Paragrahv 124.

Eesti kodanikud on kohustatud osa võtma riigikaitsest seaduses sätestatud alustel ja korras.

Usulistel või kõlbelistel põhjustel kaitseväeteenistusest keelduja on kohustatud läbi tegema asendusteenistuse seaduses ettenähtud korras.

Kui seadus ei näe teenistuse erilaadi huvides ette teisiti, on kaitseväes ja asendusteenistuses olevatel isikutel kõik põhiseaduslikud õigused, vabadused ja kohustused. Piirata ei tohi põhiseaduse paragrahvides 8 lõiked 3 ja 4, 11–18, 20 lõige 3, 21–28, 32, 33, 36–43, 44 lõiked 1 ja 2 ning 49–51 ettenähtud õigusi ja vabadusi. Kaitseväes ja asendusteenistuses olevate isikute õigusliku seisundi sätestab seadus.

 

1. 

PS § 124 lg-d 1 ja 2 määravad kindlaks riigikaitse keskse põhimõtte: riiki kaitsevad Eesti kodanikud üldise põhiseadusliku kohustuse alusel. Seega ei ole riigikaitsest kohustatud osa võtma ainult elukutselised sõjaväelased. Nimetatud põhimõte on väikeriigi puhul ülioluline. Paragrahv 124 ei nõua seadusega üldise teenistuskohustuse kehtestamist, mille peaks läbi tegema kõik kodanikud, vaid annab võimaluse kasutada riigi julgeoleku tagamiseks totaalkaitset, kus kõik kodanikud on kaitsetegevusse kaasatud. Riigil on ka kõik muud võimalused kaitsestrateegia korraldamiseks ning seadusega võib lg-tes 1 ja 2 nimetatud kohustused kehtestada väga piiratult, ilma isiklikku kaitsetegevusest osavõttu nõudmata. Nii näiteks ei pea isik otseselt sõjalises kaitses osalema, kuid annab oma panuse riigi kaitsesse läbi sundkoormiste. Paragrahv ei määra, kas õigus laieneb mees- või naiskodanikele, sest igal Eesti Vabariigi kodanikul, olenemata soost, on õigus ja kohustus võtta osa riigikaitsest. Osavõtt ei tähenda ainult teenimist kaitseväes, sest riigikaitsest osavõtu määratlemisel tuleb lähtuda riigikaitse laiast käsitlusest ning arvestada, et sõja ajal osalevad riigi kaitsmises kõik asutused ja organisatsioonid oma pädevuse piires.

 

2. 

Riigikaitset lg-te 1 ja 2 tähenduses mõistetakse laiemalt kui sõjategevuses osalemist ja selleks valmistumist. Tänapäevases muutuvas julgeolekukeskkonnas tuleb arvestada, et riigikaitse ei tähenda enam ainult sõjalist kaitset. Sõjalisele konfliktile eelneb sageli ka mittesõjaliste mõjutusvahendite ja meetmete kasutamine. Riigil on õigus kasutada kaitseks kõiki olemasolevaid vahendeid ja võimalusi. Riigikaitse tähendab seega kõiki täidesaatva võimu poolt elluviidavaid tegevusi eri valdkondades, mille eesmärk on hoida ära ja vajadusel tõrjuda Eesti-vastaseid rünnakuid. Kuna tänapäeva konfliktid hõlmavad lisaks sõjalisele tegevusele ka muid eluvaldkondi – küberrünnetest diplomaatilise tegevuseni –, peab efektiivne riigikaitse olema laiem vaid sõjalisest tegevusest. Nii hõlmab riigikaitse sisejulgeolekut, rahvusvahelist tegevust, elutähtsate teenuste pideva toimimise kindlustamist, tsiviilsektori toetust sõjalisele kaitsele ja muid valdkondi. Nimetatud säte annab võimaluse kaasata Eesti kodanikke mitte ainult sõjalisse kaitsesse, vaid ka muudesse valdkondadesse, mis on seotud riigi kaitsmisega sõjaseisukorra ajal või selleks valmistumisel. Seega annab PS võimaluse seadusega ette näha, milliseid isikute gruppe ja kuidas kohustada riigikaitsest osa võtma.

 

3. 

Sarnase, küll seadusega täpsustamata riigikaitselise põhikohustuse kohta vt PS § 54 ja selle komm.

 

4. 

PS § 124 lg-s 1 sätestatud kohustus ei ole territoriaalselt piiratud Eestiga. Kaitseväeteenistuses viibiv isik on kohustatud sõjategevuse käigus vajadusel lahkuma sõjalise operatsiooni läbiviimiseks väljapoole Eesti territooriumi. Kollektiivse enesekaitse põhimõttest lähtuvalt on võimalik kohustada osalema teenistuses olevaid isikuid välisriigis aset leidvas operatsioonis või väljaõppel kollektiivse enesekaitse eesmärgil.

Eesmärgiks ei ole saata rahvusvahelisele sõjalisele operatsioonile veel välja õpetamata ajateenijaid ja kutsealuseid. Vastavad piirangud saab ette näha seadusega.

 

5. 

PS § 124 lg-s 2 sätestatud asendusteenistus on kaitseväeteenistuse alternatiiv. Kuigi isik on seaduse alusel kaitseväeteenistus­kohustuslane, ei saa teda PS §-s 40 sätestatud usu- ja mõttevabaduse tagamiseks sundida tema veendumuste vastaselt tegevuseks, mis hõlmab relvade ja muude sõjapidamisvahendite käsitsemist, harjutama nende hooldamist ja kasutama muid vahendeid või aineid, mis on mõeldud inimese surmamiseks või vigastamiseks. Keeldumine kaitseväeteenistusest usulistel põhjustel on rahvusvahelises praktikas laialt levinud. Kaitstud ei ole mitte ainult usulised, vaid ka kõlbelised veendumused. Kummagi puhul ei saa kaitseväeteenistusest keeldujalt nõuda, et ta tõendaks oma veendumuste olemasolu muul viisil peale oma ütluste, sest veendumused ei ole seotud ühingusse (sh kiriklikku ühendusse) kuulumisega. Riigil on kohustus hinnata, kas isiku ütlused on põhjendatud.

 

6. 

Kaitseväeteenistusest keeldumist ei tuleks vaadata kui keeldumist riigikaitsest, vaid üksnes relvi käsitsevast tegevusest. Õigust keelduda kaitseväeteenistusest ei saa siduda konkreetse situatsiooniga. Nii ei saa rahvusvahelise praktika kohaselt veendumused olla üldjuhul seotud kindla sõja või teatud tüüpi sõjaga või teatud tingimustel või teatud tüüpi relva kasutamisega. Asendusteenistusega pannakse isikule, kes keeldub usulisel või kõlbelisel põhjusel kaitseväeteenistusest, kohustus läbi teha riigikaitselise suunitlusega teenistus, vabastamata teda kohustusest riigi ees. Sellest tulenevalt võib väita, et asendusteenistus on ette nähtud üksnes erandjuhtudel – kui isik loobub kaitseväeteenistusest usulistel või kõlbelistel põhjustel.

Asendusteenistuse eesmärk ei ole luua soodsamat võimalust kohustuslikuks teenistuseks. Kaitseväeteenistuse asendamine asendusteenistusega on mõeldud üksnes neile kaitseväekohustuslastele, kes usulistel või kõlbelistel põhjustel ei soovi asuda teenistusse, mis eeldab relvade ja jõu kasutamist, kuid vaatamata sellele on tal kohustus läbi teha asendusteenistus ja panustada läbi selle riigi kaitsesse. Seetõttu peaks asendusteenistuse koormus olema ajateenistusega võrreldav. 

 

7. 

Asendusteenistuse eesmärgid peavad olema seotud riigikaitsega laiemas tähenduses. Kogu peatüki eesmärk on sätestada riigikaitsega seonduvat ning lg 2 kohustus ei saa olla seega teistsuguse eesmärgiga. Ka tulenevalt PS §-st 54 on veendumustest sõltumata kõik Eesti kodanikud kohustatud kaitsma riigi iseseisvust. Seadusandja peab looma asendusteenistujale võimaluse mitte tegutseda teiste inimeste tapmisele kaasa aitaval viisil. Võimalik on näiteks asendusteenistujaid kasutada sõja korral tagalas tsiviilelanike kaitsmisel ja abistamisel ning anda neile vastav väljaõpe rahuajal. Nimetatud tegevused on hädavajalikud, tagamaks riigi eesmärkide saavutamist ka sõjaajal.

 

8. 

Asendusteenistuse raskus peab olema kaitseväeteenistusega võimalikult võrdväärne, et kaitsta §-s 40 sätestatud põhiõigusi. Veendumuse tõttu kaitseväeteenistusest keeldumine ei tohi isikule kaasa tuua olukorda, kus tema riigikaitselised kohustused selle võrra suurenevad.

 

9. 

Isik on vaba igal ajal oma veendumusi muutma, seetõttu võib ette tulla olukordi, kus ajateenistuses olev isik soovib minna asendusteenistusse või vastupidi. Isiku veendumused pärast asendusteenistuse läbimist võivad muutuda ning isik võib soovida osa võtta ka reservteenistusest või asuda tegevteenistusse. Nimetatud olukorrad tuleb reguleerida seadusega.

 

10. 

  Kaitseväeteenistuskohustust ei loeta täidetuks ajateenistuse läbimisega. Riigil on õigus kutsuda isik kordusõppustele, et värskendada tema teadmisi, õpetada uute relvatüüpide käsitsemist ja harjutada üksuste koostegevust.

Ka asendusteenistuse läbinuid saab vajadusel riigi poolt kohustada. Vastasel korral oleks tegemist ajateenijate ja asendusteenistujate ebavõrdse kohtlemisega. Seadusega tuleb lahendada asendusteenistuse läbinute kaasamine pärast asendusteenistust ning mobilisatsiooni või sõja korral.

 

11. 

PS § 124 lg 3 sätestab ajaloolise põhimõtte, mille kohaselt tagatakse kaitseväelaste põhiõigused. Riik peab võimalusel looma kaitseväelastele tsiviilisikutega samasugused tingimused. Kuna isik ei kaota oma põhiõigusi, kui ta liitub kaitseväega, siis on ka kaitseväelasel kõik põhiõigused ja -vabadused. Kaitseväelast ei või kohelda meelevaldselt ning tema põhiõigusi võib piirata nagu teistegi kodanike puhul ainult seadusega. Teenistussuhte reguleerimisel tuleb küll arvestada, et kaitseväelase seadusega sätestatud õiguslik seisund väljendab juba iseenesest mõningate põhiõiguste piiramist, kuid sellised piirangud peavad nähtuma seaduse regulatsioonist. Teenistuses olemise fakt iseenesest ei või olla alus põhiõiguste piiramiseks. Olulisemad kitsendused tuleb seaduses sätestada otsesõnu.

 

12. 

Lõige 3 annab täiendava aluse põhiõiguste piiramiseks lisaks PS II peatükis sätestatud alustele.

Välja on toodud põhiõigused, mida ei või piirata ei rahu ega sõja ajal. Teisi põhiõigusi, mida lg-s 3 ei ole välja toodud, võib piirata lähtuvalt teenistuslikust vajadusest ja olukorrast.

 

13. 

Lõikes 3 kasutatud väljendit „kaitseväes või asendusteenistuses” tuleb mõista kui „kaitseväe- või asendusteenistuses”. Kaitseväelane, kes täidab teenistusülesandeid väljaspool kaitseväge, näiteks Kaitseliidus, Kaitseministeeriumis või muus teenistuskohas, peab alluma ka teenistuskohas kehtivatele reeglitele. Kaitseväelaste erinev kohtlemine saab olla seotud vaid organisatsioonide olemusliku erinevusega.

 

14. 

Lõike 3 teises lauses on loetletud põhiõigused, mille piiramine teenistuse erilaadi huvides ei ole lubatud. Nende põhiõiguste piiramine on võimalik, kuid ainult II peatükis sätestatud juhtudel ja korras. Ka lõikes loetlemata põhiõiguste piiramine ei ole alati võimalik: näiteks § 8 lg-tes 1 ja 2 sätestatud põhiõigusi ei ole nende olemusest tulenevalt võimalik kaitseväelastel teenistuse erilaadi huvides piirata; aktiivset valimisõigust või rahvahääletusel osalemise õigust ei ole aga võimalik piirata valimiste üldisuse põhimõttest tulenevalt ja ka ajaloolisest tõlgendusest lähtudes, kui arvestada, et Põhiseaduse Assamblee soov oli kaitseväelastele valimisõigus anda. Riigikogu liikmeks kandideerimise õigust ei ole RKVS kohaselt tegevväelastel.

 

15. 

Kesksemad põhiõigused, mida teenistuse erilaadi huvides piiratakse, on isikuvabadus (§ 20 lg-d 1 ja 2), liikumisvabadus (§-d 34 ja 35), väljendusvabadus (§ 45), kogunemisvabadus (§ 47), ühinemisvabadus (§ 48), ettevõtlusvabadus (§ 31) ja õigus valida tegevusala (§ 29).

 

16. 

Kaitseväelaste ja asendusteenistuses olevate isikute põhiõigusi võib piirata erakorralise või sõjaseisukorra ajal veel lisaks §-s 130 sätestatud juhtudel. Sellised põhiõigused on loetletud §-s 21, § 24 lg-tes 1, 3 ja 5, §-des 26, 32 ja 33, § 36 lg-s 1, §-des 37–39, 42–44 ja 50 ning § 51 lg-s 2.

 

17. 

Kõrvuti kaitseväelaste põhiõiguste piiramisega on oluline nende põhiõiguste riigipoolne kaitse. Oluline ei ole üksnes õiguste rikkumise korral kohtusse või õiguskantsleri poole pöördumise võimaluse loomine, vaid riigi algatusel toimuv pidev järelevalve, mis ainsana suudab tagada piisava põhiõiguste kaitse kaitse­väes. Relvadega seotud tegevuse juures, samuti sõja puhkemisel on oht kaitse­väelaste elule ja tervisele suurim. Siin peab riik looma piisavad abinõud, kaitsmaks kaitseväelast selliste ohtude eest. Sarnaselt tsiviilisikute kaitsega sõjaajal reguleerib sõjaväelaste kaitset sellistel juhtudel rahvusvaheline humanitaarõigus.

 

18. 

Lõike 3 kolmas lause nõuab kaitseväe- ja asendusteenistuse korra sätestamist seadusega, et oleks tagatud põhiõiguste ja -vabaduste piiramised ning muud õigused ja kohustused. Praegu on nendeks seadusteks KVTS, KVKS ja Kaitseliidus teenistuses olevate tegevväelaste osas KaLS.