Eesti Vabariigi Põhiseadus
/Kommenteeritud väljaanne/2017
Eesti Vabariigi põhiseadus / VI PEATÜKK
VI PEATÜKK

VABARIIGI VALITSUS

Kogukondliku Eesti esimeseks kõrgeimaks täidesaatvaks organiks oli Maavalitsus, mis moodustati Maanõukogu poolt 7. (20.) juulil 1917. a ja mis tegutses Vene Ajutise Valitsuse poolt 30. märtsil (12. aprillil) 1917. a antud dekreedi “Eestimaa kubermangu administratiivse valitsemise ja omavalitsuse ajutise korraldamise kohta” alusel. Vahelüliks Vene Ajutise Valitsuse ja Maavalitsuse vahel oli kuni omavalitsuse pädevuste laiendamiseni kubermangukomissar. Seoses võimu haaramisega enamlaste poolt kõrvaldati Maavalitsus 20. novembril (3. detsembril) 1917. a ametist. 19. veebruaril 1918 asutas Maanõukogu vanematekogu kolmeliikmelise Eestimaa Päästmise Komitee, kellele tehti ülesandeks kogu riikliku võimu teostamine Eestis. 24. veebruaril 1918 moodustas Päästekomitee esimese Ajutise Valitsuse ning avaldas samal päeval manifesti kõigile Eestimaa rahvastele, kus Eesti kuulutati iseseisvaks demokraatlikuks vabariigiks (RT I 1918, 1).

Esimese formaalse põhiseaduse võttis vastu Asutav Kogu 15. juunil 1920 ning see jõustus sama aasta 21. detsembril (RT 1920, 217/218). 1920. a põhiseaduse kohaselt oli valitsus, mida juhtis riigivanem, alaline täidesaatev organ, mille üle ülemäära domineeris Riigikogu. Nii näiteks kutsus Vabariigi Valitsuse ametisse ja vabastas ametist Riigikogu (§ 59). Vabariigi Valitsuse ja Riigikogu vahel puudus vajalik tasakaal, millest andsid tunnistust ka sagedased valitsusevahetused. Põhiseaduse muutmine tõi 1934. a selles osas kaasa olulisi muudatusi. Kui 1920. a põhiseaduse kohaselt teostas kõrgemat valitsemisvõimu Vabariigi Valitsus, siis muudatuste järgi läks see ülesanne üle riigivanemale. Riigivanema juurde kuulus valitsus ning ta nimetas valitsuse ametisse ja vabastas ametist kas enda algatusel või peaministri esitise või Riigikogu umbusaldusavalduse alusel.

17. augustil 1937. a välja kuulutatud ja 1. jaanuaril 1938. a jõustunud põhiseadus (RT 1938, 71, 590) nägi ette kahekojalise parlamendi, rahva poolt valitava presidendi ja valitsuse, mis ei olnud sõltuv enam mitte parlamendist, vaid presidendist. Nii nimetas Vabariigi Valitsuse või tema üksiku liikme ametisse ja vabastas ametist Vabariigi President eriõiguse alusel (§ 50). Vabariigi Valitsusele või tema üksikule liikmele parlamendi poolt umbusalduse avaldamise korral võis president Vabariigi Valitsuse või selle liikme ametist vabastada, või kui ta sellega ei nõustunud, siis parlamendi laiali saata (§ 59). Vabariigi Valitsuse pädevus võrreldes 1920. a põhiseadusega oluliselt ei muutunud.

16. mail 1990. a Eesti Vabariigi Ülemnõukogu poolt vastuvõetud seadus “Eesti valitsemise ajutise korra alustest” (ÜVT 1990, 15, 247) määras kindlaks, et üleminekuperioodil teostab Eestis kõrgeimat seadusandlikku võimu Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ja täitev-korraldavat võimu Eesti Vabariigi Valitsus. Nimetatud valitsuse volitused kehtisid kuni Vabariigi Valitsuse ametisse nimetamiseni 1992. a PS alusel.

PS VI peatükk sätestab Vabariigi Valitsuse kui põhiseadusliku organi õigusliku seisundi, põhilised ülesanded ja moodustamise korra. Vabariigi Valitsuse tegevust reguleerivaks kehtivaks eriseaduseks on VVS (RT I 1995, 94, 1628 … 30.12.2015, 72), mis vastavalt PS § 104 lg-le 2 tuleb vastu võtta Riigikogu koosseisu häälteenamusega. PS on riigi juhtimise ära jaganud Vabariigi Presidendi ja Vabariigi Valitsuse vahel. Vabariigi President täidab siinjuures eelkõige esindusülesandeid ning riigijuhtimise põhiraskust kannab Vabariigi Valitsus. Riigikogu ja Vabariigi Valitsuse vaheliste suhete õiguslik regulatsioon (§-d 89, 91, 92, 97 ja 98) viitab selgelt sellele, et PS on Eestis kindlaks määranud parlamentaarse valitsemissüsteemi.

Vabariigi Valitsuse peatüki kujundamisel on arvestatud ajaloolise kogemusega, et tagada Vabariigi Valitsuse ja Riigikogu vaheline tasakaal, mis kindlustaks täidesaatva võimu efektiivse toimimise.