Paragrahv 1.

Eesti võib kuuluda Euroopa Liitu, lähtudes Eesti Vabariigi põhiseaduse aluspõhimõtetest.

PSTS kui luba ühinemiseks Euroopa Liiduga ja Euroopa Liitu kuulumise tingimuste seadmine

 

1. 

Käesolevas paragrahvis reguleeritakse Eesti kuulumist EL-i ja esitatakse sellele tingimus – lähtuda samal ajal Eesti PS aluspõhimõtetest. Seda paragrahvi võib vaadelda nii volitusena astuda EL-i ja ratifitseerida liitumisleping kui nn kaitseklauslina, mis kehtestab tingimuse, et Eesti Vabariik võib kuuluda EL-i, sh täita EL liikme kohustusi ja kasutada õigusi, austades Eesti Vabariigi PS aluspõhimõtteid.

 

2. 

Konstruktsiooni „Eesti võib kuuluda Euroopa Liitu” kasutati „Euroopa Liitu astumise” või „Euroopa Liiduga ühinemise” asemel seepärast, et oluline ei olnud mitte ainult EL-i astumise moment, vaid ka see, et Eesti, juba kuuludes EL-i, lähtuks Eesti Vabariigi PS aluspõhimõtetest (PSTS § 1) ja EL-i kuulumisel kohaldataks PS, arvestades liitumislepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi (PSTS § 2).

PSTS sätted said sellest tulenevalt pikema ea ja tähenduse, kui pelgalt EL-i astumise lubamine ja fikseerimine seda oleks andnud. Riigikohtu seisukoha järgi tuleb PSTS § 1 käsitada nii volitusena ratifitseerida EL-ga liitumisleping kui ka tulevikku suunatud volitusena, mis lubab Eestil kuuluda muutuvasse EL-i. Seda siiski tingimusel, et EL aluslepingu muutmine või uus alusleping on PS-ga kooskõlas. Seetõttu peab eeskätt Riigikogu iga EL aluslepingu muutmisel, samuti uue aluslepingu sõlmimisel tulenevalt PS §-st 123 eraldi läbi arutama ja otsustama, kas EL aluslepingu muudatus või uus alusleping toob kaasa sügavama EL lõimumisprotsessi ja sellest tuleneva Eesti pädevuste täiendava delegeerimise EL-le, seega ka PS põhimõtete PS ja PSTS-ga lubatust ulatuslikuma riive. Kui selgub, et EL uus alusleping või aluslepingu muutmine on PS-ga vastuolus, tuleb lepingu ratifitseerimisest loobuda või muuta PSTS. PSTS saab muuta (ning PS muuta PSTS-ga reguleeritud küsimustes) vaid rahvahääletusel.

PSTS kui volitus ratifitseerida liitumisleping

 

3. 

PSTS heakskiitmisega andis rahvas PSTS §-ga 1 („Eesti võib kuuluda Euroopa Liitu”) selge põhimõttelise loa ühineda EL-ga. Põhiseaduse täiendamise seadusesse lülitatuna hajutas see paragrahv kahtlused, kas Eesti võis sõlmida liitumislepingu. Nimelt keelab PS § 123 lg 1 sõlmida välislepinguid, mis on vastuolus PS-ga. Selles kontekstis on PSTS § 1 peetud ka erinormiks PS § 123 lg 1 suhtes.

 

4. 

PSTS vastuvõtmine 14.09.2003 ja jõustumine 06.01.2004 võimaldas Riigikogul ratifitseerida Eesti EL-ga ühinemise lepingu, mis oli alla kirjutatud juba 16.04.2003 Ateenas. Lepingu Belgia Kuningriigi, Taani Kuningriigi, Saksamaa Liitvabariigi, Kreeka Vabariigi, Hispaania Kuningriigi, Prantsuse Vabariigi, Iirimaa, Itaalia Vabariigi, Luksemburgi Suurhertsogiriigi, Madalmaade Kuningriigi, Austria Vabariigi, Portugali Vabariigi, Soome Vabariigi, Rootsi Kuningriigi, Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi (Euroopa Liidu liikmesriikide) ning Tšehhi Vabariigi, Eesti Vabariigi, Küprose Vabariigi, Läti Vabariigi, Leedu Vabariigi, Ungari Vabariigi, Malta Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Slovaki Vabariigi vahel Tšehhi Vabariigi, Eesti Vabariigi, Küprose Vabariigi, Läti Vabariigi, Leedu Vabariigi, Ungari Vabariigi, Malta Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Slovaki Vabariigi ühinemise kohta EL-ga (edaspidi vastavalt kas ühinemisleping või liitumisleping) ratifitseerimise seadus võeti Riigikogus vastu 21.01.2004, kuulutati Vabariigi Presidendi poolt välja 09.02.2004 ja jõustus 22.03.2004.

 

5. 

Euroopa Ühendused ja Euroopa Liit on loodud rahvusvaheliste lepingutega, nendega ühinemine toimub seega samuti välislepingu vormis. Hilisemad, EL aluseks olevaid lepinguid muutvad lepingud, mis on vastu võetud ajal, mil Eesti juba kuulus EL-i, kujutavad endist välislepinguid, mis ratifitseeritakse Riigikogus, eeldusel, et need on PS-ga kooskõlas (vt Euroopa põhiseaduse lepingu riigiõigusliku analüüsi töörühma seisukohad Euroopa põhiseaduse lepingu ratifitseerimise küsimuses ja Riigikogu põhiseaduskomisjoni 24.04.2008. a istungil avaldatud ekspertide seisukohad Lissaboni lepingu ratifitseerimise kohta). Eesti PS-s ei loetleta erinevalt nt Iiri Vabariigi PS-st nimeliselt EL aluslepinguid ega neid olulises osas muutvaid lepinguid, seepärast ei ole vajalik ka igakordne PS täiendamine.

 

6. 

Ühinemislepingu näol on tegemist ühelt poolt EL liikmesriikide ja teiselt poolt EL-i astuvate riikide vahelise lepinguga, mille ratifitseerimine toimub ühinemislepingu art 2 lg 1 kohaselt vastavalt praeguste ja uute liikmesriikide põhiseadusest tulenevatele nõuetele.

 

7. 

Ühinemislepingut vaadeldi kui välislepingut PS § 121 p-de 2, 3, 4 ja 5 tähenduses (vt ühinemislepingu seletuskiri Eestis, art-d 1–3), mis kuulub ratifitseerimisele Riigikogus.

 

7.1. 

Samal ajal ei saanud aga ühinemislepingu kui välislepingu ratifitseerimise seadust panna rahvahääletusele, kuivõrd selle välistab PS § 106. Justiitsministeeriumile esitati enne liitumist ettepanek, et juhul kui EL-ga ühinemine tahetakse otsustada rahvahääletusel, tuleks muuta PS § 106. Seda ei olnud siiski vaja, sest leiti teistsugune lahendus PSTS näol.

 

7.2. 

Kuivõrd PS § 123 sätestab, et Eesti ei sõlmi välislepinguid, mis on vastuolus PS-ga, PS aga varem EL-le pädevuste teostamise delegeerimist ei lubanud, siis tuli PS eelnevalt täiendada. Viimane pidi toimuma vastavalt PS §-le 162 rahvahääletusel, sest puudutas ka selliseid PS peatükke, mille muutmine on võimalik vaid rahvahääletusel (eelkõige PS I ptk, vt PSTS eelnõu seletuskiri, kus viidatakse §-le 3).

 

8. 

Pärast EL-ga ühinemist tuleks PS § 3 mõistes PSTS kaudu käsitleda seadustena ka EL õigustloovaid akte (EL määrused, direktiivid, teatud otsused). Seejuures on need EL õigustloovad aktid, mis on vahetult kohaldatavad või millel on vahetu õigusmõju riigisiseste seaduste ja PS (v.a PS aluspõhimõtete) suhtes ülimuslikud. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on juba enne Eesti EL-ga ühinemist (vt RKPJKo 30.09.1994, III-4/A-5/94 ) viidanud Euroopa Nõukogu ja EL õiguse üldpõhimõtetele kui Eesti õiguse allikatele (vt PS § 3 komm 3.2). Samuti peaks PS § 102 kohaldama lähtudes PSTS-st, st selliselt, et Eesti seadusjõulisi akte võetakse vastu kooskõlas PS-ga ja EL-ga seotud valdkondades ka kooskõlas EL õigusega (vt § 102 komm).

 

9. 

Kindlasti ei kujuta PSTS endast pelgalt luba Eesti ühinemiseks EL-ga, PSTS-l on märksa olulisem tähendus kui olla vaid volitus ratifitseerida liitumisleping. Sama oluline kui võimalus Eestil õiguspäraselt EL-i astuda on see, et PS tuleb EL-i kuulumise kontekstis kohaldada täiendamise seadusest ja selle kaudu EL õigusest lähtuvalt, austades samal ajal PS aluspõhimõtteid.

Põhiseaduse aluspõhimõtete austamine kui Euroopa Liitu kuulumise tingimus

 

10. 

Kuni PSTS jõustumiseni ei omanud PS aluspõhimõtete ja PS ülejäänud printsiipide või põhimõtete eristamine kehtiva õiguse seisukohalt tähendust. Iga autori valida oli, kas neid mõisteid eristada või kasutada sünonüümidena. Õigusnormiks, milles esmakordselt kasutati mõistet „põhiseaduse aluspõhimõtted”, oli PSTS § 1. Seega tingib PSTS § 1 PS aluspõhimõtete eristamise PS muude printsiipide või põhimõtete hulgast.

Põhiseaduse kaitseklausli saamislugu

 

11. 

PSTS eelnõu (1067 SE, RK IX koosseis) algtekstis ja seletuskirjas ei mainitud PS aluspõhimõtteid. Eelnõu § 1 algtekst oli: „Eesti võib ühineda Euroopa Liiduga”. Ettepanek sõnastada § 1 kehtival kujul tehti eelnõu teiseks lugemiseks.

 

11.1. 

Toonane õiguskantsler Allar Jõks tegi pöördumises põhiseaduskomisjoni poole ettepaneku täiendada seaduseelnõu § 1 nn kriisiklausliga: „Eesti võib kuuluda Euroopa Liitu, mis vastab inimväärikuse ning sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõtetele, mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade.” Hiljem võeti kriisiklausli asemel kasutusele mõiste „kaitseklausel”, mis on läinud käibele ka õiguskirjanduses.

 

11.2. 

Põhiseaduskomisjon toetas õiguskantsleri ettepanekut selles osas, et PS täienduse tekstis võiks olla kriisiklausel. Küll aga leiti, et ei ole otstarbekas ega mõttekas hakata kordama üle seda, mis PS-s juba öeldud on. Seetõttu otsustati piirduda terminiga „põhiseaduse aluspõhimõtted”. Arutelude tulemusena tegi põhiseaduskomisjon muudatusettepaneku sõnastada PSTS § 1 järgmiselt: „Eesti võib kuuluda Euroopa Liitu, lähtudes Eesti Vabariigi põhiseaduse aluspõhimõtetest.” Riigikogu aktsepteeris seda sõnastust.

Põhiseaduse aluspõhimõtete õiguslik tähendus

 

12.1. 

PSTS § 1 sõnastuse kohaselt on põhiseaduse aluspõhimõtted siduvad Eestile, mitte EL-le. EL-l enesel on põhikord, mis erineb Eesti põhikorrast. EL põhikord näeb alates Lissaboni lepingu jõustumisest ette vähemalt osa PS aluspõhimõtete austamise kohustuse: Euroopa Liidu lepingu art 4 lg 2 kohaselt: „Liit austab liikmesriikide võrdsust aluslepingute ees ning nende rahvuslikku identiteeti, mis on omane nende poliitilistele ja põhiseaduslikele põhistruktuuridele, sealhulgas piirkondlikule ja kohalikule omavalitsusele. Liit austab riigi põhifunktsioone, sealhulgas riigi territoriaalse terviklikkuse tagamist, avaliku korra säilitamist ja riigi julgeoleku kaitsmist. Eelkõige riigi julgeolek jääb iga liikmesriigi ainuvastutusse.”

 

12.2. 

PSTS § 1 sõnastusest saab teha üldise iseloomuga järelduse: Eesti ei saa kuuluda EL-i, sh kohaldada EL õigust, kui see teeb olematuks Eesti PS aluspõhimõtete toimimise või ohustab nende tuuma. Olukord, kus PS aluspõhimõtted formaalselt küll kehtivad, kuid ei oma tegelikku toimet, ei saa olla kooskõlas PSTS §-ga 1.

 

12.3. 

Selle üldise järeldusega ei saa aga piirduda. PS aluspõhimõtete õigusliku tähenduse avamiseks tuleb arvesse võtta ka EL õiguse ja liikmesriigi konstitutsiooni õiguslikku vahekorda. Euroopa Liidu Kohus on 17.12.1970. a otsuses kohtuasjas C-11/70 Internationale Handelsgesellschaft leidnud, et liikmesriikide kohtud ei saa ignoreerida ühenduse õiguse norme, viidates põhiõigustele või riigi konstitutsioonilistele põhimõtetele. Järelikult ei saaks EL õigust jätta kohaldamata ka põhjendusega, et see on vastuolus PS aluspõhimõtetega (vt aga allpool § 2 komm-d 12.4.3 ja 19). Teatud uued vaidlusvõimalused loob ELL art 4 lg 2, mille kohaselt: „Liit austab liikmesriikide võrdsust aluslepingute ees ning nende rahvuslikku identiteeti, mis on omane nende poliitilistele ja põhiseaduslikele põhistruktuuridele, sealhulgas piirkondlikule ja kohalikule omavalitsusele. Liit austab riigi põhifunktsioone, sealhulgas riigi territoriaalse terviklikkuse tagamist, avaliku korra säilitamist ja riigi julgeoleku kaitsmist. Eelkõige riigi julgeolek jääb iga liikmesriigi ainuvastutusse.”

 

12.4. 

Eeltoodut arvesse võttes võiks PS aluspõhimõtete õigusliku tähenduse esitada järgmiselt.

 

12.4.1. 

Eesti tohtis sõlmida liitumislepingu eeldusel, et see oli kooskõlas PS aluspõhimõtetega. Liitumislepingu kooskõla PS aluspõhimõtetega tuli kontrollida enne lepingu allakirjutamist, lepingu ratifitseerimisseaduse Riigikogus vastuvõtmisel ning ratifitseerimisseaduse väljakuulutamisel. Vabariigi Presidendi poolt liitumislepingu ratifitseerimise seaduse väljakuulutamine ei saa aga olla selle lõplikuks tagatiseks, et liitumisleping on kooskõlas PS aluspõhimõtetega, seda eriti juhul, kui pole selge, millised põhimõtted kuuluvad PS aluspõhimõtete hulka.

 

12.4.2. 

Kui ilmneb, et jõus olev leping või EL teisene õigus pole kooskõlas PS-ga, sh mõne PS aluspõhimõttega, ei ole EL õiguse kohaselt lubatud jätta EL õigust kohaldamata põhjendusega, et see pole kooskõlas PS aluspõhimõtetega. PS aluspõhimõtetele sellise tähenduse omistamine oleks vastuolus EL õiguse kohaldamise ülimuslikkuse põhimõttega. PSTS § 1 aga ei luba sellist õigust Eestis kohaldada. Vastuolu PS aluspõhimõtetega tuleb sel juhul püüda kõrvaldada muul viisil, näiteks saavutada EL esmase või teisese õiguse muutmine või astuda liidust välja. Vastuolu kõrvaldamise küsitavaks teeks oleks võtta ilma PS muutmata seisukoht, et see, mida varem loeti PS aluspõhimõtteks, polegi enam PS aluspõhimõte.

 

12.4.3. 

PS aluspõhimõtted on õiguslikult siduvad Eesti riigiorganitele, kes on õiguslikult kohustatud järgima PS aluspõhimõtteid.

Kuna Eestist valitud Euroopa Parlamendi liikmed ei esinda Euroopa Parlamendis mitte Eestit, vaid selle kodanikke, siis ei ole PS aluspõhimõtted (v.a ELL art 4 lg-st 2 tulenevas ulatuses) neile nende ametitegevuses õiguslikult siduvad. Samal põhjusel pole PS aluspõhimõtted ametitegevuses õiguslikult siduvad ka Euroopa Komisjoni liikmele, Euroopa Liidu Kohtu kohtunikule ega Euroopa Keskpanga Nõukogu liikmele. Ülemkogu ja nõukogu Eestit esindavatele liikmetele laienevad kõik PS-st, sh PSTS-st tulenevad kohustused.

Põhiseaduse aluspõhimõtete sisustamine

 

13.1. 

PSTS § 1, seostades Eesti kuulumise EL-i ühemõtteliselt PS aluspõhimõtetega, jätab lahtiseks, mida mõista PS aluspõhimõtete all. Seega kasutab § 1 määratlemata õigusmõistet. PS aluspõhimõtete loetlemata jätmine PSTS §-s 1 tähendab seda, et PS aluspõhimõtete objektiivselt määratletud suletud kataloogi ei ole. Seetõttu tuleb lähtuda erialakirjanduses ja eksperdiarvamustes välja pakutud PS aluspõhimõtete loetelust, samuti PS aluspõhimõtete praktikas kujunenud loetelust (viimase olemasolu korral).

 

13.2. 

PSTS eelnõu Riigikogus menetlemise materjalidest ei saa teha kaugeleulatuvaid järeldusi PS aluspõhimõtete kataloogi kohta. Eelnõu teisel lugemisel viitas põhiseaduskomisjoni esimees kaasettekandes PS aluspõhimõtete loetelu osas õiguskantsleri seisukohale (vt eespool komm 11.1). PSTS eelnõu algatajate nimel esinenud M. Nutt vastas PSTS eelnõu teisel lugemisel Riigikogu liikme küsimusele: „Aluspõhimõtted on esiteks need põhimõtted, mis sisalduvad Eesti põhiseaduse preambulis ja I peatükis.”

 

13.3. 

PS aluspõhimõtteid ei loetletud ega mainitudki Euroopa põhiseaduse lepingu ratifitseerimise seaduse eelnõu (645 SE, RK X koosseis) seletuskirjas, samuti selle eelnõu lugemistel Riigikogus. Küll käsitleti PS aluspõhimõtteid Riigikogu põhiseaduskomisjoni moodustatud Euroopa põhiseaduse lepingu riigiõigusliku analüüsi töörühma seisukohtades Euroopa põhiseaduse lepingu ratifitseerimise küsimuses (edaspidi töörühma seisukohad). Seaduseelnõu 645 SE seletuskirjas oli üldine viide töörühma seisukohtadele.

 

13.3.1. 

Töörühma seisukohtade 5. osas kirjutatakse: „Kehtivas õiguses puudub aluspõhimõtte legaaldefinitsioon. Teoreetiliste käsitluste kohaselt on põhiseaduse aluspõhimõtted tuletatavad eeskätt põhiseaduse preambulist, I peatükist „Üldsätted” ning II peatüki „Põhiõigused, vabadused ja kohustused” §-dest 10 ja 11. Siitkaudu võib välja tuua järgmise põhiseaduse aluspõhimõtete avatud kataloogi: rahvasuveräänsus, riigi rajanemine vabadusele, õiglusele ja õigusele, sisemise ja välise rahu kaitse, eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade, inimväärikus, sotsiaalriiklus, demokraatia, õigusriiklus, põhiõiguste ja vabaduste austamine ning riigivõimu tegevuse proportsionaalsus.”

 

13.3.2. 

Samas märgiti: „Põhiseaduse aluspõhimõtted on põhiväärtused, ilma milleta Eesti riik ja selle nimel kehtestatud põhiseadus kaotavad oma olemuse. Põhiseaduse aluspõhimõtted on paljuski universaalse iseloomuga – samadele või sarnastele printsiipidele tuginevad ka kõigi teiste demokraatlike riikide põhikorrad. Siiski ei pea põhiseaduse aluspõhimõtete kindlakstegemisel lähtuma ilmtingimata EPSL-is, Euroopa Liidu senistes aluslepingutes või teiste Euroopa Liidu riikide konstitutsioonides determineeritud väärtustest.”

 

13.3.3. 

Töörühm asus seisukohale: „Põhiseaduse aluspõhimõtteid saab määratleda suletud kataloogina või avatud kataloogina. Eelistatumaks lähenemiseks tuleb lugeda aluspõhimõteteni jõudmise lähtekohtadest tulenevat avatud kataloogi. Põhiseaduse aluspõhimõtete avatud loetelu tähendab ka seda, et nii aluspõhimõtted kui ka väärtused, millele nad viitavad, võivad aja jooksul muutuda. Kataloogi sulgemine võib osutuda nii Eesti (põhiseadus)õiguse kui ka Euroopa Liidu õiguse tulevasi arenguid ning võimalikke tõlgendusi pärssivaks teguriks. Aluspõhimõtete kataloogimine eeldab õigusteaduslikku, sotsiaalset ja poliitilist konsensust. Samuti ei pruugi suletud kataloogi kaudu tehtavad otsused – eriti just printsiipide ja väärtuste kollisiooni korral – tagada alati nn õiglasemaid või sotsiaalselt aktsepteeritavaid väärtusotsustusi. Suletud kataloogi koostamise vastu kõneleb ka geneetiline argument: PSTS-i menetledes tegi õiguskantsler ettepaneku kirjutada § 1 sisse mitte mõiste „aluspõhimõtted”, vaid anda aluspõhimõtete loetelu. Eelnõu menetlemise käigus sellest loobuti.”

 

13.4.1. 

PS aluspõhimõtteid ei loetleta ega isegi mainita ka Lissaboni lepingu, millega muudetakse EL lepingut ja Euroopa Ühenduse asutamislepingut, ratifitseerimise seaduse eelnõu (193 SE, RK XI koosseis) seletuskirjas. Seaduseelnõu teise lugemise materjalidest saab aga teha järelduse, et selle lepingu puhul lähtuti Euroopa põhiseaduse lepingu riigiõigusliku analüüsi töörühma seisukohtadest. Lissaboni lepingu ratifitseerimise seaduse eelnõu teisel lugemisel rõhutati korduvalt vajadust luua kontrollimehhanism selleks, et välja selgitada, kas lepingud, millega tulevikus ühinemist arutatakse, vastavad PS aluspõhimõtetele.

 

13.4.2. 

Kontrollimehhanismi moodustavad lepingule Vabariigi Valitsus (valitsuse esindaja kirjutab lepingule alla), lepingut ratifitseeriv Riigikogu, ratifitseerimisseadust välja kuulutav Vabariigi President ja õiguskantsler.

 

14.1. 

Kindlasti tuleks olla seisukohal, et PS aluspõhimõtted on põhiväärtused, ilma milleta Eesti riik ja PS kaotavad oma olemuse.

 

14.2. 

PS aluspõhimõtete suletud loetelu esitamine ei ole praktiline. Seda juba seepärast, et ka juhul, kui rakendada suletud kataloogi, muutuks see avarate tõlgenduste korral tegelikkuses nähtavasti ikkagi avatud loeteluks. Seega tuleks aktsepteerida PS aluspõhimõtete avatud kataloogi. Avatud loetelu aktsepteerimine ei saa aga tähendada seda, et EL õigusaktide PS aluspõhimõtetele vastavuse kontrollimisel kasutatakse mõõdupuud (PS aluspõhimõtete avatud loetelu), mille ulatus pole teada ei kontrollijale ega teistele. Ka avatud loetelu aktsepteerimine tähendab seda, et igal üksikul juhtumil kasutatakse kontrollimisel suletud loetelu (määratletud mõõdupuud). Eri lepingute puhul tuleks järjekindlalt kasutada ühte ammendavat (määratletud) PS aluspõhimõtete nn tuumikkataloogi ning sellise kataloogi kasutamisel endalt küsida, kas sinna tuleks antud kontrolliobjekti puhul veel midagi lisada. EL aluslepinguid muutva lepingu ratifitseerimisseaduse eelnõu seletuskirjas tuleks kindlasti ära näidata need PS aluspõhimõtted, millele vastavust lepingu puhul kontrolliti.Vastupidisel juhul ei tegutseks täitevvõim parlamendi kontrolli all.

 

14.3. 

Seda, milliseid põhimõtteid pidada PS aluspõhimõteteks, pole võimalik abstraktselt lõpuni määratleda. Konsensus aluspõhimõtete miinimumloetelu osas on vajalik. Eesti riigi teket ja hilisemat käekäiku arvestades tuleks PS aluspõhimõteteks pidada printsiipe, nagu eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade, inimväärikus, Eesti iseseisvus riigina ning PS-ga sätestatud võimude lahususe ja tasakaalustatuse kindlustamine. PS aluspõhimõtete miinimumloetellu (tuumikusse) peaks kuuluma ka PS muutmise kord, mis on sätestatud PS 15. peatükis ja PSTS §-s 4. PS aluspõhimõtete üks võimalik loetelu on esitatud § 10 komm-s.

 

14.4. 

PS aluspõhimõtete loetelu kujundamisel tuleks silmas pidada, et PS aluspõhimõtted PSTS § 1 mõttes on Eesti PS aluspõhimõtted, mitte aga üldaktsepteeritud miinimumstandardid, EL õiguse aluspõhimõtted, EL ja Eesti õiguse põhimõtete ühisosa või arenenud õiguskultuuriga demokraatlikes riikides aktsepteeritud põhimõtete ühisosa. PS aluspõhimõtete kataloogi ja aluspõhimõtete sisu pole ka mõistlik määratleda, ignoreerides nende rakendamisala. Problemaatiliseks võib osutuda EL-i kuulumise sõltuvusse seadmine sellest, kas EL vastab või ei vasta Eesti PS-st Eesti põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses tuletatud demokraatia või õigusriigi nõuetele. Ei saa ju üksüheselt väita, et EL-s toimib just Eesti PS nõuetele vastav võimude lahusus. Samuti toimib EL-s demokraatia teisiti, kui on ette nähtud Eesti PS järgi. Ka vahendi proportsionaalsust EL õiguse kohaldamisel hinnatakse läbi EL huvi, mitte läbi Eesti PS-i.