Paragrahv 2.

Käesoleval ajal Eesti Vabariigis toimivad õigusaktid kehtivad pärast põhiseaduse jõustumist niivõrd, kuivõrd need ei ole vastuolus põhiseaduse või põhiseaduse rakendamise seadusega ja seni, kuni need kas tühistatakse või viiakse põhiseadusega täielikku vastavusse.

Vaidluse korral õigusakti vastavusest põhiseadusele ja põhiseaduse rakendamise seadusele otsustab küsimuse Riigikohus.

 

1. 

PS jõustumise ajal toiminud õigusaktid, mis ei olnud PS ega PSRS-ga vastuolus, jäid kehtima. PS või PSRS-ga vastuolus olevad õigusaktid tunnistati § 2 lg-ga 1 kehtetuks. Eelnev kehtib juhtude kohta, kus vastuolu PS või PSRS-ga on ilmne. Kui vastuolu ei ole ilmne ning tegemist on vaieldava küsimusega, lahendab vaidluse Riigikohus põhiseaduslikkuse järelevalve korras. Öeldu puudutab enne PS jõustumist toiminud õiguse üldaktide rakendamist pärast PS jõustumist.

 

2. 

Normi eesmärk oli tagada riigi ja ühiskonna toimimine uue PS jõustumisel. Sellest normist nähtub, et 1940. a alanud okupatsiooni eelset õiguslikku olukorda ei taastatud (keerulisem on see välislepingute osas, vt § 3 lg 1 teise lause ja IX ptk komm), lähtuti olemasolevast ühiskonnast ja riigi institutsioonidest.

 

3. 

PS ega PSRS ei oma tagasiulatuvat jõudu. See tähendab, et enne PS jõustumist antud üksikakti vaidlustamisel ei ole võimalik tunnistada põhiseadusvastaseks üldakti, mis oli vaidlustatud üksikakti andmise aluseks (RKHKm 07.03.1997, 3-3-3-1-97). Sellise üldakti põhiseaduslikkust saab aga hinnata juhul, kui vaidlustatakse üldakti alusel pärast PS jõustumist antud üksikakt (RKHKm 21.02.1997, 3-3-1-4-97).