Paragrahv 6.

Eesti riigikeel on eesti keel.

 

1. 

Eesti põlis- ja enamusrahvuse eestlaste emakeel eesti keel on Eesti ainsa riigikeelena sätestatud kõigis senikehtinud Eesti põhiseadustes ja Põhiseaduse Assambleele esitatud põhiseaduse eelnõudes. PS § 6 on üheks rahvusriigi põhimõtet väljendavaks põhiseaduse normiks, mille kaudu viib riik ellu preambulis toodud ülesannet tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade.

 

2. 

Mingile keelele avalikus kasutuses üldkohustusliku staatuse andmine on enamikus riikides reguleeritud põhiseaduse tasandil. Asjakohastes normides on „riigikeele” (ingl state language, national language) kõrval laialdaselt käibel ka „ametliku keele” (ingl official language) mõiste. Erinevus nende mõistete vahel väljendub selles, et „ametliku keele” staatus määratleb keele ametliku asjaajamise vahendina, rõhutamata keele sidet keele kandjaks oleva rahvusega, samas kui keele määratlemine riigikeelena väljendab ühtlasi riigi rahvuslikku identiteeti ja riigi kohustust seda keelt kaitsta ja arendada. Ilmekalt väljendab seda erinevust Prantsusmaa põhiseaduse sätte, mille kohaselt oli prantsuse keel „vabariigi ametlik keel”, muutmine 1992. a selliselt, et prantsuse keel on „vabariigi keel” (langue de la République). Riigikeelena sätestatakse tavaliselt riigi enamusrahvuse emakeel, mis valdava enamusrahvusega riikides, nagu Euroopas üldiselt välja kujunenud, on sageli ainus ametlik ja riigikeel. Siiski ei lange riigikeel ja ametlik keel alati kokku, näiteks ei pruugi riigikeelel olla alati ametliku keele staatust (retoromaani keel šveitsis). Koloniaalajastu pärandina on kolmanda maailma riikides sageli endiste kolonisaatorite keel kohalike rahvuskeelte asemel kasutusele võetud ametliku keelena, samaaegselt nähes riigile ette kohustuse arendada rahvuskeeli.

 

3. 

Riigikeele legaaldefinitsioon PS-s ja Eesti seadustes puudub. Erialakirjanduses tuuakse tavaliselt välja riigikeele järgmised põhilised kasutusalad – riigikeeles avaldatakse seadused jt ametlikud dokumendid, ta on riigiorganite töökeel ja kasutatav ametlikus asjaajamises, samuti kohanimedes ja üldkasutatava teabe allikates (teemärgid jms), põhiline õppekeel haridusasutustes, riigikeelne peab olema meedia. Samuti rõhutatakse riigikeele ühiskonda konsolideerivat toimet, isikute õigust riigikeelsele suhtlemisele kogu riigis ning seda, et riigikeele staatus peab tagama keele igakülgse arengu ja laia kasutamise poliitilises, kultuurilises ja teadussfääris. Tuginedes ka muudele keeleküsimust reguleerivatele PS sätetele, võib eeltoodu põhjal § 6 tähenduse lahti mõtestada alljärgnevalt.

 

3.1. 

Eesti keel on Eesti avaliku võimu teostamise keel, seega Eesti ametlik keel. Sellisena defineeris riigikeelt ka 1934. a põhiseaduse § 5, mille teine lause sätestas: „Riigikeele all tuleb mõista ametiasutiste asjaajamise keelt.” Riigikohus on rõhutanud, et ka §-st 1 tuleneva Eesti demokraatliku vabariigina toimimise üheks tingimuseks on see, et võimu teostavad isikud mõistavad igakülgselt Eestis toimuvat ja kasutavad asjaajamises ühte märgisüsteemi (RKPJKo 05.02.1998, 3-4-1-1-98). Eesti keele kasutamist ametliku keelena reguleerivad täpsemalt §-d 51 ja 52. Kuigi eesti keel ei ole § 51 lg 2 ja § 52 lg-te 2 ja 3 kohaselt riigi ja kohaliku omavalitsuse asjaajamises ainuvõimalik, väljendub tema eelisseisund asjaajamises muude keelte ees selles, et ta on § 52 lg 1 kohaselt asjaajamise üldkohustuslik keel ning § 51 lg 1 kohaselt on igaühele tagatud õigus eestikeelsele suhtlemisele mainitud asutustega. Mõistagi ei tule siinkohal asjaajamist ja avalikku võimu mõista kitsalt üksnes põhiõigusi riivava tegevuse tähenduses (vt § 3 komm 2.1), vaid et eesti keeles peavad isikutele olema kättesaadavad ka riigi ja kohaliku omavalitsuse asutuste poolt tagatud meditsiin, haridus, õigusabi jms avalikud teenused. Paragrahvi 37 lg 4 kohaselt on igaühel õigus saada eestikeelset õpetust.

 

3.2. 

Iga ühiskond vajab normaalseks toimimiseks ühiskonnaliikmete vahelist suhtlemist ja sotsiaalset ühtsust, mis on võimalik vaid ühise keele vahendusel. Paragrahvist 6 tulenevalt peaks Eesti ühiskonnas selliseks keeleks olema eesti keel. Seetõttu peaks riik edendama eesti keele kasutamist ka avaliku võimu teostamisega vahetult mitteseotud ühiskonnaelu valdkondades, nagu äris, kultuuris, hariduses, ajakirjanduses jms. Selle eesmärgiga on põhjendatud ka piirangute seadmine võõrkeelte kasutamisele nendes ühiskonnaelu valdkondades, et tõkestada vastupidiseid tendentse. Nii toimides tuleb loomulikult arvestada igaühe õigusega oma rahvuslikule identiteedile (§ 49) ning vähemusrahvuste kultuurialaste õigustega (§ 50), mis eeldavad samasse vähemusrahvusesse kuuluvate isikute võimalust kasutada omavahelises suhtlemises oma emakeelt. Samas peaks eesti keel kujunema eri rahvuste esindajate vahelise suhtlemise keeleks Eestis.

 

3.3. 

Kõrvuti ametliku ja eri rahvuste suhtlemise keelena on riigikeelel eriti oluline tähtsus eesti rahvuse emakeelena. Koostoimes PS preambuliga, mille kohaselt on riigi eesmärgiks eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade, ja arvestades, et eesti keel on eesti rahvuse ja kultuuri oluline komponent, tuleneb §-st 6 riigi kohustus tagada eesti keele igakülgne arenemine teadus- ja kultuurkeelena. Selleks on vaja, et eesti keel oleks käibel kõigil olulistel elualadel ja omaks selleks vajalikke väljendusvahendeid. Samuti tuleb seista eesti keele kasutamise eest ka rahvusvahelise koostöö eri vormides, milles riik osaleb.

 

4. 

Eestlaste ühiskeeleks on kujunenud Põhja-Eesti murretel põhinev kirjakeel. Eestlaste ühiskeele kõrval eksisteerib ka eesti keele erikujusid. Selliste erikujudena on Vabariigi Valitsuse poolt 5. augustil 2004 heaks kiidetud „Eesti keele arendamise strateegias 2004–2010” välja toodud eesti viipekeel, viibeldud eesti keel, väliseestlaste keel ja eesti keele piirkondlikud erikujud Eestis. Lõuna-Eesti peamurde erinevate (Mulgi, Tartu, Setu ja Võru) murrete põhjal kujunenud Lõuna-Eesti kirjakeel kadus laiemast käibest 19. sajandi esimesel poolel, kuid eeskätt Võru ja Setu murded on kõnekeelena maapiirkondades siiamaani käibel. Keeleseaduse (RT I 18.03.2011, 1) kohaselt peab ametlik keelekasutus vastama eesti kirjakeele normile; iseseisva keelena (kuid mitte võõrkeelena) eristab seadus eesti viipekeelt.

Arvestades riigikeele ametliku suhtlemise ja ühiskonna konsolideerimise funktsiooni, võib arvata, et §-s 6 on eesti keele all silmas peetud eestlaste ühiskeelt. Mõistagi tuleb arvestada vajadusega tagada kurdile või vaegkuuljale eesti viipekeelse või viibeldud eestikeelse suulise asjaajamise võimalus (keeleseaduse § 8 lg 2 kohaselt toimub see tõlketeenuse võimaldamisega). Paragrahvist 6 tuleneva eesti ühiskeele kaitse ja arendamise ülesandega on kindlasti kooskõlas ka Eesti keelemurrete kaitse ja arendamine. Keele ajalooliselt kujunenud piirkondlik mitmekesisus on keele rikkus ning ühiskeele arengu oluline allikas. Pole alust arvata, et eesti keele erikujusid, sh piirkondlikke, oleks põhiseaduse väljatöötamisel vaadeldud võõrkeeltena. Kindlasti hõlmab neid erikujusid preambulis nimetatud eesti keel. Kahelda ei saa keelemurrete tähtsuses ka eesti kultuuri püsimise ja arengu seisukohast.