ei täpsustanud ning põhjustas alluvusvaidlusi. PS kehtimise algusaastatel vajalik seadus puudus ning põhiseadusorganite pädevused olid piiritlemata.

Eeltoodust tehti ettepanekuid PS X peatüki muutmiseks ning 15. mail 2007 algatas Vabariigi President põhiseaduse muutmise eelnõu eesmärgiga korrastada riigikaitse juhtimist ja tugevdada tsiviilkontrolli kaitseväe üle. Muudatused jõustusid 22. juulil 2011, mil need olid vastu võetud kahe järjestikuse Riigikogu koosseisu poolt (RT I, 27.04.2011, 1 – jõust. 22.07.2011).

 

2. 

Lõikes 1 sätestatud norm on riikide praktikas laialt levinud, aga seda tuleb tõlgendada vastavalt iga riigi riigiõiguslikule süsteemile ning koosmõjus teiste PS sätetega. Riigikohus märkis esimese vastuvõetud RRKS PS-le vastavuse hindamisel, et kaitseväe ja Kaitseliidu juhtimise korraldamisel tuleb arvestada ka funktsioone, mida Vabariigi Valitsus täidab PS alusel, ja Vabariigi Valitsuse poliitilist vastutust. PS mõttega ei ole kooskõlas, et Vabariigi President annab kaitseväe juhatajale korraldusi, minnes mööda Vabariigi Valitsusest, kes peab ellu viima riigi sise- ja välispoliitikat. Parlamentaarses riigis on kaitsevägi allutatud valitsusele ja läbi selle demokraatlikule, sealhulgas parlamendi kontrollile. Presidendi roll riigikaitse kõrgeima juhina on eelkõige sümboolne ja tseremoniaalne ning tasakaalustav

(RKPJKo 21.12.1994, III-4/A-11/94).

Kaitseväe ja Kaitseliidu kasutamine sisejulgeoleku tagamiseks rahuajal on poliitiline küsimus, mida ei saa otsustada Vabariigi Valitsusest mööda minnes (HOS ja ESS näeb ette, et valitsus võib kasutada hädaolukorra lahendamisel või erakorralise seisukorra ajal kaitseväge või Kaitseliitu Vabariigi Presidendi nõusolekul). Samas ei saa ka anda käsku, millega kaitseväge ja Kaitseliitu rakendatakse sõjaliseks tegevuseks rahuajal, PS-s sätestatud riigikaitse kõrgeimast juhist mööda minnes (RKPJKo 21.12.1994, III-4/A-11/94).

RRKS ja SRKS peavad sätestama Vabariigi Presidendi ja Vabariigi Valitsuse pädevuste jaotuse riigi­kaitse juhtimisel. Vabariigi Presidendi riigikaitsealased pädevused on loetletud PS § 78 p-des 15, 16, 17 ja 18. Nimetatud loetelust nähtub, et Vabariigi Presidendi pädevus olla riigikaitse kõrgeim juht nõuab, et tal oleks ka muid ülesandeid lisaks ülejäänud punktides (ja ühtlasi X ptk-s) sätestatutele.

 

3. 

Vabariigi Presidendile RRKS riigikaitse juhtimise alaseid pädevusi, mida PS-s pole eraldi loetletud, ei anna. Kaitseväe ja riigikaitseorganisatsioonide relvastatud kasutamine toimub seadusega ettenähtud juhul ning mõnel juhul on Vabariigi Valitsusele antud pädevus neid asjaolusid täpsustada (RRKS § 5 lg 2 p 18). Presidendi roll piirdub sõjalise tegevuse ja rahuaegse ettevalmistuse jälgimise ja hindamisega ning tseremoniaalse rolliga (sõjaväeliste auastmete andmine). Et kaitseväge ja Kaitseliitu on rahuajal lubatud kasutada vaid erandlikel juhtudel, siis ei nõua riigikaitse juhtimine Vabariigi Presidendilt igapäevaseid juhtimisabinõusid. Tänapäeva parlamentaarses riigis on presidendi ülesanded tasakaalustavad ega eelda igapäevast aktiivsust. Sellisena tuleb mõista Vabariigi Presidendi rolli ka § 127 lg-ga 1 seoses.

 

4. 

Lisaks seadustes sõnaselgelt esitatud pädevustele on Vabariigi Presidendi ülesanne pidevalt jälgida riigikaitse ja julgeolekupoliitikaga seotud küsimusi.

 

5. 

Olulist tähtsust riigikaitse juhtimisel omavad ka muud Vabariigi Presidendi riigikaitsealased pädevused, mis sisuliselt täiendavad tema riigikaitse kõrgeima juhtimise funktsiooni.

 

6. 

Sõjaseisukorra ajal on Vabariigi Presidendi pädevuses sõjaseisukorra lõpetamise ja demobilisatsiooni ettepaneku tegemine. Lisaks on sõjaseisukorra ajal Vabariigi Presidendi pädevuses teha Riigikogu esimehele ettepanek kutsuda Riigikogu kokku erakorraliseks istungjärguks kiireloomuliste riigikaitseliste küsimuste otsustamiseks. Samuti lahendab Vabariigi President sõjaajal RRKS-ga Vabariigi Presidendi pädevusse antud riigikaitselisi küsimusi.

 

7. 

Paragrahvi 127 lg 2 kohaselt tegutseb presidendi juures nõuandva organina Riigikaitse Nõukogu, kelle koosseisu ja ülesanded sätestab seadus. Vastavalt RRKS §-le 4 ja SRKS §-le 8 kujundab nõukogu riigikaitse seisukohalt olulistes küsimustes oma arvamuse. Nõukokku kuuluvad Riigikogu esimees, peaminister, Riigikogu riigikaitsekomisjoni esimees, Riigikogu väliskomisjoni esimees, välisminister, kaitseminister, rahandusminister, siseminister, justiitsminister ning kaitseväe juhataja. Nõukogu moodustamise eesmärk on luua arutelufoorum, kus riigi­kaitse­poliitika kujundamise pädevusega ametiisikud saaksid oma seisukohti väljendada ja ühtlustada. Nõukogu teenib riigi ühtse julgeoleku- ja kaitsepoliitika tagamise huve. Nõukogusse kuuluvatel ametiisikutel on võimalik väljendada oma seisukohti kõigis olulisemates riigikaitse küsimustes ning tagada riigikaitse seisukohalt kõige olulisemate, Vabariigi Presidendi pädevusse kuuluvate otsuste ja ettepanekute tasakaalustatus.

 

8. 

Vabariigi President peab Riigikaitse Nõukogu arvamuse ära kuulama. President võib nõukogu enne oma pädevusse kuuluva küsimuse lahendamist kokku kutsumata jätta ainult siis, kui küsimuse lahendamine peab toimuma sedavõrd kiiresti, et nõukogu ei jõuaks oma seisukohta kujundada. Paragrahvi 127 lg 2 kohaselt on nõukogu vaid nõuandev organ, seega ei ole tema seisukohad Vabariigi Presidendile siduvad. Küll aga peab president lähtuvalt demokraatliku õigusriigi põhimõttest nõukogu arvamusest erinevat otsust põhjendama.

 

9. 

Riigikaitse igapäevane juhtimine toimub täidesaatvat riigivõimu teostavate Vabariigi Valitsuse ja Kaitseministeeriumi kaudu, mille valitsemisalasse kaitsevägi ja Kaitseliit kuuluvad. Valitsus ja kaitseminister kannavad ka sarnaselt teiste valdkondadega Riigikogu ees poliitilist vastutust kaitse- ja julgeolekupoliitika kujundamise ning teostamise eest. Riigikogu harilik arupärimis- ja umbusaldamismenetlus pole küllalt tõhus, et takistada kaitseväge ja Kaitseliitu rakendamast otsuseid, mis Riigikogu toetust ei leia. Seetõttu on olulisemate otsuste tegemisel tavapärasest suurem roll Riigikogu komisjonidel (riigikaitsekomisjonil ja väliskomisjonil) ja Vabariigi Presidendil, kes peavad olema tsiviiliseloomuga otsuste tegemisse kaasatud.

 

10. 

 

Põhiseaduse muudatuse kohaselt on §-st 127 välja jäetud lg-d 3 ja 4, mis puudutasid kaitseväe juhataja ja sõjaajal kaitseväe ülemjuhataja juhtimispädevusi ning ametisse nimetamise ja ametist vabastamise korda. KVKS, RRKS, SRKS vastuvõtmistega oli loodud õigusruum, kus riigikaitseõigus oli juba pea terviklikult korraldatud. Lisaks pärines kehtiv riigikaitset reguleeriv põhiseaduslik mõte 1937. a presidentaalse süsteemiga PS-st, mis ei olnud kooskõlas parlamentaarse riigikorraldusega.

PS muudatusest tulenevalt pidid Riigikogu ja Valitsus leidma lahenduse, kuidas kaitseväe juhataja edaspidi ametisse nimetatakse. Praegu ongi kaitseväe juhataja ametisse nimetamine reguleeritud RRKS ja KVTS-ga, mille kohaselt nimetatakse kaitseväe juhataja ametisse Vabariigi Valitsuse poolt, võttes arvesse Riigikogu riigikaitsekomisjoni seisukohta (KVTS näeb ette, et kaitseväe juhataja nimetatakse ametisse viieks aastaks, mida on võimalik pikendada kahe aasta võrra). Arvestades, et kaitseväe juhataja on ametikohalt sarnane teiste valitsusasutuste juhtidega, siis tuleb terminit „võttes arvesse” tõlgendada sarnaselt teiste riigi julgeoleku eest vastutavate ametite juhtidega, kus tavapäraselt Riigikogu vastava komisjoni arvamus „kuulatakse ära” enne isiku ametisse nimetamist.

 

11. 

KVKS täpsustab kaitseväe juhtimise aluseid, mille kohaselt kaitseväge juhib ainujuhtimise põhimõttel kaitseväe juhataja, kes allub kaitseministrile. Kaitseministril ei ole õigust vahetult sekkuda kaitseväe juhataja sõjalisse pädevusse ning KVKS-s on rõhutatud, et kaitseministril ei ole käsuõigust kaitseväe juhataja üle (vt KVKS § 23).

 

12. 

Kaitseväe juhataja allub RRKS ja KVKS kohaselt teenistuslikult kaitseministri järelevalvele, nagu ka teiste ministeeriumi valitsemisalas olevate valitsusasutuste juhid.