Eesti Vabariigi Põhiseadus
/Kommenteeritud väljaanne/2017
Eesti Vabariigi põhiseadus / IV PEATÜKK
IV PEATÜKK

RIIGIKOGU

Riigikogu on Eesti riigi ühekojaline parlament. Esimene parlamendi tüüpi rahvaesindusorgan Eesti riigis oli Maanõukogu, mis valiti Venemaa Ajutise Valitsuse kehtestatud reeglite järgi Eestimaa kubermangu kõrgeima omavalitsusorganina. Maanõukogu nimetas oma 15. (28.) novembril 1917. a vastuvõetud otsusega kõrgemast võimust (RT 1918, 1) ennast ainsaks kõrgema võimu kandjaks Eestis kuni Eesti Asutava Kogu kokkuastumiseni. Esimene Eesti õiguse järgi moodustatud parlamentaarne rahvaesindusorgan oli 1919. a rahva valitud Asutav Kogu. Asutava Kogu põhiülesanne oli põhiseaduse väljatöötamine ja vastuvõtmine, kuid ta oli Eesti Vabariigi valitsemise ajutise korra (RT 1919, 44) järgi pädev vastu võtma ka teisi seadusi ja kontrollima valitsust. Asutava Kogu poolt 15. juulil 1919. a vastuvõetud seadus seadusandliku delegatsiooni kohta (RT 1919, 47) nägi ette seadusandliku delegatsiooni moodustamise Asutava Kogu liikmete hulgast proportsionaalselt saadikurühmade suurusele. Selle organi ülesanne oli jooksev seadusandlus, kuid ta võis Asutava Kogu istungjärkude vahelisel ajal täita ka muid talle Asutava Kogu poolt pandud ülesandeid.

Esimene põhiseaduslik Eesti parlament oli 1920. a põhiseaduse (RT 1920, 113/114) alusel valitud ühekojaline Riigikogu. 1933. a põhiseaduse muutmise seadus (RT 1933, 86, 628) sätestas Riigikogu kohta olulisi muudatusi, selle põhiseaduse järgi aga Riigikogu ei valitudki. Riigikogu suhtes realiseerusid vaid sätted, mis puudutasid täitevvõimu ja Riigikogu vahekorda. 1937. a põhiseadus (RT 1937, 71, 590) sätestas kahekojalise Riigikogu, mis koosnes rahva valitavast Riigivolikogust (esimene koda) ja kujundatavast (ametikohajärgsetest liikmetest, Vabariigi Presidendi poolt nimetatavatest liikmetest ja omavalitsuslike organisatsioonide või nende esindajate poolt valitavatest liikmetest koosnevast) Riiginõukogust (teine koda). 1937. a põhiseaduse väljatöötamiseks moodustatud kahekojaline Rahvuskogu pole käsitatav parlamendi, vaid suveräänse asutava kogu tüüpi organina. Tema pädevuses oli rahvahääletusel vastuvõetud “Eesti rahva otsuse Rahvuskogu kokkukutsumiseks” (RT 1936, 21, 141; 1936, 3, 21) järgi ainult 1933. a põhiseaduse parandamine või vajaduse korral uue põhiseaduse väljatöötamine ja vastuvõtmine ning põhiseaduse elluviimiseks vajalike seaduste vastuvõtmine. Eesti põhikorra välisena, kuid siiski analoogiliselt Maanõukoguga Eesti riigi parlamentaarse esindusorganina käsitatav on ka 1990. a valitud Eesti NSV Ülemnõukogu, mida 8. mail 1990. a vastuvõetud seaduse “Eesti sümboolikast” (ÜVT 1990, 14, 239) järgi hakati nimetama Eesti Vabariigi Ülemnõukoguks. Ülemnõukogu volitused lõppesid PSRS § 1 lg 2 kohaselt 1992. a PS järgi valitud Riigikogu valimise tulemuste väljakuulutamisega. Riigikogu VII koosseisu valimistulemused kuulutati välja Vabariigi Valimiskomisjoni 28. septembri 1992. a otsusega, mis avaldati 30. septembril 1992 Riigi Teatajas (RT 1992, 37, 486).