Eesti Vabariigi Põhiseadus
/Kommenteeritud väljaanne/2017
Eesti Vabariigi põhiseadus / paragrahv 17
Eesti Vabariigi põhiseadus

Paragrahv 17

Kellegi au ega head nime ei tohi teotada.

Keeluna sõnastatud norm mitte teotada kellegi au ja head nime tähendab esmalt kõigi kohustatust hoiduda kaasinimeste au ja hea nime teotamisest. Teisalt sisaldab see norm igaühe subjektiivset õigust aule ja heale nimele. Seega on PS seadnud õiguse aule ja heale nimele iseseisvaks põhiõiguseks. Au ja hea nimi on ühelt poolt inimese subjektiivne enesehinnang, tema minapilt. Teisalt on see objektiivne, teiste inimeste arvamus temast ehk inimese sotsiaalne maine. Seda kannavad teised inimesed ja avalik arvamus. Au on isikuline, füüsilisele isikule omane, seda kannab inimene ise. Hea nimi, maine ehk reputatsioon võib olla omane ka institutsioonile ja organisatsioonile.
Au ja hea nimi on inimväärikuse osa. Inimväärikuse austamine on meie põhiseaduse ja riigikorralduse aluspõhimõtted. Neil väärtustel on sügav eetilis-sotsiaalne tähendus, mistõttu vajavad need ka õiguslikku kaitset.
EL põhiõiguste harta art 1 kohaselt “inimväärikus on puutumatu, seda tuleb austada ja kaitsta”. EIÕK otsesõnu sellekohast iseseisvat õigust ette ei näe, kuid samas peetakse erialakirjanduses inimväärikust üheks inimõiguste ja -vabaduste alusväärtuseks. Inimõiguste õiguses on inimväärikust tunnustanud sõnavabadust tasakaalustava tegurina. Nii on art-s 10.2 lubatud sõnavabadust piirata “kaasinimeste reputatsiooni või õiguste kaitseks”. EIK on maine ehk reputatsiooni tunnistanud ka art-ga 8 kaitstava eraelu üheks komponendiks. EIK on oma lahendites tunnistanud õiguse aule ja heale nimele ehk reputatsioonile tsiviilõiguseks, mis langeb EIÕK art 6 kaitse alla (nt Werner vs.Poola, 15.11.2001). Põhimõtteliselt sama teeb ka PS § 45, mis loeb teiste inimeste au ja hea nime kaitse vajaduse sõnavabaduse riive üheks õigustatud aluseks.

Paragrahvi tuleb sõltuvalt kontekstist vaadelda seoses inimväärikuse printsiibi (§ 10) või süütuse presumptsiooniga (§ 22), õigusega eraelu puutumatusele (§ 26), õigusega arvamuste ja veendumuste vabadusele (§ 41), õigusega väljendusvabadusele (§ 45) või ka õigusega kahju hüvitamisele (§ 25).

Õiguse kandjaiks on võrdselt kõik füüsilised isikud – igaüks, seega nii era- kui ka avaliku elu tegelased sõltumata nende positsioonist, haridusest, vanusest jmt. Maine ehk reputatsioon võib olla, kuigi vaieldavalt, omane ka ühingule, organisatsioonile või juriidilisele isikule. Ka surnu au ja head nime ei tohi teotada. KarS § 149 annab surnu mälestusele kriminaalõigusliku kaitse.
Au ja hea nime kriminaal- ehk karistusõiguslik kaitse Eestis puudub. Au ja hea nime kaitse toimub tsiviilkorras VÕS alusel.

Au ja hea nime riived võivad avalduda erinevalt. Inimväärikuse riive võib aset leida nii kitsas ringis üksikute isikute vahel kui ka avalikkuse ees. Hea nime, maine ehk reputatsiooni riive eeldab aga avalikku, laia publiku ees aset leidvat või suurt hulka inimesi mõjutavat sekkumist.
Au ja väärikuse kui individuaalse subjektiivse väärtuse kahjustamine võib ilmneda nii inimesele antud hinnangutega, temale ja tema kohta öelduga, isiku panemisega au ja väärikust riivavatesse, alandavatesse ehk teotavatesse oludesse kui ka selliste tegudega isiku suhtes, mis pole küll füüsiliselt suunatud tema vastu, kuid mille eesmärk on tema au ja väärikustunde tõsine riivamine, tema alandamine, kahjustamine või teotamine. Hea nime ehk maine kahjustamine toimub avaliku arvamuse mõjutamise kaudu. Tavaliselt tehakse seda mainet pahatahtlikult kahjustavate avalike hinnangutega meediakanalite kaudu või mõnel muul üldsust kaasaval viisil nagu avalik esinemine, avaldamine trükises või küberruumis.

Norm annab kaitse au ja hea nime teotamise eest. Teotamine on haavamise (riive) raskeim vorm, mille oluliseks tunnuseks on ründe pahatahtlik taotluslik iseloom ning häbistav ja alandav viis. Seetõttu jääb normi kaitse alt välja objektiivne heas usus tehtud kriitika, sh ka siis, kui selles on kasutatud teravat sõnastust (vt ka PS § 45 komm).

Riigikohus on au ja hea nime sisustanud nähtusena, mis “väljendab ühiskonna positiivset hinnangut inimesele kui isiksusele ning inimese enda suhtumist iseendasse (enesehinnang). Üldjuhul hindab ühiskond isiksust tema tegude alusel. Inimese enesehinnang põhineb tema kujutlusel iseenda väärtusest ja väärikusest.” (RKTKo 30.10.1997, 3-2-1-123-97). Riigikohus on sisustanud au ja hea nime teotamist Euroopa praktika eeskujul nii ebakohase väärtushinnangu kui tõele mittevastava faktiväitega. Esimest ei saa tõestada, teist saab. See, kas au ja head nime on riivatud, ei sõltu ainult vaidlevate poolte hinnangust (vt RKTKo 10.10.2007, 3-2-1-53-07). Riive tuvastamine sõltub kontekstist ja eeldab põrkuvate väärtuste mitmekülgset kaalumist. Parlamendiväitlustes antud au ja head nime riivavad hinnangud langevad parlamendiimmuniteedi kaitse alla. Reegel on, et mida kõrgem on avaliku elu tegelase (poliitiline) positsioon, seda madalam on tema maine kaitstuse lävi.

Milline au ja hea nime riive on teotamine, on fakti, asjaolude ja hinnangu küsimus ning seda tuleb alati vaadelda üksikjuhtumite kaupa. Teotamise üks olulisi tunnuseid on teadlikkus, s.o tahtlik, sihipärane soov kellegi mainet oluliselt kahjustada, ning pahausksus. Pahausksuse üks tunnuseid on teadvalt valede andmete kasutamine ning õigustatud kriitika piiri teadlik ja tarbetu ületamine sooviga teist inimest kahjustada. Teine tunnus on modus operandi ehk toimimisviisi või meetodi häbistav, alandav ja naeruvääristav iseloom. Mitte igasugune end puudutatuna tundmine ei ole veel teotamine – riive kvalifitseerimine teotamisena vajab teatud tugevusmäära (-astet). Teotamise kvalifitseerimine eeldab hinnangut, mis omakorda nõuab konteksti, isikute, teoviisi ja huvide hindamist ja tasakaalustamist.
Teotamine on tugevam rünne kui haavamine või solvamine. Oluline tegur kasutatud väljendite ja antud hinnangute teotamisena hindamisel on kontekst ning väitluse aines, ulatus ja ühiskondlik tähendus, milles au ja head nime kahjustavad teod või hinnangud aset leidsid (vt EIKo Nilsen ja Johnsen vs.Norra, 25.09.1999; Dalban vs.Rumeenia, 28.09.1999; Otegi Mondragon vs.Hispaania, 15.03.2011 ja Altug Taner Akcam vs.Türgi, 25.10.2011).

Kõige sagedasem käsitletava õiguse konflikt muude põhiõiguste ja vabadustega on konflikt väljendus- ehk sõnavabadusega (§ 45). Kuigi erialakirjanduses ja kohtuotsuste eriarvamustes on väljendatud seisukohta, et sõnavabadus on eraelu, sh au ja väärikuse arvelt üle kaitstud, ollakse siiani üldjuhul seda meelt, et nende kahe põrkuva väärtuse puhul tuleb lõppkokkuvõttes eelistada väljendusvabadust, vaba diskussiooni ja arvamusvahetust kui demokraatlikule ühiskonnale olulisemat väärtust (vt § 45 komm). Nagu otsustas EIK asjas Handyside vs.Ühendkuningriik, on “sõnavabadus [...] üks demokraatliku ühiskonna alustalasid ja üks peamisi tingimusi demokraatliku ühiskonna arenguks ning iga indiviidi eneseteostuseks. Vastavalt [...] ei kohaldata seda mitte ainult teabe ja mõtete suhtes, mis leiavad heatahtlikku vastuvõttu või mida peetakse kahjutuks või neutraalseks, vaid ka selliste avalduste suhtes, mis on solvavad, šokeerivad või häirivad. Sellised on pluralismi ja sallivuse nõuded, ilma milleta pole demokraatlikku ühiskonda.” (EIKo Handyside vs.Ühendkuningriik, 07.12.1976).
Juhul kui tegu on piiripealse juhtumiga ning au ja väärikuse riive on esitatud meedias, peab igaühel olema õigus vastata samas meediakanalis ning meediakanalil on kohustus see vastus avaldada. Ilma õiguseta vastata teravale poleemilisele artiklile on inimesel raske kaitsta oma au ja head nime ning avalikkusel raske kujundada oma hinnangut või arvamust isikutest ja probleemidest. Vastulausest keeldumine väljaande poolt võib tähendada sõnavabaduse õigustamatut piiramist.

Demokraatlikule liberaalsele ühiskonnale omaselt ei ole Eestis riiklikku tsensuuri (§ 45 lg 2). See aga ei tähenda, et headest kommetest ning edastatava informatsiooni objektiivsuse nõudest lähtuv enesetsensuur ja väljaandetsensuur ei oleks vajalik. Mõistagi tuleb arvestada era- ja avalikku huvi ning ühe ohverdamist teise nimel tuleb püüda vältida nii palju kui võimalik (vt ka § 45 komm). Tasakaalustatust aitab saavutada mõlema poole argumentide esiletoomine.

On välja kujunenud mõned standardid au ja väärikuse kaitse ulatusest eri situatsioonides ja eri isikute puhul. Selles osas annab suuna Lingensi kohtuasi EIK-s, kus selgelt määratleti, et poliitiline väljendusvabadus ning avaliku elu tegelase au ja väärikuse kriitika piirid on laiemad kui eraisikute puhul. Rõhutades, et poliitilise debati pidamise vabadus on üheks konventsiooni läbiva demokraatliku ühiskonna mõiste nurgakiviks, leidis kohus, et “lubatava kriitika piirid poliitiku puhul on laiemad kui eraisiku puhul. Erinevalt viimasest on poliitik vältimatult ja teadlikult andnud nii ajakirjandusele kui ka laiemale avalikkusele loa jälgida tähelepanelikult iga oma sõna ja tegu ning sellest tulenevalt peab poliitik üles näitama ka suuremat sallivust. Kahtlemata on artikli 10 lõige 2 mõeldud kaasinimeste – ehk siis kõigi isikute – reputatsiooni kaitseks ning see kaitse kehtib ka poliitikute puhul, isegi kui nad ei käitu eraisikutena, kuid sellisel juhul peab selle kaitse nõudeid kaaluma avatud poliitilise diskussiooni huvidega seoses”. (EIKo Lingens vs.Austria, 08.07.1986.) Rõhutagem, et ulatusliku ja karmi kriitika ning teotamise vahel on vahe ning esimese lubatavus ei tähenda siiski automaatselt ka teise lubatavust.

Riigi positiivseks kohustuseks on luua efektiivsed kaitseabinõud juhuks, kui kellegi au ja head nime on teotatud. See tähendab esmajoones võimalust pöörduda oma rikutud õiguse kaitseks kohtusse (PS § 15), kasutada kõiki ausa õigusemõistmise garantiisid ning saada kompensatsiooni juhul, kui teotamine on kohtuotsusega tuvastatud (PS § 25). Sellesisulised vaidlused lahendatakse Eestis tsiviilkohtupidamise korras.
Au ja hea nime põhiseaduslik kaitse seondub ka õigusega mitte olla nimetatud avalikkuse ees kurjategijaks enne sellekohase lõpliku kohtuotsuse jõustumist ehk süütuse presumptsiooniga (vt PS § 22 komm).
Au ja hea nimi peavad olema kaitstavad nii vertikaalsete ehk avaliku võimu rünnete eest ehk avaliku õiguse sfääris kui ka horisontaalsete ehk kaasinimeste või eraõiguslike subjektide rünnete eest ehk eraõiguse sfääris.
EIK on näiteks asjas Castells vs. Hispaania möönnud, et “kompetentsetel riigivõimudel kui avaliku korra tagajatel on õigus kehtestada abinõud, isegi kriminaalõiguslikud, et asjakohaselt, kuid mitte ülemäära reageerida alusetutele või pahatahtlikele laimavatele süüdistustele” (otsus Castells vs.Hispaania, 23.04.1992). Oluline osa on siin ka ühiskonna eneseregulatsioonil kasvatuse, aukoodeksite ja -kohtute ning valitsusväliste institutsioonide, nagu Avaliku Sõna Nõukogu jmt olemasolul ja efektiivsel toimimisel, kellel on oluline osa väljendusvabaduse standardite ja kutse-eetika kujundamisel.
Kuigi press ei tohi ületada teatud piire, eriti mis seonduvad teiste inimeste reputatsiooni ja õigustega ning vajadusega kaitsta konfidentsiaalse informatsiooni avalikustamist, lasub pressil sellegipoolest kohustus edastada kooskõlas oma kohustuste ja vastutusega informatsiooni ja arvamusi kõigis avaliku elu küsimustes (Jersild vs.Taani, 23.09.1994; Janowski vs.Poola, 21.01.1999).

Paragrahv on sõnastatud reservatsioonideta keeluna. Reservatsioonita põhiõigusesse sekkumist võivad õigustada põhiseaduslikud printsiibid ja teised põhiõigused (nt sõnavabadus; vt II ptk sissejuhatust). Et säte pakub kaitset just teotamise kui teadlikult pahatahtliku akti eest, siis teotamiseks aktsepteeritavat õigustust ei ole võimalik leida.
“Mistahes põhiõiguse kasutamisele seab piirid PS § 19 lg 2, mille kohaselt peab igaüks oma õiguste ja vabaduste kasutamisel ning kohustuste täitmisel austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning järgima seadust, ” on sedastanud Riigikohus (RT III, 29.12.1997, 33, 352).
Riigikohus on kohtupraktika üldistamiseks viidanud, et VÕS § 1064 lg 1 esimesest lausest tulenevalt on isiku au teotamine, muu hulgas ebakohase väärtushinnanguna, eelduslikult õigusvastane. Sellest eeldusest tulenevalt ei ole isikul juhul, kui ta esitab tema mainet kahjustava väärtushinnangu avaldamisega seoses hagi oma õiguste kaitseks, kohustust vaidlustada väärtushinnangu põhjendamiseks kasutatud faktiväiteid. Seega lasub nende faktiväidete tõendamise koormis kostjal sõltumata sellest, kas hageja on neid faktiväiteid eraldi vaidlustanud (RKTsK määrus 3-2-137-15, 20.11.2015).

Au ja hea nimi on väärtused. Õigushüve kahjustamine võib kaasa tuua moraalse ja/või materiaalse kahju. Juhul kui au ja hea nime teotamine on tuvastatud, lubab see tõstatada põhiseaduslikult õigustatud nõude “ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele” (§ 25). Au ja hea nimi on mittemateriaalsed kategooriad. Seega tuleb kõigepealt kõne alla moraalse kahju ehk ebameeldivuste, häirituse, kannatuste, üleelamiste, stressi jmt tuvastamine, hindamine ja kompenseerimine. Kompenseerimine võib toimuda põhiliselt kahel viisil: rahalise hüvitisena ja/või teoga, s.o avaliku vabandamise ning au ja head nime teotava informatsiooni avaliku tagasivõtmise või kummutamisega.
Rahaline kompensatsioon on kokkuleppeline või kohtu määrata, kui pooled ei jõua kokkuleppele. Et selles puudub objektiivne arvestuslik alus, toimub see hinnangulisel (equitable) alusel. Au ja hea nime teotamise kaudu ei ole välistatud ka materiaalse kahju tekitamine näiteks juhul, kui isiku väärikus ja maine kahjustub sedavõrd, et ta vajab haiglaravi või on teatud aja töövõimetu; jääb ilma mõnest lepingust põhjusel, et tema maine on avalikult ja ebaõiglaselt ning alusetult seatud kahtluse alla või on ta usaldusväärsuse kaotamise või olulise kahjustumise tõttu kaotanud töö, sissetuleku, klientuuri vms. Sel viisil tekitatud materiaalne kahju peab aga olema otsene ning mõõdetav ja tõestatav. On võimalik ka institutsiooni või äriühingu mainekahjustusest tuleneva materiaalse kahju hüvitamine. See peab toimuma arvestuslikul alusel (ettevõtja maine kahjustamisega seoses vt Steel ja Morris vs.Ühendkuningriik, 15.02.2005).
Eesti kohtud on olnud seisukohal, et ka moraalne kahju peab olema mõõdetav ja tõestatav (RT III, 03.03.2004, 6, 66). Ometigi on PS § 25 reservatsioonideta norm, mis tähendab, et seda ei saa tõlgendada kohtuotsuse või seadusega kitsendavalt ning kohtutel lasub kohustus (PS § 14) välja mõista hüvitis teotamise eest ka siis, kui see otseselt mõõdetav ei ole ehk hinnangulisel alusel.