Paragrahv 126.

Riigikaitse korralduse sätestavad rahuaja riigikaitse seadus ja sõjaaja riigikaitse seadus.

Eesti kaitseväe ja riigikaitseorganisatsioonide korralduse sätestab seadus.

 

1. 

Paragrahv sedastab, et riigikaitset üldiselt, kaitseväge ning riigikaitseorganisatsioone korraldatakse seaduse alusel. RRKS ja SRKS eristamine lg-s 1 pärineb 1937. a põhiseadusest. Lõikes 1 sätestatud seadused võetakse § 104 lg 2 p 17 kohaselt vastu Riigikogu koosseisu poolthäälteenamusega, detailsemal tasemel riigikaitse korraldust käsitlevad seadused Riigikogu häälteenamusega. Paragrahvi lg 1 eesmärgiks on eristada ja reguleerida rahu- ja sõjaaegset riigikaitse korraldust, mille all tuleb mõista riigikaitset korraldavate asutuste ja organite kohustusi, nende pädevust, volitusi, juhtimist, riigikaitseliste protsesside läbiviimise sätestamist ja riigikaitseks valmistumise põhialused. Kaitseväe ja riigikaitseorganisatsioonide seaduse alusel korralduse sätestamise nõude eesmärgiks on sätestada kaitseväe ning riigikaitseorganisatsiooni ülesehitus, juhtimine, pädevus, funktsioonid ja demokraatlik kontroll läbi järelevalve. Riigikaitse ja riigikaitseorganisatsioonide korralduse täpne sisu on ajas muutuv mõiste, mis oleneb sise- ja välispoliitilisest julgeolekusituatsioonist ning millele peab seadusandja vormi andma.

 

2. 

Ei ole välja kujunenud ühest tõlgendust, kas PS § 126 lg 1 ja § 104 lg 2 p 17 nõuavad kahe eraldi seaduse kehtestamist või on lubatav ühe õigusakti kehtestamine sarnaselt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusega (vt PS § 69 komm). Sätte eesmärgist lähtudes ei ole see vajalik, ka seaduste reguleerimisalad on lähedased ja kohati raskesti piiritletavad (nt mobilisatsioon ja sõjaseisukorra väljakuulutamine) ning funktsionaalsete pädevuste liigitamisest on tähtsam reguleerida rahu- ja sõjaaegseid kohustusi tegevuspõhiselt. Samuti ei ole paragrahvis toodud seaduste loetelu piisav, et hõlmata terviklikult kõiki riigikaitsealaseid seadusi (nt rahvusvahelise sõjalise koostöö seadus, mis määratleb Eesti Vabariigi vastastikused kohustused teiste riikide suhtes rahvusvahelise sõjalise koostöö läbiviimisel). RRKS ja SRKS eristamine lg-s 1 pärineb 1937. a PS-st, mil Mandri-Euroopa õiguslik ja rahvusvahelis-õiguslik traditsioon nägi ette rahu- ja sõjaaja kategoorilist eristamist. Kaasaegse riigikaitsemudeli ning julgeolekuohtude dünaamika tõttu ei ole vastav vahetegu enam ainumäärav. Samas ühtset riigikaitse korralduse seadust ei ole seni välja töötatud, kuid see on 2011. a lisatud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi, eesmärgiga algatada rahu- ja sõjaaja riigikaitseseaduste kaasajastamine. Kuna riigikaitse eesmärk on võimaldada paindlikku ja õigeaegset reageerimist ning tegevuste ettenähtavust, siis eesmärgipärane oleks ühtse riigikaitset korraldava seaduse väljatöötamine.

 

3. 

Riigikaitset § 126 tähenduses ei mõisteta üksnes sõjalise riigikaitsena.

Tänapäevane riigikaitse lai käsitlus näeb ette, et rahuajal teatud ülesandeid täitev institutsioon vastutab nende ülesannete eest ka sõjaajal ja vastupidi. Riigikaitselised kohustused ei piirne kaitseväe, riigikaitseorganisatsioonide ning kaitseväekohustuslastega, vaid riigikaitse tervikuna on kogu valitsuse, tema valitsusasutuste ja elanikkonna kohustus. RRKS reguleerib Vabariigi Presidendi, Riigikaitse Nõukogu, Vabariigi Valitsuse, kaitseministri ja Kaitseministeeriumi, teiste ministeeriumide, maavalitsuste, kohalike omavalitsuste ja Eesti Panga, kaitseväe juhataja pädevust riigikaitse korraldamisel; samuti sätestab olulisemad riigikaitsealased õigusaktid ja mobilisatsiooni üldpõhimõtted. SRKS reguleerib riigikaitset sõjaseisukorras.

Kehtiv seadusandlus RRKS ja SRKS näol ei võta veel arvesse riigikaitse laiemat käsitlust ning keskendub sõjalisest kaitsest väljapoole jäävatele küsimustele vaid põhimõtete ja eesmärkide tasandil.

 

4. 

PS § 126 lg 2 eristab riigikaitse korraldusest kaitseväe ja riigikaitseorganisatsioonide korraldust sätestavad seadused, mis võetakse vastu Riigikogu poolthäälteenamusega. Nendega reguleeritakse sõjaväeliselt korraldatud asutuste juhtimist, täpsustatakse pädevusi ja omavahelist alluvust ning järelevalvet. RRKS ja SRKS sätestavad riigikaitse demokraatliku kontrolliga ja kaitseväele riigikaitseliste ülesannete andmisega seotud ning seega püsivat erakondadevahelist kokkulepet nõudvad küsimused. Kaitseväe ja muude riigikaitseorganisatsioonide ülesehitus ning nende asutuste pädevused on julgeolekupoliitiliselt vähem tundlikud küsimused ning puudutavad üksnes kaitseväe või riigikaitseorganisatsioonide enesekorraldust, võimekust ja sõjalist valmisolekut, kus erinevate lahenduste leidmine ei mõjuta PS põhimõtete püsimist sedavõrd oluliselt.

Riigikaitseorganisatsioonide täpset legaaldefinitsiooni Eesti õiguskorras ei eksisteeri. Praegu on Kaitseliit ainus riigikaitseorganisatsioon Eestis, välistatud ei ole teiste riigikaitseorganisatsioonide tekkimine Kaitseliidu kõrvale. Riigikaitseorganisatsiooniks ei ole iga relvi valdav, sõjaväeliselt korraldatud või sõjalisi harjutusi harrastav ühing või liit, vaid organisatsioon, mis on formaalselt ja orgaaniliselt riigivõimuga seotud, mis panustab alaliselt riigikaitsesse tervikuna ning mille tegevust riik suunab ja mõjutab otseselt. Kui vastav side puudub, siis saab ühingut pidada vaid relvi valdavaks, sõjaväeliselt korraldatud või sõjalisi harjutusi harrastavaks ühinguks või liiduks.

 

5. 

Lõige 2 nõuab, et viimati nimetatud küsimused sätestataks seadusega. Nõue ei ole seotud ainult riigivõimu teostamisega seaduse alusel, vaid ka vajadusega sätestada seaduse tasemel riigikaitse kui riigi eksistentsi seisukohalt olulise valdkonna küsimused ja kaitseväe ning riigikaitseorganisatsioonide õiguslik seisund. Relvi valdavaid ja sõjaväeliselt korraldatud või sõjalisi harjutusi harrastavaid ühinguid või liite võidakse asutada üksnes seaduse alusel, täiendavalt on antud nõuet sedastatud ka PS § 48 lg-s 2, mille kohaselt relvi valdavate, samuti sõjaväeliselt korraldatud või sõjalisi harjutusi harrastavate ühingute ja liitude loomiseks on nõutav eelnev luba, mille andmise tingimused ja korra sätestab seadus. Relvi valdavate ja sõjaväeliselt korraldatud organisatsioonide pädevus peab olema ammendavalt reguleeritud, et minimeerida võimalikest üleastumistest tulenevaid riske riigi julgeolekule. Viimasega seondub ka PS § 48 lg-s 3 väljatoodud keeld, mille kohaselt on keelatud ühingud, liidud ja erakonnad, kelle eesmärgid või tegevus on suunatud Eesti põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele või on muul viisil vastuolus kriminaalvastutust sätestava seadusega. Riigikaitseorganisatsioonide loomine seaduse alusel annab võimaluse luua piisav demokraatlik kontroll relvastatud ja sõjaväeliselt korraldatud organisatsioonide üle.

 

6. 

Kaitsevägi on RRKS § 12 ja KVKS § 2 lg 1 kohaselt Kaitse­ministeeriumi valitsemisalas olev sõjaväeliselt korraldatud valitsusasutus. Tegemist on keskse sõjalist pädevust omava astutusega riigis. KVKS-i ei kehtestatud pikka aega. Alles 19.06.2008 vastu võetud ja 01.01.2009 jõustunud KVKS-ga reguleeritakse kaitseväe seisund (regulatsioon kordab osaliselt RRKS vastavat regulatsiooni), ülesanded, kaitseväe juhtimise korralduse ja kaitseväe poolt jõu kasutamise alused. Kaitseväe organisatoorse korralduse sätestamisel on seadusega kindlaks määratud ka väeliigid, väeüksused, struktuuriüksused, sh Kaitseväe Peastaap, väeliikide staabid, Kaitseväe Logistikakeskus, Sõjaväepolitsei, Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused. 

 

7. 

Muu riigikaitseorganisatsioon põhiseaduse mõttes on Kaitseliit. Kaitseliit on Kaitseministeeriumi valitsemisalas tegutsev vabatahtlik, sõjaväeliselt korraldatud, relvi valdav ning sõjaväeliste harjutustega tegelev riigikaitseorganisatsioon. Tema tegevuse aluseks on KaLS. Kaitseliit on korraldatud territoriaalsel põhimõttel läbi malevate. Kaitseliitu juhib Kaitseliidu ülem, kes tegevväelasena allub vahetult kaitseväe juhatajale. See ei tähenda, et Kaitseliit kui organisatsioon allub kaitseväe juhatajale. Kaitseliidu ülema nimetab ametikohale ja vabastab ametikohalt Vabariigi Valitsus kaitseministri ja kaitseväe juhataja ettepanekul. Kaitseliidu ülema tegevust toetab Kaitseliidu peastaap. Kaitseliidu struktuuri kuuluvad veel mitmed kollegiaalsed organid, malevad ja eriorganisatsioonid.

Kaitseliit on sümbioos vabatahtlikkusel põhinevast kodanikuühendusest ja sõjalise korraldusega riigikaitseorganisatsioonist. Kaitseliidu ülema ülesandeks on ühitada Kaitseväe juhataja poolt seatud sõjaliste ülesannete täitmine ning Kaitseliidu kui kodanikuühenduse muude ülesannete täitmine. Kaitseliit tegutses kuni KaLS jõustumiseni 1999. aastal, ilma et tema korraldust oleks seadusega sätestatud. Kaitseliidu seadus on esitatud Riigikogule muutmiseks põhjusel, et juhtorganite pädevust ja organisatsiooni ülesandeid on vaja täpsustada. Kehtiva praktika kohaselt on Kaitseliidule täiendavaid ülesandeid antud läbi planeerimisdokumentide ja arengukavade, mis ei ole kooskõlas riigivõimu seaduse alusel teostamise põhimõttega.